Kätrin Beljaev (1982) on lõpetanud aastal 2015 Eesti Kunstiakadeemia (MA juh. prof. Kadri Mälk) ning täiendanud end Firenzes ja Portos. Ta on osalenud erinevatel näitustel Eestis ja mujal maailmas. Vabakutselise kunstnikuna on ta tunnustatud Noore Ehte Fondi preemiaga (2016) ning tema töid võib leida Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi püsinäituselt.
Kätrin Beljaevi tööd eristuvad jõulise orgaanilisuse ja arhailise vormi poolest, mida ta kasutab nii oma unikaalehetes kui väikeseeriates. Ta kombineerib unikaalseid ja romantiliste lugudega materjale, millest kokku moodustub väike kantav kunstiteos.
“Minu kireks on jälgida looduse stiihiaid ja vormida need ehteks. Proovin oma tööga jagada maailma positiivsust ja armastust, väikese tumeda aktsendiga,” räägib ta.
Oma seeriaid alustab ta alati joonistamisest, leidnud sobivad materjalid, vormub sellest terviklik disain. Iga tema ehe on pisut erinev ja on märgistatud tema signatuuriga.
————————–
Valdek Laur intervjueeris Kätrin Beljaevit seoses ehetega, mille ta valmistas Linnateatri etendusele IPHIGENEIA. AGAMEMNON. ELEKTRA. (Esietendus 10. oktoobril 2025 Tallinna Linnateatri suures saalis)
Kas sa oled ka varem teatrile ehteid teinud?
Olen varem teinud tööd Jaagup Roometi tiimis, luues Rainer Sarneti suurepärasele filmile “Nähtamatu võitlus” pisaraid nutva püha ikooni. Film pälvis rekordiliselt 9 EFTA auhinda 2024 galal.
Filmile “Matmine” valmistasin barokse memento mori amuleti, mida filmis läbivalt näha saab.
Mõlemad olid mulle olulised tööd ja mõjutasid minu loomingulist teed üsna tugevalt.
Teatrilavaga kokkupuude oli minu jaoks esmakordne, kuid võimatult vaimustav. Osalesin paljudes proovides ning ehted kohanesid lava ja näitlejatega – tegin selle käigus palju korrektuure. Näha nii vägevat ja enneolematut näitlejatööd ning näitlejate kohanemisvõimet erinevate olukordadega oli uskumatult äge kogemus. Linnateatris on mega tiimitöö. Ja muidugi Linnateatri uhiuute tehnikate ja meeskonna võimekus, kokkupuude selle kõigega oli rohkem kui inspireeriv.
Koostöö lavastaja Uku Uusbergi ja kunstnik Jaagup Roometiga oli minu jaoks suur au ja väga oluline kogemus. Samuti olen südamest tänulik ehtekunstnikele, kes aitasid mitmete ehete teostamisel kaasa- ekstra tänu Mart Reinole, kes jõulise mehelikkusega mitme ehete valmistamise enda kanda võttis.
Mille poolest Linnateatrile ehete tegemine erines nt tavalistest tellimustöödest?
Minu jaoks oli see suur au, et just minult sooviti need ehted tellida ja et mind selles projektis nii oluliselt usaldati ning esile tõsteti.
Täiesti uudne kogemus oli ehete kasutuskoormus teatrilaval. Ehtekunstnikuna oleme ju harjunud, et ehteid hoitakse õrnalt. Näitlejad aga teevad proove 8–10 tundi päevas, vähemalt viis päeva nädalas, ning kasutavad ehteid võitlustes, pisarates, roomates, püherdades, surres… See pani mind väga tõsiselt mõtlema ja kogu ehete kontseptsiooni ümber hindama.
Need ehted paistavad ajaloolist algupära – mida sa inspiratsiooniks kasutasid? Milline su tööprotsess oli, kas sihtisid võimalikult suurt ajaloolist täpsust või pigem kunstniku tõlgendust ajaloolistest ehetest?
Etendus on tegelikult väga kaasaegne ja kogu tervikut nähes tunnen, et iseseisvalt oleksin ehk ehetega rohkem kaasaega tulnud. Juhtumisi viibisin just Ateenas, kui Jaagup Roomet mulle ideest ja etendusest rääkis. Muutsin oma reisiplaane ja veetsin kõik päevad muuseumides – uurides, joonistades ja materjale läbi töötades.
Sealt panin kokku algsed motiivid ja ehtekujundid. Keeruline oli leida materjali, mis asendaks seda pehmet, säravat ja puhast lehtkulda, mida antiik-Kreekas kasutati, kuid lõpuks leidsin sobivad vahendid ning lavaehetes kasutasin ka galvaanilise kullaga lõppviimistlust.
Ehted saidki valmis kergelt arheoloogilise maiguga vürtsitatuna – justkui oleks neid juba kaua kasutatud ja nad oleksid pisut muljutud, nii nagu muuseumides ehteid sageli näha saab. Kuld särab, kuid oma plastilisuse poolest on ta veidi deformeerunud. Kõik see sobis kokku minu varasema loominguga ja minu suure arheoloogiahuviga. Väga põnev oli.
Usun, et sarnasel teemal ning selle võimsa loo ainese najal valmib mul peagi veel ehteid. Minu töö meetod on väga materjali lähedane – etenduse ehteid valmistades tekkis palju proovitükke ja katsetusi millest uued ideed arenevad.
