Silt: Seifinäitus
RAILI VINN
KRISTIINA LAURITS
VALDEK LAUR
KÜLLUS
SÕNADE SURNUAED
Alates 16. maist on A-Galerii SEIFIS üleval tunnustatud ehtekunstniku Maria Valdma Härmi isikunäitus SÕNADE SURNUAED
Näituse raames toimub 2. juunil, kell 17 A-Galeriis Maria Valdma Härmiga ka avalik kunstnikuvestlus ning näitusetuur. Näituse külastus ja kunstnikuvestlusel osalemine on kõigile huvilistele tasuta. SÕNADE SURNUAED on A-Galerii SEIFIS üleval kuni 10. juunini.
SÕNADE SURNUAED on performatiivne raamatukogu, kus tegevus talletub mateerias ehte ja installatsioonina. Põletatud raamatud on kogutud raamatute kogumispunktist, kust need edasi oleksid läinud lõplikule hävitamisele. Aktsioon raamatutega on justkui eutanaasia-akt. Autori idee tõukus paljuski kunagi loetud Jean Paul Didierlaurent’i raamatust „Ettelugeja 6.27-ses rongis“, ning Carlos Ruiz Zafóni teosest „Tuule vari“.
Valdma Härm arendab siin edasi oma loomingus juba alustatud teemasid, mis seotud mälu ja ruumiga. Tema viimane isikunäitus „Mälupalee“ Tallinna Linnagaleriis põhines n-ö asukoha meetodil, kus meeldejäetavad sõnad või mõtted tehakse mõttes piltideks ja asetatakse sel teekonnal järjestikustesse ning silmapaistvamatesse kohtadesse.
Seekordselt on fookuses tekst, sõna, paber. Idee tõukub teatud paratamatuse tajumisest – tekstide erinevate jäädvustamisvõimaluste kadumisest ja selle analüüsist. Näiteks paberraamat, mis minetab tähtsuse; kaua me vajame raamatut oma öökapil või kotis? See on kahetsus millegi kaduva üle, teksti alateadvusesse ladestumise ja loetust tekkinud sisekõne võimaliku hääbumise üle – võimaluse üle „varastada“ eksistents ja identiteedid.
Maria Valdma-Härmi loomingu keskseks teemaks on kujunenud ruumi, mälu ja indiviidi suhted käsitletuna läbi ehtekunsti poeetika. Nimetatu põhineb ehte ja ruumiproblemaatika ühendamisel, kandja ja kantava kokkupuutepunktide uurimisel ning isikliku ja avaliku ruumi sulandumisest tekkivatel peegeldustel. Ehte ja ruumi tervik eksisteerib ja kasvab kunstniku peas protsessi algusest saadik; need moodustavad kontseptuaalsed terviklahendused kõigil tema isikunäitustel. Valdma-Härm uurib, kuidas joonistuvad välja identiteedid ja kuidas ladestuvad ning talletuvad suhted poeetilise kujundina ruumis ja mälus, meie teadvuses või tunnetuses. Ehte kui sõnumi kandja ja installatiivse ruumi koosloomes saab „sõna“ kantavaks ja peegeldub isiklikult üldisele, kantavalt kandjale ja sealt edasi juhuslikule võõrale. Edasised kohtumised on tabamatud.
Maria Valdma Härm (1973) on tunnustatud eesti ehtekunstnik. 2000. aastal lõpetas Valdma Härm Eesti Kunstiakadeemia metallikunsti osakonna magistrikraadiga. Ta on osalenud arvukatel näitustel aastast 1994. Lisaks Eestile ja mitmetele teistele Euroopa riikidele on Valdma Härmi töid eksponeeritud näitustel Brasiilias, Hiinas, Koreas ja USAs. Aastatel 1996-2005 kuulus ta rühmitusse F.F.F.F. Talle on omistatud Eesti Kultuurkapitali aastapreemia aastal 2021 ja aastal 2002 (koos rühmitusega F.F.F.F.). 2016. aastal pälvis ta NOORE EHTE preemia.
Peale ligi kolmekümne aastast näitustegevust leiab Valdma Härmi teoseid mitmete muuseumite (Eesti Tarbekunsti-ja Disainimuuseum, Eesti Kunstimuusem) püsikogudest ning paljudest erakogudest üle maailma. Maria Valdma Härm on pikaajaliselt tegutsenud Eesti Kunstnike Liidu HOP galerii galeristina ning kuulub Eesti Kunstnike Liitu.
Tänud:
Anders Härm, Piret Kändler, Andres Ansper, Eve Kaaret, Ketli Tiitsar ja Henri Leetmäe.
EX POST
Neljapäeval, 6. aprillil kell 18:00 avab ehtekunstnik Tanel Veenre oma näituse EX POST üheaegselt A-Galeriis ja Draakoni galeriis. Kahes ruumis toimuv näitus on üleval Draakoni galeriis kuni 29. aprillini ning A-Galeriis kuni 6. maini. 22. aprillil toimub A-Galeriis Tanel Veenrega ka avalik kunstnikuvestlus, millele järgneb näitusetuur koos autoriga.
Mis on pärast?
Olen hetkes eilse ja tänase vahel, aheldatud ruumi ja aega. Kuid mis on pärast?
(Tanel Veenre)
Näitus EX POST sai alguse, kui Taneli muusikust ja käsitöölisest isa restaureerimistöödega pooleli jäänud oreli vilesid pojale pakkus. Puidust oreli, mis pärineb tõenäoliselt Keila pastoraadist, soetas isa, kui Tanel veel väike oli. Esialgu leidsid mõned viled 2021. aasta varasuvel tee Veenre soolonäitusele “Organ” Temnikova & Kasela galeriis, kus kunstnik eksponeeris neil oma tumemeelset ehteseeriat. Kuid viled jäid hinge ja nõnda hakkas Tanel puiduga mängima – viilutama, lihvima, liimima. Tanel kaasas protsessi ka oma isa, kes puidule viimase lihvi andis ning nõnda sündisid näitusetööd kahasse.
Kahel galeriipinnal – teineteisest paari sammu kaugusel asuvad A-Galerii ja Draakoni galerii – laiali laotatud ja nähtavaks tehtud näitusel avab end muidu orelikapis peidus olev vilede armee. Lisaks ehetele on Veenre esmakordselt loonud ehteid ka ruumile. Näitusel on väljas heliobjektid ja ruumi-installatsioon lendavast orelist. A-Galeriis väljas olevad miniatuursed vääristööd mõjuvad justkui Draakoni galeriis esitatavate suurte tööde kristalse kajana.
Veenre jaoks on seeria loomisel olnud oluline mürast vabanemine ja mõtteselguse saavutamine. Kõigi näitusetööde puhul on peamiseks materjaliks puidust orelivile, mille kõrval on kasutatud veidi graveeritud kivi ning hõbedat.
“Ma ei ole kunagi varem olnud nii minimalistlik, kuid samas andis orelivile sümbolina minu kätte võimsa tähenduste arsenali. Näituse nähtamatuks paratamatuseks sai heli – orelivile puidune kuma. Kui ehteid peetakse “kantavaks kunstniks”, siis selle seeria ehete puhul oleks täpsem kasutada väljendit “kantavad helid”. Igal vilel on ainuomane tämber ja kõla, mida püüdsin säilitada. Heli loojaks inimese hingeõhk. Keila pastoraadi enam kui 100-aastane pill on jõudnud lõppjaama, saanud uue elu. Üks organism (organ=orel) on pihustunud kildudeks, millest igaühel oma olemine.” – Tanel Veenre
Tanel Veenre (s 1977) on eesti ehtekunstnik ja disainer. Kasvades kunstnike ja muusikute peres on huvi kunsti vastu on Veenret saatnud juba lapsepõlvest ning tema kunstiõpingud said alguse Pelgulinna keskkooli kunstiklassis. 2005. aastal lõpetas Veenre Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti erialal. 2014. aastal lõi ta omanimelise kaubamärgi Tanel Veenre Jewellery, seoses laienemisega moe- ja elustiili valdkonda kannab see aastast 2021 nime Tanel Veenre.
Tanel Veenre looming on pälvinud nii kohalikku kui rahvusvaheliselt tunnustust. Muu hulgas on ta Kristjan Raua preemia (2010), Eesti Vabariigi kultuuripreemia (2016) ja Eesti moedisaini Kuldnõela auhinna (2019) laureaat ning tema loomingut on esitlenud ligi 300 näitusel ja moeetendusel üle maailma: Berliinist Bangkokini ja Amsterdamist Santiagoni. Veel on Veenret tunnustatud International Fashion Showcase parima väljapaneku ja kuraatori auhinnaga London Fashion Week’il ning 2014. aastal märgiti teda esimese Eesti ehtekunstnikuna mainekas Itaalia Vogue ajakirjas. Veenre ehted kutsuvad kandjat uskuma muinasjuttudesse, fantaasiasse ja kujutlusvõime piiritusse.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja La Gioiosa.
MEEDIAKAJA
kultuur.err.ee – Tanel Veenre: ma olen materjalist lähtuv kunstnik
KINGITUSEKS MURTUDSÜDAMED
Reedel, 17. veebruaril kell 18:00 avab A-Galerii SEIFis Keiu Koppel näituse KINGITUSEKS MURTUDSÜDAMED. Näitus püsib avatuna 30. märtsini.
Murtudsüdamed ehk Dicentra spectabilis on paljudele tuttavad talulilled lapsepõlvest, mil veedeti oma suved maal vanaema juures. Nõtked, õrnad, roosad, armsad ning kannavad nime, millest dramaatilisemat oleks raske välja mõelda. Rida väikseid valgeid või roosasid lõhkikistud südamekesi sooja tuule käes värelemas. Inglise keeles on see taim tuntud kui Bleeding hearts, jällegi väga otsene viide tilgakujulisele vormile, mis südamest justkui välja immitseb. Murtudsüdamete vorm on habras, samal ajal veider ja eriline kehastades just seda inimlikku haavatavust ja murdumist, kuid ka ehedat ilu, mida hoitakse tihti ainult endale. Ta on õhkõrn lill, meis enestes, mida tuleb kaitsta maailma eest.
Murtudsüdamed. Teatavat tähenduslikku intriigi võis selles nimes tajuda juba lapsena. Pigem oli see naiivne ja filmilik ettekujutlus sellest, kui äge võiks olla tunda suuri tundeid. Tänased murevärvid on muutunud sootuks teiseks ja joonistanud üle endised kujutlused toonidega, mis lapsepõlve paletis puudusid.
Aeg on selline, et viisakas on olla ilus, õnnelik ja rahulolev. Ometi on olemas ka teine pool, seda näeme harva ja korraks, siis kui murdumised on lõplikult ära murdunud ja lagunemised on pöördumatult lagunenud.
Veebruar on juba ligi 30 aastat ka meie inimeste jaoks olnud Valentinipäeva kuu. See läänest tulnud pulbitsevate südamete ja magusa šokolaadiga kaetud tähtpäev võtab hästi kokku selle, miks meie põlvkonda on tabavalt kirjeldatud kui naeratava näoga kurba generatsiooni. Kõik see on tänapäevases Sõbrapäevaski olemas: surve tarbida ja tähistada, eeldus õnnelikule suhtele ja armastusele. Terava kontrastina on seda kõike kandmas aga reaalsus üksildastest inimestest ning kurvast statistikast.
Keiu Koppel on Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala lõpetanud ehtekunstnik, kelle looduse imetlusest tõukuvas loomingus põimuvad detailsus, tähendusrikkus ja kullassepatöö kõrge tase. Keiu mängulised tööd on inspireerivate lugude ja detailidega ning oma ruumilisuse ja liikuvusega pakuvad kandjale kineetilist ehtekogemust. KINGITUSEKS MURTUDSÜDAMED on Keiu Koppeli kolmas isikunäitus A-Galerii SEIFis.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
MEEDIAKAJA
JOONEGA PUUDUTATUD
Reedel, 13. jaanuaril kell 18 avaneb A-Galerii SEIFis Lia Tüüri mälestusnäitus. Näitus püsib avatuna 11. veebruarini. Näituse programmiga kaasneb ka avalik vestlusõhtu 25. jaanuaril kell 18:00, kus Lia Tüüri elu ja loomingut meenutavad Lia kolleegid.
Möödunud aasta novembris lahkunud Lia Tüüri mälestusnäitus JOONEGA PUUDUTATUD annab esmakordselt ülevaate kunstniku 1960ndatel alanud loometeest, kasutades selleks perekonna arhiivimaterjale ja fotosid, kavandeid ning teoseid Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumist, Ajaloomuuseumist, Tallinna Linnamuuseumist, Eesti Kunstnike Liidust ja erakogudest. Lisaks ehetele ja vormidele näidatakse ka kunstniku seni eksponeerimata isikliku arhiivi materjale, fotosid ja kavandeid.
Lia Tüüri loomingule tagasi vaadates, meenub esmalt tema äärmiselt meisterlik joonistusoskus ja õrn graafiline pinnakäsitlus olenemata materjalist, millega ta parasjagu töötas. Justkui mängleva kergusega visandas ta ümbritsevat argist ilu, otsides hingestatust ja harmooniat, mida kanda oma ehetele.
Tüüri suurimaks kireks oli väga aeganõudev ja keeruline graveerimistehnika. Nõtketes graafilistes joontes metalli pinnal väljendus tagasihoidliku iseloomuga kunstniku piiritu loomevabadus ja tundlikkus. Graveeringud tema töödes olid kui mänglevalt kerged pinna puudutused, mis jätavad vaataja eest varju aastatega distsiplineeritud rutiinsuse, tööriistade ettevalmistamisele ja graveerimisprotsessile kulunud lõputud tunnid kullassepalaua taga ning hapra naise visa pühendumuse, mida nende teoste loomine nõudis.
A-Galerii on näitusele tähendusrikas keskkond põhjusel, et Lia Tüür oli 1993. aastal Eesti autoriehtele keskendunud galerii idee algataja. Koostöös grupi kolleegidega, viidi idee Hobusepea tänaval ellu ja Lia Tüürist sai galerii kauaaegne hingehoidja. Tasakaaluka ja positiivse inimesena oli Lial võluv oskus inimesi ühendada ning tänu sellele on A-Galeriist kujunenud ehte eriala oluline keskus.
Näituse koostajaks ja kujundajaks on Ketli Tiitsar koostöös A-Galeriiga. Näitust saadab ka trükis, mis Lia Tüüri loometeed avab. Trükise kujundajaks on Paula Hõbe, tekstide koostajaks on Ketli Tiitsar. Näituse kataloog on trükitud trükikojas EVG print.
Näituse valmimisele on õla alla pannud Eesti Kultuurkapital ja avamisel toetab mulliga Nautimus.
MEEDIAKAJA
Tutvustasime TEREVISIOONIS aastanäitust
A-Galerii kuraator Helle Ly Tomberg ja ehtekunstnik Keiu Koppel käisid “Terevisioonis” tutvustamas ehtekunstnike aastanäitust KIREVANE, mis avaneb A-Galerii SEIFIS 2. detsembri õhtul.