Tagasi Posted on

Kunst.

Ivar Kaasik 31.03–30.04.2018

Ehted ei ole kunst, kuigi nad väga tahaksid. Kuld ja kalliskivid seda enam. Ka igasugune träni ei ole veel kunst, kuigi vaateaknad on neist pilgeni täis. Ehted on mittekunst“ – sellest räägib meile Kaasiku näitus. Väljas on tööd värvist ja kristallide tuhmunud särast. Aga peamine – välditud on igasugust kooskõla, tasakaalu ja harmooniat. Puudub maitsekus ja ilutunne. Tulemus on kunst. Vähemalt ta väga tahaks seda olla. Kas ainult tahmisest olla sünnib suur kunst? Kindlasti mitte, aga kui panna asjad välja mõnda muuseumi või kunstigaleriisse, saavad ka kõige väiksemad asjad suureks. Või siis muinasjutt, kus elutarkusi öeldakse läbi uduse klaasi, läbi linnu- ja liblikasuu.  

„Mis on su lemmikvärv, õnnekivi? Viimane reis? Mis materjali sa kasutad? Miks sellised arusaamatud nimed?“ – kõige raskemaks läheb asi siis, kui kunstnik ise oma töid seletama peab. Või loomisprotsessi kirjeldama. Rääkima oma perest, kodust. Tuleb luua müüt, jääda varju ning anda vaatajale võimalus ise otsustada, mida näha.  

Kui Kaasiku varasemad tööd on kaetud teemantidega, siis viimased on sümbioos värvilaikudest, kivihunnikutest, tuha ja tolmuga kaetud välispindadest. Kaotatud on inimese mõõt ja materjali naturaalsus. Väljapandu meenutab plastmassi, loodus on asendatud lootusetusega. Kätte võttes nad pudenevad näppude vahelt või purunevad sootuks. Triviaalsed materjalid, teadlikult sissetoodud vead, tugev anonüümsus ning logisevad detailid annavad kogu näitusele humoorika meeleolu.   Ivar Kaasik on sündinud 12. aprillil 1965. a Kuressaares. Aastatel 1983-92 õppis ta Eesti Kunstiakadeemias (tollal: Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis) arhitektuuri ja hiljem metallehistöö kateedris, aastatel 1989-90 Burg Giebichenstein Kunsthochschule Halles, seejärel töötas erinevates ametites – muuhulgas aastatel 1992–99 kullassepana Saksamaal. Alates 1999. aastast tegutseb Kaasik vabakutselise kunstnikuna. Näitustel osaleb ta alates 1989. aastast, saksa maalikunstnike liidu liikmeks astus 2001. aastal ja Eesti Kunstnike Liidu liikmeks 2012. aastal, ta on ka metallikunstnike liidu ja maalikunstnike liidu liige. Kunstniku on pärjatud Pariisis maailmakuulsa ehte-Oskariga Diamond International Award (1996). Kirjutajana on Kaasik väljendanud end paatost ja kunsti tavaarusaamu eiravas sõnaloomingus, autori poolt žanriliselt „miinimum- ja maksimumprogrammiks“ tituleeritud raamatus „Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju“ (2011).  

Näituse kaastekstist võib lugeda: „Ivar Kaasiku teosed on tihti arusaamatud, tema tööd on kantud kui otsesest mittemõtlemistungist ja pealesunnitud anonüümsest monoloogist, kaudsetest vihjetest ja ühesest tõlgendusvõimalustest. Inimeseks olemise ärakasutamine on üks tema loomingu peateemasid. Seejuures ei takerdu kunstnik pelgalt ühiskondlike tellimuste ja massikultuuri ootuste pealispinda, vaid süveneb otse kehaliste vajaduste maailma. Kunstniku apropriatsioonne iroonia ühes käsitööstusliku fenomeniga ja arusaamatu tehnikaga on kujundanud tema töödes ajaliku atmosfääri, mingi erilisusesse sumbunud kunstliku maailma. Kaasiku ehted on kui lugu ilma õnneliku lõputa.   On üldse midagi, mida pole veel nähtud? Võibolla saabki sellest uus väljakutse ehtekunstile: näidata seda, mis näitamist ei vääri. Kunst ja käsitöö – kas need ongi need kaks suvaliselt nimetatud poolust, mille vahel kaasaegne ehtekunst ilma kokkuleppele jõudmata pendeldab ja ta meile huvitavaks teeb.  

Kui jätta kõrvale ehte vajalikkuse ja ehtetegija eksistentsi probleemid, siis kuidas toimivad protsessid, mis panevad paika ehte koha ühiskonnas ning kuidas nad on seotud käsitluste ja otsustega, mis inimene kui sotsiaalne olend langetab? Siinkohal ei huvita meid muljetavaldav kullassepatöö ega ka otsene side kunstniku biograafia/psüholoogia ja tema poolt tehtu vahel. Asi piirdub vaid iseenda ratsionaalsusega.  

Küsimused, kes ja kuidas otsustab ehteasja kujunemise, ning kes ja kuidas lahendab valmimisprotsessi, toimivad iga konkreetse kunstniku puhul erinevalt. See on oma dünaamikaga mäng, kus protsessi seaduspärasustele sekundeerib mittearusaadav vastasseis. Mitte ainult elegants, vaid ka kehaline pealetükkivus.