Vanasti oli inimestel kombeks äratuskella asemel panna küünla sisse nael.
Aega mõõta ja osadeks jagada üritame siiani. Hea oleks, kui õnnestuks midagigi paigale naelutada, talletada tulevastele põlvedele. Alles jäävad aga ainult kinnitusdetailid, aeg ise kaob.
Aja möödumist näitab materiaalses maailmas muuhulgas see, et osad eralduvad, liiguvad mujale. Mida on inimesel tõeliselt vaja, mida tarbime, mis jääb üle ja mis saab sellest?
Igapäevaelus kaotan oma tegevuse jäljed, pühin kokku riismed ja kohviringid laualt. Kuhu lähevad muud ülejäägid, kadunud materjali ja asjade kogum, mis on tekkinud minu tarbimisest? Kas see võtab võimust ja hakkab elama oma elu, suunama mu liikumist ajas?
Soojus, mis kuhjub inimtegevusest, mis lekib välja plastiku ja muu jäätmemassist, mõjutab meie elukeskkonda ja tegevust. Tundub, et on olemas mineviku mateeria, mis moodustub mälestustest, minutitest, prügist, kadunud asjadest ja viimasest küünlajupist. See hargneb mõtteliselt ning füüsiliselt inimese jalge all. Kuidas leida oma käänuline tee iseenda ja teisteni, kui leidmiseks on valatud ja välja sopistunud vaid loetud minutid ja tunnid, igavene, osaline aeg.
Kati Erme on ehtekunstnik, kes lõpetas Eesti Kunstiakadeemia metallikunsti eriala 2001. aastal ning seal ka õpetajakoolituse kursuse 2003. aastal. Lisaks ehtekunstile on ta õppinud maalimist Konrad Mägi Ateljees Tartus ning maalikunstnikuna osalenud mitmetel kodumaistel ja rahvusvahelistel näitustel. Alates 2007. aastast on ta eksponeerinud oma ehtekunsti loomingut A-Galeriis. Käesolev väljapanek kasvas välja viimastele A-Galerii aastanäitustele teoste valmistamise käigus tekkinud ideedest ja loomingulistest otsingutest.
Näitusi A-Galeriis toetab Eesti Kultuurkapital
