Tagasi

Viktorija Lillemets

Viktorija Lillemets (s 1967)

1993 Tallinna kunstiülikool

Mäletan end väikese tüdrukuna juveelipoes. Olin ema või vanaema käekõrval, lett ehetega oli silmadest kõrgemal. Meenuvad nende arutlused selle üle, mis on maitsekas ja mis ei ole. Hiljem, kui letini ulatusin, oli olukord hoopis põnevam – see oli tõsine uurimus. Lapsena ei osanud ma uneski näha, et mina ise võiksin kunagi ehteid teha.

Keskkooli lõpus teadsin juba täpselt, et tulen Eestisse klaasi õppima. Saatuse tahtel õppisin hoopis metallehistöö kateedris – olen sellele juhusele väga tänulik –, diplomitöö juhendaja oli Leili Kuldkepp. Pärast lõpetamist olin palju aastaid vabakutseline, alates 2007. aastast olen ametis pedagoogina.

Metallitööd teen aga ikka edasi. Enamasti kasutan hõbedat. Ehted, mida teen, peavad kandjaga harmoneeruma, et tal ei tekiks neid kandes iial ebamugavat tunnet. Nad peavad olema igas olukorras kandja head sõbrad. Meelsasti kombineerin koos hõbedaga kive, merevaiku, klaasi, tekstiili.- Raamatust A-Galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat(2014)


“Kust see tuli, ma ei tea, aga olen kogu aja tundnud, et naine peab kaelas midagi punast kandma. Esimese punase kaelaehte tegin, kui galerii eelmistes ruumides oli ülestõusmispühade ajal kevadnäitus. Läkski nii, et inimestel tekkis nende järele soov. Kui ühe müüsin ära, siis tegin järgmise ja hakkas tekkima teatud süsteem: igal aastal jõulude paiku müüsin ühe punase kaelaehte, võisin selles kindel olla. Mingil hetkel ma tüdinesin ja ei teinud neid enam aastaid. Sel aastal tundsin miskipärast, et nüüd on jälle tarvis teha. Olen lugenud, et rahvariiete kombestikus on ka nii, et naistel peab kaeluse, seeliku või käiseserv miskipärast punane olema. Võib-olla on selles mingi seaduspära?” – Viktorija Lillemets A-Galerii näitusel MÄLUKAARDID (2019)

Seotud ehted