Tagasi Posted on

POLÜKROOMNE RISTMIK

Viimasel ajal positsioneerib kunstnik Tamara Sergijenko end polükroomsel ristmikul, kus pulbitsevad sündmused, mis ei jäta kedagi ükskõikseks. Kaasaja iseärasused inspireerivad käesoleva näituse autorit otsimaks uusi eneseväljendusviise. Mõtisklused globaalsetel teemadel viivad kunstniku tsivilisatsiooni alglätetele, mis on tekkinud inimkonna koidikul. Ammumöödunud aegade kordumatu koloriit kajastub autori maalilistel töödel, mis on ootamatult „inkrusteeritud“ hõbedast ehetega. Peenekoelisesse tingliku risttee „mängu“ kaasahaaratud vaataja muutub autori mõttekaaslaseks, kui ta leiab, et igavene püüdlemine täiuslikkuse poole päästab inimkonna enesehävitusest.

Kaasaegses maailmakorralduses võib sageli puutuda kokku iidsete tsivilisatsioonide traditsioonidega. Üks nendest – ehete loomine ja kandmine – ei ole kaotanud oma aktuaalsust ka tänapäeval. Nende kivide maagilised omadused, mida on ammustest aegadest kätketud talismanidesse, amulettidesse ja kaitseelementidesse, andsid neile asjadele sümboolse tähenduse. Taolised pisikesed dekoratiivsed esemed muutusid omakorda usu, lootuse ja armastuse akumulaatoriteks, mis vastavalt sündmusele kujundasid ja reguleerisid suhteid inimeste vahel.

Tamara Sergijenko on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ja on osalenud paljudel näitustel siin ja mujal: Ameerikas, Inglismaal, Jaapanis, Prantsusmaal, Poolas, Leedus, Venemaal jne. Kunstnik on osalenud erialasümpoosionidel Saksamaal, Inglismaal ja Leedus. Samuti on Segijenko pidanud meistriklasse Ameerikas ja Venemaal ning on arvukalt saanud preemiaid ja diplomeid erinevatelt konkurssidelt.

Tamara Sergijenko emailitöid võib leida „Kollektsionääride Kuldraamatus” (Pariisi kirjastus „Les Editions Arts et Images”, 1992-1993). Kunstniku paremad teosed on Eesti, Venemaa, Ameerika ja Saksamaa muuseumides ning ka erakollektsioonides.

Suurem osa T. Sergijenko loomingust on pühendatud tööle emailiga. Ta kasutab mitmeid erinevaid tehnikaid. Üks neist on tänapäeval haruldane akenemail, millega tegelejaid on kogu maailmas väga vähe. Oma kunstiteostega tõestab Sergijenko jätkuvat huvi selle vana tehnika osas nii kunstniku kui vaataja seisukohast.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital

Tagasi Posted on

Verest ja rauast

Urmas Lüüsi näitus VEREST JA RAUAST mõtiskleb sepakunsti kui arhailise käsitöövormi elujõu ja funktsiooni üle.

Punavat rauamaaki on juba aastatuhandete tagant tõlgendatud mütoloogilistes kujutelmades emakese maa verena. Esimesed savist sulatusahjud vormiti nais-sümboolikaga, kelle kehasse tungis läbi fallosliku düüsi viljastavat õhku ning vulvast voolas hõõguva laava taolist šlakki. Ahjust sündinud toorraua känkrad vormiti tööriistadeks ning sepad paiskasid asjad südamena veenidesse, kus need said inimkonda siduvaks vereks. See veri kuulutas lõppu pronksiaja tehnoloogiale ning kastis inimeste endi rohke verega sõjaväljadel tärkavaid lilli.

Olles uurinud etnograafilisi materjale, aidanud sooritada eksperimentaal-arheoloogilisi rauasulatuskatseid ja vähernud metallikunstnikuna identiteedikriisides, tundsin üha süvenevat vajadust juurelda juurte juures sepaoskuste olemuse üle. Vaatlesin sepakunsti kui elementaarset ellujäämise oskust. Otsustasin kaks kätt taskus siseneda posturbanistliku nomaadina tänapäevasest hooletusest laastatud metsa ja väljuda sealt rauast terariistaga, mis aitaks mul teed rajada, ehitada ning pakuks kaitset ohtude eest. Aktsioon oli orgaaniliseks jätkuks varasematele loomingulistele tegemistele katastroofijärgses fiktsioonmaailmas.

Suur tänu: Ott Pulst, Erle ja Reimo Võsa-Tangsoo, HDK Steneby.

Meediakaja

Lääne Elu – Urmas Lüüsi näitus sündis metsast leitud torujupist ja põdra sääreluust. Vaatleb Lehte Ilves.

Tagasi Posted on

Vertikaal

Kiiresti muutuv linnapilt annab impulsi meie ajule, tekitades erinevaid emotsioone ja segadust, provotseerides dialoogi ja tegevusi. Aja puuduse tõttu muutub elu sinusoidne mudel vertikaalseks: toimub tõusmine ja kukkumine ühes ja samas punktis. Horisontaalset liikumist pole, jääb võit ja kaotus.

VERTIKAAL on kui subjektiivne monoloog, mis tekkis päevade kaupa bussi aknast jälgides Rahandusministeeriumi hoone lammutamist selle aasta suvel ning koosneb erinevatest konkreetse lammutatava maja segmentidest ja ehetest. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näitus valiti 2015. aasta parimaks A-Galerii seifinäituseks.

Tagasi Posted on

ELEVANT TOAS

Elevant ruumis on näitus hirmudest ja tabudest: asjadest, millest kõik teadlikud on, aga millest meelsasti mööda mõeldakse ning jutus välditakse.

Ignoreerimine - hirmuga näen, et kui mõni suur ja raske teema muutub liiga painavaks, surun selle oma peas kuskile tagakambrisse - ei saa ju kogu maailma raskust eneses kanda. Kas see lõppkokkuvõttes ongi niivõrd halb? Südamerahus elatud elu on ju kindlasti kvaliteetsem ja pikem - milleks lisada harjumuspärasele stressile lisa? Kuid toas on elevant.

Pilleriin Jürisoo on Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti eriala lõpetanud noor kunstnik. Viimased kolm aastat on Pilleriin elanud Dubais, Araabia Ühendemiraatides ja töötanud lennusaatjana reisidel üle maailma. Sellest lähtuvalt on tema viimaste aastate looming põhiliselt seotud maailma rännakutega. Aastatega on neis rännakuis esile tulnud erinevaid aspekte. 2012. aasta näitus Seosed A-galerii Seifis käsitles kodus ja võõrsil leiduvaid sarnasusi - see oli kui avastus, et kõik kodune on mingil kujul erinevais maailmapaigus olemas.
2014. aastal toimunud Väikeste Valitsejate näitusel käsitles kunstnik isikliku kodu rajamise teemat, vaadeldes erinevaid elukeskkondi Aasias, Euroopas, Aafrikas ja Lähis-Idas.
Antud näitus käsitleb reisides ja maailma vaadeldes tekkinud hirme ja tabusid, mis ei erinegi kuigi palju hetkel Eesti ühiskonnas valitsevatest meeleoludest.

Tagasi Posted on

80

“Sündisin 1935. aastal Saaremaal. 1961. a lõpetasin ERKI metallikunsti eriala ja sellest alates olen osalenud näitustel nii kodu- kui välismaal. Mulle on alati meeldinud proovida ja katsetada erinevate materjalide ja tehnikatega. Mälestus noorusaegadest on toonud minu töödesse tagasi filigraantehnika, mis oma keerukuse ja detailirohkusega pakub tänaseni loomingulist rahuldust. Ja tunnen, et selles iidses tehnikas on võimalusi veel palju. Käesoleval näitusel tehtu on varasematest rahulikum ja traditsioonilisem”. – Aino Kapsta

Tagasi Posted on

5. juunil 2015. a. avatakse A-Galerii Seifis ehte- ja metallikunstnik Marje Keremi joonistuste näitus.
Marje Kerem ütleb valminud tööde kohta, et need on tehtud tunnetades elu ilusaid ja valusaid hetki iseenda ning rahvaga seoses. Alates 1986. aastast on Marje Kerem teinud kunstigaleriides ja salongides üheksa isikunäitust.
Marje Keremi tööd on olnud eksponeeritud Tšehhoslovakkias, Prantsusmaal, Rumeenias, Austraalias, Poolas, Venemaal, Itaalias, Soomes ja Norras. Vahemikus 1983–1990 töötas Kerem Ars-Juveelis kunstnikuna, nüüd on juba aastaid vabakutseline kunstnik.

Tagasi Posted on

Moonstruck

Olen kuust sõltuvuses.
See pole midagi hullu, mulle meeldib.

Mulle meeldib teda vaadata ja ette kujutada, mis seal üleval toimub.

See, kui ma vaatan üles ja kuu on alati olemas, tekitab minus hea tunde. Ma ei tahagi teada, milles asi on.

Ma olen kuust sõltuvuses.

See tema jõud ja varjundid, tema pind ja kujundid, tema lähedus ja kaugus. Ta on nii aus ja häbelik, mõnikord nii suur ja mõnikord nii väike.

Olen kuust sõltuvuses.

Ta teeb mind rõõmsaks ja kurvaks, metsikuks ja uniseks, teeb mind tugevaks ja nõrgaks. Ta on tume või hajuv, kahvatu ja valge, ta on hele või põlev punase, roosa ja kollase tooniga.

Olen kuust sõltuvuses.

Tagasi Posted on

VISA HING VIII

Ehtekunstinäituse VISA HING VIII selgrooks on hing ja selle mõneti erinäolised tähendused.
Kõikides töödes on kasutatud hingesid – visa kinnitusosa, mis võimaldab pöördliikumist.
Sõnad ja sõnaühendid, mis sisaldavad sõna “hing”, saavad endale mängleva ning käegakatsutava vormi medaljonide kujul.
Näitusel saate näha, millised näevad välja “Hingelt suur”, “Mis närib su hinge?”, “Hingeline tasakaal” ja teised hinged.

Triin Kukk lõpetab kevadel Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti eriala. 2014 aastal õppis vahetuses Stockholmis Konstfackis ning 2015 aasta suvel kavatseb Oslosse praktikale minna.

Tagasi Posted on

Dolor

Haamerdades kivi, tekitades talle valu, kaotab ta oma esialgse kuju.

Kivipuru.

Kivipuru nahal.

Me näeme seda, me saame ta ära pühkida, kuid tunne jääb.

Valu.

Getter Ziugand on Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti viimase kursuse tudeng. Lisaks on ta täiendanud end Saimaa Ammatikorkeakoulu’s õppides. Esimesele isikunäitusele on valitud üks Soomes alguse saanud töö, mis on kunstniku jaoks tema loomingus tähtsal kohal. Et kuhugi tagasi jõuda, tuleb vahepeal ära käia.