Äsja lõppes A-Galerii AKENDEL Erinn M. Coxi näitus KÕIKE, MIDA ARMASTAN, ARMASTAN ÜKSINDUSES, mille raames toimus ka kunstnikuvestlus. Vestlus on inglise keeles.
Kunstnikuvestluse viis läbi ehtekunstnik Marita Lumi. Filmis ja monteeris Liina Lõõbas. A-Galerii kunstnikuvestluste loomist toetab Eesti Kultuurkapital.
Alustasime intervjuusid Eesti ehtekunstnikega 2019. aastal, et seda erakordset valdkonda ja selles tegutsevaid inimesi laiema publikuni tuua ning kohalike ehtekunstnike loomingut ja eluteid kaardistada.
“Hommik on õrn aeg. Iga päev algab isemoodi. Mõnikord ärkad rõõmsana, teinekord nukrana või isegi kurvana. Ühel varahommikul esimese kohvitassiga köögis istudes ja ühte vana hõbelusikat käes keerutades ning selle üle mõtiskledes tuli mul idee jäädvustada oma erinevate hommikute meeleolud. Ja hõbesepana loomulikult hõbedas. Võtmesõnaks sai see vana hõbelusikas, mida tol hetkel käes hoidsin. Nii see näitus sündima hakkas.”
Ruta Petronyte selgitab näituse meeleolu ja tausta järgmiselt: „VARGAD on kollektsioon, mis on minuga kaasas käinud aastatel 2010 – 2011. Kõige esimesed tööd tegin Tallinnas, hilisemad Barcelonas ja viimased ühes Vilniuse lähedal asuvas külas, mahajäetud küünis, mille nurgas oli herilaspesa ning herilased muudkui tiirutasid ja tiirutasid ümber mu pea.
See on lõbus kollektsioon, mis on inspireeritud tegelastest, keda kohtasin Barcelonas, linnas, kus pidevalt on käimas kahtlased ärid: pakistanlased ei müü öö varjus mitte ainult illegaalset õlut vaid pakuvad ka odavat „kokaiini”. Lisaks tänavamuusikud, squattijad, araablased, kes öösel rõdude all suitsetavad ja ärevalt ringi vaatavad, kõrvulukustavalt kõvasti kriiskavad filipiinlased, sutenööride ja kriminaalidena tuntud rumeenlased ning marokolane Hamsa – kui temalt küsiti, mis tööd ta teeb, oli vastus lihtne: „Ma olen varas”.”
ILLUSIOON on Kairin Kooviti ja Ihan Toomiku ühisprojekt, mis avab valdavalt romantilis-sentimentaalseid Eesti ehteid ootamatu nurga alt. See on interaktiivne eksperiment külastajaga, kes saab osa kõrvuti nii materjali viidud kui ka arvutis programmeeritud ehetest.
A-Galerii 2022. aasta hooaega alustatakse 14. jaanuaril pidulikult kolme näituse avamisega! A-Galerii pakub alanud aastal kultuurielamusi läbi 32 erineva näituse, mis toimuvad nii meie ajaloolises SEIFIS kui ka avalikkku linnaruumi rikastavatel AKENDEL.
Haarav näitusehooaeg alustab 14. jaanuari õhtul piduliku sündumsega, kus avatakse aasta esimesed näitused. SEIFIS on 14.01–08.02 üleval legendaarse metallikunstniku Vaida Suitsu juubelinäitus VAIDA SUITS 90, mis kulgeb läbi kunstniku võrratu loomingu 1960. aastatest kuni aastani 1982. AKENDEL on 14.01–26.02 üleval Aino ja Keesi Kapsta ning Henry Mardisalu ühisnäitus KOLM LUGU, mis on ühe perekonna kolme põlvkonna nägemus ehtekunstist. Lisaks on samal perioodil AKENDEL ka Taani ja Lõuna-Aafrika Vabariigi kunstnike Therese Mørchi ja Helen Clara Hemsley näitus JÄLJED AJAS, milles on olulisel kohal igapäeva-kontseptsiooni uurimine ja läbimõtestamine. A-Galerii näitusehooaja avasündmus toimub A-Galeriis, reedel, 14. jaanuaril, kell 18:00 ning on kõigile huvilistele tasuta külastamiseks avatud. Osalemiseks on vajalik kehtiv COVID-pass. Tutvu A-Galerii 2022. aasta näituseprogrammiga siin.
A-Galerii pakub alanud aastal kultuurielamusi läbi 32 erineva näituse, mis toimuvad nii galerii ajaloolises SEIFIS kui ka avalikkku linnaruumi rikastavatel AKENDEL.
Aasta jooksul saab teiste seas näha näiteks Liina Lelovi, Claudia Lepiku & Erki-Eric Pillmanni, Ketli Tiitsari & Flora Vagi, Sigrid Kuuse, Hansel Tai ja Tõnis Malkovi väljapanekuid. 2022. aastal näeb galeriis varasemast enam ka professionaalsete väliskunstnike loomingut. Rahvusvahelises programmis osaleb tegijaid muu hulgas Prantsusmaalt, Hiinast, Taiwanist, Norrast ja Iisraelist.
A-Galerii näituseprogrammi koostavad galerii kuraator Helle Ly Tomberg ning ehtekunstnikest koosnev juhatus. Programm planeeritakse ette aastaks ning osalemiseks toimub igal sügisel avatud konkurss, kuhu on oodatud osalema kunstnikud, kelle looming lähtub kaasaegsest ehtekunstist, käsitöölistest praktikatest ning nende seostest visuaalkultuuriga laiemalt.
Neljapäeval, 8. mail avab üle 70 Eesti ehtekunstnikku esindav A-Galerii oma 20. sünnipäeva puhul kaks autoriehtenäitust Tallinnas ning esitleb raamatut Eesti metallikunstnike loomingust viimasel kahel aastakümnel.
A-Galerii asutajaliikme, ehtekunstnik Tiina Käeseli sõnul on galerii paari aasatakümne jooksul oma sisus ja vormis palju muutunud, kuid eesmärk on jäänud samaks – arendada Eesti ehtekunsti ning anda metallikunstnikele koht oma loomingu esitlemiseks. “Mul on siiras heameel, et A-Galeriiga on liitunud palju uuema põlvkonna kunstnikke, kes omakorda muudavad galerii nägu. See annab lootust, et Eesti ehtekunst on jätkusuutlik ning saame unikaalseid ehteid imetleda ka järgmise paarikümne aasta pärast,” kommenteeris Käesel. Aastal 2014 kuulub A-Galerii nimistusse üle 70 kõrgharidusega Eesti metallikunstniku.
A-Galerii Seifis avatakse Urmas Lüüsi koostatud ja kujundatud ühisnäitus A-∞ SÕNADETA LINGVISTIKA, mis esitleb Eesti noorema põlvkonna ehtekunstnike loomingut. “Urmas Lüüs on kokku pannud näituse, mis annab hea ülevaate eesti noorte metallikunstnike mõtetest ning põnevatest kaasaegsetest materjalidest ja tehnikatest,” sõnas Tiina Käesel. Samas esitletakse ka Kaire Ranniku ja Erle Võsa-Tangsoo koostatud raamatut “A-Galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat”, mis annab harukordse võimaluse näha Eesti tunnustatud metallikunstnikke kandmas oma ehteid ning lugeda nende kirjutisi oma kolleegide loomingu kohta.
A-Galerii sünnipäevapidustused algavad aga Hop Galeriis (Hobusepea 2) näituse A-V EHEDAD PORTREED avamisega, kus näeb töid galerii osanikelt nende poolt valitud teoste arhiivist. Näituse A-V EHEDAD PORTREED koostas ja kujundas Kaire Rannik.
THE WRONG ROOM – unikaalsed ehted viimastest aastatest, mis kajastavad läbilõikena ühte käsitööstuslikku osa Ivar Kaasiku loomingust. Eestis ja Saksamaal sündinud teoste ühendavaks teemaks on isolatsioon ja paralleelmaailmad. Põhirõhk on uuemal loomingul.
Kui varasemad tööd on kaetud sulanud klaaspuruga, siis viimased ülepaisutatud värvilised ehted on sümbioos värvilaikudest, paatina, kõrgkuumusleegi ja hapniku segust tekitatud määrdunud tolmust kaetud välispindadest.
Töötlemata detailirikas dekoor on tihedalt täistipitud värviliste elementidega: rahvusmustrite pärandit järgiva struktuuriga, kus kivi kui värvilaik on kaunistusliku sümboli kandja. Ühelt pool missiooni ja paatose puudumine, teisalt mälu ja meenutused. Triviaalsed materjalid, alkeemia võidukäik ja maailma pahupool – tekkinud ongi kemikaalidest mittevabal tehnoloogial baseeruv ning traditsiooniline kargest talupojakultuurist sündinud ruumiline ehe – sisult kunstkäsitöö ja antitehnika segu.
Teadlikult sissetoodud vead, tugevalt toseeritud neurootiline anonüümsus ning logisevad detailid annavad kogu projektile laiapinnalise interpretatsiooni ja igale külalisele võimaluse vabale improvisatsioonile.
Ivar Kaasik on sündinud 12. aprillil 1965 Kuressaares. Aastatel 1983-92 õppis ta Eesti Kunstiakadeemias (tollal: Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis) arhitektuuri ja hiljem metallehistöö kateedris, aastatel 1989-90 Burg Giebichenstein Kunsthochschule Halles, seejärel töötas erinevates ametites – muuhulgas aastatel 1992–99 kullassepana Saksamaal. Alates 1999. aastast tegutseb Kaasik vabakutselise kunstnikuna. Näitustel osaleb ta alates 1989. aastast, saksa maalikunstnike liidu liikmeks astus 2001. aastal ja Eesti Kunstnike Liidu liikmeks 2012. aastal.
Maalija ja ehtekunstnikuna tuntud kunstnikku on pärjatud Pariisis maailmakuulsa ehteauhinnaga Diamond International Award (1996). Kirjutajana on Kaasik end väljendanud paatost ja kunsti tavaarusaamu eiravas sõnaloomingus, autori poolt žanriliselt „miinimum- ja maksimumprogrammiks“ tituleeritud raamatus „Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju“ (2011).
Ivar Kaasiku teosed on tihti kuidagi liiga lihtsad, tema tööd on kantud kui otsesest mittemõtlemistungist ja pealesunnitud anonüümsest monoloogist, otsestest vihjetest ja ühesest tõlgendusvõimalustest. Inimeseks olemise ärakasutamine on üks tema loomingu peateemasid. Seejuures ei takerdu kunstnik pelgalt ühiskondlike tellimuste ja massikultuuri ootuste pealispinda, vaid süveneb otse kehaliste vajaduste maailma. Kunstniku apropriatsioonne iroonia ühes käsitööstusliku fenomeniga ja arusaamatu tehnikaga on kujundanud tema töödes ajaliku atmosfääri, mingi erilisusesse sumbunud kunstliku maailma. Kaasiku ehted on kui lugu ilma õnneliku lõputa, spagaat kunsti ja turu vahel. Või küsiks, et kas tegemist on iluga vaid ilu pärast, kus kõik muud kunstile omased funktsioonid on eemaldatud? Kas ehte kui objekti väärtuse panevad paika vaid gramm, karaat ja turg, kus kunstnik on vaid detailide ühendaja rollis, kes seob erinevad materjalid tervikuks? See oleks sama nagu ennast määratlemata sogases vees kalu püüda.
On üldse midagi, mida pole veel nähtud? Võibolla saabki sellest uus väljakutse ehtekunstile: näidata seda, mis näitamist ei vääri. Kunst ja käsitöö – kas need ongi need kaks suvaliselt nimetatud poolust, mille vahel kaasaegne ehtekunst ilma kokkuleppele jõudmata pendeldab ja ta meile huvitavaks teeb.
Kui jätta kõrvale ehte vajalikkuse ja ehtetegija eksistentsi probleemid, siis kuidas toimivad protsessid, mis panevad paika ehte koha ühiskonnas ning kuidas nad on seotud käsitluste ja otsustega, mis inimene kui sotsiaalne olend langetab? Siinkohal ei huvita meid muljetavaldav kullassepatöö ega ka otsene side kunstniku biograafia/psüholoogia ja tema poolt tehtu vahel. Asi piirdub vaid iseenda ratsionaalsusega.
Küsimused, kes ja kuidas otsustab ehteasja kujunemise, ning kes ja kuidas lahendab valmimisprotsessi, toimivad iga konkreetse kunstniku puhul erinevalt. See on oma dünaamikaga mäng, kus protsessi seaduspärasustele sekundeerib mittearusaadav vastasseis. Mitte ainult elegants, vaid ka kehaline pealetükkivus.
Ivar Kaasiku viimane loominguline ajatsükkel on möödunud Berliinis. Oluliseks paigaks eluteel on kujunenud sünnikoht Saaremaa, kus Kaarma vallas asuvas maakodus on veetnud kunstnik oma viimased suved.
Eilve Manglus kaitses 2014 aasta talvel Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti erialal foto ja ehtekunsti kooslust käsitleva magistritöö (juhendaja prof. Tanel Veenre). Tööga kaasnenud ehtekollektsioonis IGAL POOL MUJAL ON PAREM KUI SIIN kohtusid ehetes väärispuit, -metall ja foto. Käesoleval näitusel on väljas osa neist fotodega objektidest ning uus ehete seeria. Fotodel peatatud viivud minevikust on ehteis söövitatud tsinkplaati, mille metalses helgis on uue elu saanud mälestused tuttavlikest kohtadest, inimestest, kohtumistest ja sündmustest, mis oleks võinud juhtuda ja mis praegugi elulevad kuskil mälestuste – soovide vahemaailmas. IGAL POOL MUJAL ON PAREM – see kulunud moto on ikka aidanud kõnelda minevikku, tulevikku ja kaugetesse maadesse kujutletud ihaldusväärsetest hetkedest, mis tulevad ja naasevad igatsuste arhiivi – jõudehetkede mõtisklustesse sellest, mis oleks võinud olla. Näitusel on see meditatiivne maailm kogunenud eheteks ja käeobjektideks, mille miniatuurne pildimaailm reedab end vaatajale aegamisi, lähedalt ja ainult valguse langemisi arvestavale silmale. Ja ka siis jäävad need maailmad ehete sisse, neil pole ametlikku fassaadipoolt. Ka nende väärispuidust kehadesse on lihvitud maastikke, käe- ja sõrmejälgi; pimekirja, mis aimab peopesa keeles metalli sööbinud mälestusi. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
“Ma otsin ehetest seda kergust, mis aitaks üles tõusta ja lennata. Suured kaelaehted on kerguse otsing nagu Italo Calvino on kirjeldanud kirjanduse funktsiooni: “…kirjandus kui eksistentsiaalne funktsioon, kerguse otsing vastukaaluks elamise raskusele“.”
