Ja ilu sünnib. Keset pruuni muda lögast kõntsa: sumin, värin, idanemine, paljunemine, vohamine. See on looduse jõud, madalamal kui muru, juurdumas tumedates sügavustes, küündimas hella valguse sooja tolmnema. Ja seda ei ole võimalik hoida tagasi, ja kevad tärkab, ja suvi lokkab… üks kord, ja alati, ja igavesti.
LOODUSE ÜLESTÕUSU näitust saab külastada alates 20. märtsist A-Galerii müügisaalis ja näitus jääb avatuks 30. juunini 2026.
Osalevad kunstnikud:
Anneli Tammik, Ene Valter, Erle Nemvalts, Ester Faiman, Guntis Lauders, Harry Tensing, Henry Mardisalu, Hyrv, Katrin Kosenkranius, Keesi Kapsta, Keiu Koppel, Kertu Tuberg, Krista Laos, Krista Lehari, Liisbeth Kirss, Lisa Kröber, Margit Paulin, Mari Pärtelpoeg, Merike Balod, Michael Schoorl, Robert Idvani, Riin Somelar, Tanel Veenre, Urve Küttner, Viktorija Lillemets, Ülle Voosalu
Eesti ehtekunsti suurim iga-aastane ühisnäitus keskendub seekord väärtustele. Praegusel ajal, mil väärtust nähakse sageli numbrite kaudu, juhivad kunstnikud tähelepanu väärtuse teistsugustele vormidele, mis sünnivad koostööst, kogukonnast ja ühises ruumis kujunevatest suhetest. Näitusel on tänavu teoseid nii A-Galerii kogukonna kunstnikelt kui ka autoritelt, kes on ehtevaldkonnaga uuel moel suhestunud, koondades eri põlvkondade ja taustade kokkupuutepunkti.
Aastanäituse kujunduse loonud kunstnik Karl Joonas Alamaa töötab rõivatekstiilijääkidest valmistatud pehmete figuursete objektidega, mida täiendavad puidust ja metallist orgaanilised pinnastruktuurid. Kujundus põimib ehted ja skulpturaalsed vormid ning suunab mõtisklema, milline võiks olla ehtekunsti roll inimeseks olemise ja teravalt kontrastsete ühiskondlike kriiside keskel.
Pealkiri „Üks ta kõik” viitab pingetele erilisuse ja universaalsuse väärtustamise vahel, kõlamas irooniline: mis iganes, vahet ju pole. Iga teos ja näitus on justkui oma väikese maailma probleemi püstitus ja võimalik lahendus, üks paljus. Suure ühisnäituse puhul avaneb väärtuste ruum, kus näiliselt sarnased osad korrutuvad ja erilisus hajub, kuid vaatamata sellele kerkib pinnale midagi oluliselt ainulaadset, uusi vaatenurki ja ootamatut uuenduslikkust pakkuvat.
64 kunstnikku: Mirjam Aun, Andrei Balašov, Merike Balod, Jens Andreas Clausen, Margus Elizarov, Rita-Livia Erikson, Kati Erme, Elize Hiiop, Tatiana Iakovleva, Hedi Jaansoo, Ivar Kaasik, Keesi Kapsta, Mari Käbin, Liisi Kõuhkna, Keiu Koppel, Ülle Kõuts, Kalle Kotselainen, Olga Tea Krek, Kadi Kübarsepp, Triin Kukk, Valdek Laur, Kristiina Laurits, Krista Lehari, Claudia Lepik, Viktorija Lillemets, Elis Liivo, Urmas Lüüs, Keiu Maasik, Tõnis Malkov, Henry Mardisalu, Ülle Mesikäpp, Juulia Aleksandra Mikson, Paul Aadam Mikson, Maarja Niinemägi, Erle Nemvalts, Ulrika Paemurru, Õnne Paulus, Margit Paulin, Mari Pärtelpoeg, Darja Popolitova, Ane Raunam, Anne Reinberg, Mari Relo-Šaulys, Liisa-Chrislin Saleh, Tamara Sergijenko, Kairi Sirendi, Birgit Skolimowski, Riin Somelar, Kärt Summatavet, Hansel Tai, Sven Tali, Harry Tensing, Margus Tänav, Bianca Triinu Toots, Kertu Tuberg, Maria Valdma-Härm, Ene Valter, Katrin Veegen, Kadi Veesaar, Kertu Vellerind, Tea Vellerind, Raili Vinn, Ülle Voosalu.
Kodumaine ehtebränd SOMA Jewellery on valmis saanud uue kollektsiooniga, mis kannab nime New World. Kollektsiooni kontseptsioon põhineb utoopial – inimese ja planeedi sümbioosil, mida ei varjuta keskkonna- ega tehnogeense katastroofi oht. Inimene on avastanud üheksanda planeedi. Enesetäiustamise tsüklite protsessis on tehisintellekti iga uus põlvkond ilmunud üha kiiremini, kutsudes esile omamoodi intellektuaalse plahvatuse. Selle tulemusena on tekkinud superintellektiga planeet.
Planeedil, mille inimene on asustanud, pole kindlat kuju: amorfne, pidevalt muutuv kuju peegeldub uue kollektsiooni ehetes. Andes algoritmile ette teatud parameetrid, laseb Sofia Hallik algoritmil määrata ehte kuju iseseisvalt. Nii saab ehete loomise protsess hoopis uue näo, milles masin võtab endale looja rolli.
Uue kollektsiooni gender fluid ehted on 3D-prinditud taaskasutatud hõbedast.
SOMA Jewellery brändi asutaja Sofia Hallik (1991) on ehtekunstnik, disainer ja Eesti Kunstiakadeemia doktorant. Oma doktoritöös uurib Sofia digitehnoloogiate mõju vanimasse kunstivormi kuuluvatele ehetele.
MIS OLEKS KUI… Birgit Skolimowski
Aastal 1891 avas kullassepp Joseph Kopf siin, aadressil Hobusepea 2 toonase Tallinna ühe silmapaistvaima ja uhkeima juveeliäri. Siin on valminud näiteks kroonprints Gustav Adolfile kingitud ehistaldrik ning president Konstantin Pätsi ametitunnus, Riigivapi teenetemärgi kett. Praeguseks on juveeliäri avamisest möödunud juba pea 130 aastat. Kui saaks korraks ajas tagasi minna ning töötada selles keskkonnas ja atmosfääris, mis siin tollal olla võis…
Mis oleks kui…
….saaks tänapäeva ehtekunstnikuna teha ehteid mineviku inimestele.
Mis tähtsust omas ehe toona? Mida peeti ehteks – kas vaid teemanteid ja kulda? Kas tänapäevane ehe oleks kõnetanud kedagi sellel tänaval liikunud inimestest? Kui palju on ehete mõte sellest ajast muutunud? Kas ehted on meid kaitsvad või ilustavad esemed? Kas kole saab olla ilus ja kas vorm määrab sisu? Kas esteetiline ja ilus võib olla tühine? Kas enda ehtimiseks peab olema põhjus?
Vormi üle peabki vaidlema, sisu üle otsustab vaataja. Ehte loojal on alati oma lugu, kui aga ehtel on ka tellija, siis väljendub tema lugu läbi ehtelooja tõlgenduse.
Kujutlesin ennast kohtumas ja vestlemas kujuteldavate ehtetellijatega aastatest, kui siin oli hoopis teine Eesti. Kuulasin nende lugusid ning vormisin need kujutelmad eheteks.
Birgit Skolimowski (1977) lõpetas Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti eriala 2006 ning 2007. aastal astus sealsamas ka magistrantuuri. Peagi sündisid tal tütred ja elu keerles mõni aasta hoopis emaks olemise rütmis. See ei takistanud tal muidugi jätkuvalt ehteid luua ning nii ongi ta siinsamas Hobusepea 2 ateljees tegutsenud juba 13 aastat. Igapäevaselt ehteid tehes töötab ta kahel peamisel suunal, väikeseeriate ja eritellimustega. Ta on teinud koostööd mitmete Eesti moekunstnikega ning loonud nende rõivastega sobituvaid ehteid nii lavalaudadele kui ka erinevatele tähtsatele sündmustele. Enda kohta on ta öelnud nii: “Armastan luua naiselike ja romantilisi ehteid, millele annan lihtsa ja minimalistliku vormi. Palju inspiratsiooni ammutan elust enesest – inimestest, arhitektuurist ja loomulikult loodusest. Ilmselt jään kogu eluks siia Hobusepea ateljeesse saagima, sest sellest pole ma siiani tüdinenud.“
TAGASIPÖÖRDUMISE VÕIMATUS Harry Tensing
Kunstniku huviorbiidis on küsimus, kas olnu juurde saab tagasi pöörduda. Uurimuse käigus graveeris kunstnik hõbedast plaatidele juhuslikke motiive. Mäng uitmõtetega moodustas fiktiivse tähenduse. Saaginud plaadid väikesteks tükkideks ja pannes tekkinud detailid uuesti kokku, konstrueeris kunstnik neist uued lood. Plaatidelt enne saagimist võetud tõmmised on ainuke tõestus nende olemasolust.
Hõbedetailidele poolväärkivide lisamisega lõi kunstnik ehtekollektsiooni, mis kinnitab tagasipöördumise võimatust.
Harry Tensing (1972) on lõpetanud Tartu Kunstikooli skulptuuri osakonna (1992) ning Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonna (1998). Tänasel päeval töötab ta kullasepana ajalolises ettevõttes OÜ Roman Tavast ning vabakutselise ehtekunstnikuna.
HEUREKA Ene Valter
Iga teose valmimisele eelneb intensiivne loominguline mõttetöö. Mulle meeldib kui ehte loomise lähtepunktiks on mõni kindel materjal, vääriskivi, kujund või sümboolika, mille ümber hakkab mõte ringlema ning otsima erinevaid vormikäsitlusi, tehnilisi võtteid ja visuaale. Tihti võib katsetuste protsess kujuneda pikaks ja sageli tuleb lõpplahenduse leidmine jätta ootele. Ka sellel näitusel olevad antiikkorallid ootasid oma aega ehteks saada mitu head aastat. Kui ükskord saabus oodatud selgus ja lahendus oli viimaks käes, sai rahulolevalt hüüda – HEUREKA!
Ene Valter (1952) lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi metallehistöö erialal 1977. aastal. Peale lõpetamist tegutses vabakutselise kunstnikuna ja 1986 aastast sai temast Eesti Kunstnike Liidu liige. Ene Valter on A-Galerii asutajaliige ning töötab ARS-Vasetööd OÜ tegevjuhina.
Suurt osa Valteri loomingust hõlmab valdade vapimärkide, medalite, teenete- ja aumärkide kujundamine ja valmistamine, millesse on ta alati suhtunud kui ehtekunsti alaliiki. Valteri ehteloomingus on aukohal selgus, vormilihtsus ja klassika, ehte kestvus ajast aega. Hõbeda kõrval kasutab ta ehte- ja märgikunstis tihti kõrgkuumusemaile, mis võimaldab kustutada teatud „värvinälga“ muidu küllaltki monokroomses materjalide valikus. Meelisteemaks on olnud kujundada ja valmistada ametikette linnapeadele, kõrgkoolide rektoritele ja organisatsioonide presidentidele. Osaline panus oli Valteril ka Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks valminud Eesti Presidendi kullast ametiketi valmimisel. Ene Valter on ka 5-kroonise Jaan Koorti kitsega metallraha autor. Ene Valteri isikunäitusi on olnud Soomes, Ungaris ja Eestis ning ta on Aasta Ehe 2018 nominent.
Kas või mis on teine elu? Muudatused elus, lootus teisele elule peale surma, asjadele teise elu andmine? Vesi ja taimed on teineteisest lahutamatud. Veeta saab puust puit. Näitusel on koduaia vaher, õunapuu ja pirn – puud, mis minu eluajal on maha võetud, mille viljadest on meeltes veel mälestus. Puitu modelleerides olen püüdnud tagasi anda neile elu – ehtevormis. Vesi, mis elustas puitu, on saanud oma „teise elu“ hõbedas.
