Tagasi Posted on

METSIK LUGU

Ülle Voosalu 02.09–01.10.2019

Unistus jääb
metsas uidates kohata
kohata kuldsarvelist hirve.
Unistus jääb.

Pärinen metsade keskel elanud suguvõsast. Minu isa Evald oli kolmandat põlve metsamees. Õnnelik inimene -süda tööga ühes -vaba kui lind. Isegi sõja ajal Riias raudteel töötades olla isa olnud igapäevane külaline kohalikus loomaaias. Evaldi ainus ja suur püha olid Jõulud. Siis jahti ei peetud, metsa aga mindi küll. Kõik lapsed pakiti peale, tuli laanerahva eest hoolt kanda. Metsa söödasõimed pandi jõulutoitu täis. Kunagise esiisade talu juures, kus vaid järel mõned visad õunapuud ja kivihunnikud, sai kuuseke külge ehted ja küünlad põlema, toidupakid okste all. Niisiis ikka päris Laanerahva Jõulupidu. Loomade kohta ei tea öelda, aga lapsed olid alati õnnelikud. Tallinlasena käisin oma pojaga jõulupäeval loomaaia metsasõime toitu viimas. Oh seda õnne, nägime kuidas metskits tuli, nagu oleks meid oodanud, toodut uurima. Veel vana mehena käis isa igal võimalusel „mõtsan kullemas”. Tänapäevaselt siis metsas mediteerimas. Ka loomad kullesid kenasti -ei häbenenud midagi. Vanad ajad ja vanad rajad ja vanad inimesed ja õnnerikkad mälestused. Nüüdseks juba 20 aastat on isake taevases metsas tähena kullemas.

Ja mina leides kodumetsast sarve saan mõelda selle kuldseks kuldseks ajatuks eluks või õnneks.
Unistus jääb.

Puud varjaks kui sügavat saladust,
mida kunagi aeg ei reeda.
Ning salajõusse sel püsib usk,
kes nooruse metsades veedab.

(Salm Juhan Sütiste luuletusest „Vanad rajad”.)

Ülle Voosalu sündis Tartus 1954. Lõpetanud ERKI (EKA) 1980 metallehistöö erialal. TÜ kunstipedagoogi diplom 1995. EKL liige 1987. On esinenud 1981. aastast ühisnäitustel ja isiknäitustega Eestis ja välismaal. Töötanud Tartu Arsis ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis õppejõuna.

2001. aastast vabakutseline ehtekunstnik. Ehete püsiväljapanek A-Galeriis Tallinnas. Ehted autoritehnikas, tehtud parimate soovidega kandjale.