Tagasi Posted on

PIDU ON LÄBI

Sille Luiga 29.05–20.06.2020

Näitust võib vaadelda kui kurbrõõmsat pühalikkuse otsingut tänapäevasest tähenduslikkusest vaesest argielust. Võttes keskseks mõisteks absurdi,  mõtiskleb näitus piduse meeleseisundi tarbe ja tarbetuse ning viimatimainitu tarvilikkuse üle.

Alljärgnevalt mõned märkmed lõppenud peost:

“Pidu on läbi. Miks, kellega, millal, kus, kellele, kuidas – need küsimused polegi peo juures olulised. Loeb vaid see, kas peol oli või ei olnud tore.” 

– Ma olen märganud, et paljusid asju võrreldakse väga kergekäeliselt peoga: „Lapsepõlv on lust ja lillepidu“, „Kooliaeg on pidu ja pillerkaar“, „Elu Eestis on lausa pidu“… Pidu näib lihtsa naudinguna: vastutus ja reeglid ei ole eriti tähtsad, sest piisab ainult osalemisest ja korraldamise pärast ei pea muretsema.

– Samuti, visatakse kergekäeliselt õhku lause „Pidu on läbi“. Nii nimetatakse ühtlustavalt peoks kogu aega, mis eelnes katastroofile, mis väidetavalt lõpetas peo. Maguskibedalt täheldatakse, et ajas justkui ilmneks mingi seaduspära „Pill tuleb pikka ilu peale“ ja „Kes suvel laulab, on talvel leinas“. Olukorrad, kui kasutatakse lauset „Pidu on läbi“, ei ole enamasti kohased, sest õige peoga tähistatakse erinevust, mitte seaduspära. Kiire muutus, üllatus, see tähendab, et pidu alles algas. Katastroof pole peo vastand. Peo vastandiks pean aja ühtlast kulgemist eriliste hetkedeta.

– Pidu on vastuoluline mäss igavliku vastu. Aeg on peo eeldus, kuid pidu mässab aja vastu. Pidu võidab hetki, kuid kaotab igaviku. Igavik jääb alati igavaks. Ma ei usu, et inimene peaks kulgema läbi oma elu igavlikult. Aega on vaja hoopis raisata. Aja ükskõiksusele võiks vastu olla. Hetki tuleks ülendada.

– Peod võivad muuta elu või vähemalt elumuutusi tähistada. Mida peaksin mäletama, mälestama, tähistama, unustama? Sündi, sünnipäeva, abielu, matust, surma-aastapäeva, lihavõtteid, jaanipäeva, hingedepäeva, jõule, niisama pidusid, täielikke läbusid, tsükleid – kui vaid mõnd nimetada. Tundub, et järjest vähem on võimalusi mäletamiseks või unustamiseks. Vähemalt pooled peod sellest nimekirjast on minu jaoks võõraks jäänud. Kas pidutsemine on vanamoodne, aegunud teguviis? Kas paremini pidutsemine päästaks inimese? Päästaks millest? Igavlikkusest ilmselt.

Sille Luiga (1994) on Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti magistrant ning on õppinud lisaks Itaalias ja Belgias. Viimased näitused, kus ta osales olid NID SHOWROOM Londonis, XENTE NOVA Santiago de Compostelas ja JEWELRY AND ANATOMY Portos. Näitus „Pidu on läbi” on ta esimene soolonäitus. Enda valmistatud objektidega soovib ta tegeleda ideedega kaunistamisest ja ehtimisest laialt, läbi absurdi prisma. Peatselt kaitseb Sille samadel teemadel magistritööd.