Tagasi

Adolfas Šaulys

Adolfas Šaulys (s 1966 Leedus)

1993 ERKI

Millal ja miks tuli mõte kunstnikuks saada, ma päris täpselt ei mäleta. Võib-olla sellepärast, et lapsepõlves polnud võimalik kunstiga kokku puutuda. Kui 15-aastasena kunstnik Zenonas Liekys stuudiot külastasin ja esimest korda elus molberti ees seisin, proovides joonistada geomeetrilist figuuri, tundsin midagi sarnast nagu lend kosmosesse.

Edasine asjade käik oli lihtne: astusin sisse ja lõpetasin tarbekunstitehnikumi, kuna see asus lähemal kui mõne teine ametikool. Valisin metalliosakonna, sest see tundus raskem.

Tallinnasse tulin esimest korda päris varakult enne õppeaasta algust – tahtsin seda ime kohta ERKI-t oma silmaga näha. Telsiais kuulsime sageli juttu, et Tallinnas aadressil Tartu mnt 1 asub paradiisi-sarnane koht.

Päris kunstnikuks sain aastatel 1988–1993 ERKI-s õppides, ajal, kui loenguid pidasid legendaarsed Leo Gens, Olga Kaljundi, Boris Bernstein. Tundsin end vaba inimesena lagunevas impeeriumis. Tolerantsed ja soojad inimsuhted tudengite ja professorite vahel, usaldusväärsus ja uhkustunne, et oled kunstnik – teises keskkonnas ja teises kultuuris õppimine oli privileeg. Pärast kooli lõpetamist olen vabakutseline metallikunstnik ja teen seda, mida kõige paremini oskan. – Raamatust “A-Galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat” (2014)

“Kunstnikud mõtlevad eelkõige kätega. Meie keeleks on vorm, aga see võib vahel vaatajale kaugeks jääda. Seetõttu mõjub ehk sõnaline mäng vahetumalt. Mul on mansetinööbikomplekt kirjadega THE ja END. Oli kevad ja poisid olid kooli lõpetamas, see tundus hea viis, kuidas koolile punkt panna. Hetkel tundub, et elu on nii pingeline, paljud ümberringi lahutavad juba abielusid. Mõni läheb laiali katastroofga, mõned jäävad sõpradeks. Kas poleks tore, kui naine ostaks endisele abikaasale lõppenud abielu puhul kingituseks THE END mansetinööbid. Sõnad annavad väga laia variatsioonispektri, kuidas neid kasutada. Igaühele oma kontekst.” – Adolfas Šaulys A-Galerii näitusel LUKAARDID (2019)

Seotud ehted