Tagasi

Nils Hint

Nils Hint (1986)

2013 EKA MA

Nimetaksin end pigem rauakunstnikuks kui sepaks, kuna sepad rautavad hobuseid ja teevad asju, mida mina teha ei oska. Mind eristab lihtsast metallitöölisest lai tegevusvaldkond, kaootiline töögraafik, pikem haridustee ja väiksem sissetulek. Seevastu aga olen ma vaba nägema materjali kõikides tema vormides ja imedes. Minu käes väljub raud oma praktilisest maailmast ja saab proovida vorme väljaspool talle ettenähtud piire.

Sepatöö on tõeliselt ilus töö – iga kord, kui võtan ääsist kuuma rauatüki, ei väsi ma imetlemast hõõguvat rauda. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele on raud minu jaoks pehme materjal, ta ei purune kildudeks nagu kivi või klaas, vaid võtab omaks vormi nagu pehme savi. Sepistamine on paljudest raua töötlemise tehnoloogiatest kõige eriskummalisem ja köitvam. Ajavahemik, mil ääsil kuumutatud raud hõõgub, ei ole pikk, ning selle jooksul tuleb kiiresti ja läbimõeldult sooritada kõik vajalikud deformatsioonid, et mitte tuld raisata. Tulega töötamine ja tule eest hoolitsemine, millel on sepatöös tähtis roll, panevad tuld armastama ja hoidma, nii nagu austab tuld see, kes kütab kodu ahjuga. Tuli puhastab materjali ja mõtted, ta on tõeliselt universaalne tööriist, mille jõudu kasutavad kõik, aga tunnevad vähesed.- Raamatust “Rauast/ On Iron” – koostaja Kadri Mälk (Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn 2013)

Seotud ehted