Tagasi Posted on

BERBERIS VULGARIS

Hiljuti Sihtasutus Noor Ehe preemia pälvinud Kätrin Beljaevi isikunäitust väljendavateks märksõnadeks on seekord naturalistlik, ilutsev aga natuke võõrapärane ja vulgaarne. Eksponeeritud on klassikalises meeleolus värvikalt temperamentsed kaelaehted. Visuaalne kontseptsioon on rõhutatult klassikalises raamistikus ja pidulikult talvevärvides. Ehteid saadab autori kirjutatud ja satiirilisest Bulgakovi romaanist inspireeritud tekstilõik, mis annab väljapanekule sihilikult salapärase meeleolu.

Härma kristallid rippusid sulgedena puuvõradel ja marjad lumes olid erepunased nagu värsked veretilgad. See punane oli ainuke sära selles monokroomses hallis talves. Metsikud ja okkalised kukerpuupõõsad, mis 1908. aastal müüri äärde istutati, olid tänaseks kasvanud kõrgeks ja muutsid varemed läbipääsmatuks. Margarita jalutas seal närviliselt ja ta must taft siidist seelikusaba takerdus pidevalt okaspõõsastesse. Ilus aga taltsutamatu Margarita ootas kuid ei teadnud veel, kes neist täpselt temaga kohtuma tuleb.

Kunstnik tänab: Kaarel Sikk, Veljo Seedre, Nikolas Mitsopoulos, Luise-Laura Vatsel, Lincona põrandakeskus.  

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Tagasi Posted on

(H)aakrik

Haakrik või ka aakrik on murdekeelne sõna, mida kasutatakse Lääne-Saaremaal ja tähendab kaldale uhutut, mereaju. Juba aastasadu on rannarahvas läinud peale suurt tormi mere äärde kaema, mida kasutuskõlbulikku maru endaga kaasa on toonud. See võib olla hukkunud laevadelt kaldale uhutud riismed, vara või saak, mis kuulub leidjale; samuti lainetega kaasa tulnud floora ja fauna, risu ning prügi.

Kõige põnevamad aakrikud on meri aegade jooksul tundmatuseni ümber vorminud ja neil selja taga kirev minevik, millest oleks nii mõndagi jutustada. Küllap on igaüks veetnud tunde rannas kõndides ning neid „aardeid“ jahtides.
Näitusel olevates ehetes on kasutatud neidsamu aastate jooksul kogunenud heitleide. Leidjal on nende esemetega seotud omad mälestused kohtadest, sündmustest inimestest. Olgu see siis lapse poolt inimestest hüljatud hülgesaarel leitud peotäis merevaiku või armsa sõbra poolt üles nopitud okastraadijupp.
Eheteks vormudes segunevad need erinevad lood ja algavad uued…

Tagasi Posted on

Säilimisest ja säilitamisest

Kas mu tööd säilivad iseenesest. Tolm, niiskus, ahiküte ja ebapüsivad materjalid. Ma ei tee ju õieti midagi, et nad mind üle elaksid. Olen olnud looja, mitte säilitaja rollis. Kas ründaja või kaitsja. Millal saab sellest minu ülesanne, kas kohe pärast töö lõpetamist või siis, kui on selge, et edasi ei püsi nad enam ise. Kas järgmine samm on karp või muuseum. Kas on üldse küsimus või on see valikute võimalus. Kas minu tööde väärtus seisneb minu või sinu usul või kellegi kolmanda? Kas sa hingad töö peale? Kas sa avad neid õrnalt, kui ma palun? Nad on ikka mulle lähedased.Näitusel soovin aru saada oma rollist ja kohustustest loojana, kelle tööd pärast valmimist koju on jäänud. Viisist, kuidas on kõige parem neid talletada. Kas minust saab talletajana arhivaar. Kus ja kuidas on turvaline. Kui ma loon seifi või arhiivi või konserveerin iga eseme sobiva temperatuuriga ruumis, siis kellel on õigus neid sealt välja võtta. Kuid kui neid enam keegi kunagi ei näe, siis kas teosele tekib väärtus ajaga või taasväärtustab tööd vaataja kohalolek. A-galeriis on väljas tööd samades ümbristes, milles nad ringlesid mööda Skandinaaviat Põhjamaade ehtekunstinäitusel. Soovin näidata materjalipoolest väärtusetut väärtuslikuna, sest väärikust kannavad nad juba algusest. Vaata palun, ava.   

Anna-Maria Saar omandas bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunstiosakonnas 2011. aastal ning on pärast seda osalenud grupinäitustel Eestis, Soomes ja Iisraelis. 2012. aastal kutsuti ta osalema Põhjamaade ehtekunstinäitusele „From the Coolest Corner. Nordic jewellery“, mis ringles aastatel 2013–2015 Skandinaavias, Saksamaal ja Eestis. 2014. aastal avati Amsterdamis Anna-Maria Saare esimene isikunäitus „Composed Sensibility“. Peale selle on ta teinud eriprojekte nii Lääne-Euroopas kui Eestis, neist viimasena koostas interaktiivse teose „Mälukaart“ (2016) Tartus linnaruumifestivalil UIT.  

Kunstnik soovib seoses näituse ettevalmistamisega tänada: Merike Alber, Mariann Habicht, Liis Vares, Mirjam Reili, Kertu Viira, Piret Karro.  

Lähemat teavet: Anna-Maria Saar www.annamariasaar.com  

Pressiteate koostas: Piret Karro

Tagasi Posted on

Jumalannadest

“See näitus on peegeldus mu enda emotsionaalsete seisundite teadvustamisest ja väljendamisest magistriõpingute vältel ja sellele järgneval aastal. Kasutasin materjalina leiba, mis on igavikuline ja universaalne, meid kõiki toetav ja elushoidev, väljendamaks oma kogemusi “maailmas olemisest”. Kõigis naistes on olemas jumalanna, aga näen pidevat võitlust tulenevalt nende vaimsest ja füüsilisest haavatavusest. Ma töötasin raskuste, vastuolude, kaksipidiste tunnete, frustratsiooni, kasvu ja õitsenguga. Edukas karjäär, suhted, musterperekond, täiuslik välimus ja iseseisvus on vaid osa ootustest – ja seda kõike korraga. Näib nagu analüütilisus ja konkuretsivõime domineerivad üle väärtuse nagu empaatia, kannatlikkus, intuitsioon ja sisevaatlus, mis on inimesele ometi nii lähedased.

Materjal on oma kätega vormitud ja modelleeritud. Kasutades aeganõudvaid töömeetodeid, alustasin kõike puudutusega, mis vähehaaval hakkas kasvama ja lugu rääkima. Loodud objektid suhestuvad kehaga – neid saab puudutada, omada ja kanda. Nad on, et toetada iga naise sisemist tugevust ja ilu – need tööd on avastamaks jumalannat minus endas.” Maria Kadarpik

Maria Kadarpik on 26-aastane Eesti ehtekunstnik, kes aastal 2013 lõpetas Eesti Kunstiakadeemia ehtekunstiosakonna ja aastal 2015 magistriõppe Antwerpeni Kuninglikus Kunstiakadeemias visuaalsete kunstide ja ehtedisaini erialal Christoph Zellweger’i juhendamisel. Ta on ennast täiendanud Soomes Helena Lehtineni ja Anna Rikkineni ateljees ja Saksamaal Burg Halles portselanidisaini õppides ning osalenud paljudel näitustel Eestis ja välimaal.

Osa eksponeeritavatest töödest valiti Belgia kaasaegse ehtekunstigalerii Beyond Fashion’i poolt kolme parima Belgia ehtekunsti lõputööseeria hulka, ning neid esitleti näitusel “Time Related” koos töödega Sangji Yun’ilt (KR) and Juan Harnie’lt (BE). Valik töödest oli esindatud ka Marzee iga-aastasel rahvusvahelisel lõpetajate näitusel Hollandis.

Heli- ja videokujundus Ove-Kuth Kadak.

Graafiline disain Carl-Robert Kagge.

Tagasi Posted on

Past, Loss, Future

Jaliot inspireerivad vanad ja kulunud elemendid ning ta vaimustub betoonist, karmikoelisusest ning kõdunemisest. Jalio seab kahtluse alla esteetika stereotüübid ning on võimeline ilu nägema seal, kus teised seda ei näe. Ehtekollektsioonis PAST, LOSS, FUTURE tõuseb esile kunstniku huvi askeetluse, vanaduse ja tundlikuse temaatika vastu. Selle seeria tööd räägivad loo vananemisest ja isiklikust kaotusest, inimelu tsüklist ja selle üleminekutest, valikute tegemisest ja pöördepunktidest.

Christine Jalio on 37 aastane ehtekunstnik Soomest. Ta on saavutanud rahvusvahelise tuntuse osaledes mainekatel ehtekunstimessidel Euroopas. 2015. aastal pälvis ta Enjoya’t Awards’i teise koha, Barcelonas, Hispaanias. Tema töid võib leida ka rahvusvahelistest väljaannetest, näiteks Artistar Jewels’ist, 2016 ja Who’s Who in Visual Art’ist, 2016. Christine Jaliol on tugev tehniline taust – ta omandas bakalaureusekraadi Lahti University of Applied Sciences’is, olles eelnevalt õppinud hõbesepa- ja metallikunsti. Ta hindab kõrgelt head viimistlust ja käsitööoskusi. Jalio väljendab end kaasaegses ehtes, milles tihti peegeldub tema vaimustus emotsioone ja reaktsioone sisaldavast inimpsüühikast.

Tagasi Posted on

HERBARIUM

Wiebke Pandikow on sündinud Saksamaal, kuid õppis ehtekunsti Lahtis, Soomes. Hetkel ta elab ja töötab ehtekunstnikuna Helsingis. Kilekotte kasutab ta oma loomingus 2014. aastast.  

Ilma plastiku laialdasele kasutusele võtmiseta ei oleks tsivilisatsioon jõudnud nii kaugele, kus see praegu on. Samal ajal on plastik muutunud tõsiseks koormaks keskkonnale. Just plastkottidest on saanud arutu tarbimise ja throw-away ühiskonna sümbol. Wiebket huvitab, kuidas luua kilekoti materjalist inimesele kaugeks jäänud loodusest pärit tekstuure ja struktuure.  

Kõige sagedamini poodides kasutatavatest õhukestest läbipaistvatest kilekottidest valmistab ta jootekolvi ja triikraua abil külluslikke kaelaehteid, mis koosnevad lugematust hulgast käsitsi vormitud kahvatust lehekesest. Kilekottide algne tunne ja vorm kaovad ning need muutuvad tundmatuseni – kauniteks eheteks. 

Wiebke taimseid vorme imiteerivad ehted on tehtud kandmiseks. Elusorganismid on tuhandete aastate vältel muutunud naftaks, seejärel plastikuks ja nüüd jõudnud läbi kunstniku loomingu elusate taimede vormi juurde tagasi.   Plastikus, mis on meie kultuuris tavaline, vältimatu samas tähtsusetu materjal, näeb Wiebke Pandikow võimalust iluks.    

Tagasi Posted on

PINNAPEALNE

Reedel, 27. mail kell 18.00 avatakse A-Galeriis Keiu Koppeli ehtenäitus PINNAPEALNE.

Kui kunstnik heidab kõrvale poeetilis-romantilise vaateviisi nii loodusele kui inimühiskonnale ning haarab kätte luubi ja mikroskoobi, avaneb erinevate mustrite, tekstuuride ja struktuuride maailm. Tõepoolest, kõik näib olevat taandatav korrapärasteks struktuurideks: rakud, koed, lehed, soomused, karvad, okkad, liiv… Kuid lisaks palja silma- või suurendusklaasiga nähtavatele mustritele, on tajutavad ka nähtamatud mustrid. Isegi keel reedab selliste süsteemide olemasolu.

Igapäevaselt kasutame väljendeid nagu mõttemuster ja sotsiaalne struktuur, ilma et me saaksime neid käega katsuda. Neid saab küll kujutada pildis või sõnas, kuid mitte päriselt näha. Keeles esinevad sõnad, mis viitavad nähatamatute mustrite olemasolule, on näide inimese vajadusest korrastada maailma. Nähtamatut püütakse süstematiseerida sama loogika alusel, mida olema harjunud nägema looduses, niisamuti nagu oleme ülesehitatud ka ise. Oleme keerukad organismid ning koosneme paljudest liikuvatest pindadest, kuid samal ajal moodustame veelgi keerukamaid struktuure, mis annavad kokku inimühiskonna.

Maailma korrastamine on teataval määral omane kõikidele inimestele. Uudishimulikkuse aste ja suund on aga erinevad. Samal ajal, kui mõned rahulduvad lihtsamate struktuuride mõistmisega, on teistel vajadus ka need laiali lammutada ja lahti mõtestada. Lammutamine on aga igasuguse ehitustöö vältimatu osa, ka selleks, et valmistada liikuvaid pindasid ehete jaoks, tuli hävitada korralikku siledat plekki.

Ehete pinnapealsus tuleneb  sellest, et füüsiliselt kanname neid oma kõige pindmise pinna peal. Näitusel PINNAPEALNE eksponeeritud tööd on inspireeritud looduses esinevatest tekstuuridest. Näituse moodustavad metallidest valmistatud liikuvad pinnad, mis on vormitud kantavateks eheteks. Ehete valmistamisel on kasutatud erinevaid metalle: rauda, titaani, hõbedat ning ehtekive. Pindade liikuvus on saavutatud klassikalisi kullasepatehnikaid kasutades. Kõik ehete elemendid on väljalõigatud käsitsi.

Tagasi Posted on

IHKA

IHKA on Ihan Toomiku ja Kairin Kooviti ühisprojekt, mille raames toimub ehtenäitus.
“Kuidas kasutada masinlikku säilitades samas oma isiklik? Kuidas kasutada tööstusliku korrapära ilu ilma, et kaoks kunstniku käekiri. Kuidas esitada küsimusi masinale nii, et tema oskaks vastata? Ehte loomine mingis teises keeles inimese ja masina vahel.
Kõikide näituse tööde puhul on kasutatud 3D modelleerimise programme ja 3D printimist, vormid on loodud virtuaalselt. Ehet on võimalik nii suurendada kui ka vähendada vastavalt vajadusele.”

Tagasi Posted on

OMAL AJAL

Näitusel OMAL AJAL näeb ehteid ja anumaid Jaapani metallikunstitehnikas mokumeganesMokumegane tehnikas loodud teosed on hoopis erinevad külmast kõrgpoleeritud läikest, mida oleme harjunud metalli puhul nägema. Kirjud pinnad mõjuvad orgaaniliselt. Mitmekihilised mustrid tõmbavad pilgu elava tulena ainiti endale ja kutsuvad jälitama materjalis paistvaid jooni ja radasid.

Anni Kagovere on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti osakonna ning omandanud magistrikraadi Tokyo Kunstiülikoolis. Ta on oma teostes keskendunud Jaapani metallikunstitehnika mokumegane kasutamisele ja on juhendanud mokumeganekursusi Eesti Kunstiakadeemias ning Viljandi Kultuuriakadeemias.