Millest on loodud mu ehted? Tühjusest. Andsin neile ruumi. Joonest sai alguse vorm. Metallist on see vorm ja ruum. Nad tulid tühjusest.
Kadi Kübarsepp on sündinud 1982. a Tallinnas. Ta astus 2002. a Eesti Kunstiakadeemiasse, lõpetades ehte- ja sepakunsti eriala bakalaureuseõppe 2008. a ja 2011. a magistriõppe. Ta on osalenud paljudel grupinäitustel nii Eestis kui ka välismaal ja on korraldanud 7 isiknäitust Eestis ja 2015. a ka Helsingis („Hohto“). Kübarsepp loob hõbe- ja terastraadist ehteid, kus pearõhk on joonel ja selle suhtel ruumiga. Kunstnik tegeleb nii kantavate autoriehetega kui ka skulpturaalsete vormidega, kus ta kompab piire objekt-ehete, graafika ja skulptuuri vahel.
Kas või mis on teine elu? Muudatused elus, lootus teisele elule peale surma, asjadele teise elu andmine? Vesi ja taimed on teineteisest lahutamatud. Veeta saab puust puit. Näitusel on koduaia vaher, õunapuu ja pirn – puud, mis minu eluajal on maha võetud, mille viljadest on meeltes veel mälestus. Puitu modelleerides olen püüdnud tagasi anda neile elu – ehtevormis. Vesi, mis elustas puitu, on saanud oma „teise elu“ hõbedas.
Näituse kandvaks teemaks on mitmetähenduslik homonüüm – JÄÄ – samakujuline, kuid eri tähendusega sõna või märk.
Mõtted ekslevad tundmatusse justkui mööda habrast jääd, läbi mille paljastuvad läbipaistvad sõnumid. – Mida õhem on JÄÄ, seda suurem on tahtmine teada saada, kas see ikka kannab. – Hetk, on aeg, see mis kunagi seisma ei JÄÄ.
Oma teostes jäädvustan hetki, leide, kaduvaid esemeid, sümboleid, sõnu, puudutusi… haprasse jäässe / vaiku püüdes luua kordumatuid nn. mälestusi, ehteid ja pisiplastikat. Teen materjalieksperimente, ühendades väärismetalli, suleebemeid, kristalle, seemneid, taimi, kive, fossiile, jõhvi, läbipaistvat vaiku, mis imiteerib jääd. Eri materjalide vahel tekib eriline pinge, samas ka tasakaal ja harmoonia. Ehetesse kätken nii õnne, kurbuse, kibestumise hetked, homselt laenatud tunnid, samas elutus läbipaistvas materjalis sünnib uus väljund. Jäljed, märgid, sõnad, mis kipuvad kaduma leiavad omalaadse koha näituseeksponaatidena ja astuvad dialoogi vaatlejaga. Tööde kaudu mõtisklen nii igaviku kui ka hetke olukorrast, kuhu see meid on kandnud. Hetki tuleb hoida kui vääriskive, seega ehe, mida kannad kaasas päevast päeva on see suurim aare. Sina lood väärtuse. Oscar Wilde on öelnud, et tänapäeval teavad inimesed kõigi asjade hinda ja ei millegi väärtust. Koduaia kasetohust sõrmus või käevõru võib omandada erilise tähenduse. Eesmärgiks ongi äratada inimestes tundeid, väärtushinnanguid ja vestlust. Inimene on loomuselt edev, ehete näol on meil võimalus kanda kaasas lugusid, mõtteid, kübemeid minevikust, mis äratavad jutukera ja annavad impulsse. Juba iidsed rahvad on ehtinud end ja saanud sellest uskumatut väge. Kutsun üles ka näituse külastajat heitma pilku minevikule, tulevikule ning kaduvatele asjadele, mis meid ümbritsevad, ehk leitakse neile uus väljund ja kõnetatakse nende kaudu lähedasi. Muret teeb polaaraladel taanduv JÄÄ, mis muudab geograafiat kui ka faunat ja floorat, vahel tundub, et püüan jäädvustada viimseid kübemeid. Kätken teostesse ohaka küpsenud õienupu ja õhku heljuma jäänud valgeid kergeid ebemeid. Püüdkem siis hetki…
Näitusega pööraks ka tähelepanu globaalsetele probleemidele, kliimamuutus: JÄÄ sulamine ja temperatuuride tõus, mida see endaga kaasa toob? Kuidas mõjutab jääkatte kahanemine õhuvoolusid, tuuli? Hetkel on küsimusi rohkem kui vastuseid. Muutused on olnud nii kardinaalsed, ent neid teadvustades võime astuda õigeid samme.
Reedel, 17. novembril avas ehtekunstnik Rita-Livia Erikson A-Galerii Seifis oma esimese isikunäituse OOTUSED. Alles hiljaaegu ilmus Defli moeleheküljel Catwalk mahukas intervjuu noore kunstnikuga, kelle lugusid ehete loomisest ja kivide lihvimisest tasub kindlasti lugeda.
„Ehted ja ehtekivid on mind alati köitnud ning kuna mulle meeldivaid ehteid oli alati nii raske leida, otsustasingi, et tuleb ise tegema hakata,“ sõnab Rita-Livia, kes pärast keskkooli asuski õppima ehtekunsti eriala Eesti Kunstiakadeemiasse. „Olen alati kaldunud pigem klassika poole – klassikaline ilu, kullasepatehnoloogiad ja materjalid (hõbe, kuld, naturaalsed kivid), kuid oma käekirja tekkimine selle kõige juures on lausa paratamatus.“
„Selleks näituseks loodud ehted sündisid mõtiskledes, mida ja kuidas ootan iseendalt igapäevases elus ja oma tulevikust ning mida kipun arvama, et teised minust ootavad. Ootused kõlavad tihti lausetena mu peas – kas ütlen neid endale ise või eeldan neid enda kohta mõtlevat kedagi teist. Igaüks neist võib olla nii motivatsiooniks kui ka jõuks, mis oma ebarealistlikkusega hoopis tegutsemistahet lõhub. On püüdlusi, mis võivad tunduda liiga jõuetud, et rahuldada ka madalaid ootusi. On soovitusi, mis jagatakse, et neid kuulda võttes võiks tulemus vastata (võibolla kellegi teise) ootustele. On kriteeriume, millede täitmisi ootan vaid iseendalt. Püüdes ootustele vastata võib kaotada sihi, selge mõistuse ning kontrolli enda ja oma elu üle. Kogu selle meeletu ootuste hulga seest tuleb osata leida ja luua neid värvikaid säravaid killukesi – arusaamisi, mõtteteri, eesmärke, hetki.“
