Tagasi Posted on

ÕRNAD AHELAD

Rasked tumedad ketid meenutavad vangistust, pimedaid rõskeid katakombe, ahistavaid kohustusi, suletust ja piiratust. Samal ajal on aga kett ka turvalisuse, ühtsuse ja kokkuhoidmise sümbol, purustamatu hingeline ühendus. Need meeleolud on vastandlikud, kuid tulenevad tegelikult samast hirmust ja ihast: me soovime elada turvalises maailmas. Meil on kett, et hoida vaenlast eemal ning kett, et hoida kõike kallist enda küljes. Ainult, et mõnikord võid sa leida iseend ketis kui kedagi, keda teised peavad ohtlikuks, või oled sa kohustusest ja armastusest kinni kusagil, kus tunned end vangina…  

Visuaalselt tumedale kulunud raudketile sarnanevad teosed mõjuvad raskelt ja paindumatult. Stabiilselt. Muutumatult. Savi muudab aga need ühendused hapraks ja lülide massi kergeks kanda. Autor tahaks selle võõra materjali valguses raputada natuke seda kindlustunnet, mida me kardame ja loodame ühtaegu. Tuua pääsemislootust neile, kes on kohustuste koorma alla uppumas või ahistavatesse piirangutesse lämbumas, aga ka hoolt ja ettevaatlikkust neile, kes tunnevad end praegu petlikult turvaliselt. 

Antud tööde puhul on tegemist autori BA lõpuprojekti edasiarendusega ning autor soovib siinjuures tänada ka tookordseid juhendajaid, kellega koostöös sai esimesed sammud astutud: Nils Hint, Piret Hirv, Urmas Lüüs ja Eve Margus-Villems. 

Ulrika Paemurru (1989) on Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti magistrant. Ta on täiendanud end ehtekunsti alal Strasbourgis ning Ruudt Petersi stuudios Amsterdamis. Ulrika Paemurru on osalenud erinevatel grupinäitustel Eestis, Itaalias ja veebis. „Õrnad ahelad” on tema esimene isikunäitus. Oma töödes huvitavad autorit need väikesed konfliktid, mis tekivad ohutuse, võimu ja ebausu ühenduspunktides, kus läbi hirmu võivad ühineda emotsionaalselt väga vastandlikud ideed.

Tagasi Posted on

GAGAAT

Nikolai Balabini looming on materjalipõhine –  teose iseloom kujuneb dialoogis valitud materjaliga. Kunstnik ühendab erinevad materjalid ja tükid, mis moodustavad uue terviku – karakteri, pildi, maastiku, eluetapi. Ta annab oma unistustele, mõtetele, muljetele ja mälestustele materiaalse kuju ning loob seeläbi poeetilisi kujundeid.

Balabin usub, et gagaat on üks inspireerivamaid ehtekunstis kasutatavaid materjale. “Töötan gagaadiga seda tükkideks murdes ja kokku pannes. Kui olen suurema tüki gagaati katki murdnud, hakkan otsima kujundeid, mis mulle endast räägivad. Ma kuulan neid tähelepanelikult ja alustan nendega dialoogi. Nad jutustavad mulle oma lugusid ja vahel lisan mina omapoolse tõlgenduse. Gagaadi üks põnev omadus on, et kui see murdub, tekivad ainulaadsed kujundid ja tekstuurid. Lihvimisega tekivad mustad, siidised, soojad ja matid pinnad. Gagaadiga töötades määrab selle vorm sageli teose iseloomu. Ma kasutan looduslikku gagaati ja kombineerin seda teiste materjalidega.” 

Tänapäeval on gagaadiga töötamine ehtekunstis haruldane. Tegu on kivistunud juuraajastu okaspuiduga. See on üks vanemaid vääriskivisid – hauapanustena leitud lihtsad gagaadist esemed pärinevad 15.–14. sajandist e.m.a..

Nikolai Balabin on diplomeeritud arhitekt ning lõpetanud Peterburi maali-, skulptuuri- ja arhitektuuriinstituudi (1991). Lisaks on ta lõpetanud Soomes Lappeenrantas asuva tarbekunsti- ja disainikooli, kus ta spetsialiseerus ehtekunstile ning kivitööle ja-disainile (1996). Alates 2000. aastast on tal olnud Põhja- ja Baltimaades ning Venemaal 22 isikunäitust ning alates 1996. aastast on ta osalenud 186 grupinäitusel mitmel pool Euroopas. Balabin on töötanud ka kuraatorina ja pälvinud mitmeid auhindu. Tema töid on mitmetes avalikes kunstikogudes nagu Peterburis asuv Ermitaaž, Soome riikliku kunstikomisjoni kogu ning erakogudes mitmel pool maailmas.