Title Image

Seif alates aastast 2005

Tiina Käesel raamatus “A-galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat” (2014)

Selle ajalooliselt väärika turvaukse taga alustas 2005. aasta mais näitusetegevusega ilmselt väikseim teadaolev galerii. Tegu on kitsa ja kõrge raudlaekaga, millesse oli eksponeerimisvõimaluste loomine paras pähkel ning mis paneb senini mõtlema kunstnikke eksponeerimisele kui võtmeosale oma näitusest. Alustati näitusega “Granaat”, mis pealkirjana kandis vihjet tõukejõule, mis paneks plahvatama loomingulised lõhkelaengud ning tutvustaks näituse sisuna granaati kui ehtekivi – väikest kättesaadavat valikut granaatidega ehetest. Näitusetegevus jätkus samuti kui endises A-galerii ruumis, arenedes ja muutudes. 12–13 näitust aastas, peamiselt mudeli järgi: osaleja soov ning osaühingu juhatuse kinnitus, kusjuures ka juhatus on pakkunud välja suunatud kutsega näitusi, ühiseid teemanäitusi ja tähtpäevanäitusi.

Seifinäituste positiivne omadus ongi eelkõige avatus – ollakse avatud nii noortele iseteadlikele radikaalidele, arglikele alustajatele, traditsioone kandvatele juubilaridele, külalistele väljastpoolt Eesti piire, tugeva kontseptsiooni esitajatele kui ka assortiikarbi pakkujale. Nende näitustega on antud A-galerii kommertspoolele (seda ei peaks praegust loomemajandust väljapakkuvat trendi arvestades küll kuidagi häbenema) edasiviiv kunstiline mõõde, ostupublikule väike kunstihariduslik ekskurss, kunstnikele tavalisest suurem auditoorium ning, mis samuti oluline, võimalus liigendada igapäevategevust pidulikumate etteastetega. Näitusel saab ka seeriaehe, kunstniku viljeldav tehnika või kasutatav materjal sõltuvalt kontekstist teistsuguse positsiooni, olulisema tähenduse.

Koos aastatega on muutunud näituste pilt nii sisus kui ka vormis, ent teatava üldistuse saab siiski teha. Isikust ja loometeest lähtuvatele protsessipõhistele näitustele on lisandunud projektipõhised näitused. Kõigepealt kohustuslik žanr ehk juubelinäitused, ehtekunsti traditsiooni kandjad. Vanemad juubilarid laadis ja tehnikates riskantseid hüppeid ei tee – pigem on see oskuste ja tehtu demonstratsioon, mille võiksime mällu talletada. Näiteks Ede Kurreli mälestusnäitus “Hõbeniidid ja härmalõngad” 2005. aastal, Õie Küti “Ilu läbi aegade” 2008. aastal, Arseni Möldri 90. sünnipäeva tähistav näitus 2009. aastal, mis oli eriline just väga vanade tööde ja kavandite poolest ning mis kahjuks jäi tema viimaseks näituseks meie seas, Aino Kapsta “Filigraani fiiling” 2010. aastal, Ive-Maria Köögardi “Meie igapäevane leib” 2012. aastal. Mällu jääb kindlasti ka Harvi Varkki vanade tehnikate uuskasutus, Adolfas Saulise 2006. aasta näitus “Perekond A+M+MM”, Andrei Balashovi “XII Sonett” 2009. aastal, Ulvi Haagenseni “Sahver” 2008. aastal, Mari Pärtelpoja “Padjamõtted” 2009. aastal, Anneli Tammiku “ Des Menages” 2010. aastal, Ülle Kõutsi “Vesi” 2011. aastal, Leida Ilo “Hingepaadid” 2013. aastal, Maarja Niinemäe ja Maret Sarapu “Veed” 2013. aastal ning veel paljudki. Loetelu alustada on lihtne, piiri pidada juba raskem – üle saja näituse, paljudel läheb juba mitmes ring, ärgu keegi end seepärast solvatuna tundku.

Kunstniku loometeel on tähtis iga näitus ning eks igaüks tea, miks ta selle näituse tegemise on ette võtnud. Kuhu liigud? Mida näitad? Ja üha tungivamalt – kuidas näitad? Kui teatris on ühe enim eksperimente lubava ruumina black box, siis valge kasti põhimõttel töötav näituseruum võimaldab tegelikult samuti lõpmatuid transformatsioonivõtteid. Nii on üsna totaalsel kujul ja erinevatest esteetikatest lähtuvalt oma ruumi loonud Katrin Amos näitusega “Sahteldused” 2008. aastal, Kaire Rannik näitusega “Inonotus Obliquus” 2010. aastal ja KAM näitusega “Palus pohli punetab” 2012. aastal, rääkimata rühmituse Otse! näitusest “Betooniaeg” 2011. aastal ning rühmituse Urmas-Ott (Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste) näitustest “Varjend” 2012. aastal ja “Ajaraiskamine” 2014. aastal.

Nagu öeldud, on iga näitus kunstniku eluloos oluline tähis, A-galerii biograafia oluline osa on Seifi näitused. Pole midagi häbeneda – see on osa tänapäevasest ehtekunstist, osa Eesti kunstielust. Jõudu tegijatele!

Alates 2007. aastast valitakse galeriis kolleegide poolt ka aastanäitus, olgu need siin ära toodud:

2007 – Katrin Veegen, “Imeline kaos”

2008 – Katrin Amos, “Sahteldused”

2009 – Maria Valdma, “Tolm”

2010 – Kaire Rannik, “Inonotus Obliquus”

2011 – Ülle Kõuts, “Vesi”

2012 – Urmas-Ott, “Varjend”

2013 – Leida Ilo, “Hingepaadid”