Tagasi Posted on

Verest ja rauast

Urmas Lüüs 16.10–09.11.2015

Urmas Lüüsi näitus VEREST JA RAUAST mõtiskleb sepakunsti kui arhailise käsitöövormi elujõu ja funktsiooni üle.

Punavat rauamaaki on juba aastatuhandete tagant tõlgendatud mütoloogilistes kujutelmades emakese maa verena. Esimesed savist sulatusahjud vormiti nais-sümboolikaga, kelle kehasse tungis läbi fallosliku düüsi viljastavat õhku ning vulvast voolas hõõguva laava taolist šlakki. Ahjust sündinud toorraua känkrad vormiti tööriistadeks ning sepad paiskasid asjad südamena veenidesse, kus need said inimkonda siduvaks vereks. See veri kuulutas lõppu pronksiaja tehnoloogiale ning kastis inimeste endi rohke verega sõjaväljadel tärkavaid lilli.

Olles uurinud etnograafilisi materjale, aidanud sooritada eksperimentaal-arheoloogilisi rauasulatuskatseid ja vähernud metallikunstnikuna identiteedikriisides, tundsin üha süvenevat vajadust juurelda juurte juures sepaoskuste olemuse üle. Vaatlesin sepakunsti kui elementaarset ellujäämise oskust. Otsustasin kaks kätt taskus siseneda posturbanistliku nomaadina tänapäevasest hooletusest laastatud metsa ja väljuda sealt rauast terariistaga, mis aitaks mul teed rajada, ehitada ning pakuks kaitset ohtude eest. Aktsioon oli orgaaniliseks jätkuks varasematele loomingulistele tegemistele katastroofijärgses fiktsioonmaailmas.

Suur tänu: Ott Pulst, Erle ja Reimo Võsa-Tangsoo, HDK Steneby.

Meediakaja

Lääne Elu – Urmas Lüüsi näitus sündis metsast leitud torujupist ja põdra sääreluust. Vaatleb Lehte Ilves.