Meist

A-Galerii on Eesti ehtekunsti kodugalerii ja unikaalne kohtumispaik, kus saab tutvuda üle saja erineva kohaliku ja siinse kultuuriväljaga seotud professionaalse ehtekunstniku loominguga. A-Galeriis avaneb ehtekunsti lugu läbi erinevate generatsioonide, vormide ja ideede. Iga käsitööna valminud ehe on kordumatu ning kannab endas autorile ainuomast käekirja ja kontseptsiooni, mida on teostatud meisterliku tehnikaga. Rahvusvahelise näitusepinnana loob A-Galerii puutepunkte kunstnike seas ning esinduspoena toetab A-Galerii dialoogi ehete loojate ja kandjate vahel. 

Inimesed

A-Galeriil igapäevase toimimise eest vastutavad neli galeristi. Galeriste toetab juhatus, mille koosseis vahetub iga 3 aasta tagant. Galerii on ehtekunstnike asutatud ja juhitud.

Juhatus:
Ene Valter / juhatuse esinaine
Marita Lumi
Harry Tensing
Anni Kagovere
Mari-Relo Šaulys

Galeristid:
Paula Hõbe / galerist ja turundaja
Helle Ly Tomberg / galerist ja kuraator
Johanna Maria Mängel / galerist ja turundaja
Katrin Kosenkranius / galerist ja kodulehe haldaja

Näitusetegevus

A-Galerii korraldab näitusi kahel pinnal – SEIF ja AKNAD. Programmi koostamise eest vastutavad galerii kuraator ning ehtekunstnikest koosnev juhatus. Näituseprogramm planeeritakse ette aastaks ning osalemiseks toimub igal sügisel avatud konkurss, kuhu on oodatud osalema kunstnikud, kelle looming lähtub kaasaegsest ehtekunstist, käsitöölistest praktikatest ning nende seostest visuaalkultuuriga laiemalt. Avatud konkurss 2022. aasta programmile on lõppenud.

Aknad

2019. aastal alustas galerii aknanäitustega. AKNAD on A-Galerii mikronäituste platvorm, et pakkuda kaasaegse ehtekunsti valdkonnas tegutsejatele võimalust näidata uut või varem nähtud loomingut kompaktses formaadis ning laiendada A-Galerii näitusepinda avalikku ühiskasutatavasse linnaruumi.

Aknanäitused

Seif

A-Galerii näituseruum SEIF, on ajalooline pidepunkt, mis ühendab 1920ndatel juveliir Joseph Kopfi kullassepaärina ehitatud hoone esialgse funktsiooni ja kaasaegse ehte- ja sepakunsti olulisima kohaliku näitusepinna. Seifis toimub näitusetegevus aastast 2005.

Alates 2007. aastast toimub iga aasta parima seifinäituse valimine. Loe lähemalt siit.

Seifinäitused

Artikkel: SEIF alates aastast 2005

Tiina Käesel raamatus “A-Galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat” (2014)

Selle ajalooliselt väärika turvaukse taga alustas 2005. aasta mais näitusetegevusega ilmselt väikseim teadaolev galerii. Tegu on kitsa ja kõrge raudlaekaga, millesse oli eksponeerimisvõimaluste loomine paras pähkel ning mis paneb senini mõtlema kunstnikke eksponeerimisele kui võtmeosale oma näitusest. Alustati näitusega “Granaat”, mis pealkirjana kandis vihjet tõukejõule, mis paneks plahvatama loomingulised lõhkelaengud ning tutvustaks näituse sisuna granaati kui ehtekivi – väikest kättesaadavat valikut granaatidega ehetest. Näitusetegevus jätkus samuti kui endises A-Galerii ruumis, arenedes ja muutudes. 12–13 näitust aastas, peamiselt mudeli järgi: osaleja soov ning osaühingu juhatuse kinnitus, kusjuures ka juhatus on pakkunud välja suunatud kutsega näitusi, ühiseid teemanäitusi ja tähtpäevanäitusi.

Seifinäituste positiivne omadus ongi eelkõige avatus – ollakse avatud nii noortele iseteadlikele radikaalidele, arglikele alustajatele, traditsioone kandvatele juubilaridele, külalistele väljastpoolt Eesti piire, tugeva kontseptsiooni esitajatele kui ka assortiikarbi pakkujale. Nende näitustega on antud A-Galerii kommertspoolele (seda ei peaks praegust loomemajandust väljapakkuvat trendi arvestades küll kuidagi häbenema) edasiviiv kunstiline mõõde, ostupublikule väike kunstihariduslik ekskurss, kunstnikele tavalisest suurem auditoorium ning, mis samuti oluline, võimalus liigendada igapäevategevust pidulikumate etteastetega. Näitusel saab ka seeriaehe, kunstniku viljeldav tehnika või kasutatav materjal sõltuvalt kontekstist teistsuguse positsiooni, olulisema tähenduse.

Koos aastatega on muutunud näituste pilt nii sisus kui ka vormis, ent teatava üldistuse saab siiski teha. Isikust ja loometeest lähtuvatele protsessipõhistele näitustele on lisandunud projektipõhised näitused. Kõigepealt kohustuslik žanr ehk juubelinäitused, ehtekunsti traditsiooni kandjad. Vanemad juubilarid laadis ja tehnikates riskantseid hüppeid ei tee – pigem on see oskuste ja tehtu demonstratsioon, mille võiksime mällu talletada. Näiteks Ede Kurreli mälestusnäitus “Hõbeniidid ja härmalõngad” 2005. aastal, Õie Küti “Ilu läbi aegade” 2008. aastal, Arseni Möldri 90. sünnipäeva tähistav näitus 2009. aastal, mis oli eriline just väga vanade tööde ja kavandite poolest ning mis kahjuks jäi tema viimaseks näituseks meie seas, Aino Kapsta “Filigraani fiiling” 2010. aastal, Ive-Maria Köögardi “Meie igapäevane leib” 2012. aastal. Mällu jääb kindlasti ka Harvi Varkki vanade tehnikate uuskasutus, Adolfas Saulise 2006. aasta näitus “Perekond A+M+MM”, Andrei Balashovi “XII Sonett” 2009. aastal, Ulvi Haagenseni “Sahver” 2008. aastal, Mari Pärtelpoja “Padjamõtted” 2009. aastal, Anneli Tammiku “ Des Menages” 2010. aastal, Ülle Kõutsi “Vesi” 2011. aastal, Leida Ilo “Hingepaadid” 2013. aastal, Maarja Niinemäe ja Maret Sarapu “Veed” 2013. aastal ning veel paljudki. Loetelu alustada on lihtne, piiri pidada juba raskem – üle saja näituse, paljudel läheb juba mitmes ring, ärgu keegi end seepärast solvatuna tundku.

Kunstniku loometeel on tähtis iga näitus ning eks igaüks tea, miks ta selle näituse tegemise on ette võtnud. Kuhu liigud? Mida näitad? Ja üha tungivamalt – kuidas näitad? Kui teatris on ühe enim eksperimente lubava ruumina black box, siis valge kasti põhimõttel töötav näituseruum võimaldab tegelikult samuti lõpmatuid transformatsioonivõtteid. Nii on üsna totaalsel kujul ja erinevatest esteetikatest lähtuvalt oma ruumi loonud Katrin Amos näitusega “Sahteldused” 2008. aastal, Kaire Rannik näitusega “Inonotus Obliquus” 2010. aastal ja KAM näitusega “Palus pohli punetab” 2012. aastal, rääkimata rühmituse Otse! näitusest “Betooniaeg” 2011. aastal ning rühmituse Urmas-Ott (Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste) näitustest “Varjend” 2012. aastal ja “Ajaraiskamine” 2014. aastal.

Nagu öeldud, on iga näitus kunstniku eluloos oluline tähis, A-Galerii biograafia oluline osa on Seifi näitused. Pole midagi häbeneda – see on osa tänapäevasest ehtekunstist, osa Eesti kunstielust. Jõudu tegijatele!

Alates 2007. aastast valitakse galeriis kolleegide poolt ka aastanäitus, olgu need siin ära toodud:

2007 – Katrin Veegen, “Imeline kaos”

2008 – Katrin Amos, “Sahteldused”

2009 – Maria Valdma, “Tolm”

2010 – Kaire Rannik, “Inonotus Obliquus”

2011 – Ülle Kõuts, “Vesi”

2012 – Urmas-Ott, “Varjend”

2013 – Leida Ilo, “Hingepaadid”

Galerii ajalugu

A-Galerii loomine 1994. aastal oli julge ja ettevõtlik samm, mille taha koondusid ehtekunstnikud, kellest enamus ka tänaseni galeriid juhivad. Galerii asutamiskoosolek toimus 1993. aasta lõpul ning asutajaliikmeid oli 32. Hiljem omandasid aktsiaid 48 kunstnikku ja kokku saadud rahaga alustati galerii loomist. 1994. aasta 10. mail avas A-Galerii oma uksed Eesti Kunstnike Liidu Hobusepea tänava maja ruumis, kus praegu asub HOP-galerii. Aastal 2005 koliti avaramale pinnale Hobusepea ja Pika tänava nurgal, kus galerii tänagi asub.

A-Galerii tegutseb valdkonnale olulises hoones, mille põnev ajalugu ulatub üle 100 aasta tagusesse aega. Hobusepea tänaval asus kunagine Joseph Kopfi kullasepaäri, hiljem ARS Juveel ning tänaseks kuulub maja Kunstnike Liidule ja galerii kohal, maja ülemistel korrustel tegutsevad oma tööruumides paljud kunstnikud. Seeläbi on galeriis võimalik hõlpsasti teostada ka eritellimusi ning luua kontakte ehete loojate ja nende kandjate vahel. Eritellimuste võimalustega tutvu siin.

Pika tegutsemisaja jooksul on galeriiga liitunud veel kümneid kunstnikke ning tänaseks on A-Galeriist kujunenud Eesti ehte kodugalerii ja unikaalne kohtumispaik, kus saab tutvuda üle saja erineva autori loominguga.

A-Galerii 1994-2004

Jaan Elken A-Galeriist

Merike Alber A-Galeriist

Kaie Parts meenutab

Leida Ilo meenutab

Lia Tüür raamatus “A-Galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat” (2014)

Aeg pärast Eesti vabanemist oli lootusrikas. Loodi firmasid ja asutati galeriisid. Mõte luua metallikunstnike oma galerii tekkis 1993. aastal. ARS-i metalliateljees Hobusepea tänaval oli juba aastate eest üks 40-ruutmeetrine ruum kunstnike käsutusse antud. See oli alumisel korrusel Hobusepea tänava pool suure akna ja eraldi sissekäiguga. 1993. aastaks oli see ajutiselt ARS-i vaseseppadele laenatud.

Esimest korda käisin kunstifondi direktor hr Liivi jutul novembri alguses, et ruum kunstnikele tagasi antaks ja sinna teha galerii saaks. Tema oli asjaga päri. Läks lahti suureks helistamiseks, et kutsuda inimesi osalema ja ühinema. Õnneks oli telefon tol ajal tasuta, sest helistada tuli nädal aega järjest. Kuu keskel saime teha galerii asjus juba esimese koosoleku ning kadunud Toivo Laos koostas aktsiaseltsi selgesõnalise põhikirja.

1993. aasta 25. novembril toimus AS Autoriehe asutamiskoosolek. Osanikke oli 46, juhatuse esimeheks sai Ene Valter. Nõusolekut pidi taotlema ka kunstnike liidu juhatuselt, samuti tuli teha ettekanne ürituse tutvustamiseks. Nende vastus oli positiivne.

Ruumi reaalne tagastamine kujunes paraku väga vaevaliseks. Metalliateljee juhataja oli vahetunud ja lootis, et asja venitades jääb kõik endiseks. Alles 1994. aasta 1. märtsiks saime ruumi kätte. Vahepeal oli hulk koosolekuid, aktsiate maksmist ja lepingute sõlmimist. Kunstnikele andis see aga aega uute tööde tegemiseks.

Kaks järgmist kuud läksid galerii remondi ja sisustamise peale. Seda tegime oma jõududega. Lae kõrgus oli 3,5 meetrit ja tellingud kõikuvad, kuid saime lae ja seinad valgeks värvitud. Põrandaga oli palju tegemist, sest see oli väga rikutud. Usinad remontijad olid Krista Laos, Ene Valter, Kaie Parts, Mari Pärtelpoeg, Vaida Suits jt. Muinsuskaitse andis välisukse värvid ette. Kui Ive Köögard selle väikeste ruutudega ukse värvitud sai, ei meeldinud see toon neile aga enam ning uks tuli veel kord üle värvida.

Katrin Amos, kes oli sisustusvaldkonnaga kursis, oli seadnud Moleni galeriis Viru tänava alguses ehete eksponeerimiseks keldriruumi korda. Sellest kogemusest oli palju kasu – tema mõtles välja sisekujunduse. Tartust käidi Harvi Varkki väikebussiga mööblidetaile toomas ning Heldur Pruuli aitas mööblit kokku panna ja hoolitses lukkude eest. Müügileti tegi korda Andres Amos. Kõiki ei jõua nimepidi loetleda, igaüks andis oma osa.

Suur ühistöö kandis vilja – maikuu alguseks oli asi edenenud niikaugele, et 6. mail oli tööde vastuvõtt ning 10. mail 1994. aastal avas A-Galerii uksed. Esimeseks juhatajaks sai Ene Valter, müüjaks Jaana Varkki, hiljem Heldo Korbe. Iga päev oli abiks üks osanikest.

Ene Valter meenutab: A-Galerii esimesi tegutsemisaastaid iseloomustas kunstnike seas valitsenud erialane entusiasm ja töötahe. Ka ise tulin iga päev tööle suure õhinaga, sest tõotas tulla huvitav päev. Puhtal kujul ainult ehetele mõeldud galerii avamine ei tekitanud huvi ja elevust mitte ainult Eestis, vaid ka meie lähinaabrite juures Soomes, Rootsis ja mujal. Saime pidevalt kiita, et oleme põhjamaade suurim ehtegalerii. Meil käidi ekskursioonidel ning tihti tuli ette, et külaskäigud meie galeriisse olid lisatud ka tähtsate linnakülaliste päevaprogrammi. Nii väisasid meid oma külaskäigul Tallinna näiteks tol ajal televisioonis jooksnud populaarse Ameerika teleseriaali Santa Barbara filminäitlejad.

Põhiliselt sõltusid galerii head müüginumbrid algaastatel siiski välisturistidest. Eesti inimene käis meil meeleldi kui näitusel, kuid ostuvõimalused olid väikesed. Mäletan isegi meie esimest ostjat, kes oli üks Ameerika saatkonna töötaja ja kelle lemmikuteks osutusid Tiina Käeseli kõrvarõngad. Ostjatega tuli pidevalt suhelda, tutvustada kunstnikke ja jutustada lugusid. Kord tuli mul pikalt tegeleda ühe väga kena väliseestlasest prouaga. Minu lakkamatu kiidulaulu saatel liikusime vitriinide vahel ja nii olime välja valinud kolm prouale meeldima hakanud sõrmust. Lootes, et valik langeb ühele neist, jutustasin lugusid kunstnike ja nende tööde kohta. Mulle üllatuseks ütles proua kanges eesti keeles, et minu müügitegevus oli väga hea ja ta ostab kõik kolm.

Kord tuli galeriisse üks Iiri noormees ja ütles, et tal on viis õde ning kõigile on vaja kingitust. Läksime natuke ähmi täis ja valisime ehted välja. Lõpus küsis noormees, kas tal on võimalik saada nii suure ostu pealt ka soodustust. Kuna olukord oli kujunenud väga lõbusaks, siis olime loomulikult nõus, tingimusel, et ta tantsib meile ühe Iiri tantsu. Seda ta hea meelega ka tegi.

Üks tore ettevõtmine oli minu meelest lihavõttepühadeks munade värvimine. Kunstnike värvitud munadest kujundati väike aknanäitus ning pea igal aastal õnnestus suurem osa munadest ka maha müüa.

1997. aasta jaanuaris astus Ene Valter galerii juhataja kohalt tagasi, et oma firma luua. Järgmiseks juhatajaks valiti Mari Pärtelpoeg. 1. septembril 1999. aastal lahkus viimane ametist ja töö jätkajaks sai allakirjutanu. Müüjaks tuli Kadi Maranik.

Esimesed kuud määras lähenev tähtpäev – uus aastatuhat. Selle tähistamiseks tegime suure ühisnäituse. Edaspidi kujunes nii, et autorite isikunäitused vahetusid iga kolme nädala järel, aastavahetuse ja kevadpühade ajal toimusid ühisnäitused. Alguses oli kujundaja mõni osanikest, hiljem Taimi Soo, kelle lahendused olid alati värsked ja vaimukad.

Tore oli, et saime tähistada oma väikeses galeriis armastatud õpetaja Salme Raunami 80. sünnipäeva 13. märtsil 2001. aastal. Töid väga palju siiski ei mahtunud. Üks mees tuli ja küsis: “Sõitsin Viljandist kohale, kus teil see Raunam siin on?”

Juubeliaastal avas 12. oktoobril 2001 A-Galeriis ehtenäituse Jüri Arrak. Kuigi ta kurtis, et ehteformaat on tema jaoks liiga väike, oli väljapanek tore ja menukas.

Osanikud olid huvitatud isikunäitustest, nimekiri tuli kiiresti täis. Oli ka mitmeid põnevaid külalisesinejaid, suvel EKA lõpetajad. Aastasse mahtus kokku 17–18 näitust. Kõik ei olnud võrdse tasemega, ent mõni oli väga tugev. Vilgas näitusetegevus tõi galeriisse rahvast ja elavdas müüki. Kontakt ostjatega oli hea, tehti palju tellimustöid. Osanikud käisid kohusetundlikult galeriis abiks. Ühine hool lähendas inimesi, oldi rõõmsad rõõmsatega ja kurvad kurbadega. Kasuks tuli müüja Kadi Maraniku optimistlik ja armastav iseloom. Suvel andsid talle puhkust EKA ehtekunsti eriala tudengid. A-Galeriist oli kujunenud eriala keskus.

2004. aastal läksin pensionile, järgmiseks A-Galerii juhatajaks valiti Kärt Maran, OÜ Autoriehe esinaiseks Ene Valter.

Ene Valter meenutab: Kuna A-Galerii ahtad ruumid takistasid meil teatavaid arenguid läbi tegemast, siis mingil hetkel hakkasime mõtlema galerii laiendamise peale. Julge positiivne otsus selles osas sai tehtud 2004. aastal ning praegustes A-Galerii ruumides võiski alata hoogne ehitustöö. Sisekujunduse projekti autorid on Karli Luik ja Ralf Lõoke. Tollal juhatajana tegutseva Kärt Marani nägemus loodavast uuest galeriist oli uudne ja võimalusi pakkuv.

2005. aasta 10. mail avaski A-Galerii oma uksed juba uutes ruumides Hobusepea ja Pika tänava nurgal, enne kui lõplikult ümber koliti.

Jaan Elken raamatus “A-Galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat” (2014)

Kakskümmend aastat on ajaühik, mis on igavikulisel teljel samas suurusjärgus liivateraga, Eesti kunstigaleriide maastikul on tegemist aga arvestatava staaži ja vanusega. 1994. aasta 10. mail avas A-Galerii uksed oma esimesel aadressil – Hobusepea tn 2. Kas need julged naised ja mehed, kes ennast tarbekunstnikest ettevõtjatena positsioneerides aktsiakapitaliks vajamineva raha ühte kappi panid, tollal aimasid, mis meid kõiki, kes me kunstipõllul tegutseme, ees ootas – nii heas kui ka halvas? Vaatamata piiratud materiaalsetele võimalustele oli särasilmse optimismi aeg. Ühistegevus kui töömeetod oli üheksakümnendate alguses, kapitalistliku realismi juurutamise algusaastail, vaat et põlu all. Äri tegemine kindlasti aga mitte – meenub emotsioonide spekter, mida kujutavate kunstnikegi kõnepruuki jõudnud sõnapaar “müüginäitus” tollal tekitas. Kuidagi loomulikumalt tuli galerii pidamine ja suhtlemine oma loomingu sihtgrupiga välja rakendusliku meelelaadiga tarbekunstnikel. Võime juveelitooteid ja autoriehteid julgelt nimetada tarbijale orienteeritud rakenduskunstiks sõna kõige arhailisemas ja puhtamas tähenduses. Nimetamine sisu ei riku, olen rakenduskunstnike tegemistesse programmeeritud avatust ja tarbijale keskendumist alati imetlenud, isegi kadestanud. Ka ilma loomemajanduse käsulaudadeta tunduvad siinsed eneserealiseerimise meetodid-kanalid olevat õiglasemad ja mõistuspärasemad.

Kui karikatuurselt lihtsustada, siis on paarikümne aastaga aretatud kultuurkapitali toel siinsamas Eestis välja põlvkond, kes on rajanud oma eksistentsi riigitoetustele. Eelpool kirjeldatud maailmavaate ja elulaadi kandjate loodud kunst eksisteeriks otsekui laiadest vaatajahulkadest sõltumatult, grupisisesest tunnustusest neile üldjuhul piisab. Taolise mentaliteedi kandjate antipoodiks oleksid siis (Eesti oludes mahult äärmiselt piiratud) turujõududest ja käibest motiveeritud kunstnikutüübid, rakenduskunstnikest tootmisveskid, mille tegevust kultuuriministeerium ja EAS “loomemajanduse” sildi abil kunstnikele turustada ja ühiskonnas propageerida üritab. Tegelikkuses kohtab neid äärmuslikke positsioneeringuid kunstniketüüpide välimäärajas suhteliselt harva, kunstnikutüüpide liigirikkust näeb ka A-Galerii autoristendidel. Sarnaselt jaekaubandusele (kus brändide rohkuse saavad teadlikule tarbijale tagada vaid kaubamajad ja ostukeskused, mitte üksikpoed) tekib A-Galerii vitriinidel pakutu esialgsel ülevaatamisel eri käekirjade paljususest ajutine peataolek, asjaolude kokkulangemisel viib see aga “oma” ehte leidmiseni. A-Galerii puhul on tegu tõepoolest miniatuurse, kuid spetsialiseeritud kunstikaubamajaga, tõelise “daamide õnnega”.

Kui ühiskonna suhtes kriitiliselt, kuid nõudlikult meelestatud vabade (radikaalsete) kunstide alal tegutsev kunstnik peab kellelegi meeldimist, mis ehk rahalis-kaubandusliku tehinguni võib viia, peaaegu et häbiasjaks, siis rakenduskunstniku, eriti autoriehtega töötava kunstniku töö eesmärk on just kellelegi meeldida (ing k ‘to please’). Ehtekunstniku töö kvaliteedi määramisel ei pääse me mööda ka sõnadest nagu “mood”, trend”, “esteetika”, “materjalis mõtlemine”, “käsitöönduslik kvaliteet” jpm tänapäevase kunstiteaduse poolt stigmatiseeritud sõnavarast.

Kaasaegse kunsti kõige kõrgemates kihtides leidub aga ohtralt kattuvaid diskursusi ja formaatide teadlikku segamist – olgu siinkohal toodud näiteks mõned aastad tagasi kunstimaailma epateerinud Damien Hirsti töö, tuhandete ehtsate briljantidega kaetud inimese pealuu. Nüüdisaegse ehte definitsioon on enneolematult lai just kaasaegse kunstiga käsikäes loodud eelarvamuste-vabaduse ja piiride ületamise tõttu. Ürgaega ulatuv ajalugu on võimas varaait, millele toetuda. Näeme, kuis aastatuhandete vanused sümbolid ja vormid on taas loomingulises kasutuses, sümbiootilises armusuhtes futuristlike ideede, trendide ja materjalidega – amuletist kuni mittekantavuse piiril olevate kõrgklassi artefaktideni välja. Otsekontakt potentsiaalsete tarbijatega, mida kauplus-galerii formaat vaid süvendab, on loonud A-Galeriile ülemaailmse klientuuri, vaatajaskonna (sealt edasi ka ostjaskonna), kes naaseb ja toob kaasa ka sõbrad-tuttavad.

A-Galerii rühmitus asus tõusuaastatel, mil esimesed kasumlikult majandatud aastad seljataga, korraldama ka klassikalist, non-profit-rakenduskunstile spetsialiseerunud galeriid. Kui 2005. aastal suurematesse ruumidesse koliti, ligi sajaruutmeetrilisele pinnale kunstnike liidu omanduses oleva kinnistu teise serva Pika ja Hobusepea nurgal, üritati vähemalt esialgu pidada projektigaleriina HOP-galeriid. 2006. aastal tuli HOP Eesti kunstnike liidu galeriide perre ning on seal oma 35-ruutmeetrise üldpinnaga tänini väikseim iseseisva näituseprogrammiga galerii.

A-Galerii ei jätnud aga jonni – juba 2007. aastal avati endises väärismetallide hoidmiseks mõeldud metallist seifis, otse galerii südames, väike projektiruum. Seif võimaldab keskenduda eraldi kunstnikule, tuua galeriisse uusi vaatajaid. Olen näinud Seifis ka rauast sepist ja vaid kaude tarbekunstiga seostatavat materjalipõhist kunsti.

Kahekümnendates nooruki sotsiaalne kogemusepagas eeldab, et põhitähised ja huvide ring edaspidiseks võivad olla küll valitud, kuid tegelikult on parimad aastad veel ees, edu ja õnne ka omalt poolt!

Merike Alber raamatus “A-Galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat” (2014)

Ehted ei muuda inimest ilusamaks, aga lasevad tal end ilusamana tunda. – “Andy Warholi filosoofia”, 1975

On tõsiasi, et luksusesemeid ja ehteid kiputakse enamasti seostama naissooga, ehkki ka mehed on kandnud ehteid juba aegade algusest. Muidugi võib ehted kuulutada luksuseks, juhul kui peame luksuseks kõike ülearust, mis meeldib ja rõõmustab. Ehteid ei kanta aga ainult ilu ja uhkuse pärast, aastatuhandeid on ehted märgistanud seisust ja staatust ning aegade jooksul on ehetes olnud ka üksjagu kaitse- ja tõrjemaagiat. Me usume endiselt ehte võimesse muuta meid mitte üksnes nähtavaks, vaid ka kuuldavaks. Ehte kaudu saame olla me ise, erinev teistest. Kandja mentaliteeti edasi andes muudab ehe nähtavaks ka tegija väärtushinnanguid, ehe ongi autori/kandja identiteeti tähistav objekt. Ent nii sõnum kui ka ehe ise võivad olla klišeelikud.

Ehted iseenesest ei ole ilusad ega koledad, raske on jõuda ühisele arusaamisele, mis on ilus, alles inimese pilk annab neile väärtuse – ilu on vaataja silmades, öeldakse. Otse loomulikult lisandub “lihtsalt ilu pärast” ehtimisele alateadlik soov vastassoole muljet avaldada.

Ehet võib küll käsitleda iseseisva kunstivormina, ent tõelise mõtte ja tähenduse saab ta alles kantuna. Šveitsi ehteuurijad Cornelia Vogelsanger ja Katharina Issler on väitnud, et kui ehe asub muuseumis või ärivitriinis, eemal inimesest, on ta võõrdunud olekus.

Mood vaheldub kiiresti, traditsioonid püsivad, seda isegi juhul, kui nad meid teinekord liialt kammitsevad. Oleks ekslik traditsioonides ainult arengu pärssimist näha, kombed ja tavad hoiavad meid koos, neis on peidus vaimsus ja tarkus. Erinevaid traditsioone on palju ning me võime ise nende vahel valiku teha, eestlased valisid “oma materjaliks” hõbeda. Hõbeehteid armastasid juba meie esiemad, hõbedahulk kaelas ja käes andis aimu kandja seisusest ja jõukusest. Hõbeda hind on olnud enamasti taskukohane, mistõttu on seda endale ikka lubada saadud, hõbeda helk on meie rahvakultuuri kinnistunud rohkete uskumuste kaudu. Traditsioone võib muidugi murda ja sellega piire nihutada – kui suurel määral ja mil moel, see sõltub juba konkreetsest inimesest.

Massikultuuri mõjust ehtekunstile ei saa kuidagi mööda vaadata. Kallid briljandid ja plaatina on mõeldud rikastele, kelle jaoks määrab ehte väärtuse materjali hind; nende ehete odavamad imitatsioonid on kättesaadavad laiematele rahvahulkadele ning ehkki neil puudub igasugune väärtus igaviku seisukohalt, meeldib standardne ilu paljudele. Samuti pakutakse masstootmise tõttu odavatest tehismaterjalidest paarihooajalisi moeaksessuaare.

Kui üle-eelmise sajandi viimasel kümnendil tänapäevane ehtekunst tekkis, muutis see seniseid väärtuskriteeriumeid, selle käimalükkav jõud oli taastärganud huvi käelise tegevuse vastu. Esikohale tõusid ehte vorm ja värv ning käsi, mis kõike seda toredust vormib, jättes materjalide rahalise väärtuse teisejärguliseks. Uued põhitõed Eestisse ei jõudnud, neil polnud siia asja, sest eeldused meie professionaalse ehtekunsti tekkeks ei olnud veel küpsed, see sündis alles kolmekümne aasta pärast. 1960. aastate radikaalsemad ehtekunstiliikumised siiski juba imbusid Eestisse ning tasapisi oli siingi põhjust kõnelda nii vormi kui ka materjali liberaliseerumisest, seda muidugi teatavate mööndustega, enamasti kas näitusekunsti või seeriatoodangu kujundamise kontekstis.

1990. aastate alguse tuultepöörises käivitunud majanduslikud ja kultuurilised ümberkorraldused puudutasid paljusid kunstiinimesi ning ehtekunstnikud ei olnud erand. Korrapealt tabas töötus suurt hulka professionaale, kes olid seni löönud edukalt läbi vabakutselistena või tegutsenud kavandajate ja autoritiraažikunstnikena kunstitoodete kombinaadi metalliateljees (1986. aastast Ars-Juveel). Riiklike kunstitoetuste vähenemine ja näitusetegevuse ümberkorraldamine jätsid kunstnikud majanduslikult ebakindlasse olukorda.

Ehtekunstnikud toibusid kriisist kiiresti ja hakkasid valmistuma galerii avamiseks. Tõsi küll, võrreldes mõne muu erialaga oli neil teatav positsioonieelis. Nagu kogu Nõukogude Liidus, nii oli ka Nõukogude Eestis väärismetallidest ehete tootmine allutatud tsentraliseeritud kontrollile, seega oli laiematelt rahvahulkadelt võetud peaaegu igasugune võimalus unikaalehte soetamiseks. Väga hinnatud ja otsitud olid piiratud arvuga autoritiraažid, mida võis leida kombinaadi müügisalongidest, juurdepääsu neile avasid enamasti tutvused. Alles perestroika ajal, kui hakati tasapisi eraettevõtlust lubama, tekkisid kunstniku ja tellija vahel esimesed seaduslikud otsekontaktid. Mõistagi kasutasid ehteid hinnata oskavad naised süllekukkunud vabadust ära. Olemas oli ostjaskond, kel oli ehtimise harjumus ning kes pidas oluliseks kanda eesti ehtekunstnike loomingut. Selle teadmisega oli juba julgem galerii asutamisele vastu minna. Riskiga oli tegemist aga igal juhul, kuna autoriehe on teataval määral ikkagi kallis kaup.

A-Galerii, Eesti esimene erakapitalile rajatud ehtegalerii, avas uksed 1994. aastal Hobusepea tänav 2. Umbes samal ajal avati veel mitu uut tarbekunstile või ainult ehetele spetsialiseerunud müügikohta: Lühikese Jala galerii, galerii Kaks, Katariina gildi ehtekoda ja Jaan Pärna autoriehted Meistrite hoovis. Kõik need sündisid kunstnike initsiatiivil ja kapitalil. Tuleb tõdeda, et äri on saadud korralikult käima, galeriid tegutsevad tänapäevani ja säilitatud on ka algne profiil. Küllap aitas vähemalt algusaastatel äriedule omajagu kaasa nende soodne asukoht vanalinnas, otse turismi tuiksoonel.

Aasta 2005 tähendas A-Galerii jaoks järgmise etapi algust, sest siis koliti uuele, poole suuremale pinnale, majja Hobusepea ja Pika tänava nurgal. Muidugi mõista ei tähenda “uued ruumid” ainult füüsilist ruumi, vaid ka sellega kaasnevat avardunud mõtte- ja tegevustasandit. Maja pikaajalised metallitraditsioonid kandusid otseselt edasi ka galerii uuele asukohale, kus oli aastakümneid paiknenud kunstitoodete kombinaadi salong nr 2. A-Galerii avamine armastatud ostukohas lasi paljudel külastajatel kogeda ajaloolisest järjepidevusest tingitud nostalgiat ja meenutusrõõmu. Lisaks müügisaalile saadi kaasa mitu suurt vitriinakent, mis annab paremad reklaamivõimalused ja meelitab ostma ka niisama aknauudistaja.

Algusest peale on näinud A-Galerii oma rolli kunstniku ja ostja kokkuviimises, ent väljapaneku ulatus annab huvitatuile lisavõimaluse viia end kurssi ehtekunsti arengutega, nii on endale võetud ehtekunsti propageerija ja tutvustaja osa. Müügi seisukohalt on tähtis pakkuda võimalikult laia kaubavalikut, et tulevane omanik õige ehte vitriinist üles leiaks. Kahekümnendal tegevusaastal esindab galerii umbes 70 kunstnikku, kellest suur osa on olnud näituste kaudu nähtaval pikka aega. Kogu seda seltskonda ühise nimetaja alla koondada on võrdlemisi keeruline, vaat et võimatu, sest kunstnike looming on inimeseti vägagi erinev. Mõnes kriteeriumis on siiski kokku lepitud – autoriehe või väikeseeriad ning väärikad materjalid ja klassikalised võtted. Seega positsioneeris galerii end traditsioonide kandjana ning selles vallas on saavutatud ka edu ja tuntus. Galerii raudvaraks on kunstnikud, kes omandasid kutse riiklikus kunstiinstituudis, sealt saadud akadeemiline haridus hõlmas mitmesuguseid erialaoskusi, aga lisaks ka juhiseid ehtekunstnikuna töötamiseks – ehe peab ehitama ja kandjat kaunistama.

Kunstnike kujutlusvõimet võivad inspireerida väga erinevad asjad. Ammendamatu ehte aines on loodus, selle vormide, värvide ja mustrite kordumatu võlu. Igihaljast teemast võrsunud ehted – üksikud õhkhaprad õied, küpsusest pakatavad kuprad, looduselamustega täidetud meeleolukad kompositsioonid – sobivad iga vanusega. Looduse ülevust tasakaalustab ratsionaalne geomeetria. Geomeetriline suund on olnud kunstnike huviorbiidis juba aastakümneid ning ornamendivabad geomeetrilised konstruktsioonid tunduvad meie põhjamaise meelelaadiga hästi sobivat. Lähenemisest kujutavale kunstile annavad aimu minimalistlikud ehted, mis mõjuvad oma lihtsuses alati modernsetena, sellele vastukaaluks viitab baroklik lopsakus ajale, kus vääriskivide hulk ja väärismetalli helk olid märk kandja positsioonist ühiskonnas. Rohked arhitektuursed või skulptuursed vormimängud jäävad kokkuvõttes ikkagi ehtekunsti piiridesse ning kuna ehte mõõtkava on kordades väiksem, nõuab see kunstnikult ka kordades suuremat kontsentreeritust.

Moodsate kunstivoolude ja -nähtuste kõrval on meie kunst ammutanud läbi aegade elujõudu rahvuslikust ainesest. Nüüd ei seista aga enam silmitsi rahvusliku sõlekuju või lillkirjaga, vaid süvenetakse arhailise ja mütoloogilise maailmapildi maagilistesse sümbolitesse. Mõnikord algab kõik kivist, kuid kivi ise, kui kõlav nimetus sel ka poleks, ei tähenda üksinda midagi, kivi ärkab elule alles kunstniku käe kaudu. Vanema põlvkonna kunstnike ehetesse jõuab sageli nende enda loominguline minevik, ent tegemist ei ole kordustöödega, vaid uuesti tõlgendamisega, kus mõni idee, kujund, vorm või tehnika viiakse järgmisele tasandile. Niisuguse arengu puhul traditsioon küll püsib, kuid tulemuseks on uus ehe, mis kõnetab meid just siin ja praegu.

On kunstnikke, kes oskavad suurepäraselt ühendada kommertsliku ja kunstilise poole tervikmulje teenistusse; on kunstnikke, kes ajavad rahulikult n-ö oma asja ja hoolivad müüginumbrites vähem. Aastakümneid tagasi võttis üks meie legendaarseid ehtekunstnikke – Salme Raunam – kokku oma põlvkonna missiooni sõnadega: “Me tegime nii, nagu me oskasime, ja seda, mida inimesed meilt ootasid.” Tundub, et sama missiooni jätkatakse tänapäevalgi. Inspiratsiooniallikatega võrdselt mitmekesine on tehnikate ampluaa: filigraan, granulatsioon, valu, graveering, sulatus, email, panus jpt klassikalised kullassepa töövõtted.

1990. aastate keskpaigast alates näeme kahte domineerivat ehtekäsitlust koos sinna juurde kuuluva kandjakuvandiga. Neist esimene hindab klassikalist ja traditsioonilist naiselikkust rõhutavat stiili, kuid lubab endale mõningaid mõõdukaid uuendusi. Teist aga seostatakse enim vabade hingede ja kunstikogujatega. Erakollektsionääride huvi ehtekunsti vastu on üsna hiljutine nähtus, usutavalt tõusujoones kasvav, ometi arvatakse nende ostukanalid jäävat galeriist väljapoole.

Traditsioonilistele käsitlustele vastanduv uus põlvkond tõi kaasa uued sümbolkujundid, mille allikas, idee ja olemus on varasemast erinev. Kui esikohale tõuseb sõnum, saab materjal üheks selle edastajaks, kõrvuti kasutatakse traditsioonilisi ja ebaharilikke materjale, sageli üheskoos. Uudsete materjalidega kaasnevad tihti teistmoodi vormid ja spetsiaalsed tehnoloogiad, erinevalt kommertsehtest ei püüta siin materjali iseloomu varjata, vaid nende eripära hoopis rõhutatakse. Taolised ekspressiivsed või kontseptuaalsed ehted muutsid ehtekunsti tähenduslikuks meediumiks. Selline ehte vaatenurk ei ole galerii poolt täiesti kõrvale heidetud, kuid tahaplaanile jäetud küll. Kas ei jäeta liiga kergekäeliselt mängust välja neid, praegu 20–30 aastaseid inimesi, kelle vanemad olid noored 1970. ja 1990. aastatel ning kes võtavad oma vanemate eeskujul omaks uued hoiakud? Maitse-eelistuste muutumine peaks kajastuma ka ehetes, mida meie kunstnikud valmistavad ja galeriid müüvad.

Kui vaadata meie ehtekunsti praegust pilti, siis ei ole see enam nii huvitav kui viie aasta tagune. Maad on võtnud tuulevaikus, uusi tulijaid on vähe ning nemadki kipuvad üldistesse hoovustesse ära kaduma. Ehkki loomulikult ei käi see kõigi kunstnike kohta, püütakse liiga palju meeldida.

Tänapäeval, mil üha rohkem mõõdetakse väärtusi rahas, tõstatub küsimus, kas autoriehe on väärt investeering. Väärtuslikud perekonnaehted pärandatakse tavaliselt järgmistele põlvedele edasi, miks siis mitte autoriehet, mis kannab samamoodi ajaüleseid väärtusi ega allu moekapriisidele. Võib-olla peaksime rohkem investeerima lugudesse, emotsioonidesse, positiivsesse energiasse ja teadmisse, et ehe on tehtud armastusega.

Galerii elujõulisuse üks näitajaid on tema haarde ulatus. Tellimustöid täites tuleb muidugi tahes-tahtmata arvestada klientide soovidega, mis toob mängu tellija isikliku tasandi ja jätab kunstnikule vabaks loomeks vähem võimalust. Ehtehuviliste tähelepanu on kindlasti köitnud näitused ajaloolises seifiruumis, nimekiri näitustest on pikk ja ehkki tibatilluke näituseruum on mõeldud eeskätt galerii oma kunstnike jaoks, on sinna pääsetud ka väljastpoolt siseringi. Just n-ö võõraste lubamine oma näitusekambrisse näitab galerii avatust ehtemaailmas toimuvatele nähtustele. Iga-aastane näitusepreemia väljaandmine pole mitte ainult ilus žest, vaid soosib ka loovust.

Kakskümmend aastat on piisavalt pikk aeg, et hinnata, kas galerii püsib või kaob. A-Galerii on otsustanud kindlalt jääda.

Kaie Parts raamatus “A-Galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat” (2014)

1994. aasta kevadtalve kuud olid Hobusepea tänaval asuva tulevase galeriiruumi remontimise aeg. Paar kuud varem olin lõpetanud oma viimase suure metallplastika teose. Tasapisi jõudis minuni teadmine, et monumentaalteoste tellimusi ei ole ega tulegi. Sellisel juhul on tark haarata igast pakutavast õlekõrrest. Meeletu eufooria, suur rõõm armsa Eesti Vabariigi üle asendus jõudumööda teadmisega, et oleme väga väikesed ja vaesed. Kunstiteoste tellimused – mis need veel oleks! Tähtis oli see, et Eesti riigina püsima jääks.

Oli paaniliselt põnev olukord. Igal julgemal noorel mehel taskutes pauku tegevad riistapuud. Tagataskus punnitamas esimene miljon. Jõhkra ostu-müügi aeg. Minu kuulutus: “Ostan rinnahoidja ja treipingi, soovitav mõlemad tellitavad”. Huumor hoiab elus igal ajal.

Läksin rõõmuga Hobusepea tänavale, kus meie tulevane galerii remonti ootas. Saime aimu, kes mida oskas. Oli neid, kellega juba kooliajal koos olime, ja õnneks ka nooremaid. Oli kohe selge, et ruumi on kasutatud jõhkralt ja hoogsalt, aga tema eest hoolitsejaid pole leidunud. Erinevatel otstarvetel oli seina sisse taotud hiiglaslikke naelu. Minu mõõdulint näitas, et need ulatusid 17 ja 23 cm pikkuselt seinast välja. Siis hulgaliselt meeletult suuri auke seintel, kust krohvikihid olid alla prantsatanud. Laes oli võimas “meteoriidikraater”. Hindasin pilguga, kui palju kipsi kulub, ja asusin kiirelt tegutsema. Tõin kohale oma tööriistad, kipsivaluks vajalikud kummist kausid olid mul ka olemas. Siis said mõned teada, et enne metalli astumist olin skulptuuri lõpetanud. Küsimuste peale, et mida sa nüüd teed, pidin ju vastama, et olen skulptor ka.

Kipsi tolmutamine ja kipsisegu tegemine, pindade ettevalmistamine ja lõpuks musklijõul kipsisegu aukudesse lennutamine. Kõik toimus kiht-kihilt, ikka jälle kiht-kihilt, kuni sügavad augud said siledateks seinteks ja laeks. Minu poolt oli see nagu väike salongietendus, olin rõõmus ja rahul. Põrandaga tuli ette võtta suured “geoloogilised kaevetööd”. Me ei teadnud, mis seal üldse peituda võib. Paljudest kihtidest pealmine kiht oli tol ajal laialt levinud ja kasutatud nn püssiplaat. Lõhkumise hoogu tuli maha võtta, kui hakkas paistma killuke kiviparketti. Äkki on säilinud midagi hinnalist! Tuleb olla väga õrn ja ettevaatlik. Praegu võib minna igaüks vaatama, mis sealt välja tuli. Seesama kaunis põrand on seal tänagi.

Kui seal galeriis näitusi vaatamas käin, lasen hella pilguga üle lae ja seinte. Hea on neid kahekümne aasta taguseid päevi meenutada. Mõned seigad ajavad mõnusalt naerma – inimesed on ikka väga põnevad. Eriliselt mäletan sellest ajast Lia Laasbergi (praegu Tüür), Ene Valterit ja Katrin Amost. Pidasime tolle perioodi ajaloos vapralt vastu. A-Galerii elab oma rõõmsat ja huvitavat elu.

Leida Ilo raamatus “A-Galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat” (2014)

Aastatetagune mälupilt. Olin 1964. aastal saamas oma esimesi töökogemusi kunstitoodete kombinaadis ehk Kopfi töökojas, kus valitses veel tsunftivaim ja salapära. Omandasin õpipoisina vanade meistrite käe all hindamatuid oskusi.

Proua Šanin (laohoidja) oli väärikas eestiaegne daam, kes sisendas oma oleku ja hoolitsetud välimusega aukartust ja austust. Ta istus väikeses laoruumis laua taga ja tema selja tagant paistis eriline uks – maast laeni seifiuks. Mu pilk vist jäi sellele ja range madame heldis, tuli lapse uudishimule vastu. Sinised safiirid laotati sinisel sametalusel mitu ette lauale ja proua Šanin ütles: “Safiirid tsaariaegsed. See tumesinine sära ei unune, salapära ja hinnalisus.” Nüüd on Seif näitusepaigana samuti kõige väärilisem ning seifiuks A-Galeriis on kõigile avatud.

Maja ajalugu

Katarina Kotselainen, raamatus “A-Galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat” (2014)

Hobusepea 2 asuva maja ehitas kullassepp Joseph Kopf (1867-1930). Joseph Kopfi suguvõsa oli pärit Saksamaalt, aga tema elu ja tegevus olid seotud Eestiga. Aastatel 1881–1885 õppis ta kullassepatööd Tartu meistri Johan Julius Stammi juures, ning rändas sellina Peterburgi. Juba 1891. aastal oli ta niivõrd edukas, et suutis avada Tallinna vanalinnas oma kullassepatöökoja. Firma oli enne Teist maailmasõda Eestis väga tuntud ja tegeles nii lauahõbeda tootmisega kui unikaaltellimustega. Nüüdseks on Kopfi nimi küll vajunud unustusse, sest firma natsionaliseerimise tulemusena sai sellest Kunstitoodete Kombinaat.

Maja valmis 1891 aastal ja esialgselt oli fassaad rikkalikumalt kaunistatud, kuid hiljem välimust lihtsustati. Huvitavaim fakt maja ehitusest on, et tänavapoolne sein jäeti alguses ehitamata, et oleks võimalik tõsta raske stants ja valts keldrisse. Alles pärast seda ehitati fassaad valmis. Majas asus tootmistehas ja esinduspood. Samas olid nii kontor, tootmisruumid, ruumid pakendite valmistamiseks, ruumid klaasitööde jaoks, müügisaal kui ka Kopfi enda pere eluruumid. Kopf ise elas perega teisel korrusel koridorist paremat kätt jäävates ruumides, kus asus ka tema kontor. Kunstikombinaadi ajal tegutses nendes ruumides niinimetatud kulla tuba, kus valmistati kullast ehteid.

Kopfi firma üks suuremaid üleelamisi oli poe vaateakna röövimine 1925. aasta talvel. Hobusepea tänava poolne aken purustati ja sellelt varastati ehteid miljoni marga ulatuses, mis tegi sellest esimese vabariigi aja suurima rahalise väärtusega röövi. Sellele järgnenud aeg pidi olema Kopfi firmale raske, kuna kurjategijad jäid tabamatuks ja ehted kadusid jäljetult. Firma jätkas siiski tegutsemist, ning peale suurt röövi lukustas ka Joseph Kopf vaateakendelt väärtuslikumad ehted ööseks seifi.

Originaalis sai esimesel korrusel asuvasse seifi läbi maja teise korruse (läbi Kopfi kontori, kuhu sai lihtsalt keerdtreppi mööda alt poeruumidest) ning suure raudukse avamiseks oli vaja kahte võtit, millest üks asus poe juhataja ja teine Kopfi käes. Peale natsioaliseerimist on see olnud kasutuses materjalilaona kus hoiti vääris-metalle ja -kivisid. Lisaks asus seifi põrandas veel üks väiksem seif, mis pole kahjuks säilinud. Ei ole teada, mida väärtuslikku hoiti seal Kopfi ajal, kuid ühe endise töötajaga vesteldes sain teada, et Kunstikombinaadi ajal hoiustati seal relva. Kas seda kunagi ka turvalisuse huvides vaja läks, pole teada.

Nõukogude Liidu tekkimisega firma muidugi natsionaliseeriti, nagu paljud teised. Kuid tegevus Hobusepea majas ei peatunud. Paljud endised töötajad jäid edasi tööle ja keldris olev mitmetonnine stants jätkas oma tööd ehete ja tarbeasjade tootmises. Seesama, tublisti üle saja-aastane masin on muide kasutusel veel tänapäevalgi ja kuigi publiku eest keldris varjul, on see üks maja uhkustest.

Hetkel kuulub maja Eesti Kunstnike Liidule.