Title Image

Tamara Sergijenko

“Olen mammutiluud ehtes pikalt kasutanud, aga harva, kord 5–6 aasta tagant. Tavaliselt on
mul emailiga ehted, olen selle fanatt. Aga eks see reljeef on eriline žanr, mida vähesed teevad.
Selle kaelaehte nimi on „Vaikus“. Naise nägu koos peakattega, sõrm suu peal. Hiljem ühest
raamatust avastasin, et Vana-Egiptuses oli selline pilt – naise kuju, peakate, sõrm suul – levinud
ja see pidi tähistama jumalannat Isist, kunstikäsitööliste sõpra.” – Tamara Sergijenko A-galerii näitusel MÄLUKAARDID (2019)

 


 

Raamatus “A-galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat“(2014)

Tamara Sergijenko (s 1950 Tallinnas)

1976 ERKI

Tavaliselt kunstnikul ei pruugi olla deviisi, mille järgi tegutseda püüda. Pigem kasvab loovisiku kreedo märkamatult arenguprotsessist. Emaili võlumaailma avastasin kunstiinstituudi esimesel kursusel. Huvi selle ala vastu jätkus, kui aastaid juveelitehases ehteid disainisin.

Teoseid emailitehnikas olen esitanud paljudel vabariigi ja rahvusvahelistel näitustel: Ameerikas, Inglismaal, Prantsusmaal, Poolas, Leedus, Venemaal jne. Osa neist on sattunud era- ja muuseumide kogudesse. Samuti olen osalenud emailialastel sümpoosiumidel ning andnud meistriklasse; saanud erinevatelt konkurssidelt preemiaid ja diplomeid.

Aastaid tagasi ilmus Pariisi kirjastuses “Kollektsionääride kuldne raamat” koos minu akenemailidega. Varsti pärast seda sündis atraktiivne otsus-üleskutse iseendale: “Vähem sagimist – rohkem emaili!” Siiani ei leia sellest maagilisest ringist väljapääsu.

On tunne, nagu sobraksid Looja emotsionaalsetes mälestuskildudes. Sa oled sattunud privaatsesse tsooni. Sa oled siin külaline ega tea, kas sa oled oodatud või rikub sinu siin olemine Tema privaatsust. Igatahes ei aja Ta sind ära – võib-olla ainult viisakusest. Sisimas on millegipärast tunne, et oled sattunud siia kutsumata. See sunnib sind siin viibima jälgi jätmata.