Silt: Ilona Treiman

“Sõna TULI  samakujulisus, aga erinev tähendus annab võimaluse mõttemänguks. Oleme liikunud edasi sellise tempoga, nagu tuli oleks jalge all. Lõpuks tuli peatuda ja tasakaalu otsida.

Tule osatähtsus elus ja metallikunstniku töös on vaieldamatu. Metalli tagudes ja valades on võimsalt tuli domineeriv: kirg, kuumus, entusiasm samas ka uue loomine, uus algus või hoopis lõpp. Tao rauda, kuni see on veel kuum – õige hetke tabamine on ainuõige. Tuli võib olla kaunis, maagiline, puhastav, valgustav ja soojendav, kuid ühtäkki hävitav. Tuld taltsutada on keeruline. Metallikunstnikena olemegi kui tuležonglöörid.

Igaaastased tulekahjud on pannud mõtisklema ja heitma pilku maailmale,  kliimamuutuse mõjudele meie planeedile, floorale ja faunale. Töödesse toongi elemente loodusest, milles on osake kaduvast maailmast.

Kui näeme kui haavatavad ja haprad oleme tule jõu vastu võideldes, meie väärtushinnangud muutuvad. Kuidas kallutada kaalukausid õilsale tahtele? Teame ju, et iga asi puruneb kui rakendada suurt jõudu. Tahtmatult tekib shakespearelik küsimus “olla või mitte olla?”. Küsides käsitlen ja mõtestan teekonda töödesse peidetud sümbolite ja dialoogi abil.

Tules on vastandite dialoog, kokkupõrked, liikumine läbi aja ning tasakaalu leidmine.
Maailm on kui kahe teraga mõõk: üks tera on sulg ja teine terav teras, kumb kaalub üle?”

– Ilona Treiman

Ilona Treiman on ehte-, metallikunstnik ja pedagoog, kes kasutab oma loomingus erinevaid materjale ja tehnikaid. Tema töödele on iseloomulik skulpturaalne lähenemine. Ta on lõpetanud metallehistöö eriala Eesti Kunstiakadeemias (1984), on Eesti Kunstnike Liidu liige, kuulub Disainerite Liitu Ornamo ja Soome Kunstnike Liitu. Ta on osalenud arvukatel isiku- ja grupinäitustel aastast 1985, sealhulgas Cincinnatis USA (1989,-91) Limoges Prantsusmaal (1990,-92, -94), Tokyos 1992, Balti ja Põhjamaade emailikunsti rändnäitusel (Taani-Soome-Rootsi 1991), Pekingis, Taanis (2004) ning Tarbekunstinäitustel Tallinnas ja Moskvas (1985- 91). Samuti Berliinis (2005, -16), Soulis L-Koreas (2011) ja isikunäitusega Soomes Hyvinkää Kunstimuuseumis (2012). Aastal 2019 pälvis ta Ede Kurreli nimelise Eesti Metallikunstnike Liidu aastapreemia. Tema teoseid on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogus, Põhjamaa Muuseum Vaasas ja erakogudes Prantsusmaal, USA-s, Inglismaal, Soomes, Taanis, Itaalias.

Näitus on osa 8. Tallinna rakenduskunsti triennaali satelliitprogrammist.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituse kandvaks teemaks on mitmetähenduslik homonüüm – JÄÄ – samakujuline, kuid eri tähendusega sõna või märk.

Mõtted ekslevad tundmatusse justkui mööda habrast jääd, läbi mille paljastuvad läbipaistvad sõnumid.
– Mida õhem on JÄÄ, seda suurem on tahtmine teada saada, kas see ikka kannab.
– Hetk, on aeg, see mis kunagi seisma ei JÄÄ.

Oma teostes jäädvustan hetki, leide, kaduvaid esemeid, sümboleid, sõnu, puudutusi… haprasse jäässe / vaiku püüdes luua kordumatuid nn. mälestusi, ehteid ja pisiplastikat.
Teen materjalieksperimente, ühendades väärismetalli, suleebemeid, kristalle, seemneid, taimi, kive, fossiile, jõhvi, läbipaistvat vaiku, mis imiteerib jääd. Eri materjalide vahel tekib eriline pinge, samas ka tasakaal ja harmoonia.
Ehetesse kätken nii õnne, kurbuse, kibestumise hetked, homselt laenatud tunnid, samas elutus läbipaistvas materjalis sünnib uus väljund. Jäljed, märgid, sõnad, mis kipuvad kaduma leiavad omalaadse koha näituseeksponaatidena ja astuvad dialoogi vaatlejaga. Tööde kaudu mõtisklen nii igaviku kui ka hetke olukorrast, kuhu see meid on kandnud.
Hetki tuleb hoida kui vääriskive, seega ehe, mida kannad kaasas päevast päeva on see suurim aare. Sina lood väärtuse. Oscar Wilde on öelnud, et tänapäeval teavad inimesed kõigi asjade hinda ja ei millegi väärtust. Koduaia kasetohust sõrmus või käevõru võib omandada erilise tähenduse. Eesmärgiks ongi äratada inimestes tundeid, väärtushinnanguid ja vestlust. Inimene on loomuselt edev, ehete näol on meil võimalus kanda kaasas lugusid, mõtteid, kübemeid minevikust, mis äratavad jutukera ja annavad impulsse. Juba iidsed rahvad on ehtinud end ja saanud sellest uskumatut väge. Kutsun üles ka näituse külastajat heitma pilku minevikule, tulevikule ning kaduvatele asjadele, mis meid ümbritsevad, ehk leitakse neile uus väljund ja kõnetatakse nende kaudu lähedasi. Muret teeb polaaraladel taanduv JÄÄ, mis muudab geograafiat kui ka faunat ja floorat, vahel tundub, et püüan jäädvustada viimseid kübemeid. Kätken teostesse ohaka küpsenud õienupu ja õhku heljuma jäänud valgeid kergeid ebemeid. Püüdkem siis hetki…

Näitusega pööraks ka tähelepanu globaalsetele probleemidele, kliimamuutus: JÄÄ sulamine ja temperatuuride tõus, mida see endaga kaasa toob? Kuidas mõjutab jääkatte kahanemine õhuvoolusid, tuuli? Hetkel on küsimusi rohkem kui vastuseid. Muutused on olnud nii kardinaalsed, ent neid teadvustades võime astuda õigeid samme.

Näitus on avatud kuni 15. jaanuarini.

Foto: I. Treiman