Title Image

Merike Alber A-galeriist

M. Pärtelpoja aknanäitus

Merike Alber raamatus “A-galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat” (2014)

Ehted ei muuda inimest ilusamaks, aga lasevad tal end ilusamana tunda.“Andy Warholi filosoofia”, 1975

On tõsiasi, et luksusesemeid ja ehteid kiputakse enamasti seostama naissooga, ehkki ka mehed on kandnud ehteid juba aegade algusest. Muidugi võib ehted kuulutada luksuseks, juhul kui peame luksuseks kõike ülearust, mis meeldib ja rõõmustab. Ehteid ei kanta aga ainult ilu ja uhkuse pärast, aastatuhandeid on ehted märgistanud seisust ja staatust ning aegade jooksul on ehetes olnud ka üksjagu kaitse- ja tõrjemaagiat. Me usume endiselt ehte võimesse muuta meid mitte üksnes nähtavaks, vaid ka kuuldavaks. Ehte kaudu saame olla me ise, erinev teistest. Kandja mentaliteeti edasi andes muudab ehe nähtavaks ka tegija väärtushinnanguid, ehe ongi autori/kandja identiteeti tähistav objekt. Ent nii sõnum kui ka ehe ise võivad olla klišeelikud.

Ehted iseenesest ei ole ilusad ega koledad, raske on jõuda ühisele arusaamisele, mis on ilus, alles inimese pilk annab neile väärtuse – ilu on vaataja silmades, öeldakse. Otse loomulikult lisandub “lihtsalt ilu pärast” ehtimisele alateadlik soov vastassoole muljet avaldada.

Ehet võib küll käsitleda iseseisva kunstivormina, ent tõelise mõtte ja tähenduse saab ta alles kantuna. Šveitsi ehteuurijad Cornelia Vogelsanger ja Katharina Issler on väitnud, et kui ehe asub muuseumis või ärivitriinis, eemal inimesest, on ta võõrdunud olekus.

Mood vaheldub kiiresti, traditsioonid püsivad, seda isegi juhul, kui nad meid teinekord liialt kammitsevad. Oleks ekslik traditsioonides ainult arengu pärssimist näha, kombed ja tavad hoiavad meid koos, neis on peidus vaimsus ja tarkus. Erinevaid traditsioone on palju ning me võime ise nende vahel valiku teha, eestlased valisid “oma materjaliks” hõbeda. Hõbeehteid armastasid juba meie esiemad, hõbedahulk kaelas ja käes andis aimu kandja seisusest ja jõukusest. Hõbeda hind on olnud enamasti taskukohane, mistõttu on seda endale ikka lubada saadud, hõbeda helk on meie rahvakultuuri kinnistunud rohkete uskumuste kaudu. Traditsioone võib muidugi murda ja sellega piire nihutada – kui suurel määral ja mil moel, see sõltub juba konkreetsest inimesest.

Massikultuuri mõjust ehtekunstile ei saa kuidagi mööda vaadata. Kallid briljandid ja plaatina on mõeldud rikastele, kelle jaoks määrab ehte väärtuse materjali hind; nende ehete odavamad imitatsioonid on kättesaadavad laiematele rahvahulkadele ning ehkki neil puudub igasugune väärtus igaviku seisukohalt, meeldib standardne ilu paljudele. Samuti pakutakse masstootmise tõttu odavatest tehismaterjalidest paarihooajalisi moeaksessuaare.

Kui üle-eelmise sajandi viimasel kümnendil tänapäevane ehtekunst tekkis, muutis see seniseid väärtuskriteeriumeid, selle käimalükkav jõud oli taastärganud huvi käelise tegevuse vastu. Esikohale tõusid ehte vorm ja värv ning käsi, mis kõike seda toredust vormib, jättes materjalide rahalise väärtuse teisejärguliseks. Uued põhitõed Eestisse ei jõudnud, neil polnud siia asja, sest eeldused meie professionaalse ehtekunsti tekkeks ei olnud veel küpsed, see sündis alles kolmekümne aasta pärast. 1960. aastate radikaalsemad ehtekunstiliikumised siiski juba imbusid Eestisse ning tasapisi oli siingi põhjust kõnelda nii vormi kui ka materjali liberaliseerumisest, seda muidugi teatavate mööndustega, enamasti kas näitusekunsti või seeriatoodangu kujundamise kontekstis.

1990. aastate alguse tuultepöörises käivitunud majanduslikud ja kultuurilised ümberkorraldused puudutasid paljusid kunstiinimesi ning ehtekunstnikud ei olnud erand. Korrapealt tabas töötus suurt hulka professionaale, kes olid seni löönud edukalt läbi vabakutselistena või tegutsenud kavandajate ja autoritiraažikunstnikena kunstitoodete kombinaadi metalliateljees (1986. aastast Ars-Juveel). Riiklike kunstitoetuste vähenemine ja näitusetegevuse ümberkorraldamine jätsid kunstnikud majanduslikult ebakindlasse olukorda.

Ehtekunstnikud toibusid kriisist kiiresti ja hakkasid valmistuma galerii avamiseks. Tõsi küll, võrreldes mõne muu erialaga oli neil teatav positsioonieelis. Nagu kogu Nõukogude Liidus, nii oli ka Nõukogude Eestis väärismetallidest ehete tootmine allutatud tsentraliseeritud kontrollile, seega oli laiematelt rahvahulkadelt võetud peaaegu igasugune võimalus unikaalehte soetamiseks. Väga hinnatud ja otsitud olid piiratud arvuga autoritiraažid, mida võis leida kombinaadi müügisalongidest, juurdepääsu neile avasid enamasti tutvused. Alles perestroika ajal, kui hakati tasapisi eraettevõtlust lubama, tekkisid kunstniku ja tellija vahel esimesed seaduslikud otsekontaktid. Mõistagi kasutasid ehteid hinnata oskavad naised süllekukkunud vabadust ära. Olemas oli ostjaskond, kel oli ehtimise harjumus ning kes pidas oluliseks kanda eesti ehtekunstnike loomingut. Selle teadmisega oli juba julgem galerii asutamisele vastu minna. Riskiga oli tegemist aga igal juhul, kuna autoriehe on teataval määral ikkagi kallis kaup.

A-galerii, Eesti esimene erakapitalile rajatud ehtegalerii, avas uksed 1994. aastal Hobusepea tänav 2. Umbes samal ajal avati veel mitu uut tarbekunstile või ainult ehetele spetsialiseerunud müügikohta: Lühikese Jala galerii, galerii Kaks, Katariina gildi ehtekoda ja Jaan Pärna autoriehted Meistrite hoovis. Kõik need sündisid kunstnike initsiatiivil ja kapitalil. Tuleb tõdeda, et äri on saadud korralikult käima, galeriid tegutsevad tänapäevani ja säilitatud on ka algne profiil. Küllap aitas vähemalt algusaastatel äriedule omajagu kaasa nende soodne asukoht vanalinnas, otse turismi tuiksoonel.

Aasta 2005 tähendas A-galerii jaoks järgmise etapi algust, sest siis koliti uuele, poole suuremale pinnale, majja Hobusepea ja Pika tänava nurgal. Muidugi mõista ei tähenda “uued ruumid” ainult füüsilist ruumi, vaid ka sellega kaasnevat avardunud mõtte- ja tegevustasandit. Maja pikaajalised metallitraditsioonid kandusid otseselt edasi ka galerii uuele asukohale, kus oli aastakümneid paiknenud kunstitoodete kombinaadi salong nr 2. A-galerii avamine armastatud ostukohas lasi paljudel külastajatel kogeda ajaloolisest järjepidevusest tingitud nostalgiat ja meenutusrõõmu. Lisaks müügisaalile saadi kaasa mitu suurt vitriinakent, mis annab paremad reklaamivõimalused ja meelitab ostma ka niisama aknauudistaja.

Algusest peale on näinud A-galerii oma rolli kunstniku ja ostja kokkuviimises, ent väljapaneku ulatus annab huvitatuile lisavõimaluse viia end kurssi ehtekunsti arengutega, nii on endale võetud ehtekunsti propageerija ja tutvustaja osa. Müügi seisukohalt on tähtis pakkuda võimalikult laia kaubavalikut, et tulevane omanik õige ehte vitriinist üles leiaks. Kahekümnendal tegevusaastal esindab galerii umbes 70 kunstnikku, kellest suur osa on olnud näituste kaudu nähtaval pikka aega. Kogu seda seltskonda ühise nimetaja alla koondada on võrdlemisi keeruline, vaat et võimatu, sest kunstnike looming on inimeseti vägagi erinev. Mõnes kriteeriumis on siiski kokku lepitud – autoriehe või väikeseeriad ning väärikad materjalid ja klassikalised võtted. Seega positsioneeris galerii end traditsioonide kandjana ning selles vallas on saavutatud ka edu ja tuntus. Galerii raudvaraks on kunstnikud, kes omandasid kutse riiklikus kunstiinstituudis, sealt saadud akadeemiline haridus hõlmas mitmesuguseid erialaoskusi, aga lisaks ka juhiseid ehtekunstnikuna töötamiseks – ehe peab ehitama ja kandjat kaunistama.

Kunstnike kujutlusvõimet võivad inspireerida väga erinevad asjad. Ammendamatu ehte aines on loodus, selle vormide, värvide ja mustrite kordumatu võlu. Igihaljast teemast võrsunud ehted – üksikud õhkhaprad õied, küpsusest pakatavad kuprad, looduselamustega täidetud meeleolukad kompositsioonid – sobivad iga vanusega. Looduse ülevust tasakaalustab ratsionaalne geomeetria. Geomeetriline suund on olnud kunstnike huviorbiidis juba aastakümneid ning ornamendivabad geomeetrilised konstruktsioonid tunduvad meie põhjamaise meelelaadiga hästi sobivat. Lähenemisest kujutavale kunstile annavad aimu minimalistlikud ehted, mis mõjuvad oma lihtsuses alati modernsetena, sellele vastukaaluks viitab baroklik lopsakus ajale, kus vääriskivide hulk ja väärismetalli helk olid märk kandja positsioonist ühiskonnas. Rohked arhitektuursed või skulptuursed vormimängud jäävad kokkuvõttes ikkagi ehtekunsti piiridesse ning kuna ehte mõõtkava on kordades väiksem, nõuab see kunstnikult ka kordades suuremat kontsentreeritust.

Moodsate kunstivoolude ja -nähtuste kõrval on meie kunst ammutanud läbi aegade elujõudu rahvuslikust ainesest. Nüüd ei seista aga enam silmitsi rahvusliku sõlekuju või lillkirjaga, vaid süvenetakse arhailise ja mütoloogilise maailmapildi maagilistesse sümbolitesse. Mõnikord algab kõik kivist, kuid kivi ise, kui kõlav nimetus sel ka poleks, ei tähenda üksinda midagi, kivi ärkab elule alles kunstniku käe kaudu. Vanema põlvkonna kunstnike ehetesse jõuab sageli nende enda loominguline minevik, ent tegemist ei ole kordustöödega, vaid uuesti tõlgendamisega, kus mõni idee, kujund, vorm või tehnika viiakse järgmisele tasandile. Niisuguse arengu puhul traditsioon küll püsib, kuid tulemuseks on uus ehe, mis kõnetab meid just siin ja praegu.

On kunstnikke, kes oskavad suurepäraselt ühendada kommertsliku ja kunstilise poole tervikmulje teenistusse; on kunstnikke, kes ajavad rahulikult n-ö oma asja ja hoolivad müüginumbrites vähem. Aastakümneid tagasi võttis üks meie legendaarseid ehtekunstnikke – Salme Raunam – kokku oma põlvkonna missiooni sõnadega: “Me tegime nii, nagu me oskasime, ja seda, mida inimesed meilt ootasid.” Tundub, et sama missiooni jätkatakse tänapäevalgi. Inspiratsiooniallikatega võrdselt mitmekesine on tehnikate ampluaa: filigraan, granulatsioon, valu, graveering, sulatus, email, panus jpt klassikalised kullassepa töövõtted.

1990. aastate keskpaigast alates näeme kahte domineerivat ehtekäsitlust koos sinna juurde kuuluva kandjakuvandiga. Neist esimene hindab klassikalist ja traditsioonilist naiselikkust rõhutavat stiili, kuid lubab endale mõningaid mõõdukaid uuendusi. Teist aga seostatakse enim vabade hingede ja kunstikogujatega. Erakollektsionääride huvi ehtekunsti vastu on üsna hiljutine nähtus, usutavalt tõusujoones kasvav, ometi arvatakse nende ostukanalid jäävat galeriist väljapoole.

Traditsioonilistele käsitlustele vastanduv uus põlvkond tõi kaasa uued sümbolkujundid, mille allikas, idee ja olemus on varasemast erinev. Kui esikohale tõuseb sõnum, saab materjal üheks selle edastajaks, kõrvuti kasutatakse traditsioonilisi ja ebaharilikke materjale, sageli üheskoos. Uudsete materjalidega kaasnevad tihti teistmoodi vormid ja spetsiaalsed tehnoloogiad, erinevalt kommertsehtest ei püüta siin materjali iseloomu varjata, vaid nende eripära hoopis rõhutatakse. Taolised ekspressiivsed või kontseptuaalsed ehted muutsid ehtekunsti tähenduslikuks meediumiks. Selline ehte vaatenurk ei ole galerii poolt täiesti kõrvale heidetud, kuid tahaplaanile jäetud küll. Kas ei jäeta liiga kergekäeliselt mängust välja neid, praegu 20–30 aastaseid inimesi, kelle vanemad olid noored 1970. ja 1990. aastatel ning kes võtavad oma vanemate eeskujul omaks uued hoiakud? Maitse-eelistuste muutumine peaks kajastuma ka ehetes, mida meie kunstnikud valmistavad ja galeriid müüvad.

Kui vaadata meie ehtekunsti praegust pilti, siis ei ole see enam nii huvitav kui viie aasta tagune. Maad on võtnud tuulevaikus, uusi tulijaid on vähe ning nemadki kipuvad üldistesse hoovustesse ära kaduma. Ehkki loomulikult ei käi see kõigi kunstnike kohta, püütakse liiga palju meeldida.

Tänapäeval, mil üha rohkem mõõdetakse väärtusi rahas, tõstatub küsimus, kas autoriehe on väärt investeering. Väärtuslikud perekonnaehted pärandatakse tavaliselt järgmistele põlvedele edasi, miks siis mitte autoriehet, mis kannab samamoodi ajaüleseid väärtusi ega allu moekapriisidele. Võib-olla peaksime rohkem investeerima lugudesse, emotsioonidesse, positiivsesse energiasse ja teadmisse, et ehe on tehtud armastusega.

Galerii elujõulisuse üks näitajaid on tema haarde ulatus. Tellimustöid täites tuleb muidugi tahes-tahtmata arvestada klientide soovidega, mis toob mängu tellija isikliku tasandi ja jätab kunstnikule vabaks loomeks vähem võimalust. Ehtehuviliste tähelepanu on kindlasti köitnud näitused ajaloolises seifiruumis, nimekiri näitustest on pikk ja ehkki tibatilluke näituseruum on mõeldud eeskätt galerii oma kunstnike jaoks, on sinna pääsetud ka väljastpoolt siseringi. Just n-ö võõraste lubamine oma näitusekambrisse näitab galerii avatust ehtemaailmas toimuvatele nähtustele. Iga-aastane näitusepreemia väljaandmine pole mitte ainult ilus žest, vaid soosib ka loovust.

Kakskümmend aastat on piisavalt pikk aeg, et hinnata, kas galerii püsib või kaob. A-galerii on otsustanud kindlalt jääda.