Rubriik: Näitused

Tagasi Postitatud kirjutas

PIIRATUSE PIIR

Soolonäitusel PIIRATUSE PIIR esitleb Maarja Niinemägi skulpturaalseid sõrmuseid, mis kombineerivad laialdaselt materjale ning tehnoloogiaid, näiteks titaan, pühvlisarv, eeben, graveerimine, neetimine ja anodeerimine. Suuremat laadi abstraktsete ehete valmistamine on disaini ja ehtekunsti piiridega mängiv loominguline praktika, millega kunstnik alustas juba aastal 2005. Maarja Niinemägi kirjutab:  

“Otsin vormi, mis ei vihjaks otse sõrmusele, ning vormi ja kuju, mis erineb tavalisest rõngast. Sõrmus võiks olla kunstiteos ka siis, kui seda parajasti sõrmes ei kanta.

Teadmata ehte mõõtmeid, ei pruugi inimene fotolt vaadates objekti tegelikku suurust aimata. Püüangi sõrmuste funktsionaalsust kaotamata kujundada need mänguliseks, proovides kõrvale hiilida vormile seatud piiridest.

Minu soov on sõrmuste vormi arendada ja avastada, leida senisest enam nüansse. Sõrmuseid on võimalik kanda ja iseseisvate objektidena vaadelda sidudes omavahel väikesed detailid ja kujundid filosoofilisteks maastikeks. Igal sõrmusel on oma väike koht ja lugu.”

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.


Maarja Niinemägi on Tartus tegutsev ehtekunstnik ja -disainer. Ta on osalenud näitustel aastast 1997 ning need on viinud teda üle maailma nii Euroopasse, Hiinasse, Ameerikasse, kui ka Austraaliasse. Ehtekunstniku hariduse sai Niinemägi Eesti Kunstiakadeemiast, kus 2008 kaitses kunstide magistrikraadi cum laude. Vahetusõpilasena ja praktikandina Saksamaal Idar-Obersteinis omandas ta lisaks vääriskivide graveerimise oskuse. Tema tööd on osa  Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogust, Alice ja Louis Kochi sõrmuste kollektsioonist Šveitsis ning teistest erakogudest Eestis ja välismaal. Maarja Niinemägi kuulub Eesti Kunstnike Liitu aastast 2011 ning Eesti Disainerite Liitu aastast 2014.

MEEDIAKAJA

kultuur.err.ee – Galerii: A-Galeriis avati Maarja Niinemägi isikunäitus “Piiratuse piir”

kultuur.err.ee – Maarja Niinemägi isikunäitus ületab sõrmuse vormilisi piiranguid

Tagasi Postitatud kirjutas

INTO NIILO/ KADI KÜBARSEPP

Reedel, 19. jaanuaril kell 18:00 avati A-Galerii AKENDEL kahe kunstniku, Into Niilo ja Kadi Kübarsepa, isikunäitused.

Into Niilo 

|1984|

A-Galeriis teistkordselt isikunäitusega esineva Into Niilo uued teosed on ajendatud George Orwelli düstoopilisest romaanist “1984″, selles kirjeldatud uuskeele kontseptsioonist ja propagandast. Antwerpenis elav Moskvast emigreerunud kunstnik seostab raamatut maailma ning eriti Venemaa poliitikaga. Projekt |1984| valmis MASieraadi magistriprogrammi raames, mida juhendavad tuntud ehtekunstnikud nagu Ted Noten ja Ruudt Peters.

Niilo kunstiteos on pusle, mis koosneb klassikaliste tükkide asemel vastanduvaid sõnu kujutavatest klotsidest. Klotsid moodustavad paare, milles halva varjundiga sõna täidab paarilise tühimiku ja hea alatooniga sõna katab vastandi positiivse ehk väljaulatuva osa, taandunud negatiivse ruumiga. Kunstnik lõi erilise kirjatüübi, et need materialiseerunud sõnad üksteisega sobituks. Klotsidest on kaks komplekti, mõlemad koosnevad neljast paarist ja on kas 3D-prinditud SLA-st või CNC freesitud pöögist.

Loomisprotsessi käigus mõistis Niilo, et teoseid ajendas tsitaat George Orwelli romaanist “1984”. Orwell ilmestab propaganda ohte, kui sealne fiktiivne valitsus väidab pahatahtlikult ning absurdselt: “Sõda on rahu, vabadus on orjus, teadmatus on jõud.”

Galerii jagab kunstniku Into Niilo avaldust järgnevalt:

Käibel on fraas “elu enne 24. veebruari ja pärast”. Minagi elan sellise ajaarvamise järgi. Mäletan vaevu elu enne, kuid mul on selgelt meeles mu tunded pärast Venemaa täieulatusliku sõja algust Ukrainas – kõrvetav valu, meeleheide ja süütunne kohutava vea pärast.

Propaganda Venemaal polnud iial tagasihoidlik, kuid tänaseks olen kummastatud ja nõutu. Täismõõtmes sõda nimetatakse “eriliseks operatsiooniks”, provotseerimata rünnakut nimetatakse “õigustatud kaitseks”. Propaganda väidab, et must on valge ja serveerib inimestele sitta tõe pähe. Pärast esimesi nädalaid tunnistatud õudusi ja julmust ei suutnud ma end enam tagasi hoida. Ma nõuan enda õigust sellest rääkida.

Räägin propagandast, sõnavabadusest ja hirmust, sest tahan, et mind kuulda võetaks:

 jah, ma olen venelane, kuid

Venelane ≠ riik

Venelane ≠ Putin

Ma ei saa rääkida kõigi nimel, kuid ma saan rääkida enda eest.

Nii lausun:

Lõpetage sõda.

Vabastage kõik poliitvangid.

Venemaa saab vabaks.

Kadi Kübarsepp

Α & Ώ

Tahtsin rääkida algusest, kuidas kõik algab ja kuhu läheb ja miks ma üldse alustasin.
Me ei tea teekonna pikkust ega sihtkohta.
Me liigume edasi. – KADI KÜBARSEPP

Kadi Kübarsepp on Eesti ehtekunstnik, kes on tuntud oma jõulise ja kohati brutaalse materjalikäsitluse tõttu. Magistrikraadi omandas ta Kunstiakadeemias aastal 2011 ning näitustel on osalenud alates aastast 2003. Kaasaegse ehtekunsti probleemidest enim paelub Kübarseppa kantavuse subjektiivsus. Luues peamiselt skulpturaalseid etenduslikke ehteid on teda tugevalt mõjutanud New Jewellery liikumine 80datest, mis revolutsioonilises meeleolus vabastas ehet ajaloolistest materjalide, vormide ja suuruste taakadest. Kadi Kübarsepp on üks A-Galerii 65 osanikust ning kuulub Eesti Metallikunstnike Liitu ja Eesti Kunstnike Liitu.

Tagasi Postitatud kirjutas

LEINALIBLIKAS. LEINALIBLIKAS.

Talveunest ärkab Leinaliblikas varakult, magab kesksuve-und ja on sügisel kaua ärkvel.

Ülle kohtus imekauni Leinaliblikaga juba varases lapsepõlves.

Vanainimesed ka pöörasid liblikale tähelepanu.

Sõna lein jäi lapsele kättesaamatuks, ainult mingi õhkõrn vari langes tiivulisele kaunitarile.

Tunded ja teadmine on ajast kantud.

Tänutunne kallitele lahkunutele jääb.

Maise olendi pimedam pool, kadedus ja ahnus, on leina väärt, mitte ahastus tundmatu valguse ees. Siin ilmas lendab Leinaliblikas metsa ja mere kohal, mõnuleb Päikese käes õitsval aasal, imeb mahla ja aega, mis talle on antud. Läbib teekonna Universumi lahkel loal, suve soojuses ja uue ootuses külmal talvel. Lõputu ringkäik õnne otsingul.

Päike paitab inimesi, sest nad on nii ilusad ja head.

Kallid kaasteelised valivad valguse või varju.

Talve tulekul taevas linnutee, seda mööda saab minna.

Ja inimesed on nii ilusad ja head… Lootus jääb.

_____

Ülle Voosalu näitusega LEINALIBLIKAS tähistab A-Galerii Tartust pärit ehtekunstniku 70. juubelit. Voosalu on lõpetanud Kunstiakadeemia metallehistöö eriala 1980. aastal ja alustas peatselt näitustegevusega 1981. Ta on töötanud kunstnikuna Tartu ARS-is ja õppejõuna Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Aastast 2001 tegutseb ta vabakutselise ehtekunstnikuna. Voosalu kuulub Eesti Kunstnike Liitu. Kunstnik teostab ehteid väljapaistvas autoritehnikas, kombineerides hõbetraati ning vääriskive erinevate korrastusastmetega pusadesse. Tema ehted kätkevad metsikut elurõõmu ning armastust looduse ilu vastu. Ehted valmistab ta parimate soovidega kandjale. 

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Tagasi Postitatud kirjutas

BARBORA LEXOVA/ JÜRI ROOSA

Reedel, 15. märtsil kell 18:00 avati A-Galerii AKENDEL kahe kunstniku, BARBORA LEXOVA ja JÜRI ROOSA, isikunäitused.

BARBORA LEXOVA

ŽOUŽELENÍ

Tšehhi keelne sõna ŽOUŽELENÍ kätkeb endas segu lõbust ja naudingust, teatud  joovastuse tunnet, mida kutsub esile erinevate meelte stimuleerimine. ŽOUŽELENÍ juhtub siis, kui lasta fantaasial lennata – olla metsik ja valmis üllatusteks, mis varitsevad igal sammul.

Lexova kummastavad, tuttavatest (või vähemalt nii näivatest) materjalidest valmistatud interaktiivsed ja suured ehted on loodud, et tuua päikesepaistet sombustesse hetkedesse. Kunstnik teeb üleskutse lasta oma sisemine laps vabaks ja olla igapäevaselt mängulisem. ŽOUŽELENÍ pakub kogemust, mis on kõike muud kui igav. Näitus ülistab ootamatut ja meeltlahutavat. Barbora Lexová Tšehhist pärit ning oma perekonnas neljandat põlvkonda kunstnik. Ehtekunstnikuna omab ta mitmekülgset lähenemist. Teda ei kammitse kindlad meediumid ega suurused. Mõjutatuna ASMRi fenomenist liigub ta pehmuse ja kummalisuse vahel ning teda paeluvad fantastilised olendid. Lexova sai bakalaureusekraadi Praha Kunsti, Arhitektuuri ja Disaini Akadeemiast ning magistrikraadi Antwerpeni Kuninglikust Kunstiakadeemiast. Lisaks on ta töötanud praktikandina Galeria Reversos.

___

JÜRI ROOSA

PILVEVAATLUS

Kas olete kunagi terve päeva pilvi vahtinud?

Üldse mitte? 

Lapsena? 

Ei mäleta? 

Pilvevaatlusega saab tegeleda nii pilvitu kui ka ühtlaselt halli taeva korral. On vaja vaid peatuda A-Galerii Pika tänava poolsete akende ees. Miinuseks tuleb lugeda pilvede lakkamatu paigalpüsimine. Aga minul õnnestus näha nende tekkimist, algul laisalt rahulikku kulgu, hiljem üha närvilisemat liikumist ja ootamatuid muutumisi. 

Mis oleks elu ilma pilvedeta! – JÜRI ROOSA

Jüri Roosa (1964) on Eesti metallikunstnik, kes alustas oma professionaalset teekonda 1994. Tänavu saab talle õnne soovida nii 60. kui 30. juubeli puhul. Värvikas karakter Roosa tutvustab end järgnevalt:“1984 – 2004 olin rokkmuusik, basskitarrist (toim. Gunnar Grapsi Grupp, Magnetic Band, Vanemõde jpt). Praegusel ajal toimetan põhiliselt Fe galeriis. Töötan nii uue kui ka taaskasutuses terase, vase, alumiiniumi ning muude materjalidega. Olen prillidega ja peaaegu kiilakas.”  Kunstniku positiivsust ning iroonilist huumorimeelt kiirgavad ka tema mängulised loomi ning loodust kujutavad teosed. Naiivsuse varjus käriseb relakas ning välguvad sädemed.

Tagasi Postitatud kirjutas

EI IIAL

Armsama särk

Ja kingitus sõbralt

Veel mõned pisted teiselt

Ning lõputa teekond võib alata.

Kõduvik on tulnud selleks, et jääda.

…

“Ei iial enam!”, vandus ta, kui laintesse vajus.

…

EI IIAL – installatiivne kujutlus igavesest talvest. 

Vahemereäärsete kultuuride kaunistusvõtetest inspireeritud seeria ehteid ja esemeid, mille valmistamisel on kasutatud lai valik erinevaid käsitöövõtteid.

Rikkalikud värvid ja materjalide külluse dekadentlik võlu peegeldab iha püüelda igavese elu poole. Lämmatav ja hurmav ühtaegu. Nagu muinasjuttude kibemagus armastus, olles korraga nii mürk kui palsam.

Nendes töödes põimuvad needused ja igavene armastus. Pilguheit uppuvasse maailma, kus alles on jäänud ainult mälestused helgematest päevadest.

_____

Pilvi Tammoja on Eesti interdistsiplinaarne kunstnik. Tal on moedisaini bakalaureusekraad ja ehtekunsti magistrikraad (cum laude) Eesti Kunstiakadeemiast. Tammoja külluslike, ruume matvate, installatsioonide tuumaks on meisterlikult valmistatud detailsed teosed, mille materjalid varieeruvad siidniidist malmini. 

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Tagasi Postitatud kirjutas

TRANSMISSIOON A-Galerii 30

TRANSMISSION ingliskeelse mõistena tähendab edastamist: praktikas – jõu, energia ja juhtimise ülekannet. Ka vaimset ülekannet, millegi ülekandumist. Iga usk kannab transmissiooni, intelligentset organiseerivat energiat, mis võib katalüüsida muutust.

Näituse pealkiri TRANSMISSIOON on eelneva meelevaldne tõlgendus rõhuga sõnal missioon: toimimine läbi eesmärgipärase vastutusrikka ülesande.

Mälu on valikuline, asjad mäletavad ja aitavad meil mäletada. Ehteid mäletatakse ning nende läbi ka inimesi ja aega. Ehe on läbi aegade olnud mälukandja. Läbi selle fookuse pöörame pilgu aega kus kogu kunstielu oli suurtes muutustes. Piltlikult öeldes uksed sulgusid ja avanesid… ka paukudes ja nii mõnigi löödi, kerge ülbusega ja õhinapõhiselt, jalaga lahti.

Näitusel TRANSMISSIOON meenutame aega 30 aastat tagasi. 10. mail 1994. aastal avati praeguse Eesti Kunstnike Liidu Hop galerii ruumides Hobusepea 2, kolmekümne kolme kunstniku osamaksu toel ja ühise tööga loodud ainulaadne autoriehte galerii. Just nende kunstnike töödest üheksakümnendatest aastatest moodustub antud väljapaneku telg. Vaatamata suhteliselt ühetaolisele suletud õpi- ja kujunemiskeskkonnale on nende ehtelooming olnud otsiv ja isikupärane.  Nende hulgas on tänaseks lahkunuid, kuid õnneks on lisandunud palju tublisid tulijaid uuest uuemast ajast. Kas leiame ka nende loomingus üheksakümnendate mõjusid ja märke – toonaste ideede põrkeid? Mida on juurde lisandunud, mis kaduma läinud? Kuraatorid ei salga, et koostamisel otsiti pigem sarnasusi ja sugulust salasooviga näha ülekandeid ja inspiratsiooni tolleaegsest ehtekunstist – pöördelistest  aegadest. 

Näitus avaldab lugupidamist alustajatele, kõigile kaasteelistele ja soovib jõudu jätkajatele. Tänane on homne eile.

Näituse kuraatorid: Tiina Käesel ja Maria Valdma-Härm

Näituse kujundus: Maria Valdma-Härm

Graafiline kujundus: Rasmus Lukas

Näitusel on kasutatud videolõike err-i arhiivist: „Eesti ehe“ (osad 1 ja 3, aasta 1990), režissöör Tiina Pork, konsultant Tiina Käesel.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Tänud: Eesti Tarbekunsti-ja Disainimuuseum ja Ketli Tiitsar.

Tagasi Postitatud kirjutas

TUNNETUSLIKUD RUUMID

Elize Hiiopi isikunäitus TUNNETUSLIKUD RUUMID tegeleb välise ja sisemise ruumi seostega. Ehteseeria kujutab reaalselt eksisteerivaid ruume ja objekte, mis on ajaga omandanud autori jaoks märgilise tähenduse. Tuttavad arhitektuursed elemendid on esitatud teisenenud skaalas, nende korduste ja kohtumiste kooskõlas on tekkinud uued miniatuursed maailmad. 

Mitmed teoseid inspireerinud paigad on olemas veel ainult autori mälestustes. Tunnete, lõhnade, helide ja valguse ajendil kerkivad sealt ähmased ja romantiseeritud pildid. On kohti või esemeid, mis said väärtuslikuks inimliku puudutuse kaudu – maja ees trepil ootav vanaema, kes on praeguseks lahkunud teispoolsusesse; hommikuti klaveril harjutav tütar, kes on alustanud iseseisvat elu või lapsepõlves isaga ehitatud lumelossid, mis kadusid esimese sulaga. On ka paiku, mis on ennast sügavale hinge kirjutanud pikkade aastate jooksul nagu Kalamaja kodu või vanalinna ateljee, aga ka mõni selline, mis ereda taipamise või kogemise kaudu sähvatusena silme ees püsib. 

Näitus koondab asukohapõhised mälupildid käegakatsutavasse vormi tekitades ajakapsli, kuhu on võimalik tagasi pöörduda vabalt valitud hetkel. Ehted on vormistatud prossideks, et kanda armsaks saanud paikasid endaga kaasas. Südame kohal kantav ehe on kui sild, mis hoiab tugevat ühendust sisemise ja välise maailma vahel. Domineerivaks materjaliks on portselan, mida saadab eebenipuu, hõbe, luu, korall ja puuvillapaber. 

Elize Hiiop (1977) on Eesti ehtekunstnik ja disainer, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias ehte- ja sepakunsti eriala 2005 aastal. Ta on osalenud arvukatel näitustel Euroopas, Hiinas, Mehhikos ja Ameerika Ühendriikides ning tema töid on mitmetes erakogudes.  Hiiop on pühendunud portselani kui materjali võimaluste uurimisele olles viimastel aastatel keskendunud 3D printimisele orgaaniliste lisanditega. Ruumitunnetuslikke teemasid on ta eelnevalt käsitlenud mitme isiku- ja grupinäituse raames.

Tänud: A-Galerii, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Lovisa Luka Hiiop, Lauri Kilusk, Meriti Ilves ja kõik, kes toetasid hea sõna või teoga. 

Tagasi Postitatud kirjutas

Erle Nemvalts/ Merilin Pedastsaar

Reedel, 24. mail kell 18:00 avati A-Galerii AKENDEL kahe kunstniku, Erle Nemvaltsi ja Merilin Pedastsaare soolonäitused.

ARMASTUSEST JA MUUST SELLISEST

Läbi generatsioonide on muinasjutud olnud unistuste, lootuste ja fantaasiate reservuaarid. Miljonid naised on kujundanud nende kaudu oma psühhoseksuaalset enesepilti ja arusaamu sellest, millist käitumist neilt oodatakse, milleks nad võimelised on, mille eest nad tunnustust peaks pälvima ja milles üldse naise jaoks tunnustus peaks seisnema. Romantilist ideaali on aga paraku keeruline reaalsusesse sobitada. Kuidas leida tasakaal kaaslaseigatsuse, üksildushirmu ja iseseisvusiha vahel? Vastus peitub armastuses, kuid kuniks tegeleda vastuse otsimisega…

Erle Nemvalts (1991) on Eesti ehtekunstnik. Tema loominguline praktika keskendub peamiselt inimeste käitumismustritele ning -eripäradele. Oma teostes kasutab kunstnik sageli sümbolite ja materjalide kontraste, milles kohtuvad kergus-raskus, lootus ja meeleheide. Nemvaltsi loomingut on eksponeeritud mitmetel näitustel Eestis, Portugalis, Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias, Ameerika Ühendriikides, Hollandis ja Ungaris. Aastal 2019 pälvis Nemvalts Noore Ehte Fondi eristipendiumi ning 2023. aastal Marzee galerii lõpetajate näituse preemia.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital

RING-Kulg

Kulg ja kulgemine – see on loomulikkuse ilming, eheduse avaldumine (ravimtaimel ravivägi, metallil looduslik paatina). Taoistid ütlevad, et loomulikuks ei saada mitte ülespoole pürgides, vaid hoopis vastandteel – alla langedes. 

Paatina on aja jooksul moodustunud õhuke oksiidikiht metalli pinnal, mis tekib keskkonnas leiduvate elementide kokkupuutel. Näiteks raud moodustab oma loodusliku paatina, mida tuntakse roostena, reageerides hapniku ja õhuniiskusega. 

Näitusel RING-kulg esitleb Merilin Pedastsaar peamiselt abstraktseid maale, mis on teostatud messingule ja terasele. Tehnikatena on selleks kasutatud laserlõikust, metallivalu, -söövitust ning metallide keemilist värvimist ehk patineerimist. Metallide värvimise ajalugu ulatub tagasi tuhandeid aastaid ning patineerimise eesmärk on olnud religioosne, praktiline ja dekoratiivne. Laiemalt levinud kunstiks muutus see 19.sajandil. Pedastsaar sõnab: “Metallide värvimine nõuab keskendumist – väga täpset paatina retsepti järgimist, aga ka kannatlikkust ja minna laskmist. Töö tehtud, kohe eemaldu! Suur osa lõpptulemusest on ettearvamatu, tuleb usaldada elu ja anda metallile võimalus. Värvid on pidevas liikumises – ilmuvad ja mattuvad teiste toonide alla. Selline kulgemine koos paatina maalingutega on olnud ühtviisi vapustav ja nauditav koostöö, mida võiks võtta kokku Laozi õpetusega: Toimi toimimata.”

Merilin Pedastsaar (1989) kunstnikunimega MERI on metallikunstnik, loovjuht ja galvaanik oma ettevõttes Ehemeri. 2014 omandas ta Eesti Kunstiakadeemias bakalaureusekraadi ning samal aastal tunnustati ka Roman Tavasti nimelise noore ehtekunstniku preemiaga. Pedastsaar täiendas õpinguid Rootsis, olles vahetusüliõpilane Göteborgi Ülikooli Disaini ja Tarbekunsti teaduskonnas ning praktikandina Christer ja Lena Bergestad Jonssoni stuudios Jungfruhuset. 2015-2020 töötas ta Viljandi Kultuuriakadeemias külalisõppejõuna, juhendades galvaanika kursusi (galvanoplastika, kuldamine, hõbetamine, patineerimine, metallide söövitamine ja anodeerimine).

Tagasi Postitatud kirjutas

Liisbeth Kirss/ Valdek Laur

LÕPMATU TÜDRUKUEA SÄRA JA SILLERDUS trotsib maailma, kus siiani domineerivad vananenud ja igavad nägemused soorollidest, iluideaalidest ning vaimsest ja füüsilisest küpsusest. Tüdrukuks olemisest inspireeritud ehted on jätkuks Liisbeth Kirsi eelmisel aastal kaitstud magistritööle MU SÕBRANNAD ON MIMMUD.

“Ma ei infantiliseeri end, kui ütlen: “Ma olen kõigest üks tüdruk!” Sest olla igavene tüdruk, on olla mänguline, hooliv ja kirglik! Charli XCX on tituleerinud selle brat suveks – me oleme kõik natuke katki, ärevil ja meil on pidevalt kiire, aga parim aeg elamiseks on nüüd ja praegu. 

Niisiis helista oma sõbrannadele, mine peole, nuta vetsus, klõbista kontsadel, pea pidžaamapidusid, kleebi seinale poster oma lemmik artistist, tee endale nabaneet, ole cringe! Maailm vajab rohkem tüdrukuid, õnneks igaühe meie sees on ta olemas… otsi see tüdruk üles!”  hüüab Liisbeth Kirss. 

Liisbeth Kirss (1996) on ehtekunstnik, kes on peamiselt keskendunud dekoratiivsetele hambavõredele ehk grillzidele. Tema tööd on inspireeritud mimmundusest, naistevahelisest sõprusest, pidudest ning oma kodukohast. 2023. aastal lõpetas ta Eesti Kunstiakadeemia magistrikraadiga ehtekunsti suunal. Kirss tegutseb peamiselt Pärnus, populariseerides grillze ning ajades sealset feministlikku beibebaari nimega KRÕHVA.

KESTVA KESKEA VÄRVITUD VIRMALISED on absurdi kalduv eneseirooniline mõtisklus ürgmehelikkust ülistavate subkultuuride teemal. 

Ülekandemaagia põhimõttest kantud, peamiselt pullimunade põhjal loodud teosed tõmbavad tähelepanu mehelikkuse äärmuslikele stereotüüpidele. Kunstniku valmistatud regaaliad kommenteerivad maskuliinsust promovate mõjuisikute kaheldavaid motiive ja ilmavaateid. Sotsiaalmeedias figureerivate eluõpetajate kõledasse maailma sukeldumine võib osutuda tervisele kahjulikuks, lähisuhteid laastavaks ning laiemas mõttes ühiskonnale ohtlikuks. Oma töödega vastandub Laur alfaisastest prohvetitele naeruvääristades nende teguviise.

“Mehelikkus on muutunud kosmeetiliseks karikatuuriks, kus välised aspektid muunduvad kandja olemuseks. Õigel mehel on palju raha, kallid autod, villa Hispaanias (või vähemalt mõis Läänemaal), maitsetud kuldketid ja klotserid, jõusaali kuuspakk ning kuulekas naine.

Kuidas peaksid käituma need mehed, kes ei taha olla vallutajad, juhid või superkangelased? Kui mulle ei meeldi lahendada vaidlusi rusikate abil, kui ma ei oska raha teenida, kui naine haugub vastu ning nõelakartus välistab isegi tätoveeringute tegemise? Kas ma olen üldse õige mees? 

Kui ma teen endale Andrew Tate’i või Joe Rogani väärilise regaalia, kas ma muutun sellest mehelikumaks? Kui ma sööksin ära Jordan Petersoni või Mihkel Kunnuse munad, kas mul oleks lootust saada meheks? Või pean ma ikkagi lihtsalt oma toa korda tegema ja trenni minema?” küsib Valdek Laur.

Valdek Laur on kunstnik, kes tegutseb nii ehte- ja metallikunsti kui ka digitaalkunsti valdkonnas. Tal on bakalaureusekraad Eesti Kunstiakadeemiast ehte ja sepise erialal ning reklaami ja meedia erialal Tallinna Ülikoolist. Laur on näidanud oma töid isiku- ja grupinäitustel Eestis, Lätis ning mujal Euroopas. Tema peamisteks huvideks on eelajaloolised mütoloogiad, spekulatiivne politoloogia ja futuroloogia. Laur on avaldanud artikleid tehnoloogia ja generatiivsete masinõppemudelite teemal ning on lektor Tallinna Majanduskoolis ja Eesti Kunstiakadeemias.

MEEDIAKAJA
kultuur.err.ee – Pildid: Liisbeth Kirsi ja Valdek Lauri isikunäituste avamine A-Galeriis

Tagasi Postitatud kirjutas

KAKS LINDU JA MUST PUU

Läti päritolu kunstniku Guntis Laudersi näitus KAKS LINDU JA MUST PUU on fantaasiaküllane retk taasavastamaks sidet loodusega läbi materjalide ja ilu küllasuse. Kunstnik kirjutab nii: 

“Minu tähtsaim õpetaja ning suurim inspiratsiooni allikas on loodus.

Selleks, et midagi luua, pean aeg-ajalt viibima tema vaikuses. Nii pääsen ligi endas peituvatele mõtetele ja tunnetele ning mida sügavamale ma küündin, seda selgemalt ma näen…

Sümbolid, metafoorid ja kujundid ilmuvad mu silme ette – kõik, mida ma pean tegema, on neid täheldada ja vormistada ehted.

Mulle meeldib kätega töötada; mulle meeldib näha selle tulemusi ja ma tean, et kõik on sõltunud vaid minust.

Ilu teeb mulle head meelt ja paneb elu üle rõõmustama.

Vahel tunnen, et paljud inimesed on kaotanud oma sideme loodusega. Kutsun neid oma ehete kaudu naasma oma juurte juurde.”

Guntis Lauders (1965) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia metallikunsti eriala 1992. aastal ja omandanud magistrikraadi Läti Kunstiakadeemias 2005. aastal. Lauders on korraldanud palju isikunäitusi Lätis, Eestis, Leedus, Saksamaal ja Põhjamaades ning osalenud rahvusvahelise ja kohaliku tähtsusega grupinäitustel Lätis, Euroopas, USAs, Venemaal ja Jaapanis. Tema ehted kuuluvad Riia Tarbekunsti ja Disaini Muuseumi ning Kaliningradi Merevaigumuuseumi kogudesse, samuti paljudesse erakogudesse üle maailma, mille seas paistab silma „Thierry-de-Saint Rapt” kollektsioon Prantsusmaal.