Jüri Roosa (s 1964 Tallinnas)
Brežnevi aeg algas 1964. aasta sügisel, mina sündisin samal aastal. Lapsele tunduvad olud ja ajastu ainumõeldavad, aga tagantjärele meenub seitsmekümnendate Eesti NSV parasjagu tobeda ja võltsina. Mitte et tänapäeva Eesti kohati vähem tobe ja võlts oleks. Kolme lause jooksul ilmnes juba, et olen viriseja ja pessimist, aga mitte parandamatu: inimloom on üldjuhul suuteline enesekriitikaks ja seeläbi teadvustatud arenguks.
Niisiis sündisin kultuursetel kuuekümnendatel. Vanemad, eriti teatrikunstnikust isa, õhutasid mind kunstiga tegelema; lõpetasin Tallinna 24. keskkooli, aga noorus teadagi kipub perutama ning edasiste õpingute asemel sattusin hoopis rokkmuusika käänulistele ja kohati hämaratele radadele, suurelt jaolt Nõukogude Liidu avarustes. Üheksakümnendatel jõudsin ringiga tagasi Eestisse ehteid valmistama. “Õige” koolituse puudumisel pruukisin suvalisi tööriistu, materjale ja tehnikaid. Veidi hiljem koondus huvi pisut suurematele objektidele, aga mitte liiga suurtele, nendega tegelemiseks olen laisavõitu. Ja et jutt liiga optimistlikult ei lõppeks: hiljuti nägin unes hirmuäratavat 3D-printerit!- Raamatust “A-Galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat” (2014)
“Olen kellasid kaua teinud, ikka umbes 15 aastat. Tegelikult olen ma erialalt trammielektrik, ei ole kunstiülikoolis käinud. Sellele valdkonnale sattusin käänulist teed pidi. Minu isa oli Estonia peakunstnik ja püüdis ikka suunata, aga ma ei võtnud keskkooli ajal vedu. Mind nagu ei huvitanud, tegin muid asju, rokkmuusikat. Mingil hetkel hakkas aga huvitama. Alustasin väikeste käevõrude ja selliste vidinate tegemisega, nii see aja jooksul põhitegevuseks kujunes. Ükskord tuli galeriisse üks profikeevitaja ja ütles, et see on ikka kehvasti keevitatud, võiks ikka palju paremini keevitada. Ta muidugi ei teadnud, et mina olen kellade autor.” – Jüri Roosa A-Galerii näitusel MÄLUKAARDID (2019)
