Tiina Käesel raamatus “A-Galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat” (2014)

Selle ajalooliselt väärika turvaukse taga alustas 2005. aasta mais näitusetegevusega ilmselt väikseim teadaolev galerii. Tegu on kitsa ja kõrge raudlaekaga, millesse oli eksponeerimisvõimaluste loomine paras pähkel ning mis paneb senini mõtlema kunstnikke eksponeerimisele kui võtmeosale oma näitusest. Alustati näitusega “Granaat”, mis pealkirjana kandis vihjet tõukejõule, mis paneks plahvatama loomingulised lõhkelaengud ning tutvustaks näituse sisuna granaati kui ehtekivi – väikest kättesaadavat valikut granaatidega ehetest. Näitusetegevus jätkus samuti kui endises A-Galerii ruumis, arenedes ja muutudes. 12–13 näitust aastas, peamiselt mudeli järgi: osaleja soov ning osaühingu juhatuse kinnitus, kusjuures ka juhatus on pakkunud välja suunatud kutsega näitusi, ühiseid teemanäitusi ja tähtpäevanäitusi.

Seifinäituste positiivne omadus ongi eelkõige avatus – ollakse avatud nii noortele iseteadlikele radikaalidele, arglikele alustajatele, traditsioone kandvatele juubilaridele, külalistele väljastpoolt Eesti piire, tugeva kontseptsiooni esitajatele kui ka assortiikarbi pakkujale. Nende näitustega on antud A-Galerii kommertspoolele (seda ei peaks praegust loomemajandust väljapakkuvat trendi arvestades küll kuidagi häbenema) edasiviiv kunstiline mõõde, ostupublikule väike kunstihariduslik ekskurss, kunstnikele tavalisest suurem auditoorium ning, mis samuti oluline, võimalus liigendada igapäevategevust pidulikumate etteastetega. Näitusel saab ka seeriaehe, kunstniku viljeldav tehnika või kasutatav materjal sõltuvalt kontekstist teistsuguse positsiooni, olulisema tähenduse.

Koos aastatega on muutunud näituste pilt nii sisus kui ka vormis, ent teatava üldistuse saab siiski teha. Isikust ja loometeest lähtuvatele protsessipõhistele näitustele on lisandunud projektipõhised näitused. Kõigepealt kohustuslik žanr ehk juubelinäitused, ehtekunsti traditsiooni kandjad. Vanemad juubilarid laadis ja tehnikates riskantseid hüppeid ei tee – pigem on see oskuste ja tehtu demonstratsioon, mille võiksime mällu talletada. Näiteks Ede Kurreli mälestusnäitus “Hõbeniidid ja härmalõngad” 2005. aastal, Õie Küti “Ilu läbi aegade” 2008. aastal, Arseni Möldri 90. sünnipäeva tähistav näitus 2009. aastal, mis oli eriline just väga vanade tööde ja kavandite poolest ning mis kahjuks jäi tema viimaseks näituseks meie seas, Aino Kapsta “Filigraani fiiling” 2010. aastal, Ive-Maria Köögardi “Meie igapäevane leib” 2012. aastal. Mällu jääb kindlasti ka Harvi Varkki vanade tehnikate uuskasutus, Adolfas Šaulyse 2006. aasta näitus “Perekond A+M+MM”, Andrei Balašovi “XII Sonett” 2009. aastal, Ulvi Haagenseni “Sahver” 2008. aastal, Mari Pärtelpoja “Padjamõtted” 2009. aastal, Anneli Tammiku “ Des Menages” 2010. aastal, Ülle Kõutsi “Vesi” 2011. aastal, Leida Ilo “Hingepaadid” 2013. aastal, Maarja Niinemäe ja Maret Sarapu “Veed” 2013. aastal ning veel paljudki. Loetelu alustada on lihtne, piiri pidada juba raskem – üle saja näituse, paljudel läheb juba mitmes ring, ärgu keegi end seepärast solvatuna tundku.

Kunstniku loometeel on tähtis iga näitus ning eks igaüks tea, miks ta selle näituse tegemise on ette võtnud. Kuhu liigud? Mida näitad? Ja üha tungivamalt – kuidas näitad? Kui teatris on ühe enim eksperimente lubava ruumina black box, siis valge kasti põhimõttel töötav näituseruum võimaldab tegelikult samuti lõpmatuid transformatsioonivõtteid. Nii on üsna totaalsel kujul ja erinevatest esteetikatest lähtuvalt oma ruumi loonud Katrin Amos näitusega “Sahteldused” 2008. aastal, Kaire Rannik näitusega “Inonotus Obliquus” 2010. aastal ja KAM näitusega “Palus pohli punetab” 2012. aastal, rääkimata rühmituse Otse! näitusest “Betooniaeg” 2011. aastal ning rühmituse Urmas-Ott (Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste) näitustest “Varjend” 2012. aastal ja “Ajaraiskamine” 2014. aastal.

Nagu öeldud, on iga näitus kunstniku eluloos oluline tähis, A-Galerii biograafia oluline osa on Seifi näitused. Pole midagi häbeneda – see on osa tänapäevasest ehtekunstist, osa Eesti kunstielust. Jõudu tegijatele!

Alates 2007. aastast valitakse galeriis kolleegide poolt ka aastanäitus.

Iga aasta täienev nimekiri on leitav siit – PARIMA SEIFINÄITUSE KONKURSS

Jaan Elken raamatus “A-Galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat” (2014)

Kakskümmend aastat on ajaühik, mis on igavikulisel teljel samas suurusjärgus liivateraga, Eesti kunstigaleriide maastikul on tegemist aga arvestatava staaži ja vanusega. 1994. aasta 10. mail avas A-Galerii uksed oma esimesel aadressil – Hobusepea tn 2. Kas need julged naised ja mehed, kes ennast tarbekunstnikest ettevõtjatena positsioneerides aktsiakapitaliks vajamineva raha ühte kappi panid, tollal aimasid, mis meid kõiki, kes me kunstipõllul tegutseme, ees ootas – nii heas kui ka halvas? Vaatamata piiratud materiaalsetele võimalustele oli särasilmse optimismi aeg. Ühistegevus kui töömeetod oli üheksakümnendate alguses, kapitalistliku realismi juurutamise algusaastail, vaat et põlu all. Äri tegemine kindlasti aga mitte – meenub emotsioonide spekter, mida kujutavate kunstnikegi kõnepruuki jõudnud sõnapaar “müüginäitus” tollal tekitas. Kuidagi loomulikumalt tuli galerii pidamine ja suhtlemine oma loomingu sihtgrupiga välja rakendusliku meelelaadiga tarbekunstnikel. Võime juveelitooteid ja autoriehteid julgelt nimetada tarbijale orienteeritud rakenduskunstiks sõna kõige arhailisemas ja puhtamas tähenduses. Nimetamine sisu ei riku, olen rakenduskunstnike tegemistesse programmeeritud avatust ja tarbijale keskendumist alati imetlenud, isegi kadestanud. Ka ilma loomemajanduse käsulaudadeta tunduvad siinsed eneserealiseerimise meetodid-kanalid olevat õiglasemad ja mõistuspärasemad.

Kui karikatuurselt lihtsustada, siis on paarikümne aastaga aretatud kultuurkapitali toel siinsamas Eestis välja põlvkond, kes on rajanud oma eksistentsi riigitoetustele. Eelpool kirjeldatud maailmavaate ja elulaadi kandjate loodud kunst eksisteeriks otsekui laiadest vaatajahulkadest sõltumatult, grupisisesest tunnustusest neile üldjuhul piisab. Taolise mentaliteedi kandjate antipoodiks oleksid siis (Eesti oludes mahult äärmiselt piiratud) turujõududest ja käibest motiveeritud kunstnikutüübid, rakenduskunstnikest tootmisveskid, mille tegevust kultuuriministeerium ja EAS “loomemajanduse” sildi abil kunstnikele turustada ja ühiskonnas propageerida üritab. Tegelikkuses kohtab neid äärmuslikke positsioneeringuid kunstniketüüpide välimäärajas suhteliselt harva, kunstnikutüüpide liigirikkust näeb ka A-Galerii autoristendidel. Sarnaselt jaekaubandusele (kus brändide rohkuse saavad teadlikule tarbijale tagada vaid kaubamajad ja ostukeskused, mitte üksikpoed) tekib A-Galerii vitriinidel pakutu esialgsel ülevaatamisel eri käekirjade paljususest ajutine peataolek, asjaolude kokkulangemisel viib see aga “oma” ehte leidmiseni. A-Galerii puhul on tegu tõepoolest miniatuurse, kuid spetsialiseeritud kunstikaubamajaga, tõelise “daamide õnnega”.

Kui ühiskonna suhtes kriitiliselt, kuid nõudlikult meelestatud vabade (radikaalsete) kunstide alal tegutsev kunstnik peab kellelegi meeldimist, mis ehk rahalis-kaubandusliku tehinguni võib viia, peaaegu et häbiasjaks, siis rakenduskunstniku, eriti autoriehtega töötava kunstniku töö eesmärk on just kellelegi meeldida (ing k ‘to please’). Ehtekunstniku töö kvaliteedi määramisel ei pääse me mööda ka sõnadest nagu “mood”, trend”, “esteetika”, “materjalis mõtlemine”, “käsitöönduslik kvaliteet” jpm tänapäevase kunstiteaduse poolt stigmatiseeritud sõnavarast.

Kaasaegse kunsti kõige kõrgemates kihtides leidub aga ohtralt kattuvaid diskursusi ja formaatide teadlikku segamist – olgu siinkohal toodud näiteks mõned aastad tagasi kunstimaailma epateerinud Damien Hirsti töö, tuhandete ehtsate briljantidega kaetud inimese pealuu. Nüüdisaegse ehte definitsioon on enneolematult lai just kaasaegse kunstiga käsikäes loodud eelarvamuste-vabaduse ja piiride ületamise tõttu. Ürgaega ulatuv ajalugu on võimas varaait, millele toetuda. Näeme, kuis aastatuhandete vanused sümbolid ja vormid on taas loomingulises kasutuses, sümbiootilises armusuhtes futuristlike ideede, trendide ja materjalidega – amuletist kuni mittekantavuse piiril olevate kõrgklassi artefaktideni välja. Otsekontakt potentsiaalsete tarbijatega, mida kauplus-galerii formaat vaid süvendab, on loonud A-Galeriile ülemaailmse klientuuri, vaatajaskonna (sealt edasi ka ostjaskonna), kes naaseb ja toob kaasa ka sõbrad-tuttavad.

A-Galerii rühmitus asus tõusuaastatel, mil esimesed kasumlikult majandatud aastad seljataga, korraldama ka klassikalist, non-profit-rakenduskunstile spetsialiseerunud galeriid. Kui 2005. aastal suurematesse ruumidesse koliti, ligi sajaruutmeetrilisele pinnale kunstnike liidu omanduses oleva kinnistu teise serva Pika ja Hobusepea nurgal, üritati vähemalt esialgu pidada projektigaleriina HOP-galeriid. 2006. aastal tuli HOP Eesti kunstnike liidu galeriide perre ning on seal oma 35-ruutmeetrise üldpinnaga tänini väikseim iseseisva näituseprogrammiga galerii.

A-Galerii ei jätnud aga jonni – juba 2007. aastal avati endises väärismetallide hoidmiseks mõeldud metallist seifis, otse galerii südames, väike projektiruum. Seif võimaldab keskenduda eraldi kunstnikule, tuua galeriisse uusi vaatajaid. Olen näinud Seifis ka rauast sepist ja vaid kaude tarbekunstiga seostatavat materjalipõhist kunsti.

Kahekümnendates nooruki sotsiaalne kogemusepagas eeldab, et põhitähised ja huvide ring edaspidiseks võivad olla küll valitud, kuid tegelikult on parimad aastad veel ees, edu ja õnne ka omalt poolt!

Merike Alber raamatus “A-Galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat” (2014)

Ehted ei muuda inimest ilusamaks, aga lasevad tal end ilusamana tunda. – “Andy Warholi filosoofia”, 1975

On tõsiasi, et luksusesemeid ja ehteid kiputakse enamasti seostama naissooga, ehkki ka mehed on kandnud ehteid juba aegade algusest. Muidugi võib ehted kuulutada luksuseks, juhul kui peame luksuseks kõike ülearust, mis meeldib ja rõõmustab. Ehteid ei kanta aga ainult ilu ja uhkuse pärast, aastatuhandeid on ehted märgistanud seisust ja staatust ning aegade jooksul on ehetes olnud ka üksjagu kaitse- ja tõrjemaagiat. Me usume endiselt ehte võimesse muuta meid mitte üksnes nähtavaks, vaid ka kuuldavaks. Ehte kaudu saame olla me ise, erinev teistest. Kandja mentaliteeti edasi andes muudab ehe nähtavaks ka tegija väärtushinnanguid, ehe ongi autori/kandja identiteeti tähistav objekt. Ent nii sõnum kui ka ehe ise võivad olla klišeelikud.

Ehted iseenesest ei ole ilusad ega koledad, raske on jõuda ühisele arusaamisele, mis on ilus, alles inimese pilk annab neile väärtuse – ilu on vaataja silmades, öeldakse. Otse loomulikult lisandub “lihtsalt ilu pärast” ehtimisele alateadlik soov vastassoole muljet avaldada.

Ehet võib küll käsitleda iseseisva kunstivormina, ent tõelise mõtte ja tähenduse saab ta alles kantuna. Šveitsi ehteuurijad Cornelia Vogelsanger ja Katharina Issler on väitnud, et kui ehe asub muuseumis või ärivitriinis, eemal inimesest, on ta võõrdunud olekus.

Mood vaheldub kiiresti, traditsioonid püsivad, seda isegi juhul, kui nad meid teinekord liialt kammitsevad. Oleks ekslik traditsioonides ainult arengu pärssimist näha, kombed ja tavad hoiavad meid koos, neis on peidus vaimsus ja tarkus. Erinevaid traditsioone on palju ning me võime ise nende vahel valiku teha, eestlased valisid “oma materjaliks” hõbeda. Hõbeehteid armastasid juba meie esiemad, hõbedahulk kaelas ja käes andis aimu kandja seisusest ja jõukusest. Hõbeda hind on olnud enamasti taskukohane, mistõttu on seda endale ikka lubada saadud, hõbeda helk on meie rahvakultuuri kinnistunud rohkete uskumuste kaudu. Traditsioone võib muidugi murda ja sellega piire nihutada – kui suurel määral ja mil moel, see sõltub juba konkreetsest inimesest.

Massikultuuri mõjust ehtekunstile ei saa kuidagi mööda vaadata. Kallid briljandid ja plaatina on mõeldud rikastele, kelle jaoks määrab ehte väärtuse materjali hind; nende ehete odavamad imitatsioonid on kättesaadavad laiematele rahvahulkadele ning ehkki neil puudub igasugune väärtus igaviku seisukohalt, meeldib standardne ilu paljudele. Samuti pakutakse masstootmise tõttu odavatest tehismaterjalidest paarihooajalisi moeaksessuaare.

Kui üle-eelmise sajandi viimasel kümnendil tänapäevane ehtekunst tekkis, muutis see seniseid väärtuskriteeriumeid, selle käimalükkav jõud oli taastärganud huvi käelise tegevuse vastu. Esikohale tõusid ehte vorm ja värv ning käsi, mis kõike seda toredust vormib, jättes materjalide rahalise väärtuse teisejärguliseks. Uued põhitõed Eestisse ei jõudnud, neil polnud siia asja, sest eeldused meie professionaalse ehtekunsti tekkeks ei olnud veel küpsed, see sündis alles kolmekümne aasta pärast. 1960. aastate radikaalsemad ehtekunstiliikumised siiski juba imbusid Eestisse ning tasapisi oli siingi põhjust kõnelda nii vormi kui ka materjali liberaliseerumisest, seda muidugi teatavate mööndustega, enamasti kas näitusekunsti või seeriatoodangu kujundamise kontekstis.

1990. aastate alguse tuultepöörises käivitunud majanduslikud ja kultuurilised ümberkorraldused puudutasid paljusid kunstiinimesi ning ehtekunstnikud ei olnud erand. Korrapealt tabas töötus suurt hulka professionaale, kes olid seni löönud edukalt läbi vabakutselistena või tegutsenud kavandajate ja autoritiraažikunstnikena kunstitoodete kombinaadi metalliateljees (1986. aastast Ars-Juveel). Riiklike kunstitoetuste vähenemine ja näitusetegevuse ümberkorraldamine jätsid kunstnikud majanduslikult ebakindlasse olukorda.

Ehtekunstnikud toibusid kriisist kiiresti ja hakkasid valmistuma galerii avamiseks. Tõsi küll, võrreldes mõne muu erialaga oli neil teatav positsioonieelis. Nagu kogu Nõukogude Liidus, nii oli ka Nõukogude Eestis väärismetallidest ehete tootmine allutatud tsentraliseeritud kontrollile, seega oli laiematelt rahvahulkadelt võetud peaaegu igasugune võimalus unikaalehte soetamiseks. Väga hinnatud ja otsitud olid piiratud arvuga autoritiraažid, mida võis leida kombinaadi müügisalongidest, juurdepääsu neile avasid enamasti tutvused. Alles perestroika ajal, kui hakati tasapisi eraettevõtlust lubama, tekkisid kunstniku ja tellija vahel esimesed seaduslikud otsekontaktid. Mõistagi kasutasid ehteid hinnata oskavad naised süllekukkunud vabadust ära. Olemas oli ostjaskond, kel oli ehtimise harjumus ning kes pidas oluliseks kanda eesti ehtekunstnike loomingut. Selle teadmisega oli juba julgem galerii asutamisele vastu minna. Riskiga oli tegemist aga igal juhul, kuna autoriehe on teataval määral ikkagi kallis kaup.

A-Galerii, Eesti esimene erakapitalile rajatud ehtegalerii, avas uksed 1994. aastal Hobusepea tänav 2. Umbes samal ajal avati veel mitu uut tarbekunstile või ainult ehetele spetsialiseerunud müügikohta: Lühikese Jala galerii, galerii Kaks, Katariina gildi ehtekoda ja Jaan Pärna autoriehted Meistrite hoovis. Kõik need sündisid kunstnike initsiatiivil ja kapitalil. Tuleb tõdeda, et äri on saadud korralikult käima, galeriid tegutsevad tänapäevani ja säilitatud on ka algne profiil. Küllap aitas vähemalt algusaastatel äriedule omajagu kaasa nende soodne asukoht vanalinnas, otse turismi tuiksoonel.

Aasta 2005 tähendas A-Galerii jaoks järgmise etapi algust, sest siis koliti uuele, poole suuremale pinnale, majja Hobusepea ja Pika tänava nurgal. Muidugi mõista ei tähenda “uued ruumid” ainult füüsilist ruumi, vaid ka sellega kaasnevat avardunud mõtte- ja tegevustasandit. Maja pikaajalised metallitraditsioonid kandusid otseselt edasi ka galerii uuele asukohale, kus oli aastakümneid paiknenud kunstitoodete kombinaadi salong nr 2. A-Galerii avamine armastatud ostukohas lasi paljudel külastajatel kogeda ajaloolisest järjepidevusest tingitud nostalgiat ja meenutusrõõmu. Lisaks müügisaalile saadi kaasa mitu suurt vitriinakent, mis annab paremad reklaamivõimalused ja meelitab ostma ka niisama aknauudistaja.

Algusest peale on näinud A-Galerii oma rolli kunstniku ja ostja kokkuviimises, ent väljapaneku ulatus annab huvitatuile lisavõimaluse viia end kurssi ehtekunsti arengutega, nii on endale võetud ehtekunsti propageerija ja tutvustaja osa. Müügi seisukohalt on tähtis pakkuda võimalikult laia kaubavalikut, et tulevane omanik õige ehte vitriinist üles leiaks. Kahekümnendal tegevusaastal esindab galerii umbes 70 kunstnikku, kellest suur osa on olnud näituste kaudu nähtaval pikka aega. Kogu seda seltskonda ühise nimetaja alla koondada on võrdlemisi keeruline, vaat et võimatu, sest kunstnike looming on inimeseti vägagi erinev. Mõnes kriteeriumis on siiski kokku lepitud – autoriehe või väikeseeriad ning väärikad materjalid ja klassikalised võtted. Seega positsioneeris galerii end traditsioonide kandjana ning selles vallas on saavutatud ka edu ja tuntus. Galerii raudvaraks on kunstnikud, kes omandasid kutse riiklikus kunstiinstituudis, sealt saadud akadeemiline haridus hõlmas mitmesuguseid erialaoskusi, aga lisaks ka juhiseid ehtekunstnikuna töötamiseks – ehe peab ehitama ja kandjat kaunistama.

Kunstnike kujutlusvõimet võivad inspireerida väga erinevad asjad. Ammendamatu ehte aines on loodus, selle vormide, värvide ja mustrite kordumatu võlu. Igihaljast teemast võrsunud ehted – üksikud õhkhaprad õied, küpsusest pakatavad kuprad, looduselamustega täidetud meeleolukad kompositsioonid – sobivad iga vanusega. Looduse ülevust tasakaalustab ratsionaalne geomeetria. Geomeetriline suund on olnud kunstnike huviorbiidis juba aastakümneid ning ornamendivabad geomeetrilised konstruktsioonid tunduvad meie põhjamaise meelelaadiga hästi sobivat. Lähenemisest kujutavale kunstile annavad aimu minimalistlikud ehted, mis mõjuvad oma lihtsuses alati modernsetena, sellele vastukaaluks viitab baroklik lopsakus ajale, kus vääriskivide hulk ja väärismetalli helk olid märk kandja positsioonist ühiskonnas. Rohked arhitektuursed või skulptuursed vormimängud jäävad kokkuvõttes ikkagi ehtekunsti piiridesse ning kuna ehte mõõtkava on kordades väiksem, nõuab see kunstnikult ka kordades suuremat kontsentreeritust.

Moodsate kunstivoolude ja -nähtuste kõrval on meie kunst ammutanud läbi aegade elujõudu rahvuslikust ainesest. Nüüd ei seista aga enam silmitsi rahvusliku sõlekuju või lillkirjaga, vaid süvenetakse arhailise ja mütoloogilise maailmapildi maagilistesse sümbolitesse. Mõnikord algab kõik kivist, kuid kivi ise, kui kõlav nimetus sel ka poleks, ei tähenda üksinda midagi, kivi ärkab elule alles kunstniku käe kaudu. Vanema põlvkonna kunstnike ehetesse jõuab sageli nende enda loominguline minevik, ent tegemist ei ole kordustöödega, vaid uuesti tõlgendamisega, kus mõni idee, kujund, vorm või tehnika viiakse järgmisele tasandile. Niisuguse arengu puhul traditsioon küll püsib, kuid tulemuseks on uus ehe, mis kõnetab meid just siin ja praegu.

On kunstnikke, kes oskavad suurepäraselt ühendada kommertsliku ja kunstilise poole tervikmulje teenistusse; on kunstnikke, kes ajavad rahulikult n-ö oma asja ja hoolivad müüginumbrites vähem. Aastakümneid tagasi võttis üks meie legendaarseid ehtekunstnikke – Salme Raunam – kokku oma põlvkonna missiooni sõnadega: “Me tegime nii, nagu me oskasime, ja seda, mida inimesed meilt ootasid.” Tundub, et sama missiooni jätkatakse tänapäevalgi. Inspiratsiooniallikatega võrdselt mitmekesine on tehnikate ampluaa: filigraan, granulatsioon, valu, graveering, sulatus, email, panus jpt klassikalised kullassepa töövõtted.

1990. aastate keskpaigast alates näeme kahte domineerivat ehtekäsitlust koos sinna juurde kuuluva kandjakuvandiga. Neist esimene hindab klassikalist ja traditsioonilist naiselikkust rõhutavat stiili, kuid lubab endale mõningaid mõõdukaid uuendusi. Teist aga seostatakse enim vabade hingede ja kunstikogujatega. Erakollektsionääride huvi ehtekunsti vastu on üsna hiljutine nähtus, usutavalt tõusujoones kasvav, ometi arvatakse nende ostukanalid jäävat galeriist väljapoole.

Traditsioonilistele käsitlustele vastanduv uus põlvkond tõi kaasa uued sümbolkujundid, mille allikas, idee ja olemus on varasemast erinev. Kui esikohale tõuseb sõnum, saab materjal üheks selle edastajaks, kõrvuti kasutatakse traditsioonilisi ja ebaharilikke materjale, sageli üheskoos. Uudsete materjalidega kaasnevad tihti teistmoodi vormid ja spetsiaalsed tehnoloogiad, erinevalt kommertsehtest ei püüta siin materjali iseloomu varjata, vaid nende eripära hoopis rõhutatakse. Taolised ekspressiivsed või kontseptuaalsed ehted muutsid ehtekunsti tähenduslikuks meediumiks. Selline ehte vaatenurk ei ole galerii poolt täiesti kõrvale heidetud, kuid tahaplaanile jäetud küll. Kas ei jäeta liiga kergekäeliselt mängust välja neid, praegu 20–30 aastaseid inimesi, kelle vanemad olid noored 1970. ja 1990. aastatel ning kes võtavad oma vanemate eeskujul omaks uued hoiakud? Maitse-eelistuste muutumine peaks kajastuma ka ehetes, mida meie kunstnikud valmistavad ja galeriid müüvad.

Kui vaadata meie ehtekunsti praegust pilti, siis ei ole see enam nii huvitav kui viie aasta tagune. Maad on võtnud tuulevaikus, uusi tulijaid on vähe ning nemadki kipuvad üldistesse hoovustesse ära kaduma. Ehkki loomulikult ei käi see kõigi kunstnike kohta, püütakse liiga palju meeldida.

Tänapäeval, mil üha rohkem mõõdetakse väärtusi rahas, tõstatub küsimus, kas autoriehe on väärt investeering. Väärtuslikud perekonnaehted pärandatakse tavaliselt järgmistele põlvedele edasi, miks siis mitte autoriehet, mis kannab samamoodi ajaüleseid väärtusi ega allu moekapriisidele. Võib-olla peaksime rohkem investeerima lugudesse, emotsioonidesse, positiivsesse energiasse ja teadmisse, et ehe on tehtud armastusega.

Galerii elujõulisuse üks näitajaid on tema haarde ulatus. Tellimustöid täites tuleb muidugi tahes-tahtmata arvestada klientide soovidega, mis toob mängu tellija isikliku tasandi ja jätab kunstnikule vabaks loomeks vähem võimalust. Ehtehuviliste tähelepanu on kindlasti köitnud näitused ajaloolises seifiruumis, nimekiri näitustest on pikk ja ehkki tibatilluke näituseruum on mõeldud eeskätt galerii oma kunstnike jaoks, on sinna pääsetud ka väljastpoolt siseringi. Just n-ö võõraste lubamine oma näitusekambrisse näitab galerii avatust ehtemaailmas toimuvatele nähtustele. Iga-aastane näitusepreemia väljaandmine pole mitte ainult ilus žest, vaid soosib ka loovust.

Kakskümmend aastat on piisavalt pikk aeg, et hinnata, kas galerii püsib või kaob. A-Galerii on otsustanud kindlalt jääda.

Kaie Parts raamatus “A-Galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat” (2014)

1994. aasta kevadtalve kuud olid Hobusepea tänaval asuva tulevase galeriiruumi remontimise aeg. Paar kuud varem olin lõpetanud oma viimase suure metallplastika teose. Tasapisi jõudis minuni teadmine, et monumentaalteoste tellimusi ei ole ega tulegi. Sellisel juhul on tark haarata igast pakutavast õlekõrrest. Meeletu eufooria, suur rõõm armsa Eesti Vabariigi üle asendus jõudumööda teadmisega, et oleme väga väikesed ja vaesed. Kunstiteoste tellimused – mis need veel oleks! Tähtis oli see, et Eesti riigina püsima jääks.

Oli paaniliselt põnev olukord. Igal julgemal noorel mehel taskutes pauku tegevad riistapuud. Tagataskus punnitamas esimene miljon. Jõhkra ostu-müügi aeg. Minu kuulutus: “Ostan rinnahoidja ja treipingi, soovitav mõlemad tellitavad”. Huumor hoiab elus igal ajal.

Läksin rõõmuga Hobusepea tänavale, kus meie tulevane galerii remonti ootas. Saime aimu, kes mida oskas. Oli neid, kellega juba kooliajal koos olime, ja õnneks ka nooremaid. Oli kohe selge, et ruumi on kasutatud jõhkralt ja hoogsalt, aga tema eest hoolitsejaid pole leidunud. Erinevatel otstarvetel oli seina sisse taotud hiiglaslikke naelu. Minu mõõdulint näitas, et need ulatusid 17 ja 23 cm pikkuselt seinast välja. Siis hulgaliselt meeletult suuri auke seintel, kust krohvikihid olid alla prantsatanud. Laes oli võimas “meteoriidikraater”. Hindasin pilguga, kui palju kipsi kulub, ja asusin kiirelt tegutsema. Tõin kohale oma tööriistad, kipsivaluks vajalikud kummist kausid olid mul ka olemas. Siis said mõned teada, et enne metalli astumist olin skulptuuri lõpetanud. Küsimuste peale, et mida sa nüüd teed, pidin ju vastama, et olen skulptor ka.

Kipsi tolmutamine ja kipsisegu tegemine, pindade ettevalmistamine ja lõpuks musklijõul kipsisegu aukudesse lennutamine. Kõik toimus kiht-kihilt, ikka jälle kiht-kihilt, kuni sügavad augud said siledateks seinteks ja laeks. Minu poolt oli see nagu väike salongietendus, olin rõõmus ja rahul. Põrandaga tuli ette võtta suured “geoloogilised kaevetööd”. Me ei teadnud, mis seal üldse peituda võib. Paljudest kihtidest pealmine kiht oli tol ajal laialt levinud ja kasutatud nn püssiplaat. Lõhkumise hoogu tuli maha võtta, kui hakkas paistma killuke kiviparketti. Äkki on säilinud midagi hinnalist! Tuleb olla väga õrn ja ettevaatlik. Praegu võib minna igaüks vaatama, mis sealt välja tuli. Seesama kaunis põrand on seal tänagi.

Kui seal galeriis näitusi vaatamas käin, lasen hella pilguga üle lae ja seinte. Hea on neid kahekümne aasta taguseid päevi meenutada. Mõned seigad ajavad mõnusalt naerma – inimesed on ikka väga põnevad. Eriliselt mäletan sellest ajast Lia Laasbergi (praegu Tüür), Ene Valterit ja Katrin Amost. Pidasime tolle perioodi ajaloos vapralt vastu. A-Galerii elab oma rõõmsat ja huvitavat elu.

Leida Ilo raamatus “A-Galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat” (2014)

Aastatetagune mälupilt. Olin 1964. aastal saamas oma esimesi töökogemusi kunstitoodete kombinaadis ehk Kopfi töökojas, kus valitses veel tsunftivaim ja salapära. Omandasin õpipoisina vanade meistrite käe all hindamatuid oskusi.

Proua Šanin (laohoidja) oli väärikas eestiaegne daam, kes sisendas oma oleku ja hoolitsetud välimusega aukartust ja austust. Ta istus väikeses laoruumis laua taga ja tema selja tagant paistis eriline uks – maast laeni seifiuks. Mu pilk vist jäi sellele ja range madame heldis, tuli lapse uudishimule vastu. Sinised safiirid laotati sinisel sametalusel mitu ette lauale ja proua Šanin ütles: “Safiirid tsaariaegsed. See tumesinine sära ei unune, salapära ja hinnalisus.” Nüüd on Seif näitusepaigana samuti kõige väärilisem ning seifiuks A-Galeriis on kõigile avatud.