Title Image

Jaan Elken A-galeriist

Jaan Elken raamatus A-galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat” (2014)

Kakskümmend aastat on ajaühik, mis on igavikulisel teljel samas suurusjärgus liivateraga, Eesti kunstigaleriide maastikul on tegemist aga arvestatava staaži ja vanusega. 1994. aasta 10. mail avas A-galerii uksed oma esimesel aadressil – Hobusepea tn 2. Kas need julged naised ja mehed, kes ennast tarbekunstnikest ettevõtjatena positsioneerides aktsiakapitaliks vajamineva raha ühte kappi panid, tollal aimasid, mis meid kõiki, kes me kunstipõllul tegutseme, ees ootas – nii heas kui ka halvas? Vaatamata piiratud materiaalsetele võimalustele oli särasilmse optimismi aeg. Ühistegevus kui töömeetod oli üheksakümnendate alguses, kapitalistliku realismi juurutamise algusaastail, vaat et põlu all. Äri tegemine kindlasti aga mitte – meenub emotsioonide spekter, mida kujutavate kunstnikegi kõnepruuki jõudnud sõnapaar “müüginäitus” tollal tekitas. Kuidagi loomulikumalt tuli galerii pidamine ja suhtlemine oma loomingu sihtgrupiga välja rakendusliku meelelaadiga tarbekunstnikel. Võime juveelitooteid ja autoriehteid julgelt nimetada tarbijale orienteeritud rakenduskunstiks sõna kõige arhailisemas ja puhtamas tähenduses. Nimetamine sisu ei riku, olen rakenduskunstnike tegemistesse programmeeritud avatust ja tarbijale keskendumist alati imetlenud, isegi kadestanud. Ka ilma loomemajanduse käsulaudadeta tunduvad siinsed eneserealiseerimise meetodid-kanalid olevat õiglasemad ja mõistuspärasemad.

Kui karikatuurselt lihtsustada, siis on paarikümne aastaga aretatud kultuurkapitali toel siinsamas Eestis välja põlvkond, kes on rajanud oma eksistentsi riigitoetustele. Eelpool kirjeldatud maailmavaate ja elulaadi kandjate loodud kunst eksisteeriks otsekui laiadest vaatajahulkadest sõltumatult, grupisisesest tunnustusest neile üldjuhul piisab. Taolise mentaliteedi kandjate antipoodiks oleksid siis (Eesti oludes mahult äärmiselt piiratud) turujõududest ja käibest motiveeritud kunstnikutüübid, rakenduskunstnikest tootmisveskid, mille tegevust kultuuriministeerium ja EAS “loomemajanduse” sildi abil kunstnikele turustada ja ühiskonnas propageerida üritab. Tegelikkuses kohtab neid äärmuslikke positsioneeringuid kunstniketüüpide välimäärajas suhteliselt harva, kunstnikutüüpide liigirikkust näeb ka A-galerii autoristendidel. Sarnaselt jaekaubandusele (kus brändide rohkuse saavad teadlikule tarbijale tagada vaid kaubamajad ja ostukeskused, mitte üksikpoed) tekib A-galerii vitriinidel pakutu esialgsel ülevaatamisel eri käekirjade paljususest ajutine peataolek, asjaolude kokkulangemisel viib see aga “oma” ehte leidmiseni. A-galerii puhul on tegu tõepoolest miniatuurse, kuid spetsialiseeritud kunstikaubamajaga, tõelise “daamide õnnega”.

Kui ühiskonna suhtes kriitiliselt, kuid nõudlikult meelestatud vabade (radikaalsete) kunstide alal tegutsev kunstnik peab kellelegi meeldimist, mis ehk rahalis-kaubandusliku tehinguni võib viia, peaaegu et häbiasjaks, siis rakenduskunstniku, eriti autoriehtega töötava kunstniku töö eesmärk on just kellelegi meeldida (ing k ‘to please’). Ehtekunstniku töö kvaliteedi määramisel ei pääse me mööda ka sõnadest nagu “mood”, trend”, “esteetika”, “materjalis mõtlemine”, “käsitöönduslik kvaliteet” jpm tänapäevase kunstiteaduse poolt stigmatiseeritud sõnavarast.

Kaasaegse kunsti kõige kõrgemates kihtides leidub aga ohtralt kattuvaid diskursusi ja formaatide teadlikku segamist – olgu siinkohal toodud näiteks mõned aastad tagasi kunstimaailma epateerinud Damien Hirsti töö, tuhandete ehtsate briljantidega kaetud inimese pealuu. Nüüdisaegse ehte definitsioon on enneolematult lai just kaasaegse kunstiga käsikäes loodud eelarvamuste-vabaduse ja piiride ületamise tõttu. Ürgaega ulatuv ajalugu on võimas varaait, millele toetuda. Näeme, kuis aastatuhandete vanused sümbolid ja vormid on taas loomingulises kasutuses, sümbiootilises armusuhtes futuristlike ideede, trendide ja materjalidega – amuletist kuni mittekantavuse piiril olevate kõrgklassi artefaktideni välja. Otsekontakt potentsiaalsete tarbijatega, mida kauplus-galerii formaat vaid süvendab, on loonud A-galeriile ülemaailmse klientuuri, vaatajaskonna (sealt edasi ka ostjaskonna), kes naaseb ja toob kaasa ka sõbrad-tuttavad.

A-galerii rühmitus asus tõusuaastatel, mil esimesed kasumlikult majandatud aastad seljataga, korraldama ka klassikalist, non-profit-rakenduskunstile spetsialiseerunud galeriid. Kui 2005. aastal suurematesse ruumidesse koliti, ligi sajaruutmeetrilisele pinnale kunstnike liidu omanduses oleva kinnistu teise serva Pika ja Hobusepea nurgal, üritati vähemalt esialgu pidada projektigaleriina HOP-galeriid. 2006. aastal tuli HOP Eesti kunstnike liidu galeriide perre ning on seal oma 35-ruutmeetrise üldpinnaga tänini väikseim iseseisva näituseprogrammiga galerii.

A-galerii ei jätnud aga jonni – juba 2007. aastal avati endises väärismetallide hoidmiseks mõeldud metallist seifis, otse galerii südames, väike projektiruum. Seif võimaldab keskenduda eraldi kunstnikule, tuua galeriisse uusi vaatajaid. Olen näinud Seifis ka rauast sepist ja vaid kaude tarbekunstiga seostatavat materjalipõhist kunsti.

Kahekümnendates nooruki sotsiaalne kogemusepagas eeldab, et põhitähised ja huvide ring edaspidiseks võivad olla küll valitud, kuid tegelikult on parimad aastad veel ees, edu ja õnne ka omalt poolt!