Tagasi

Ülle Voosalu

Ülle Voosalu (s 1954 Tartus)

1980 ERKI

Eesti kunstnike liidu liige 1987. aastast. Vahemikus 1981–1995 töötasin kunstnik-teostajana Tartu ARS-i metallehistöö ateljees ja 1995–2001 õppejõuna Tartu kõrgemas kunstikoolis. 2001. aastast olen vabakutseline kunstnik. Näitustel olen esinenud alates 1981. aastast.

Oma loomingulist kujunemist enim mõjutanud inimeseks pean pallaslast ja pedagoogi, maalikunstnik Silvia Jõgeveri. ERKI-s omandasin erialased teadmised ja oskused. Hea Ellen Tamm juhatas mind ehete ajalukku ja vääriskivide müstilisse maailma. Diplomitöö teostasin asuurseks saetud materialist koos filigraani ja luu graveeringutega. Taotlused ehtele on jäänud samaks – kergus ja õhulisus. 1992. aastast töötan põhiliselt autoritehnikas, kasutades erinevaid traadipõimingu mooduseid.

Võlub võimalus modelleerida oma käega vormi ja pinda, kasutada kohe lõppviimistletud materjali ja näha pidevalt tulemust, ilma n-ö musta faasita. Materjalidena kasutan põhiliselt hõbedat, ka kulda ja titaani. Maakive on loomulikum vaske põimida. Satun vaimustusse erinevate ehtekivide väest ja ilust ega suuda neid rohkelt kasutamast loobuda. Vist püüan oma ehet maalida?

Meie esivanemad teadsid ehete maagilisest väest ja võimust; ehe kaitses ja andis jõu. Minagi teen ehteid parimate soovidega kandjale ja naudin seda mulle antud võimalust.- Raamatust “A-Galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat” (2014)


“Punaste kividega tegelemise võtsin tõsisemalt käsile 2016. aastal, mil minu emalt ja emaemalt päritud rubiiniga sõrmus sai 100aastaseks. 2019. aastal täitus 70 aastat märtsiküüditamisest ja minu rubiinsõrmus on meie peres ainus asi, mis on ema lapsepõlvekodust säilinud. Nende pere pääses küll sõidust külmale maale, sest, oh imet, keegi julges neile haarangust teatada, aga kodust ja maisest varast jäid nad ilma. Lapsepõlves ei saanud ma aru, miks ema käib pisarsilmil põldude vahelt rääma jäetud talu vaatamas…” – Ülle Voosalu A-Galerii näitusel MÄLUKAARDID (2019)

Seotud ehted