Ma ei tea seda, mida ma ei tea.
Iga ese sellel näitusel räägib tähelepanelikkusest ja peegeldab minu mõtteid kaasatundmise, kannatuste ja rõõmu üle. Ma mõtlen sellele, kuidas me inimestena kas distantseerume üksteisest või ühendame end üksteisega.
Kasutan sageli motiive paatide, mere ja vee teemadel, et konstrueerida esemeid ja ehteid, mis kirjeldavad mälu mõistet: mis jääb maha, kui nähtus on möödas, kui üks hetk annab teed järgmisele. Esimene asi, mida ma Eestist teadsin, oli traagiline lugu Estonia laevast. Üks kõige vastuolulisemaid pagulasi puudutavaid probleeme Austraalias ja mujal maailmas on see, et osa neist saabuvad paadiga. Mõned neist paatidest upuvad, kaotatakse elusid ja mõned inimesed on selle saatuse ära teeninud.
Millised mälestused ja artefaktid lebavad praegu ookeani põhjas ja millises olekus nad on? Mida oskavad nad nüüd nende minevikusündmuste kohta öelda, kuidas meri on andnud ja võtnud?
Me ise oleme määratletud nendest mälestustest. Pärast sündmuse möödumist jäävad meile pikaks ajaks need mälestused, nad juhivad alateadlikult meie tegevusi, kuid need mälestused on filtreeritud ja välja mõeldud. Mälu ei ole tõde. See jääkmälu idee tõstab esile põhjuse ja tagajärje, selle, kuidas meie tegevused loovad seoseid ja tagajärgi, mis ulatuvad kaugele ja ületavad meie kujutlusvõimet. Hetk on lennanud, nähtus on olevast kustutatud, kuid millegipärast jätkub selle mälestus ja tagajärjed mitmepalgelisel ja tundmatul moel.
Ma ei tea seda, mida ma ei tea.