Tagasi Posted on

A-Galerii aastanäitus 2020

A-Galerii Seifis avaneb läbilõige kohalike ehtekunstnike lõppeva aasta suundumustest aastanäitusega NÄITUS-MÜÜK 2020, mis on huvilistele avatud alates teisipäevast, 8. detsembrist. Näitus kestab 30. jaanuarini 2021.

Näitus koondab üle 30 ehtekunstniku viimase aasta loomingut ning võtab lähtepunktiks uskumatu, usutava ja enneolematu aasta keerdkäigud, et arhiveerida selle kaost ja ilu. Aastanäituse ehted on ka müügis ning ainulaadseid autoritöid on võimalik endale soetada terve näituse kestvuse aja.

Näituse juhtmõte on uurida kunstnikelt, kuidas on 2020. aasta oma vääramatu jõuga mõjutanud nende elu ja loomingut. Lõppev aasta on endas kandnud palju ärevust ja muret teadmatuse ees, kuid samas andnud ka võimaluse ootamatult teisiti kulgevas ajas senisest enam süveneda kohal olemisse. Eraldatusest leiab inspiratsiooni, vajalikku rahu ja aega, et hinges olevaga tõtt vaadata ning see vormi valada. 

Ehtekunstnik Liisbeth Kirss: “Selle aasta piirangud sundisid mind võtma pausi, läbi mille sain rahulikult mõelda või ka mitte mõelda oma loomingu üle. Tunnen, et see oli väga vajalik ja kuidagi muud moodi see ei olekski saanud juhtuda.”

Samas on ka kunstnikke, kelle jaoks pakilised argimured suruvad loominguga tegelemise tagaplaanile, sest majanduslik olukord kannatab koroonaviiruse tõttu. “Hiljuti jäin oma ateljeest ilma, kuna see asus vanalinna tuntud restorani majas ning restoran läks pankrotti. Seega on pandeemial päris otsesed mõjud loometööle,” ütleb kunstnik Anni Kagovere. Kunstniku Claudia Lepiku sõnul pole tema loomise rütm hetkel muutunud ja teekonnad, mis kunstnik igapäevaselt võtab, on endiselt sama tagasihoidlikud nagu nad enne pandeemiat olid. 

A-Galerii on kohaliku ehtekunsti kodugalerii ning kohtumispaik, kus saab tutvuda üle saja erineva autori loominguga. A-Galeriis avaneb Eesti ehtekunsti lugu läbi erinevate generatsioonide, vormide ja ideede. Toimides nii müügi- kui näitusepinnana, esindab A-Galerii Eesti professionaalsete ehtekunstnike erinevaid põlvkondasid ning koolkondi. Iga käsitööna valminud ehe on kordumatu ning kannab endas autorile ainuomast käekirja ja kontseptsiooni, mis on teostatud meisterliku tehnikaga. 

Näitusel osalevad järgmised kunstnikud:

Krista Laos, Ive-Maria Köögard, Mari Pärtelpoeg, Ülle Mesikäpp, Anne Roolaht, Tea Vellerind, Ihan Toomik, Anni Kagovere, Kertu Vellerind, Mari Relo-Šaulys, Adolfas Šaulys, Urve Küttner, Liisbeth Kirss, Ulvi Haagensen, Ülle Voosalu, Tamara Sergijenko, Claudia Lepik, Ivar Kaasik, Ane Raunam, Kadi Kübarsepp, Ülle Kõuts, Keesi Kapsta, Katrin Veegen, Raili Vinn, Merike Balod, Margit Paulin, Aino Kapsta, Kristi Paap, Kätrin Beljaev, Erle Nemvalts, Melitina Balabin, Nikolai Balabin, Marita Lumi, Ene Valter, Viktorija Lillemets, Rita-Livia Erikson, Sille Luiga, Kristiina Laurits.

Tagasi Posted on

SOMA x SKOLIMOWSKI x TENSING x VALTER

NEW WORLD
Sofia Hallik / SOMA Jewellery

Kodumaine ehtebränd SOMA Jewellery on valmis saanud uue kollektsiooniga, mis kannab nime New World. Kollektsiooni kontseptsioon põhineb utoopial – inimese ja planeedi sümbioosil, mida ei varjuta keskkonna- ega tehnogeense katastroofi oht. Inimene on avastanud üheksanda planeedi. Enesetäiustamise tsüklite protsessis on tehisintellekti iga uus põlvkond ilmunud üha kiiremini, kutsudes esile omamoodi intellektuaalse plahvatuse. Selle tulemusena on tekkinud superintellektiga planeet.

Planeedil, mille inimene on asustanud, pole kindlat kuju: amorfne, pidevalt muutuv kuju peegeldub uue kollektsiooni ehetes. Andes algoritmile ette teatud parameetrid, laseb Sofia Hallik algoritmil määrata ehte kuju iseseisvalt. Nii saab ehete loomise protsess hoopis uue näo, milles masin võtab endale looja rolli.

Uue kollektsiooni gender fluid ehted on 3D-prinditud taaskasutatud hõbedast.

SOMA Jewellery brändi asutaja Sofia Hallik (1991) on ehtekunstnik, disainer ja Eesti Kunstiakadeemia doktorant. Oma doktoritöös uurib Sofia digitehnoloogiate mõju vanimasse kunstivormi kuuluvatele ehetele.

MIS OLEKS KUI…
Birgit Skolimowski

Aastal 1891 avas kullassepp Joseph Kopf siin, aadressil Hobusepea 2 toonase Tallinna ühe silmapaistvaima ja uhkeima juveeliäri. Siin on valminud näiteks kroonprints Gustav Adolfile kingitud ehistaldrik ning president Konstantin Pätsi ametitunnus, Riigivapi teenetemärgi kett. Praeguseks on juveeliäri avamisest möödunud juba pea 130 aastat. Kui saaks korraks ajas tagasi minna ning töötada selles keskkonnas ja atmosfääris, mis siin tollal olla võis…

Mis oleks kui…

….saaks tänapäeva ehtekunstnikuna teha ehteid mineviku inimestele.

Mis tähtsust omas ehe toona? Mida peeti ehteks – kas vaid teemanteid ja kulda? Kas tänapäevane ehe oleks kõnetanud kedagi sellel tänaval liikunud inimestest? Kui palju on ehete mõte sellest ajast muutunud? Kas ehted on meid kaitsvad või ilustavad esemed? Kas kole saab olla ilus ja kas vorm määrab sisu? Kas esteetiline ja ilus võib olla tühine? Kas enda ehtimiseks peab olema põhjus?

Vormi üle peabki vaidlema, sisu üle otsustab vaataja. Ehte loojal on alati oma lugu, kui aga ehtel on ka tellija, siis väljendub tema lugu läbi ehtelooja tõlgenduse.

Kujutlesin ennast kohtumas ja vestlemas kujuteldavate ehtetellijatega aastatest, kui siin oli hoopis teine Eesti. Kuulasin nende lugusid ning vormisin need kujutelmad eheteks.

Birgit Skolimowski (1977) lõpetas Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti eriala 2006 ning 2007. aastal astus sealsamas ka magistrantuuri. Peagi sündisid tal tütred ja elu keerles mõni aasta hoopis emaks olemise rütmis. See ei takistanud tal muidugi jätkuvalt ehteid luua ning nii ongi ta siinsamas Hobusepea 2 ateljees tegutsenud juba 13 aastat. Igapäevaselt ehteid tehes töötab ta kahel peamisel suunal, väikeseeriate ja eritellimustega. Ta on teinud koostööd mitmete Eesti moekunstnikega ning loonud nende rõivastega sobituvaid ehteid nii lavalaudadele kui ka erinevatele tähtsatele sündmustele. Enda kohta on ta öelnud nii: “Armastan luua naiselike ja romantilisi ehteid, millele annan lihtsa ja minimalistliku vormi. Palju inspiratsiooni ammutan elust enesest – inimestest, arhitektuurist ja loomulikult loodusest. Ilmselt jään kogu eluks siia Hobusepea ateljeesse saagima, sest sellest pole ma siiani tüdinenud.“

TAGASIPÖÖRDUMISE VÕIMATUS
Harry Tensing

Kunstniku huviorbiidis on küsimus, kas olnu juurde saab tagasi pöörduda. Uurimuse käigus graveeris kunstnik hõbedast plaatidele juhuslikke motiive. Mäng uitmõtetega moodustas fiktiivse tähenduse. Saaginud plaadid väikesteks tükkideks ja pannes tekkinud detailid uuesti kokku, konstrueeris kunstnik neist uued lood. Plaatidelt enne saagimist võetud tõmmised on ainuke tõestus nende olemasolust.

Hõbedetailidele poolväärkivide lisamisega lõi kunstnik ehtekollektsiooni, mis kinnitab tagasipöördumise võimatust.

Harry Tensing (1972) on lõpetanud Tartu Kunstikooli skulptuuri osakonna (1992) ning Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonna (1998). Tänasel päeval töötab ta kullasepana ajalolises ettevõttes OÜ Roman Tavast ning vabakutselise ehtekunstnikuna.

HEUREKA
Ene Valter

Iga teose valmimisele eelneb intensiivne loominguline mõttetöö. Mulle meeldib kui ehte loomise lähtepunktiks on mõni kindel materjal, vääriskivi, kujund või sümboolika, mille ümber hakkab mõte ringlema ning otsima erinevaid vormikäsitlusi, tehnilisi võtteid ja visuaale. Tihti võib katsetuste protsess kujuneda pikaks ja sageli tuleb lõpplahenduse leidmine jätta ootele. Ka sellel näitusel olevad antiikkorallid ootasid oma aega ehteks saada mitu head aastat. Kui ükskord saabus oodatud selgus ja lahendus oli viimaks käes, sai rahulolevalt hüüda – HEUREKA!

Ene Valter (1952) lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi metallehistöö erialal 1977. aastal. Peale lõpetamist tegutses vabakutselise kunstnikuna ja 1986 aastast sai temast Eesti Kunstnike Liidu liige. Ene Valter on A-Galerii asutajaliige ning töötab ARS-Vasetööd OÜ tegevjuhina. 

Suurt osa Valteri loomingust hõlmab valdade vapimärkide, medalite, teenete- ja aumärkide kujundamine ja valmistamine, millesse on ta alati suhtunud kui ehtekunsti alaliiki. Valteri ehteloomingus on aukohal selgus, vormilihtsus ja klassika, ehte kestvus ajast aega. Hõbeda kõrval kasutab ta ehte- ja märgikunstis tihti kõrgkuumusemaile, mis võimaldab kustutada teatud „värvinälga“ muidu küllaltki monokroomses materjalide valikus. Meelisteemaks on olnud kujundada ja valmistada ametikette linnapeadele, kõrgkoolide rektoritele ja organisatsioonide presidentidele. Osaline panus oli Valteril ka Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks valminud Eesti Presidendi kullast ametiketi valmimisel. Ene Valter on ka 5-kroonise Jaan Koorti kitsega metallraha autor. Ene Valteri isikunäitusi on olnud Soomes, Ungaris ja Eestis ning ta on Aasta Ehe 2018 nominent.

Sündmust toetab Eesti Kultuurkapital

KUNSTNIKUVESTLUS: SOFIA HALLIK

KUNSTNIKUVESTLUS: BIRGIT SKOLIMOWSKI

KUNSTNIKUVESTLUS: HARRY TENSING

KUNSTNIKUVESTLUS: ENE VALTER

MEEDIAKAJA
EDASI. Ehtekunstnik Birgit Skolimowski: inimese ja ehtekunstnikuna on mulle olulised vaheldus ja vabadus. “Kunstnikuvestlus”

HÄPPENING. Ehtekunstnik ja -disainer Sofia Hallik: “Tahan kombineerida vana ja uut, klassikalist ja digitaalset”

DELTA. A-galeriis avatakse täna ehtekunstnik Ene Valteri isiknäitus. Stuudios on Ene Valter.

Tagasi Posted on

PIDU KATKU AJAL

Epideemiad on inimühiskonnaga alati kaasas käinud ja kui eelmine hakkab ununema, koputab uksele ootamatu järgmine. Maad katab hirmu aura ning institutsioonid toimetavad ja inimestel tuleb täita oma kohust, minna eemale ja hoida end vaos. 

Filosoof George Bataille kirjutab 1949. aasta teoses “The Accursed share: An Essay on General Economy” energiast kui ressursist, mida on alati üle ning mille juures on oluline, kas kasutame seda kaunilt ja nauditavalt või suuname selle destruktiivseks jõuks [1]. Üksteisest eemale kistud, vaoshoitud inimeste ülekeev energia hakkab epideemia tingimustes moodustama uusi vorme. Kinni hoitud energia tekitab paranoilist raevu ühiskonnakorralduse vastu. Näiteks Venemaa teise kooleraepideemia ajal leidis rahvas süüdlase võõrast soost arstide näol. 

Kogunenud energiast vabanemine võib ka toimuda pidutsedes. Salajased ja eksklusiivsed, need väiksed elu (ja surma) mänglevad keerised omavad muutuste ajal eriti tumedat, patust ja erutavat maiku. Üleliigse energia ilus raiskamine sünnitab uut, planeerimatut ning jätab endast järele dekameroonlikke loomingukillukesi. See aeg on huvitav, aga mitte kordumatu, déjà vu!

[1] George Bataille, The Accursed Share: An Essay on General Economy, trans. Robert Hurley, New York: Zone, 1949.

Kätrin Beljaev (1982) on lõpetanud aastal 2015 Eesti Kunstiakadeemia (MA juh. prof. Kadri Mälk) ning täiendanud end Firenzes ja Portos. Ta on osalenud erinevatel näitustel Eestis ja mujal maailmas. Vabakutselise kunstnikuna on ta tunnustatud Noore Ehte Fondi preemiaga (2016) ning tema töid võib leida Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi püsinäituselt. Antud näituse tööd on valminud vana Euroopa vääriskivi keskuses Idar – Obersteinis, Saksamaal.

Kunstnik tänab: Eesti Kunstnike Liit, Kaarel Sikk, Theo Smeets, Kerli ja Kalmer Koppel, Kristian Beljaev, Rein Beljaev ja Scheeli Restoran.

Eriti suured tänud Krete Beljaevile ja Indrek Mesile, kes tegid selle näituse võimalikuks!

Tagasi Posted on

MORGEN HÄÄL x ILLEND x KIRSS x PAULIN x VILLEMI

TAGASIVAATED
Maire Morgen Hääl

Sille Kima, A-Galerii galerist ja kuraator: “Ühest aknast jääb Maire Morgen Hääle loomingust põhjaliku tagasivaatenäituse tegemiseks kahtlemata väheks. Morgen Hääle looming ja panus kohalikku kunstilukku on kaalukas. Kunstnik ja kuraator Kaisa Maasik on öelnud, et aastal 2020 on kaasaegsed kunstnikud hübriidid, kelle põhilised huvid annavad aimu nende ametist, kui nad poleks kunstnikud. Maire on olnud hübriid algusest peale. Monumentalistina, avaliku ruumi kunsti loojana, metallikunstniku, disaineri, projekteerija ning näituste korraldajana vajaks ta suurt pinda ning sügavat sissevaadet. Käesolev aknanäitus on esimene järjehoidja.”

Maire Morgen Hääl (1939) on metallikunstnik. Õppinud Eesti Kunstiakadeemia (toona ERKI) metallehistöö erialal,  töötas Maire Morgen Hääl pikalt Tallina Tehnikaülikooli (toona Tallinna Polütehniline Instituut) eksperimentaalkonstrueerimisosakonnas kunstnik-disainerina, kus ta projekteeris ja valmistas detaile katseseadmetele, mida ülikooli teadlased oma eksperimentideks vajasid. Lisaks tuli ette ka juhuslikumat laadi töid – näiteks aurahad ja medalid rektoraadi või partei jaoks tähtsatele külalistele.

Omaloominguna lõi Hääl nõukogude perioodil eelkõige monumentaalvorme – skulptuure, pannoosid, sepiseid, piirdeid, valgusteid – avalikku ruumi. Tema tööde hulka kuuluvad sepised Glehni lossis ning Õnnepalees, samuti monumentaalskulptuur “Üliõpilased” TalTechi peahoone ees, Narva Linnahaigla kabeli pannoo “Deemon”, sepisvalgustid Aldo Vinkeli eramus Tallinnas Nõmmel, valgustid Rahvusraamatukogus, endises Eesti Panga hoones (Kinga 1), Kaulbarsi palees Tallinas Toompeal (Kohtu 8), Pärnu Kiirabijaamas, Vainupea kabelis ja mujal. Aastast 2008 on Hääl valmistanud Rahvusraamatukogu auhinda “Kuldraamat”, mis sai alguse ramatukogule teoseid loonud kunstnike ühisnäitusest “Kunst kuulub rahvale”. Lisaks tegeles Morgen Hääl nõukogude perioodil järjepidevalt ka ehetega, tehes pärast päevatööd poolsalaja tellimustöid, mis oli võimude poolt keelatud. Märkimisväärne on koostöö Tallinna Moemaja ja moekunstnik Kai Saarega 80. aastate lõpul. Ehteloomingus lähtub Morgen Hääl esmajärgus materjalist – inimesest, kes ehet soovib. Osalt seepärast on ta kindla kandjata ehet loonud vähe.

Maire Morgen Hääle teoseid on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudes ning ta on osalenud näitustel Berliinis, Moskvas, Tallinnas, Vilniuses, Prahas, Montrealis, mujal endises N Liidus ning läänes. 

MÄNG
Leida Illend

“Mäng on väikese inimese tõsine töö, ütleb laulurida.
Mäng!

Kavandades ehteid, olen kasutanud mängulisi võtteid nagu kombinatoorika, pindade vastandamine, erinevate tekstuuride kasutamine, joonte graatsilisus ja nõnda edasi – nende omavaheline seos ja kivide panus.
Mäng on mõistatus.
Mäng on saladus.”

– Leida Illend, 13. okt 2020

Leida Illendi (1940) kooliaastad möödusid Rakveres. Kunstiõpinguid alustas ta Tartu Kunstikoolis, õppides dekoraatoriks (1961 – 66). Illend lõpetas Eesti Kunstiakadeemia (toonase ERKI) 1972. aastal. Aastail 1972 – 1995 oli ta ettevõttes ARS-JUVEEL autoritiraaži kunstnik-teostaja, hetkel vabakutseline kunstnik.
Illend on osa võtnud tarbekunsti näitustest 1971. aastast nii kodu- kui välismaal – teiste hulgas Itaalias Milanos, Kanadas Montrealis, Münchenis, Poolas, Ungaris, Tšehhoslovakkias, Leedus ning laialdaselt N Liidu piirides. Ta on kolmel korral osalenud Tallinna Tarbekunstitriennaalil. Tema isikunäitus “Selgus” toimus A-galeriis (2005), olulised rühmanäitused “10” Tallinna Raekojas (1998) ja “Silmad” Vabaduse galeriis (1996). Viimastel aastatel on ta jõudumööda osalenud Metallikunstnike Liidu väljapanekutel. Tema töid on hulgaliselt erakätes, Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumi kogudes ja Tallinna Linnamuuseumis.

PEEPSHOW
Liisbeth Kirss

… räägib armastusest, seksuaalsusest, häbist ja uhkusest. Mõne tundmusega on nii, et tahaks silmad kätega katta ja kardina taha varjuda. Sellise arglikkusega võitlemine on igapäevane heitlus. Miks küll kogen täiskasvanud naisena endas plikalikku ujedust? Kui aga olen selle tundmuse ajutiselt alistanud, pean jälle hakkama selgitama oma n.ö jultumust. Kas keegi üldse armastab ilma häbita?

Liisbeth Kirss (1996) on sündinud ja üles kasvanud Pärnus. Aastal 2018 omandas ta bakalaureusekraadi ehte- ja sepakunsti erialal Eesti Kunstiakadeemias, kus nüüd jätkab õpinguid ka magistriastmes. Ta on võtnud osa grupinäitustest Eestis ja välismaal ning käinud praktikal Amsterdamis. Inspiratsiooni ammutab autor oma sõbrannadest, ööelust ja armastusest.

ÕUNAAIA LOOD 
Margit Paulin

Pärast seda, kui Aadam pakkus Eevale õuna on juhtunud siin aias nii mõndagi. Kunstniku oma koduaia õunapuu lehtede all mullast leitud vanad metallist esemed on siin näitusel saanud sõna, et rääkida oma lugusid edasi ehetena, läbi kunstniku silmade ja väga isiklikult – kellelgi on olnud armastus, on olnud palved, usk… on valatud verd ja on rajatud kodu – lihtsad ajatud õunaaia lood. Pühendatud erilistele meestele. 

Margit Paulin (1980) on sündinud Tallinnas, lõpetanud EKA ehtekunsti eriala 2012. aastal ja töötab hetkel vabakutselise ehtekunstnikuna oma koduateljees metsa ja mere vahel, väikeses Eesti külas Keibul. Tema ehteloomingus on tähtsal kohal eelkõige kellegi lugu, millest algab ehte teekond ja millele toetudes ehe ehteks saab. Ehetes on hing, on lugu ja ehe võiks olla jääv.

MURTUD SÜDAMEGA
Paul Villemi

Surm on iga elu osa ja ta jätab jälje nendele, kes selle lähedal on. See võib aga ilus olla – see, mis alles jääb.

Paul Villemi (1983) on metallikunstnik, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia Ehte- ja Sepakunsti eriala (2014 BA). Ta on osalenud mitmetel grupinäitustel ja aastal 2015 avas oma isikunäituse “Motiiv” A-galerii Seifis. Paul on keskendunud oma töös peamiselt terariistadele, tehnikatest 3D-printimisele ja metallivalule.

KUNSTNIKUVESTLUS: MAIRE MORGEN HÄÄL

KUNSTNIKUVESTLUS: LIISBETH KIRSS

KUNSTNIKUVESTLUS: MARGIT PAULIN

MEEDIAKAJA
Prillitoos. Leida Illend. Ehtekunstnik Leida Illend räägib autoriehete valmimisest ja iseendast

HÄPPENING. Ehtekunstist ja hullumeelsusest Liisbeth Kirsiga

EDASI. Ehtekunstnik Margit Paulin: ma usun, et ehtekunsti on vaja selleks, et olla hinges puhtam. “Kunstnikuvestlus”

Tagasi Posted on

UNUND BARBAARSUSE LUMM

Indrek Jetsi looming liigub mõtterännul läbi kultuuriloo hämaramate, obskuursemate radade. Siin kohtuvad muinas- ja varakeskaegne ornamentika, baroksed vormid, juugendlik joon,  müütilisfantastiline õhustik, punkkultuuri kompromissitu agressioon ja dändilik elegants. Mitmete teoste lähtepunktiks on olnud arheoloogilised leiud, mille ornamentikasse on kätketud peidetud koodina  müüte ja lugusid. Tuleb vaid osata lugeda.

Indrek Jets (1970) on õppejõud, metallikunstnik ja arheoloogiadoktor, keskendudes akadeemilises töös Eesti vanema ajaloo ornamentikale. Ta on loonud rekonstruktsioone arheoloogilistest leidudest Eesti Rahva Muuseumile ning õpetab Haapsalu Kolledžis,  Haapsalu Kunstikoolis ja Haapsalu Kutsehariduskeskuses. Järelkuulatavana saab tutvuda tema õpetussõnadega Raadio Ööülikoolis.

Kunstnikuvestlus toimus A-Galeriis Indrek Jets näituse UNUND BARBAARSUSE LUMM raames.

Tagasi Posted on

JELLE x KEDRINA x LILLEMETS x SERGIJENKO

PUHAS LAHKUS + TANTSULÕVI
Heigo Jelle

Heigo Jelle (1963) on metallikunstnik. Ta lõpetas ERKI 1986. ning töötas õppejõuna Eesti Kunstiakadeemias aastail 1991-2015, sellest kaheksateist aastat dotsendi ametis. Jelle põhiline materjal on olnud raud ja põhiline tehnoloogia sepis. Jellel on valminud töid ehetest skulptuurideni. Näitustel on ta esinenud suhteliselt vähe. Tema loomingu põhirõhk on olnud tellimustöödel, mida on kavandatud nii ajaloolisse kui kaasaegsesse keskkonda, nende hulgas üheksa väravat Tallinna Vanalinna piirides. Jelle viimane monumentaalne töö oli 2020 juunis valminud nelja meetri kõrgune skulptuur “Äratus” Nõmmel Torni tänaval.

A-Galerii akendel on kaks Jelle sepistatud ja keevitatud terasest skulptuuri.

OLEMISE KERGE KOOREM
Ljubov Kedrina

Igaüks kannab endaga kaasas minevikku täis eelmääratud sündmuseid ja kontrollimatuid situatsioone. See koosneb eelkäijate kogemustest kus teadlikud valikud ja saatuslikud sündmused on omavahel lõputult ebastabiilsed. Me kanname endaga seda olemise kerget koormat kaasas.

Ljubov Kedrina (1987) on sündinud ja kasvanud Tallinnas. Esimese kõrghariduse omandas Tallinna Ülikoolis Kunstiteraapia erialal 2011. aastal (BA). Teise kõrghariduse omandas EKA ehtekunsti erialal 2019. aastal (BA), peale seda viibis vilistlaspraktikal Soomes. Ta on osalenud rühmanäitustel Itaalias, Portugalis, Venemaal ning Eestis. 

VÄLK LOOTOSÕIES
Bruno Lillemets

“See, kuidas lootose õienupp aeglaselt avaneb, oma õielehti vaikselt laiali ajab, on ju nagu tõe selgumine, mis siis seal roosade õielehtede vahel nähtavaks muutub, meenutab ju briljandilõikelist kalliskivi. Pole midagi imestada, et jumalad sellel istuda tavatsevad”.

– Tõnn Sarv

Bruno Lillemets (1979) õppis Eesti kunstiakadeemias ehtekunsti erialal. Näitustel on ta osalenud aastast 1998. Viimased kümme aastat tegeleb Lillemets peamiselt suuremõõtmeliste objektide loomisega avalikku ruumi. Näiteks interaktiivsed robotseened Tallinna Teletornis ja kujunduselemendid Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone püsiekspositsioonis. Skulptuure ja installatsioone võib leida lisaks Tallinnale veel Rakveres, Tartus, Narvas, Kohtla- Järvel, Põlvas, Kehras. Tema töid on ka Eesti Tarbekunsti-ja Disainimuuseumi kogudes.

SÕNUM BABÜLONIST
Tamara Sergijenko

Tänapäevases maailmakorralduses puutume sageli kokku iidsete tsivilisatsioonide traditsioonidega. Üks nendest – ehete loomine ja kandmine – ei ole kaotanud oma aktuaalsust ka meie päevil. Ammumöödunud aegade kordumatu koloriit kajastub maalidel, mis on ootamatul kombel “inkrusteeritud” hõbedast ehetega. 

Sergijenko põhilooming on emailikunsti keskne. A-galerii aknal esitleb ta maale ning hõbeehteid harvaesinevas ning tehniliselt väga nõudlikus akenemailitehnikas (plique-a-jour).

Tamara Sergijenko (1950) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ja on osalenud näitustel Eestis ja mujal: Ameerikas, Inglismaal, Jaapanis, Prantsusmaal, Poolas, Leedus, Venemaal. Sergijenko on osalenud sümpoosiumidel Saksamaal, Inglismaal ja Leedus; samuti on ta pidanud meistriklasse ja esinenud loengute ja videoprogrammidega USAs ning Venemaal ning on saanud preemiaid ja diplomeid erinevatelt konkurssidelt.

Sergijenko ehted ja objektid, on esindatud “Kollektsionääride Kuldraamatus” (Les Editions Arts et Images du Monde, Pariis 1992-1993). Tamara Sergijenko teoseid on Eesti, Venemaa, USA ja Saksamaa muuseumides ning erakollektsioonides.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

KUNSTNIKUVESTLUS: HEIGO JELLE

KUNSTNIKUVESTLUS: LJUBOV KEDRINA

KUNSTNIKUVESTLUS BRUNO LILLEMETS

MEEDIAKAJA
EDASI. Metallikunstnik Heigo Jelle:rauda vägivallaga ei painuta. “Kunstnikuvestlus”

Tagasi Posted on

TUNDUB, NAGU OLEKS EHE

Ma ei pea end puhtalt ehtekunstnikuks. Kuigi samas – kes mind takistaks? Eriti arvestades, et õppisin kunagi Tallinnas ehte- ja metallikunsti. Ma töötan periooditi kui pooleliolevad tööd ning ideed teistest loomingulistest tegevustest üle ääre hakkavad keema. Vahel lasen end kannustada sellistest peentest nimedest nagu AmberTrip, Legnica hõbedafestival, Metallophone jt, kuid ometi ei pea ma ennast selle gildi liikmeks, pean siin silmas ehtekunstnike gildi… Nii et lähenen asjale mitmetiste tunnetega. Aga samas läheb see mulle tõesti korda.
Kirjeldaksin oma stiili sõnaga tööstuslik. Seetõttu ei ole ka materjalid, mida kasutan kaugeltki elitaarsed – alumiinium, pronks, kvarts, ready-made’id, tükikesed metalltööriistadest… aga tõsi, vahel ka merevaik. Annan end teie (professionaalsetesse) kätesse.
 
Edu kriitika tegemisel!


Parimaga,
Romualdas 

Romualdas Inčirauskas (1950) on metallikunsti õppinud Telšiai Kõrgemas Rakenduskunstikoolis ja ERKIs (Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis). Oma loomingus tegeleb ta nii dekoratiiv-kontseptuaalse metallikunsti, skulptuuri, medalikunsti loomise kui ka maaliga. Ta kuulub Leedu Kunstnike Liitu alates 1986. aastat ning FIDEMi (Rahvusvaheline Medalikunstnike Föderatsioon) alates 1998. aastast.
Inčirauskas on alates 1978. aastast osalenud arvukatel näitustel ning lisaks on tema töid Leedu Rahvamuuseumis, Vilna Gaoni Riiklikus Juudi Muuseumis, M.K. Čiurlionise Riiklikus Muuseumis, Maironise Kirjandusmuuseumis, Chiune Sugihara Muuseumis Kaunases, Vincas Gėlė Muuseumis (Naisiai, Šiauliai), Žemaitija Kunstimuuseum (Plungė), Žemaitija Alka Muuseumis(Telšiai), A. Baranauskase ja A. Vienuolis-Žukauskase Kirjandusmuuseumis (Anykščiai), Nelimarkka Muuseumis (Alajärvi, Soome), Basise skulptuurikooli muuseumis (Tel Aviv) ning Briti Muuseumis (London).
Tema töid on erakogudes Leedus, Lätis, Venemaal, Iisraelis, Saksamaal, Itaalias, Jaapanis, Austrias, Rootsis, USAs ja mujal.

Tagasi Posted on

ARRAK x PÄRTELPOEG x PAAL x VOOSALU

5 NUGA
Tõnu Arrak

Mõnda aega oli see mulle väljakutse, nüüd on see minu elukutse. Ma lihtsalt tahtsin neid asju teha. Just seda oskan kõige paremini, see ei ole veel igavaks läinud ning pakub jätkuvalt uusi väljakutseid. Näitusel olevad noad on tehtud viimase aasta jooksul. 

Tõnu Arrak (1964) on noameister ning metallikunstnik. Arrak õppis aastatel 1985–1990 Eesti Kunstiakadeemia metallehistöö erialal. Lisaks ehete valmistamisele tegeles Arrak sepise loomise ja disainimisega , mis juhatas kunstniku tema praeguse praktika, nugade valmistamise juurde. Arraku noad on hinnatud tippköökides Eestis ja mujal ning kannavad tema stuudio nime – Tuuts. 

Arraku noad on pälvinud rahvusvahelisi auhindu Prantsusmaal, Belgias, Saksamaal ja Soomes. Tema näitus „Triibuline raud“ toimus koostöös Ajaloomuuseumiga (2004) ning „40 nuga. Tõnu Arrak ja sõbrad“ leidis aset Rahvusraamatukogus (2014).

KUI AEG PEATUB / maailm tormab edasi
Mari Pärtelpoeg

Kui minu aeg peatub: ma näen heina kõrgeks kasvamas, seemneid valmimas, jõge kivide vahel teed leidmas, pilvi aeglaselt kuju muutmas. 

Hõbetraadi kudumine on vana, aeglane ja kannatlikkust nõudev, ent nauditav India ja Tiibeti tehnika. Detailid kettidele on valatud või pressitud.

Mari Pärtelpoeg (1956) õppis Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis metallehistöö erialal 1974–1979 ning osaleb näitustel alates 1978. aastast. Pikaajalise näitusetegevuse kõrval Saksamaa, Taani ja Rootsi tarbekunstinäitustel ning -kvadriennaalidel on tema teoseid eksponeeritud Stockholmis Rootsi Kaasaegse Hõbeda galeriis (1992) ning Baltimaade ja Skandinaavia tarbekunsti näitustel “FROM DREAM TO REALITY” Tallinnas, Riias, Vilniuses, Kopenhaagenis, Göteborgis ja Helsingis (1993/94). Ta on kolmel korral osalenud Tallinna rakenduskunsti triennaali . Mari Pärtelpoeg on rühmituse ON-grupp asutajaliige ning tema teoseid on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudes. Pärtelpoeg on oma loomingut näidanud Tallinna Kunstisalongis 1986. aastal (koos Anu Paaliga) ning mitmel isikunäitusel A-galeriis. Tema viimane näitus “Garten”, kahasse Katrin Veegeniga, toimus 2017. aastal Berliinis galeriis Trofejas.

HÕLLANDUSED
Anu Paal

Sõle ja preesi motiivist inspireeritud rinnanõelad, mis on valminud puukoorest ja puidust, kannavad mõtet pärandkultuuri ja loodusega üks olemisest.

Anu Paal (1951) on lõpetanud ERKI 1979. aastal ning osalenud näitustel alates 1978. aastast. Eesti ja Baltimaade tarbekunstinäituste kõrval on Anu Paal alates 1980. aastate lõpust osalenud arvukatel näitustel Skandinaavias, Saksamaal, Venemaal ning Ühendkuningriigis. Tema isiku- või koostöönäitused on toimunud muuhulgas Tallinna Kunstisalongis koos Mari Pärtelpojaga (1986), Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis (1990, 1995, 2002), Kristjan Raua majamuuseumis (1995), Tallinna Kunstihoones (1996, 2011, 2016), Adamson-Ericu muuseumis (2001) ning A-galeriis (2016). Anu Paali tööd kuuluvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudesse. Paal pälvis 1991. aastal Kristjan Raua preemia. 

KUSAGIL MUJAL
Ülle Voosalu

See, mis on siin, on kusagil mujal. 
Tuleb mõte ja pöörasel kiirusel möödub, realiseerub kusagil mujal.
Alusta vaid tegu ja juba ta hakkab end ise looma, läheb oma teed. 
Lõpptulemus on ettearvamatu või liialt ettearvatav, otsustatakse kusagil mujal. 
Mäng, mis ei lase end püüda siin ja praegu. 
Mäng, mida mängitakse kusagil mujal.

Ülle Voosalu (1954) on EKA lõpetanud ehtekunstnikuna. Alates 1980. aastast on ta osalenud näitustel Eestis, endises Tšehhoslovakkias, Venemaal, Soomes, Rootsis, Taanis, Leedus, Lätis ja Saksamaal. Voosalu on Eesti Kunstnike Liidu liige. Ta on töötanud Tartu Arsi kunstnikuna ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis õppejõuna, samuti on ta õppinud kunstipedagoogikat Tartu Ülikoolis.  

KUNSTNIKUVESTLUS: TÕNU ARRAK

Tagasi Posted on

VOORUSE LÄTTED

Nemvaltsi teine isikunäitus mõtiskleb selle üle, kui igihaljad on otsingud eetilise koostoimimise viiside järele ühiskonnas ning kuidas see otsing ebakindlas kaasajas otsusteks manifesteerub. Allikad avanevad 21. augustil kell 17 ning pulbitsevad januste jaoks 12. septembrini.

“Inimesed on aegade algusest otsinud kombelist täiust. Sellest hoolimata tundub keeruline leida inimtegevusega seotud valdkonda, kus ei tehtaks eetilisi kompromisse mõne kindla grupi huvides. Mida aeg edasi, seda jõulisemalt tegeletakse nende kitsaste huvide nimel nii enese kui ümbritseva hävitamisega. Ometi ei ole selles midagi uut. Inimkond on ikka hukatuse äärel olnud, kuid sellest kuidagi siiski välja tulnud. Suure tõenäosusega tuleb ka edaspidi. 
Küsimus pole edasi eksisteerimises, vaid väärtushinnangutes, millega edasi minnakse.”

– Nemvalts, Erle, vooruse lätete otsingust, 2020.

Erle Nemvalts (1991) on Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti magistrant. Tema tööd keskenduvad peamiselt inimeste käitumismustritele ning -eripäradele. Nemvaltsi töid on eksponeeritud mitmetel rühmanäitustel nii Eestis kui välismaal ning aastal 2019 pälvis Erle Noore Ehte Fondi eristipendiumi. “Vooruse lätted” on tema teine isikunäitus.

Näitust toetasid Eesti kultuurkapital, Suhkruingel.
Tänan Cathrin Kaldmaad, Kaur Virkebaud, Riina Kütti, Urmas Nemvaltsi ja Valdek Lauri.

Näitus valiti 2020. aasta parimaks A-Galerii seifinäituseks.

Tagasi Posted on

ARNOLD x LEPIK x NIINEMÄGI x KOSENKRANIUS

EXTENDED PLAY
Georg Arnold

Esitlusel on viiest plaadist koosnev EP (Extended Play). Iga plaadi pinda on salvestunud üks lugu, mis on käsitlus ornamendist Archimedese spiraali alusel. Motiiv tuleneb vinüülplaatidelt. Abivahenditena on kasutatud plasmalõikurit ja treipinki, materjalina terast. Teosed on valminud Eesti Kunstiakadeemia töökojas 2019. aasta sügisel, mille Arnold veetis resideeruva kunstnikuna.

Georg Arnold (1994) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia sepakunsti eriala 2019. aastal (BA) ning jätkanud seal resideeruva kunstnikuna. Arnold täiendas end “Metallikunsti kursusel” Rootsis HDK-Valand Steneby koolis 2020. aasta kevadel. Katsetatud tehnoloogiatest on eelistatuina välja kujunenud gaasi-ja plasmalõikus. Tema töid on Eesti Kunstiakadeemia üliõpilastööde fondis. See on tema esimene näitus pärast  kunstiakadeemia lõpetamist. Kontekstiväliselt paeluvad asjaosalist vein, muusika ja kollektsioneerimine.

ABOUT FACE
Claudia Lepik

Veetsin 2019 aastal kuu aega New Yorgis residentuuris, kus öised tuled, kirev linnaruum ja läbi jalutatud tänavad pakkusid vaheldust ja inspiratsiooni. Sedasi, kannustatud uuest keskkonnast, süvenesin oma töösse värske huviga materjali vastu. Nii valmisid uued mitmekihiliste struktuuride ja värvitoonidega näo- ja ninaehted. Välja pandud kolmik on osa mu isikunäitusest “About Face”, mis leidis aset samal aastal New Yorgi ehtekunsti nädalal.

Claudia Lepik on ehtekunstnik. 2018 aastal lõpetas ta Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala BA kraadi ning autasustati Noore Tarbekunstniku preemiaga. Claudia on tegutsenud vabakutselise ehtekunstnikuna, osalenud mitmetel grupinäitustel Eestis ja Kreekas ning möödunud sügisel oli tal esimene soolonäitus New Yorgi ehtekunsti nädalal.

POOLTOON
Maarja Niinemägi

Iga ehe koondab tähendusi ja ehtekandjatena kuulume erinevate kordumatute ideede maailma, kus ka värvil on eriline roll. Kasutades värvi materjalis, küllastunult pealekantuna või aktsendina saab ehtest abstraktne värvi ja vormi kooslus. Titaan materjalina annab selleks palju võimalusi. Ehted on väga kerged ning värvide peegeldus metalli pinnalt kirgas, läbipaistev. Laserlõikuse teel valminud vormidele annab lõppviimistluse käsitöö, nõnda võib iga ehe olla natuke erinev. Näitusel on väljas õhulised, ruumilised kõrvarõngad. Tehnoloogiatest on kasutatud laserlõikust, punktkeevitust, anodeerimist.

Maarja Niinemägi on osalenud näitustel Eestis, Euroopas, Hiinas, Ameerikas ja Austraalias. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti eriala (BA 2004, MA 2008). Ta on olnud vahetusüliõpilane Saksamaal Idar-Obersteinis Trieri Rakendukõrgkoolis arendades oskusi vääriskivide graveerimises ja disainis. Tema töid on ostetud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse, Alice ja Louis Kochi sõrmuste kollektsiooni Shveitsis, erakogudesse (Kadri Mälk EST, Susan Cummins USA, Lars Phalmann FIN). Ta kuulub Eesti Kunstnike Liitu ja Eesti Disainerite Liitu. Praegu elab Maarja Niinemägi Tartus ja tegutseb ehtekunstistuudios Cirrus Tähe 22.

…JA ÜHEKSAPEALINE LOHE
Katrin Kosenkranius

Muinasjutt ütleb… et leida, on vaja läbi kanda kolm paari rauast kingi ja ära süüa kolm pätsi kivist leiba ning siis jääb üle vaid üheksapäine lohe, kelle maskid langevad, kui talle alistud…alles pärast seda kõike saabub vastus…

Katrin Kosenkranius on kunsti tudeerinud Academia Non Gratas ja ehtekunsti Eesti Kunstiakadeemias. Ehtekunsti maitsemeeli on ta vürtsitanud ka praktikatega Itaalias ja Rootsis. Näitustel on Katrin osalenud rohkem ja vähem nii siin kui seal ning lisaks pälvinud 2012. aastal Roman Tavasti stipendiumi.