Tag Archives: Ulrika Paemurru

Tagasi Posted on by

ÜKS TA KÕIK: AASTANÄITUS 2025

Eesti ehtekunsti suurim iga-aastane ühisnäitus keskendub seekord väärtustele. Praegusel ajal, mil väärtust nähakse sageli numbrite kaudu, juhivad kunstnikud tähelepanu väärtuse teistsugustele vormidele, mis sünnivad koostööst, kogukonnast ja ühises ruumis kujunevatest suhetest. Näitusel on tänavu teoseid nii A-Galerii kogukonna kunstnikelt kui ka autoritelt, kes on ehtevaldkonnaga uuel moel suhestunud, koondades eri põlvkondade ja taustade kokkupuutepunkti.

Aastanäituse kujunduse loonud kunstnik Karl Joonas Alamaa töötab rõivatekstiilijääkidest valmistatud pehmete figuursete objektidega, mida täiendavad puidust ja metallist orgaanilised pinnastruktuurid. Kujundus põimib ehted ja skulpturaalsed vormid ning suunab mõtisklema, milline võiks olla ehtekunsti roll inimeseks olemise ja teravalt kontrastsete ühiskondlike kriiside keskel.

Pealkiri „Üks ta kõik” viitab pingetele erilisuse ja universaalsuse väärtustamise vahel, kõlamas irooniline: mis iganes, vahet ju pole. Iga teos ja näitus on justkui oma väikese maailma probleemi püstitus ja võimalik lahendus, üks paljus. Suure ühisnäituse puhul avaneb väärtuste ruum, kus näiliselt sarnased osad korrutuvad ja erilisus hajub, kuid vaatamata sellele kerkib pinnale midagi oluliselt ainulaadset, uusi vaatenurki ja ootamatut uuenduslikkust pakkuvat.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Kuraator: Sille Luiga

Kujundaja: Karl Joonas Alamaa

Graafiline disain: Villem Sarapuu

64 kunstnikku: Mirjam Aun, Andrei Balašov, Merike Balod, Jens Andreas Clausen, Margus Elizarov, Rita-Livia Erikson, Kati Erme, Elize Hiiop, Tatiana Iakovleva, Hedi Jaansoo, Ivar Kaasik, Keesi Kapsta, Mari Käbin, Liisi Kõuhkna, Keiu Koppel, Ülle Kõuts, Kalle Kotselainen, Olga Tea Krek, Kadi Kübarsepp, Triin Kukk, Valdek Laur, Kristiina Laurits, Krista Lehari, Claudia Lepik, Viktorija Lillemets, Elis Liivo, Urmas Lüüs, Keiu Maasik, Tõnis Malkov, Henry Mardisalu, Ülle Mesikäpp, Juulia Aleksandra Mikson, Paul Aadam Mikson, Maarja Niinemägi, Erle Nemvalts, Ulrika Paemurru, Õnne Paulus, Margit Paulin, Mari Pärtelpoeg, Darja Popolitova, Ane Raunam, Anne Reinberg, Mari Relo-Šaulys, Liisa-Chrislin Saleh, Tamara Sergijenko, Kairi Sirendi, Birgit Skolimowski, Riin Somelar, Kärt Summatavet, Hansel Tai, Sven Tali, Harry Tensing, Margus Tänav, Bianca Triinu Toots, Kertu Tuberg, Maria Valdma-Härm, Ene Valter, Katrin Veegen, Kadi Veesaar, Kertu Vellerind, Tea Vellerind, Raili Vinn, Ülle Voosalu.

Tagasi Posted on by

Indrek Mesi/ Ulrika Paemurru/ Tauris Reose

Aknanäitusel HOKSTOL HEDGA PÄRELMIT JALD esitab Indrek Mesi uudse vormikeele otsinguid. Autor seob ehtekunstniku ekspertiisi graafika ja AI-genereeritud visuaalidega ning propageerib seeläbi valdkondade dialoogi.

Indrek Mesi poolt AI-genereeritud visuaalid on litograafia meetodil laserkoopialt trükitud paberile, mida on omakorda liigendatud ja täiendatud metallist ehisdetailidega. Kujutiste valikul on Mesi vältinud stereotüüpilisi klantse AI-genereeritud pilte. Vastandudes teadlikult klišeede rohkele trendile, võib teostes digitaalsete ja analoogsete vahetöötluste tulemusel kohata pigem tummisemaid tumedamaid toone ja hübriidsemaid vorme, kui see mida tavapäraselt seostame AI-genereeritud kunstiga. Katsetused graafika alal lisavad lõpliku vormina teostes esinevatele visuaalelementidele omaette kihi, mis eristab neid lähtekohaks olnud genereeritud piltidele – sinna on lisandunud veelgi enam käelist tegevust ja protsessiga kaasnevaid nö visuaalseid tõlkevigu. Pildid kaotavad teravaid detaile, kuid võidavad juurde uut tekstuuri.

Projektiga soovib autor panustada aktuaalsesse diskussiooni kunstimaastikul AI-
genereeritud visuaalide teemal. Lähenedes AI-le kui ühele tööriistale paljudest, mida on võimalik lisada olemasolevatele oskustele ja tööriistade pagasitele, saab
AI-st väärtuslik kaaslane loomingulises töös, mis ei vähenda kunstniku enda panust
ega takista isikupärast lähenemist teose temaatikale.

Indrek Mesi (1987) on interdistsiplinaarne kunstnik, kes ühendab oma loomingus ehte- ja metallikunsti, graafikat, skulptuuri ja uusi tehnoloogilisi lahendusi. Mesil on bakalaureusekraad ehtekunstis ning omandamisel magistrikraad Eesti Kunstiakadeemiast samal erialal. Mesi teosed on olnud väljas soolo- ja grupinäitustel Eestis ja Hispaanias.

–

Ulrika Paemurru näituse KIVIAJA JÄREL keskmes on messingust ja kõrgkuumussavist pea- ja kaelaehted, mis segavad arhailisi materjale tänapäevaste vormidega ning mõjuvad kui eelajaloolised artefaktid samas omamata ühegi tegeliku kultuuriga otsest sidet. Projekt innustab vaatajat otsima tähedusi teoste sümboolikas ning looma enda taustast ja huvidest lähtuvat mütoloogiat. Ehtekunstile lisaks egüptoloogiat õppinud kunstniku paelub mõte, et inimesed pole ajas muutunud – et meid vaevavad ikka veel samad mured, valud ja küsimused, mis eelkäijaidki tuhandeid aastaid tagasi.

Paemurru kirjutab: “Mulle paistab ühe inimeseks olemise nurgakivina, et meil on vaja teada, kuidas asjad töötavad, leida seletusi ja alguspunkte ning selleks peame me taandama maailma keerukust enda jaoks mõistetavale tasemele – olgu selleks tasemeks siis muinasjutt või koostisosade tehniline nimestik. Sealjuures on omamoodi võluv, et faktiliste, koheselt kontrollitavate teadmiste puudus ei halva inimest, nagu ta võiks halvata masinat, vaid teadmiste rolli võtab üle kujutlusvõime – see viib omakorda tihti ka juba uute teadmiste tekkimiseni.”

Näitusel esitlemisele tulevad uued teosed on edasiarendused kunstniku eelmistest projektidest “Õrnad ahelad” (2018-2021) ning “Ebausk ja ebareaalsus” (2023). Näitus on osa Tallinna rakenduskunsti triennaali (TRTR) satelliitprogrammist.

Ulrika Paemurru (1989) on Tallinnas tegutsev visuaalkunstnik, kelle praktika keskmesse kuuluvad ehtekunst, videokunst ja interaktiivsed teosed. Paemurrul on magistrikraadid egüpoloogias (University of Liverpool, 2013) ja ehtekunstis (Eesti Kunstiakadeemia, 2023) ning kunstialaselt on ta end täiendanud veel HfG Karlsruhe ja Haute école des arts du Rhin ülikoolides ning praktikandina Ruudt Petersi stuudios Amsterdamis. Paemurru on esinenud näitustel Eestis, Itaalias ja Saksamaal.

–

Tauris Reose isikunäitus HAIGLANE JOOVASTUS koondab esemeid ja ehteid, mis peegeldavad kunstniku siseheitlust hetkedel, mil tunded on jäänud ühepoolseks. Näitus on osa Tallinna rakenduskunsti triennaali (TRTR) satelliitprogrammist.

“Mida pikemaks muutub periood joovastuse surve all, seda paeluvam ja ka aheldavam see on.

Iga järgnev samm võib olla ettearvamatu. Ma küll planeerin kogu järgneva teekonna – tunni, päeva, nädala, kuid ettearvamatud käänakud mõttemaailmas mängivad kõik ümber. Enesepeks läbi uute poovate järeleandmatute aadete, mis koormavad aju kuniks need mõtted võtavad üle kogu ümbritseva elu. Kaob söögiisu ja tekib haiglane joovastav tunne.

Mõtteline enesepeks võtab ajaga uusi vorme – äkki vabastaks füüsiline enese nüpeldamine mind neist mõtetest ja tunnetest. See on lihtsalt väsitav. Aju võib iga hetk plahvatada, see ei üllataks mind üldse. Mõtteid koondada muude eluks vajalike teemade ümber ei ole lihtsalt võimalik. Lihtsalt ei ole. Valitseb valurahu. Suutmatus endast välja rabeleda. Seal pole otsest teed, mille kaudu saaksin astuda uuesti üle serva tagasi reaalsusse. Tuleb vaid lasta ajal end kanda.”

Tauris Reose (1996) on Eestis tegutsev metallikunstnik ja õpetaja. Ta on Märjamaa Muusika- ja Kunstikooli vilistlane (2012), lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia metallikunsti eriala (Ehte- ja Sepakunst BA 2021) ja õpingute ajal täiendanud ennast Gothenburgi Ülikoolis Steneby Rootsis (2019). Tema töid on eksponeeritud Eestis, Rootsis, Hollandis, Ungaris ja Portugalis. Kunstniku loomingus on läbivateks teemadeks ülemõtlemine ning vaimse tasakaalu otsing.

Tagasi Posted on by

ÕRNAD AHELAD

Rasked tumedad ketid meenutavad vangistust, pimedaid rõskeid katakombe, ahistavaid kohustusi, suletust ja piiratust. Samal ajal on aga kett ka turvalisuse, ühtsuse ja kokkuhoidmise sümbol, purustamatu hingeline ühendus. Need meeleolud on vastandlikud, kuid tulenevad tegelikult samast hirmust ja ihast: me soovime elada turvalises maailmas. Meil on kett, et hoida vaenlast eemal ning kett, et hoida kõike kallist enda küljes. Ainult, et mõnikord võid sa leida iseend ketis kui kedagi, keda teised peavad ohtlikuks, või oled sa kohustusest ja armastusest kinni kusagil, kus tunned end vangina…  

Visuaalselt tumedale kulunud raudketile sarnanevad teosed mõjuvad raskelt ja paindumatult. Stabiilselt. Muutumatult. Savi muudab aga need ühendused hapraks ja lülide massi kergeks kanda. Autor tahaks selle võõra materjali valguses raputada natuke seda kindlustunnet, mida me kardame ja loodame ühtaegu. Tuua pääsemislootust neile, kes on kohustuste koorma alla uppumas või ahistavatesse piirangutesse lämbumas, aga ka hoolt ja ettevaatlikkust neile, kes tunnevad end praegu petlikult turvaliselt. 

Antud tööde puhul on tegemist autori BA lõpuprojekti edasiarendusega ning autor soovib siinjuures tänada ka tookordseid juhendajaid, kellega koostöös sai esimesed sammud astutud: Nils Hint, Piret Hirv, Urmas Lüüs ja Eve Margus-Villems. 

Ulrika Paemurru (1989) on Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti magistrant. Ta on täiendanud end ehtekunsti alal Strasbourgis ning Ruudt Petersi stuudios Amsterdamis. Ulrika Paemurru on osalenud erinevatel grupinäitustel Eestis, Itaalias ja veebis. „Õrnad ahelad” on tema esimene isikunäitus. Oma töödes huvitavad autorit need väikesed konfliktid, mis tekivad ohutuse, võimu ja ebausu ühenduspunktides, kus läbi hirmu võivad ühineda emotsionaalselt väga vastandlikud ideed.