Ootame kõiki huvilisi neljapäeval, 15. septembril, kell 18 A-Galeriisse vaimuvärskendusele!
2. septembril avasid Ketli Tiitsar ja Flora Vagi A-Galerii SEIFIS näituse KAHEKÕNED IGATSUSEST.
15. septembril avaneb kõigil huviliselt erakordne võimalus näitust koos kunstnikega kogeda!
Ketli Tiitsar ja Flora Vagi vestlevad kultuuriajakirjaniku ja metallikunstniku Urmas Lüüsiga oma näitusest, koostööst ja loometeest.
Südamlikest ja isiklikest kahekõnedest kantud näitus sünteesib igatsust, mida saab seostada näiteks melanhoolia, nostalgia, üksinduse ja südamevaluga. Samas märkasid Ketli ja Flora omavahel vesteldes, et igatsus võib olla ka midagi äratuntavat ja ühendavat – süvenemise meeleseisund, mille läbi jõutakse enesele ja nii ka teistele lähemale.
Vestlus toimub inglise keeles ning on kõigile huvilistele tasuta.
Ootame kõiki huvilisi neljapäeval, 15. septembril, kell 18 A-Galeriisse kunstnikuvestlusele, kus Ketli Tiitsar ja Flora Vagi vestlevad kultuuriajakirjaniku ja metallikunstniku Urmas Lüüsiga oma näitusest, koostööst ja loometeest.
_____________
Kallis Flora!
Kuidas sul on läinud? Sellest on tükk aega möödas, kui me omavahel rääkisime. Mu pere on Ungaris, ise jäin koju tööle. Igatsen nende järele. Olin oma tööga muuseumis ülepeakaela hõivatud ja sellest, kui stuudios midagi tehtud sain, on juba aega möödas. Õnneks algas puhkus, mis andis vajaliku oma aja. Ma olen meie näituseks jätkanud teemadega, mille Korule esitasin. Mäletad, see oli maamaja palkide vahelt välja kistud tekstiilidest. Olin koos koeraga maal ja tolmutasin mõnuga. Töö nende isiklike ajalookihtidega rahustab ja teeb alandlikuks. Tunnen, kuidas see vana maja veelgi sügavamale mulle naha vahele poeb, mõtlen palju olnust.
Ja siis teel emale järele, et ta nädalavahetuseks maale tuua, läks mul auto katki ja ma pidin jääma Kiviõlisse, oma lahkunud vanaisa ja tema kaasa majja. Hea, et see ei juhtunud Lõuna-Eestis. Autot parandati kolm päeva. Sain need koos veeta mulle kalli naisega ja taasavastada seda väikest kaevanduslinna. Kas ma rääkisin sulle, et vanaisa oli mul kõva meisterdaja? Kogu linna majapidamised peegeldavad inimeste leidlikku materjalikäsitlust, teha mittemillestki midagi. Ajarännak, väga inspireeriv!
Nüüd on auto korras ja jätkasin tööd maal. Seal aga pole levi. Peatselt tulen linna, siis saame oma materjalid kokku panna.
Loodan väga, et Sul oli perega tore puhkus ja saad nüüd ka palju igatsetud stuudiosse! Ootan väga näitust ja tahaks juba Tallinnas sinuga klaasi veini juua!
Helistan varsti! Ketli
_____________
Kallis Ketli!
Nii tore on Sinust kuulda! Aja möödumine ei tundu olevat enam mõjutav tegur, ma naudin alati meie telefonivestlusi ehetest, meie elust ja maailmast. Meil nagu ei saagi kunagi teemad otsa ja sageli tundub, et vaatamata geograafilistele faktidele polegi me teineteisest nii kaugel.
Meil oli lühike puhkus, kuid mul oli liiga palju asju mõttes. Ma tunnen, et tõeline puhkus on alles siis, kui pea on täiesti tühi igapäevastest asjadest ja kohustustest, mis meid argielus ja päevatöödes jälitavad. Igatsen, et mul oleks aega.
Kuid need asjad annavad ka raami ja perspektiivi loomisele ja ma arvan, et see on midagi, mis hoiab inimese meele rahul.
Ootan nii väga näitust Tallinnas. Sellest on nii palju aega möödas, kui ma seal olin, et tundub, nagu see oleks olnud justkui kellegi teise inimese elu. Üsna kummaline mõelda, et ma olin veel üliõpilane, kes õppis Itaalias, ning Manfred Bischoff ja Kadri Mälk olid meiega EKAs meile töötubasid tegemas ning Eesti tudengid viisid meid välja ja näitasid nii palju huvitavaid paiku. Aga linn jäi mulle mällu kui koht, mis muutub kiiresti koduseks.
Nii tore on lugeda Sinu lapsepõlvemälestusi ja ette kujutada kohti ja esemeid, mis need mälestused Sulle tagasi toovad. See on nagu raamatu lugemine ja vanadesse lehtedesse süvenemine. Ma peaaegu tunnen, peaaegu nuusutan ajalugu ja seda, kuidas aeg on nendes vanades maamajades seisma jäänud.
Ootan väga neid veiniklaase, aga nüüd tagasi tööle!
Hoiame sidet! Flora
_____________
Igatsus on tunne, mis pole kellelegi võõras. Seda tuntakse pidevalt. Tihti peetakse melanhooliat, nostalgiat, üksindust ja südamevalu igatsusega seotuks, inimese nõrkusekski. Igatsetakse millegi kättesaamatu järele, kuid mõnikord on see süvenemise meeleseisund, mille läbimisel jõutakse enesele ja nii ka teistele lähemale. Omavahel vesteldes märkasime, et igatsus võib olla ka midagi äratuntavat, ühendavat, käegakatsutavat, esemelist, fragmenteeritut, mida saadab kõikevaldav igatsus aja järele.
Me saime tuttavaks Budapestis 2014. aastal ja oleme sellest ajast hoidnud ühendust, kohtunud ja pidanud pikki telefonikõnesid. Meie vestlused toimuvad kõige erinevatel teemadel, räägime argiasjust, ühisest materjalieelistusest, õpetamisest, perekonnast ja teineteise oskustest ja praktikatest. Kas tingituna meie vahemaast, kuid alati on neis vestlustes igatsusenoot. Sellest arenes ka näitusemõte.
Flora Vagi loomingu keskne uurimisobjekt on puit, millega dialoogis sünnib enamik tema töödest. Pindade ja värvide kihid viivad ta avastusteni, mis üllatavad või lausa lummavad, kuid enamasti panevad mõtisklema ja isiklikke seoseid leidma. Seekord esitleb ta teoseid, mille teljeks on igatsus äratuntava järele. Varasemast rohkem kasutab ta kujundeid, mis võivad vaatajale tuttavatena paista. Teatud eluperioodid, kus midagi lõpeb ja midagi uuesti algab, on nende kujunditega seotud. Metamorfoos, mille liblikad, ööliblikad ja lilled läbivad, on visuaalselt kõige silmatorkavam ja intensiivsem nähtus, aga ka nende intellektuaalne ja vaimne tähendus on kirjanduses ja filosoofias tugevalt esindatud. Aeg ja valgus on detailide avastamise võtmeelemendid, mis viivad vaataja reaalsuse abstraktsiooni ja immateriaalse maailma sissepääsuni. Flora Vagi on ungari kunstnik, kes õppinud Mehhikos, Itaalias ja Suurbritannias. Tema töid on eksponeeritud hulgaliselt nii Euroopas, kui siit väljaspool. Lisaks on tema töid jõudnud näiteks Victoria ja Alberti muuseumi kogusse.
Ketli Tiitsar kasutab oma loomingus isikliku tähendusega puitu, enamasti lähedaste sugulaste aedades kasvatatud, kuid oma aja ära elanud viljapuid. Teda huvitab side minevikuga läbi materjali, et tuua esile, mida me mäletame ja otsustame mäletada ja mida soovime juurde kujutleda. Seekordse sarja materjalid pärinevad mõni aasta tagasi päranduseks saadud suvekodu seinte ja uste vahelt. See maja on olnud perekonnas enam kui 100 aastat. Pandeemia ajal koristades tulid esile tolmused tekstiiliribad, mis isolatsioonimaterjalina turritasid palkide vahelt. Neid välja kiskudes ilmnesid kirevad elujäljed minevikust. Eri tüüpi tekstiilid, nagu vill, puuvill, flanell, siid, tundusid esialgu ühtviisi hallid, kuid pärast nende pesemist ja triikimist selgus, et värvid ja tekstuur on säilinud täpselt sellisena, nagu nad oma elu rõivana lõpetasid. Ketli Tiitsar on eesti kunstnik, kes lisaks EKA ehtekunstiõpingutele on täiendanud end Norra rahvuslikus kunsti ja disainikolledžis ning Hollandis Gerrit Rietveldi akadeemias. Tema töid on olnud näitustel paljudes Euroopa riikides ning need on jõudnud lisaks Eestile ka Rootsi, Leedu ja Norra kogudesse.
