Mari Relo-Šaulys (s 1973 Tallinnas)
1996 Burg Giebichensteini kunstikõrgkool Halles, 1997 EKA
Näitustel olen osalenud alates 1994. aastast. Üliõpilasena katsetasin koostööd teiste ehte, moe- ja teatrikunstnikega.
Arvan, et üsna märgatavalt mõjutas minu edasist loomingut osalemine 1996. ja 1998. aastal rahvusvahelistel tegevuskunstifestivalidel Alytuses (Leedu), millest arenesid välja ühised ehtenäitused Adolfas Šaulysega.
Kui näitusetööde puhul on minu jaoks esmaolulised idee, selle võimalikult täpseks edasiandmiseks sobiliku vormi leidmine ning ruumiterviku loomine tööde eksponeerimisel, siis konkreetsele inimesele loodud töö puhul on peamine ehte kandmise mugavus ja funktsioon. Mõtlen esmalt ehte kandjale ja tema omapärale ning kasutatavate materjalide valikule.
Kuulun aastast 2005 Eesti kunstnike liitu ja Eesti metallikunstnike liitu. 2005. aastal tunnustati mind Ede Kurreli preemiaga, 2010. aastal kultuurkapitali kujutava- ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemiaga.- Raamatust “A-Galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat” (2014)
“Liikuvad asjad on mulle alati meeldinud, ka heli tekitamine. Insenerlik mõtlemine, väike kunst. Kunagi panin puuritud kõrvarõngastesse liiva. Liikudes need sahisesid, andsid häirekella, et võtke tempot maha. Üks sõber jooksis kokkusaamisele, jooksmise pealt kuulis kõrvarõngaste sahinat ja mõtles, et jõuab-jõuab, läks mõistliku tempoga edasi. Samas tuli Leedu galeriist, kunstiteadlikult inimeselt vastukaja, et ei julgenud peenele ostjadaamile öeldagi, et kõrvarõngaste sees on liiv, äkki mõjub odavalt. Kuidas müügipinnal seda lugu välja tuua? Mõnikord saab temast ostmispõhjus, teisel korral mitte.” – Mari Relo-Šaulys A-Galerii näitusel MÄLUKAARDID (2019)
