Tagasi Posted on

THE WRONG ROOM

Ivar Kaasik 02.08–25.08.2014

THE WRONG ROOM – unikaalsed ehted viimastest aastatest, mis kajastavad läbilõikena ühte käsitööstuslikku osa Ivar Kaasiku loomingust. Eestis ja Saksamaal sündinud teoste ühendavaks teemaks on isolatsioon ja paralleelmaailmad. Põhirõhk on uuemal loomingul.

Kui varasemad tööd on kaetud sulanud klaaspuruga, siis viimased ülepaisutatud värvilised ehted on sümbioos värvilaikudest, paatina, kõrgkuumusleegi ja hapniku segust tekitatud määrdunud tolmust kaetud välispindadest.

Töötlemata detailirikas dekoor on tihedalt täistipitud värviliste elementidega: rahvusmustrite pärandit järgiva struktuuriga, kus kivi kui värvilaik on kaunistusliku sümboli kandja. Ühelt pool missiooni ja paatose puudumine, teisalt mälu ja meenutused. Triviaalsed materjalid, alkeemia võidukäik ja maailma pahupool – tekkinud ongi kemikaalidest mittevabal tehnoloogial baseeruv ning traditsiooniline kargest talupojakultuurist sündinud ruumiline ehe – sisult kunstkäsitöö ja antitehnika segu.

Teadlikult sissetoodud vead, tugevalt toseeritud neurootiline anonüümsus ning logisevad detailid annavad kogu projektile laiapinnalise interpretatsiooni ja igale külalisele võimaluse vabale improvisatsioonile.

Ivar Kaasik on sündinud 12. aprillil 1965 Kuressaares. Aastatel 1983-92 õppis ta Eesti Kunstiakadeemias (tollal: Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis) arhitektuuri ja hiljem metallehistöö kateedris, aastatel 1989-90 Burg Giebichenstein Kunsthochschule Halles, seejärel töötas erinevates ametites – muuhulgas aastatel 1992–99 kullassepana Saksamaal. Alates 1999. aastast tegutseb Kaasik vabakutselise kunstnikuna. Näitustel osaleb ta alates 1989. aastast, saksa maalikunstnike liidu liikmeks astus 2001. aastal ja Eesti Kunstnike Liidu liikmeks 2012. aastal.

Maalija ja ehtekunstnikuna tuntud kunstnikku on pärjatud Pariisis maailmakuulsa ehteauhinnaga Diamond International Award (1996). Kirjutajana on Kaasik end väljendanud paatost ja kunsti tavaarusaamu eiravas sõnaloomingus, autori poolt žanriliselt „miinimum- ja maksimumprogrammiks“ tituleeritud raamatus „Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju“ (2011).

Ivar Kaasiku teosed on tihti kuidagi liiga lihtsad, tema tööd on kantud kui otsesest mittemõtlemistungist ja pealesunnitud anonüümsest monoloogist, otsestest vihjetest ja ühesest tõlgendusvõimalustest. Inimeseks olemise ärakasutamine on üks tema loomingu peateemasid. Seejuures ei takerdu kunstnik pelgalt ühiskondlike tellimuste ja massikultuuri ootuste pealispinda, vaid süveneb otse kehaliste vajaduste maailma. Kunstniku apropriatsioonne iroonia ühes käsitööstusliku fenomeniga ja arusaamatu tehnikaga on kujundanud tema töödes ajaliku atmosfääri, mingi erilisusesse sumbunud kunstliku maailma. Kaasiku ehted on kui lugu ilma õnneliku lõputa, spagaat kunsti ja turu vahel. Või küsiks, et kas tegemist on iluga vaid ilu pärast, kus kõik muud kunstile omased funktsioonid on eemaldatud? Kas ehte kui objekti väärtuse panevad paika vaid gramm, karaat ja turg, kus kunstnik on vaid detailide ühendaja rollis, kes seob erinevad materjalid tervikuks? See oleks sama nagu ennast määratlemata sogases vees kalu püüda.

On üldse midagi, mida pole veel nähtud? Võibolla saabki sellest uus väljakutse ehtekunstile: näidata seda, mis näitamist ei vääri. Kunst ja käsitöö – kas need ongi need kaks suvaliselt nimetatud poolust, mille vahel kaasaegne ehtekunst ilma kokkuleppele jõudmata pendeldab ja ta meile huvitavaks teeb.

Kui jätta kõrvale ehte vajalikkuse ja ehtetegija eksistentsi probleemid, siis kuidas toimivad protsessid, mis panevad paika ehte koha ühiskonnas ning kuidas nad on seotud käsitluste ja otsustega, mis inimene kui sotsiaalne olend langetab? Siinkohal ei huvita meid muljetavaldav kullassepatöö ega ka otsene side kunstniku biograafia/psüholoogia ja tema poolt tehtu vahel. Asi piirdub vaid iseenda ratsionaalsusega.

Küsimused, kes ja kuidas otsustab ehteasja kujunemise, ning kes ja kuidas lahendab valmimisprotsessi, toimivad iga konkreetse kunstniku puhul erinevalt. See on oma dünaamikaga mäng, kus protsessi seaduspärasustele sekundeerib mittearusaadav vastasseis. Mitte ainult elegants, vaid ka kehaline pealetükkivus.

Ivar Kaasiku viimane loominguline ajatsükkel on möödunud Berliinis. Oluliseks paigaks eluteel on kujunenud sünnikoht Saaremaa, kus Kaarma vallas asuvas maakodus on veetnud kunstnik oma viimased suved.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.