Title Image

Kaie Parts meenutab

Kaie Parts raamatus “A-galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat” (2014)

1994. aasta kevadtalve kuud olid Hobusepea tänaval asuva tulevase galeriiruumi remontimise aeg. Paar kuud varem olin lõpetanud oma viimase suure metallplastika teose. Tasapisi jõudis minuni teadmine, et monumentaalteoste tellimusi ei ole ega tulegi. Sellisel juhul on tark haarata igast pakutavast õlekõrrest. Meeletu eufooria, suur rõõm armsa Eesti Vabariigi üle asendus jõudumööda teadmisega, et oleme väga väikesed ja vaesed. Kunstiteoste tellimused – mis need veel oleks! Tähtis oli see, et Eesti riigina püsima jääks.

Oli paaniliselt põnev olukord. Igal julgemal noorel mehel taskutes pauku tegevad riistapuud. Tagataskus punnitamas esimene miljon. Jõhkra ostu-müügi aeg. Minu kuulutus: “Ostan rinnahoidja ja treipingi, soovitav mõlemad tellitavad”. Huumor hoiab elus igal ajal.

Läksin rõõmuga Hobusepea tänavale, kus meie tulevane galerii remonti ootas. Saime aimu, kes mida oskas. Oli neid, kellega juba kooliajal koos olime, ja õnneks ka nooremaid. Oli kohe selge, et ruumi on kasutatud jõhkralt ja hoogsalt, aga tema eest hoolitsejaid pole leidunud. Erinevatel otstarvetel oli seina sisse taotud hiiglaslikke naelu. Minu mõõdulint näitas, et need ulatusid 17 ja 23 cm pikkuselt seinast välja. Siis hulgaliselt meeletult suuri auke seintel, kust krohvikihid olid alla prantsatanud. Laes oli võimas “meteoriidikraater”. Hindasin pilguga, kui palju kipsi kulub, ja asusin kiirelt tegutsema. Tõin kohale oma tööriistad, kipsivaluks vajalikud kummist kausid olid mul ka olemas. Siis said mõned teada, et enne metalli astumist olin skulptuuri lõpetanud. Küsimuste peale, et mida sa nüüd teed, pidin ju vastama, et olen skulptor ka.

Kipsi tolmutamine ja kipsisegu tegemine, pindade ettevalmistamine ja lõpuks musklijõul kipsisegu aukudesse lennutamine. Kõik toimus kiht-kihilt, ikka jälle kiht-kihilt, kuni sügavad augud said siledateks seinteks ja laeks. Minu poolt oli see nagu väike salongietendus, olin rõõmus ja rahul. Põrandaga tuli ette võtta suured “geoloogilised kaevetööd”. Me ei teadnud, mis seal üldse peituda võib. Paljudest kihtidest pealmine kiht oli tol ajal laialt levinud ja kasutatud nn püssiplaat. Lõhkumise hoogu tuli maha võtta, kui hakkas paistma killuke kiviparketti. Äkki on säilinud midagi hinnalist! Tuleb olla väga õrn ja ettevaatlik. Praegu võib minna igaüks vaatama, mis sealt välja tuli. Seesama kaunis põrand on seal tänagi.

Kui seal galeriis näitusi vaatamas käin, lasen hella pilguga üle lae ja seinte. Hea on neid kahekümne aasta taguseid päevi meenutada. Mõned seigad ajavad mõnusalt naerma – inimesed on ikka väga põnevad. Eriliselt mäletan sellest ajast Lia Laasbergi (praegu Tüür), Ene Valterit ja Katrin Amost. Pidasime tolle perioodi ajaloos vapralt vastu. A-galerii elab oma rõõmsat ja huvitavat elu.

Vasakult: E. Johannes, K. Parts. H. Kuma