Title Image

A-Galerii 1994-2004

Lia Tüür raamatus “A-galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat” (2014)

Aeg pärast Eesti vabanemist oli lootusrikas. Loodi firmasid ja asutati galeriisid. Mõte luua metallikunstnike oma galerii tekkis 1993. aastal. ARS-i metalliateljees Hobusepea tänaval oli juba aastate eest üks 40-ruutmeetrine ruum kunstnike käsutusse antud. See oli alumisel korrusel Hobusepea tänava pool suure akna ja eraldi sissekäiguga. 1993. aastaks oli see ajutiselt ARS-i vaseseppadele laenatud.

Esimest korda käisin kunstifondi direktor hr Liivi jutul novembri alguses, et ruum kunstnikele tagasi antaks ja sinna teha galerii saaks. Tema oli asjaga päri. Läks lahti suureks helistamiseks, et kutsuda inimesi osalema ja ühinema. Õnneks oli telefon tol ajal tasuta, sest helistada tuli nädal aega järjest. Kuu keskel saime teha galerii asjus juba esimese koosoleku ning kadunud Toivo Laos koostas aktsiaseltsi selgesõnalise põhikirja.

1993. aasta 25. novembril toimus AS Autoriehe asutamiskoosolek. Osanikke oli 46, juhatuse esimeheks sai Ene Valter.

Nõusolekut pidi taotlema ka kunstnike liidu juhatuselt, samuti tuli teha ettekanne ürituse tutvustamiseks. Nende vastus oli positiivne.

Ruumi reaalne tagastamine kujunes paraku väga vaevaliseks. Metalliateljee juhataja oli vahetunud ja lootis, et asja venitades jääb kõik endiseks. Alles 1994. aasta 1. märtsiks saime ruumi kätte. Vahepeal oli hulk koosolekuid, aktsiate maksmist ja lepingute sõlmimist. Kunstnikele andis see aga aega uute tööde tegemiseks.

Kaks järgmist kuud läksid galerii remondi ja sisustamise peale. Seda tegime oma jõududega. Lae kõrgus oli 3,5 meetrit ja tellingud kõikuvad, kuid saime lae ja seinad valgeks värvitud. Põrandaga oli palju tegemist, sest see oli väga rikutud. Usinad remontijad olid Krista Laos, Ene Valter, Kaie Parts, Mari Pärtelpoeg, Vaida Suits jt. Muinsuskaitse andis välisukse värvid ette. Kui Ive Köögard selle väikeste ruutudega ukse värvitud sai, ei meeldinud see toon neile aga enam ning uks tuli veel kord üle värvida.

Katrin Amos, kes oli sisustusvaldkonnaga kursis, oli seadnud Moleni galeriis Viru tänava alguses ehete eksponeerimiseks keldriruumi korda. Sellest kogemusest oli palju kasu – tema mõtles välja sisekujunduse. Tartust käidi Harvi Varkki väikebussiga mööblidetaile toomas ning Heldur Pruuli aitas mööblit kokku panna ja hoolitses lukkude eest. Müügileti tegi korda Andres Amos. Kõiki ei jõua nimepidi loetleda, igaüks andis oma osa.

Suur ühistöö kandis vilja – maikuu alguseks oli asi edenenud niikaugele, et 6. mail oli tööde vastuvõtt ning 10. mail 1994. aastal avas A-galerii uksed. Esimeseks juhatajaks sai Ene Valter, müüjaks Jaana Varkki, hiljem Heldo Korbe. Iga päev oli abiks üks osanikest.

Ene Valter meenutab: A-galerii esimesi tegutsemisaastaid iseloomustas kunstnike seas valitsenud erialane entusiasm ja töötahe. Ka ise tulin iga päev tööle suure õhinaga, sest tõotas tulla huvitav päev. Puhtal kujul ainult ehetele mõeldud galerii avamine ei tekitanud huvi ja elevust mitte ainult Eestis, vaid ka meie lähinaabrite juures Soomes, Rootsis ja mujal. Saime pidevalt kiita, et oleme põhjamaade suurim ehtegalerii. Meil käidi ekskursioonidel ning tihti tuli ette, et külaskäigud meie galeriisse olid lisatud ka tähtsate linnakülaliste päevaprogrammi. Nii väisasid meid oma külaskäigul Tallinna näiteks tol ajal televisioonis jooksnud populaarse Ameerika teleseriaali Santa Barbara filminäitlejad.

Põhiliselt sõltusid galerii head müüginumbrid algaastatel siiski välisturistidest. Eesti inimene käis meil meeleldi kui näitusel, kuid ostuvõimalused olid väikesed. Mäletan isegi meie esimest ostjat, kes oli üks Ameerika saatkonna töötaja ja kelle lemmikuteks osutusid Tiina Käeseli kõrvarõngad. Ostjatega tuli pidevalt suhelda, tutvustada kunstnikke ja jutustada lugusid. Kord tuli mul pikalt tegeleda ühe väga kena väliseestlasest prouaga. Minu lakkamatu kiidulaulu saatel liikusime vitriinide vahel ja nii olime välja valinud kolm prouale meeldima hakanud sõrmust. Lootes, et valik langeb ühele neist, jutustasin lugusid kunstnike ja nende tööde kohta. Mulle üllatuseks ütles proua kanges eesti keeles, et minu müügitegevus oli väga hea ja ta ostab kõik kolm.

Kord tuli galeriisse üks Iiri noormees ja ütles, et tal on viis õde ning kõigile on vaja kingitust. Läksime natuke ähmi täis ja valisime ehted välja. Lõpus küsis noormees, kas tal on võimalik saada nii suure ostu pealt ka soodustust. Kuna olukord oli kujunenud väga lõbusaks, siis olime loomulikult nõus, tingimusel, et ta tantsib meile ühe Iiri tantsu. Seda ta hea meelega ka tegi.

Üks tore ettevõtmine oli minu meelest lihavõttepühadeks munade värvimine. Kunstnike värvitud munadest kujundati väike aknanäitus ning pea igal aastal õnnestus suurem osa munadest ka maha müüa.

1997. aasta jaanuaris astus Ene Valter galerii juhataja kohalt tagasi, et oma firma luua. Järgmiseks juhatajaks valiti Mari Pärtelpoeg.

1. septembril 1999. aastal lahkus viimane ametist ja töö jätkajaks sai allakirjutanu. Müüjaks tuli Kadi Maranik.

Esimesed kuud määras lähenev tähtpäev – uus aastatuhat. Selle tähistamiseks tegime suure ühisnäituse. Edaspidi kujunes nii, et autorite isikunäitused vahetusid iga kolme nädala järel, aastavahetuse ja kevadpühade ajal toimusid ühisnäitused. Alguses oli kujundaja mõni osanikest, hiljem Taimi Soo, kelle lahendused olid alati värsked ja vaimukad.

Tore oli, et saime tähistada oma väikeses galeriis armastatud õpetaja Salme Raunami 80. sünnipäeva 13. märtsil 2001. aastal. Töid väga palju siiski ei mahtunud. Üks mees tuli ja küsis: “Sõitsin Viljandist kohale, kus teil see Raunam siin on?”

Juubeliaastal avas 12. oktoobril 2001 A-galeriis ehtenäituse Jüri Arrak. Kuigi ta kurtis, et ehteformaat on tema jaoks liiga väike, oli väljapanek tore ja menukas.

Osanikud olid huvitatud isikunäitustest, nimekiri tuli kiiresti täis. Oli ka mitmeid põnevaid külalisesinejaid, suvel EKA lõpetajad. Aastasse mahtus kokku 17–18 näitust. Kõik ei olnud võrdse tasemega, ent mõni oli väga tugev. Vilgas näitusetegevus tõi galeriisse rahvast ja elavdas müüki. Kontakt ostjatega oli hea, tehti palju tellimustöid. Osanikud käisid kohusetundlikult galeriis abiks. Ühine hool lähendas inimesi, oldi rõõmsad rõõmsatega ja kurvad kurbadega. Kasuks tuli müüja Kadi Maraniku optimistlik ja armastav iseloom. Suvel andsid talle puhkust EKA ehtekunsti eriala tudengid. A-galeriist oli kujunenud eriala keskus.

2004. aastal läksin pensionile, järgmiseks A-galerii juhatajaks valiti Kärt Maran, OÜ Autoriehe esinaiseks Ene Valter.

Ene Valter meenutab: Kuna A-galerii ahtad ruumid takistasid meil teatavaid arenguid läbi tegemast, siis mingil hetkel hakkasime mõtlema galerii laiendamise peale. Julge positiivne otsus selles osas sai tehtud 2004. aastal ning praegustes A-galerii ruumides võiski alata hoogne ehitustöö. Sisekujunduse projekti autorid on Karli Luik ja Ralf Lõoke. Tollal juhatajana tegutseva Kärt Marani nägemus loodavast uuest galeriist oli uudne ja võimalusi pakkuv.

2005. aasta 10. mail avaski A-galerii oma uksed juba uutes ruumides Hobusepea ja Pika tänava nurgal, enne kui lõplikult ümber koliti.

Salme Raunami juubel, 2001 a.

Vasakult: K. Parts, R. Vinn, T. Käesel, A. Mölder, J. Arrak, S. Raunam, M. Morgen-Hääl, H. Varkki, J. Vahtramäe, Ü. Voosalu, L. Tüür, K. Maranik, H. Tassa

Vasakult: E. Valter, T. Käesel, J. Bertašauskis, H. Pruuli, M. Pärtelpoeg, A. Paal, H. Jelle, K. Laos, A. Kapsta, L. Pruuli, T. Aru, L. Ilo, Õ. Kütt, M Morgen-Hääl, L. Tüür, A. Mölder, H. Raadik, M.Käbin, A. Raunam