Pole vaja sõnu, et seletada, mida tahad, loen seda su vööaasalt. Su võtmekimp surub tugevalt vastu mu paremat puusa. Tunnen selle külmust läbi kanga. See ajab judinad üle kogu mu keha.
Maria Izabella Lehtsaare näitusel “Võtmekimbud” saavad karabiinidest ihaobjektid. Ehitajatele, seilajatele ja matkajatele tuttavaid metallklambreid hakati ca 70 aastat tagasi kasutama Ameerika töölisklassi lesbide seas praktilise ehtena. Sarnaselt BDSM-kogukonnas kasutusel olnud hanky code’ile (eri värvi rätikute kandmine tagataskutes), aitas karabiini kinnitamine, kas vööaasa vasakule või paremale poolele, väljendada oma seksuaalseid eelistusi.
Flagging ehk viis, kuidas end sõnadeta teistele riietuse ja aksessuaaride kaudu väljendada, oli ja on erinevates subkultuurides oluline, sest võimaldab anda diskreetseid vihjeid oma seksuaalsuse jm kuuluvuse kohta kui avalik ja otsene näitamine võib kaasa tuua pahakspanu ning isegi rünnakuid. Karabiinid on selline näide: enamiku jaoks funktsionaalne ning argisesse sulanduv aksessuaar, mille kandmine on valitud inimeste jaoks identiteeti markeeriv stilistiline valik. Lehtsaar lisab:
“Mulle mõjuvad võtmekimbud veetlevatena. Nende kasulikkus, külm ja vastupidav metall, nende lauge kuju. Karabiinide funktsioon kandub praktiliselt üle semiootilisele ning muutub kõigest visuaalselt meeldivaks. Kuidas hindame millegi kasulikkust kui see on üksnes ilus või atraktiivne? Kureerin hoolikalt võtmehoidjaid, neid kipub alati olema rohkem kui võtmeid… Vööaasa küljes rippuv karabiin täidab rolli, tagab kandja võtmete turvalisust, kuid võib viidata ka kandja seksuaalsusele. See, mis näib mõnele teisele kui igapäevane tarbeese või juhuslik aksessuaar, on vahel hoopis salakood kellegi identiteedi lahti muukimiseks. ”
Maria Izabella Lehtsaar on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes töötab eelkõige alaesindatud kväärkogemuse ja -narratiiviga. Tema tööd jutustavad tihti ruumidesse peidetud sümbolitest ning kodeeritud tähendustest. Lehtsaare teosed püüavad pilku radikaalse pehmusega, vastandudes konstrueeritud soorollide rõhuvale maailmale. Oma loomingus põimib ta popkultuuri ja tundlikku monokroomset graafikat, kombineerides neid praktikas tekstiili, joonistamise ja luulega.
Kujundus: Sarah Nõmm
Graafiline disain: Agnes Isabelle Veevo
Tänud: Anita Kodanik, Heneliis Notton, Sarah Nõmm, Agnes Isabelle Veevo
Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital, Tuletorn pruul
