Ootame kõiki huvilisi teisipäeval, 18. oktoobril, kell 18 A-Galeriisse sündmusele “Kohtumine kunstnikuga: Ivar Kaasik”, mis avab võimaluse kunstniku ning tema loominguga vahetult tutvuda!
Kunstnik räägib oma A-Galerii aknanäitusest 𝐄𝐋𝐔 𝐉𝐀 𝐒𝐔𝐑𝐌. 𝐋𝐎̃𝐏𝐏 𝐉𝐀 𝐀𝐋𝐆𝐔𝐒. kantuna oma loometee algusest ja lõpust, ehtekunsti elujõust ja hääbumisest, ehtekunsti õppimisest ja õpetamisest, kunstist ja kunstnikust – ehk kõigest, mida ta on ehtekunstnikuna elus avastanud.
Ivar Kaasik on tuntud nii maali- kui metallikunstikuna. A-Galeriis särab ta eelkõige oma hinnaliste ja vapustavate vääriskividest ehetega, milles võib leida barokkpärle, safiire, briljante ja rubiine.
THE WRONG ROOM – unikaalsed ehted viimastest aastatest, mis kajastavad läbilõikena ühte käsitööstuslikku osa Ivar Kaasiku loomingust. Eestis ja Saksamaal sündinud teoste ühendavaks teemaks on isolatsioon ja paralleelmaailmad. Põhirõhk on uuemal loomingul.
Kui varasemad tööd on kaetud sulanud klaaspuruga, siis viimased ülepaisutatud värvilised ehted on sümbioos värvilaikudest, paatina, kõrgkuumusleegi ja hapniku segust tekitatud määrdunud tolmust kaetud välispindadest.
Töötlemata detailirikas dekoor on tihedalt täistipitud värviliste elementidega: rahvusmustrite pärandit järgiva struktuuriga, kus kivi kui värvilaik on kaunistusliku sümboli kandja. Ühelt pool missiooni ja paatose puudumine, teisalt mälu ja meenutused. Triviaalsed materjalid, alkeemia võidukäik ja maailma pahupool – tekkinud ongi kemikaalidest mittevabal tehnoloogial baseeruv ning traditsiooniline kargest talupojakultuurist sündinud ruumiline ehe – sisult kunstkäsitöö ja antitehnika segu.
Teadlikult sissetoodud vead, tugevalt toseeritud neurootiline anonüümsus ning logisevad detailid annavad kogu projektile laiapinnalise interpretatsiooni ja igale külalisele võimaluse vabale improvisatsioonile.
Ivar Kaasik on sündinud 12. aprillil 1965 Kuressaares. Aastatel 1983-92 õppis ta Eesti Kunstiakadeemias (tollal: Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis) arhitektuuri ja hiljem metallehistöö kateedris, aastatel 1989-90 Burg Giebichenstein Kunsthochschule Halles, seejärel töötas erinevates ametites – muuhulgas aastatel 1992–99 kullassepana Saksamaal. Alates 1999. aastast tegutseb Kaasik vabakutselise kunstnikuna. Näitustel osaleb ta alates 1989. aastast, saksa maalikunstnike liidu liikmeks astus 2001. aastal ja Eesti Kunstnike Liidu liikmeks 2012. aastal.
Maalija ja ehtekunstnikuna tuntud kunstnikku on pärjatud Pariisis maailmakuulsa ehteauhinnaga Diamond International Award (1996). Kirjutajana on Kaasik end väljendanud paatost ja kunsti tavaarusaamu eiravas sõnaloomingus, autori poolt žanriliselt „miinimum- ja maksimumprogrammiks“ tituleeritud raamatus „Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju“ (2011).
Ivar Kaasiku teosed on tihti kuidagi liiga lihtsad, tema tööd on kantud kui otsesest mittemõtlemistungist ja pealesunnitud anonüümsest monoloogist, otsestest vihjetest ja ühesest tõlgendusvõimalustest. Inimeseks olemise ärakasutamine on üks tema loomingu peateemasid. Seejuures ei takerdu kunstnik pelgalt ühiskondlike tellimuste ja massikultuuri ootuste pealispinda, vaid süveneb otse kehaliste vajaduste maailma. Kunstniku apropriatsioonne iroonia ühes käsitööstusliku fenomeniga ja arusaamatu tehnikaga on kujundanud tema töödes ajaliku atmosfääri, mingi erilisusesse sumbunud kunstliku maailma. Kaasiku ehted on kui lugu ilma õnneliku lõputa, spagaat kunsti ja turu vahel. Või küsiks, et kas tegemist on iluga vaid ilu pärast, kus kõik muud kunstile omased funktsioonid on eemaldatud? Kas ehte kui objekti väärtuse panevad paika vaid gramm, karaat ja turg, kus kunstnik on vaid detailide ühendaja rollis, kes seob erinevad materjalid tervikuks? See oleks sama nagu ennast määratlemata sogases vees kalu püüda.
On üldse midagi, mida pole veel nähtud? Võibolla saabki sellest uus väljakutse ehtekunstile: näidata seda, mis näitamist ei vääri. Kunst ja käsitöö – kas need ongi need kaks suvaliselt nimetatud poolust, mille vahel kaasaegne ehtekunst ilma kokkuleppele jõudmata pendeldab ja ta meile huvitavaks teeb.
Kui jätta kõrvale ehte vajalikkuse ja ehtetegija eksistentsi probleemid, siis kuidas toimivad protsessid, mis panevad paika ehte koha ühiskonnas ning kuidas nad on seotud käsitluste ja otsustega, mis inimene kui sotsiaalne olend langetab? Siinkohal ei huvita meid muljetavaldav kullassepatöö ega ka otsene side kunstniku biograafia/psüholoogia ja tema poolt tehtu vahel. Asi piirdub vaid iseenda ratsionaalsusega.
Küsimused, kes ja kuidas otsustab ehteasja kujunemise, ning kes ja kuidas lahendab valmimisprotsessi, toimivad iga konkreetse kunstniku puhul erinevalt. See on oma dünaamikaga mäng, kus protsessi seaduspärasustele sekundeerib mittearusaadav vastasseis. Mitte ainult elegants, vaid ka kehaline pealetükkivus.
Ivar Kaasiku viimane loominguline ajatsükkel on möödunud Berliinis. Oluliseks paigaks eluteel on kujunenud sünnikoht Saaremaa, kus Kaarma vallas asuvas maakodus on veetnud kunstnik oma viimased suved.
Surm on loomulik lõpp kõigele elavale. Inimesele on selle tähendus aga eriline, kuna ta on sellest ka teadlik. Materialistidele on see olemise lõpp, sellegipoolest võib see mateeria aga uue elu esile kutsuda ja olla millegi uue sünni juures. Idealistidele on surm üleminek teispoolsusesse, kas siis hinge näol või siis taassünd. Seda nähakse kui vabanemist. Hing vabaneb kehast. Kuna elu lõpeb surmaga, siis sellega kaotab elu ka mõtte. Mis on selle näituse mõte. Kunstnik on kasutanud oma ehete loomisel taaskasutatavaid materjale, andnud seega juba olemasolevale mateeriale uue elu ja mõtte. Osa ehete loomiseks vaja läinud materjalidest on ürgses looduses loomulikul teel taastuvad, end ise uuesti luues, ikka jälle ja lõputult. Kuni inimene sellele ise piiri tõmbab, elu lõpetab. Et siis jälle ja uuesti alustada.
Ivar Kaasik on eesti kunstnik, kes peale õpinguid Halle Kunstiülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias Berliini kolis. 1996 pälvis ta Pariisis Haute Couture Week‘i raames DeBeers‘i Oscar‘i. Alates 1999. aastast tegutseb Kaasik vabakutselise kunstnikuna. Näitustel osaleb ta alates 1989. aastast, saksa maalikunstnike liidu liikmeks astus 2001. aastal ja Eesti Kunstnike Liidu liikmeks 2012. aastal, ta on ka metallikunstnike liidu ja maalikunstnike liidu liige.
Berliinis organiseerib ta ka kunstihuvilistele ekskursioone street-art- ja apropriatsionaalse kunsti lahinguväljale, annab mobiilselt ülevaateid selle linna sajandivanusest monumentaalkunsti ja tööstusarhitektuuri musternäidetest, juhatab kultuurituristid avangard-galeriide rägastikust Mittest alternatiivmuusika klubidest tulvil Lower-East-kvartalisse Neuköllni.
Kirjutajana on Kaasik väljendanud end paatost ja kunsti tavaarusaamu eiravas sõnaloomingus, autori poolt žanriliselt „miinimum- ja maksimumprogrammiks“ tituleeritud raamatus „Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju“ (2011).– Raamatust “Ivar Kaasik. Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju.” (2011)
RUUM Jacqueline Yajing Yao
Igaühel on oma maailm – ruum, kus ta saab iseendaks. See on nii vaimne kui ka väärtuslik.Mõned avavad enda jagamiseks oma maailma, teised on aga kaitsvamad. Minu tööd saavad inspiratsiooni eraldatusest. Kohast, kus lõõgastumine ja hingamine võivad viia sügavama ühenduseni iseendaga.
„Ruum“ on kontseptuaalne mõiste. See on üldmõiste, mille tähendust saab tõlgendada mitut moodi. Selle suure ruumi siin tahtsin ma jätta kõigile, et saaksite lõõgastuda, hingata … või luua ühendusi ja ette kujutada.
Jacqueline Yajing Yao omandas kaunite kunstide magistrikraadi Savannah Kunsti- ja Disainikolledžis. Tema eesmärk on luua kauakestvaid ehteid ja aksessuaare, mis ei ole ainult tahumatult ilusad, vaid millel on ka põlvest põlve edasi antav hing. Ammutades inspiratsiooni muusika subkultuurist, filosoofiast ja kunstist, otsib Yao pidevalt ideaalset tasakaalu tähenduse, ilu ning praktilisuse vahel, hinnates samal ajal kõige paremal moel käsitöö ajalugu. Ehted väljendavad võimalust, mida on märganud väga vähesed vaatlejad: neil on võime inimesi puudutada. Ta väljendab keerulisi mõtteid väga lihtsal viisil ning usub, et käsitsi tehtud asjad loovad juveliiri ja kandja vahel erilise seose.
VIIVUD Kai Kiudsoo-Värv
Põdrakanepi lilla viirg mürkrohelise aasa servas, sinepikollane taevarand türkiissinise mere kohal, herneroheline mikrobuss möödumas tibukollasest majast, potisinisel laual lumivalged ja leekivpunased nõud… Mis jääb meelde eluhetkedest? Värvid, lõhnad, maitsed, kandmas endas kogetud emotsioone.
Osa mälupiltide värvipassidest on saanud eheteks kullassepp Indrek Iikkoneni abiga, teised autori käe läbi. Osad ootavad alles eheteks saamist.
Kai Kiudsoo-Värv (s 1968) on klaasikunstnik. Ta on lõpetanud EKA klaasikunsti osakonna 1995 (BA) ja 2005 (MA). Alates 1995 aastast on ta tegutsenud vabakutselise kunstnikuna teostades erinevaid töid tootedisainist näituseprojektideni. Tema tööde hulka kuuluvad valgusobjektid, skulptuurid, kirikuaknad jpm. Ta on õpetanud klaasikunsti EKA-s ja Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis. Oma igapäevatööd teeb ta Tallinnas enda asutatud klaasikunstistuudios Klaasiklubi (alates 2009), kus ta korraldab ja viib läbi erinevaid sulatustehnikate kursuseid. Kai Kiudsoo-Värv on osalenud paljudel näitustel Eestis ja välismaal. Tema töid on mitmetes erakogudes ja muuseumites.
XY Yao Tan
Kollektsioon „XY“ tähistab vaevu hoomatavat ebamäärasust naiste ja meeste vahel. Marcel Duchampi kasutatud termin infra-mince rääkis sellest, mis on vaevumärgatav ja -tuvastatav ning kujutab endast väikest ja ainulaadset erinevust.
Yao töö põhineb keha ja selle kujutamise mitmetähenduslikul tajumisel. Inspiratsioon pärineb kehalistest allikatest – haavatavusest, mutatsioonidest, duaalsusest ja vormilisest metamorfoosist. Tema ehted on justkui kimäärid, kombatavad ja tundlikud olendid, ning esitavad küsimusi meie suhete kohta lihalike ihadega. Selles kollektsioonis otsib ta võimalusi tõlgendada erootikaga seotud probleeme peenetundeliselt ja poeetiliselt, kuid ka iroonilisel ja vahetevahel vägivaldsel viisil.
Yao Tan on Hiinast pärit kunstnik ja juveliir. Ta omandas 2012. aastal bakalaureusekraadi mööblidisaini erialal ning 2019. aastal Prantsusmaal bakalaureuse- ja magistrikraadi kaasaegse kunsti erialal. Teda huvitavad näituseruumi ja tagasihoidlike mõõtmetega esemete vahelise suhte tulemusel tekkivad pinged ning veidrused. Keha tajumisel ja kujutamisel põhinev looming, mille eesmärk on taastada meie „tundlikkuse kriisis“ olevas ühiskonnas tee elamusteni, on omamoodi vastupanu absurdselt suurele narratiivile.
A-Galerii Seifis avaneb läbilõige kohalike ehtekunstnike lõppeva aasta suundumustest aastanäitusega NÄITUS-MÜÜK 2020, mis on huvilistele avatud alates teisipäevast, 8. detsembrist. Näitus kestab 30. jaanuarini 2021.
Näitus koondab üle 30 ehtekunstniku viimase aasta loomingut ning võtab lähtepunktiks uskumatu, usutava ja enneolematu aasta keerdkäigud, et arhiveerida selle kaost ja ilu. Aastanäituse ehted on ka müügis ning ainulaadseid autoritöid on võimalik endale soetada terve näituse kestvuse aja.
Näituse juhtmõte on uurida kunstnikelt, kuidas on 2020. aasta oma vääramatu jõuga mõjutanud nende elu ja loomingut. Lõppev aasta on endas kandnud palju ärevust ja muret teadmatuse ees, kuid samas andnud ka võimaluse ootamatult teisiti kulgevas ajas senisest enam süveneda kohal olemisse. Eraldatusest leiab inspiratsiooni, vajalikku rahu ja aega, et hinges olevaga tõtt vaadata ning see vormi valada.
Ehtekunstnik Liisbeth Kirss: “Selle aasta piirangud sundisid mind võtma pausi, läbi mille sain rahulikult mõelda või ka mitte mõelda oma loomingu üle. Tunnen, et see oli väga vajalik ja kuidagi muud moodi see ei olekski saanud juhtuda.”
Samas on ka kunstnikke, kelle jaoks pakilised argimured suruvad loominguga tegelemise tagaplaanile, sest majanduslik olukord kannatab koroonaviiruse tõttu. “Hiljuti jäin oma ateljeest ilma, kuna see asus vanalinna tuntud restorani majas ning restoran läks pankrotti. Seega on pandeemial päris otsesed mõjud loometööle,” ütleb kunstnik Anni Kagovere. Kunstniku Claudia Lepiku sõnul pole tema loomise rütm hetkel muutunud ja teekonnad, mis kunstnik igapäevaselt võtab, on endiselt sama tagasihoidlikud nagu nad enne pandeemiat olid.
A-Galerii on kohaliku ehtekunsti kodugalerii ning kohtumispaik, kus saab tutvuda üle saja erineva autori loominguga. A-Galeriis avaneb Eesti ehtekunsti lugu läbi erinevate generatsioonide, vormide ja ideede. Toimides nii müügi- kui näitusepinnana, esindab A-Galerii Eesti professionaalsete ehtekunstnike erinevaid põlvkondasid ning koolkondi. Iga käsitööna valminud ehe on kordumatu ning kannab endas autorile ainuomast käekirja ja kontseptsiooni, mis on teostatud meisterliku tehnikaga.
Näitusel osalevad järgmised kunstnikud:
Krista Laos, Ive-Maria Köögard, Mari Pärtelpoeg, Ülle Mesikäpp, Anne Roolaht, Tea Vellerind, Ihan Toomik, Anni Kagovere, Kertu Vellerind, Mari Relo-Šaulys, Adolfas Šaulys, Urve Küttner, Liisbeth Kirss, Ulvi Haagensen, Ülle Voosalu, Tamara Sergijenko, Claudia Lepik, Ivar Kaasik, Ane Raunam, Kadi Kübarsepp, Ülle Kõuts, Keesi Kapsta, Katrin Veegen, Raili Vinn, Merike Balod, Margit Paulin, Aino Kapsta, Kristi Paap, Kätrin Beljaev, Erle Nemvalts, Melitina Balabin, Nikolai Balabin, Marita Lumi, Ene Valter, Viktorija Lillemets, Rita-Livia Erikson, Sille Luiga, Kristiina Laurits.
Kõrgelt hinnatud ehtekunstnik, maalikunstnik ja kosmopoliit Ivar Kaasik, kelle aknanäitus on avatud veel kuni 11.jaanuarini A-Galerii vitriinidel, tutvustab oma loomingut 7. jaanuaril kell 17:30. Tasuta.
Ivar Kaasiku aknanäitus TUHK, TOLM JA TEEMANT
Kunstnik on oma näitusest rääkides öelnud järgmist: “Tuhastunud ja tolmunud väärtused.
Unikaalsed vaskehted aastatest 2018-19. Sinna hulka üksikud kullast teemantehted. Materjaliks on tolm, tuhk, teemant, safiir, rubiin, akvamariin, smaragd, topaas, turmaliin, spinell, fluoriit, kvarts, tsitriin, ametüst, mäekristall, krüsopraas, kaltsedoon ja granaat. Tööd on skulpturaalsed ülepaisutatud ehted – tolmu, tuha ja vääriskividega kaetud. Väljapandud ehted on kui lugu ilma õnneliku lõputa.”
Ivar Kaasik on sündinud 12. aprillil 1965 Kuressaares. Aastatel 1983-92 õppis ta Eesti Kunstiakadeemias (tollal: Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis) arhitektuuri ja hiljem metallehistöö kateedris, aastatel 1989-90 Burg Giebichenstein Kunsthochschule Halles. Alates 1999. aastast tegutseb Kaasik vabakutselise kunstnikuna. Näitustel osaleb ta alates 1989. aastast. Kunstnikku on pärjatud Pariisis maailmakuulsa ehte-Oscariga Diamond International Award (1996).
A-Galeriil on hea meel kutsuda oma kalleid kliente ja armsaid kolleege aknanäituste sarjale, mis edaspidi iga kuu hakkavad kõnetama oma publikut uute üllatajate ja grand-old klassikutega. Aknanäitused peegeldavad ehtekunstnike maailma sisutihedust, nii autoriehte mängulisust kui ka töömahukust. Need on märgilised sümbolid, mis ühendavad. See on lugupidamine, kus originaalsus ja meisterlikkus on võtmesõnadeks.
Esimeseks esinduslikuks väljanäituseks ja aknanäitustega võõrustajateks on valitud 3 erinevat Eesti Kunstiakadeemia põlvkonda, 3 erinevat maailmakäsitlust. Neid kõiki ühendavad mineraalid, kivimid, vääriskivid ja värvide tundlikkus.
UITMÕTTED Ive-Maria Köögard
Ive-Maria Köögard (1942): “Need ehted on läbilõige minu viimase paarikümne aasta jooksul tehtud töödest. Ma vaatan kivile otsa ja siis mõtlen, mis temaga peale hakata. Hingestan töid tunnetuslikult. Meid ei õpetatud omal ajal kontseptsioone kirjutama, me isegi ei tohtinud teha endale väärismetallist ehteid. Väärismetall oli riigiomand ja Sina ei tohtinud seda omandada. Alles hiljem hakkasime salamisi näituse ehteid tegema. Kuigi esialgu oli nii Soros ja KGB selle vastu, siis tuli hiljem ikkagi välja, et oli olemas määrus, et näituse ehteid me ikkagi võisime teha.
Tuleb meelde veel 1 naljakas lugu. Töötasin alates 68ndas aastast ARSI Kunstitoodete Kombinaadis Metall Ehistööde Ateljees. Ja tol ajal olid kõik bussi- ja rongipiletid ka nimelised. Ükskord näitasin oma töötõendit siis piletikassas olevale provvale ja tema siis kirjutas mulle pileti. Ma küll ei saanud aru, miks ta mind ometi nii pikalt vaatab ja veel kõõlus piletiluugist pead pidi välja järgi vaatama. Alles rongi istudes ja pileti pealt juureldes märkasin, et ta oli kirjutanud mu nime Ive-Meraia Mekalšishe tütrekeseks! Tegelikkuses ta ei osanud välja lugeda ja aru saada, et seal oli kirjas Köögard Ive-Maria Metallehistöö. ”
Ive-Maria Köögard (1942) õppis ERKI´s metalli erialal ja töötas aastatel 1968-1996 Ars-Juveelis kunstnik teostajana. 1996-2013 töötas OÜ Kuldkraalis kunstnik-juveliirina. Hetkel tegutseb vabakunstnikuna Hobusepea 2 stuudios.
TUHK, TOLM JA TEEMANT Ivar Kaasik
Tuhastunud ja tolmunud väärtused.
Unikaalsed vaskehted aastatest 2018-19. Sinna hulka üksikud kullast teemantehted. Materjaliks on tolm, tuhk, teemant, safiir, rubiin, akvamariin, smaragd, topaas, turmaliin, spinell, fluoriit, kvarts, tsitriin, ametüst, mäekristall, krüsopraas, kaltsedoon ja granaat. Tööd on skulpturaalsed ülepaisutatud ehted – tolmu, tuha ja vääriskividega kaetud.
Näitusele ülespandud teosed on kuidagi arusaamatud, tema tööd on kantud kui otsesest mittemõtlemistungist ja pealesunnitud anonüümsest monoloogist, kaudsetest vihjetest ja ühestest tõlgendusvõimalustest. Kunstniku apropriatsioonne iroonia ühes käsitööstusliku fenomeniga ja arusaamatu tehnikaga on kujundanud tema töödes ajaliku atmosfääri, erilisusesse sumbunud kunstliku maailma. Väljapandud ehted on kui lugu ilma õnneliku lõputa.
Ivar Kaasik on sündinud 12. aprillil 1965 Kuressaares. Aastatel 1983-92 õppis ta Eesti Kunstiakadeemias (tollal: Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis) arhitektuuri ja hiljem metallehistöö kateedris, aastatel 1989-90 Burg Giebichenstein Kunsthochschule Halles, seejärel töötas erinevates ametites – muuhulgas aastatel 1992–99 kullassepana Saksamaal. Alates 1999. aastast tegutseb Kaasik vabakutselise kunstnikuna. Näitustel osaleb ta alates 1989. aastast, saksa maalikunstnike liidu liikmeks astus 2001. aastal ja Eesti Kunstnike Liidu liikmeks 2012. aastal, ta on ka metallikunstnike liidu ja maalikunstnike liidu liige.
Kunstniku on pärjatud Pariisis maailmakuulsa ehte-Oskariga Diamond International Award (1996). Kirjutajana on Kaasik väljendanud enda paatost ja kunsti tavaarusaamu eiravas sõnaloomingus, autori poolt žanriliselt „miinimum- ja maksimumprogrammiks“ tituleeritud raamatus „Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju“ (2011).
SEDA MA TAHAN, SEDA MA SAAN Jaanika Pajuste
Ehete retsept
50 dl vaiku 10 sl värvi 20 dl mängulisust 50 tl leitud esemeid 10 tl Barbie’sid ja Ken’e 5 tl kitši 100 sl kulda ja teemante
Heleroosa Barbie nägu koogipaberist lõigatud pärlitega kaunistusel mis on hõbealusel – see pross on kandmiseks kaubanduskeskuses allahinnatud Gucci koti järjekorras seistes.
Teemaks on ostlemis- ja tarbimissõltuvus, asjade väärtus ning materjalide petlik välimus. Sa ei vaja seda, kuid ei suuda vastu panna, sellegipoolest pead sa selle ostma. See on sundus. Sa ei suuda näha asja väärtust, tõeline väärtus on omamisiha. Suur punane silt, mis ripub Selfridges’I kaubamaja laes ütleb sulle:
Sa tahad seda Sa ostad selle Sa unustad selle
Ostuvõime näitab samal ajal ka seda, mida me ei saa endale lubada.
Teosed räägivad vastuoludest – ilus ja inetu, odav ja kallis – kust läheb piir ehtsa kulla ja imitatsiooni vahel. Kasutan kujundite, värvide, leitud motiivide ning igapäevaste esemete kummalisi kombinatsioone.
Inspiratsiooniks on “Poun Land” poed. Erinevad asjad on kuhjatud kokku ainsa ühise omaduse tõttu: nad kõik maksavad 1 nael. Materjalid ja värvid on mind enim inspireerinud. Kas ma mängin tarbija meeltega?
Plastikust Barbie’de näod muutuvad madonnadeks – tarbimisest on saanud meie religioon. Praktilised küpsetusvormid muutuvad väärisasjadeks.
Kasutan enamasti roosat ja helesinist. Need värvid on meeldivad ja kergesti loetavad, neil on vaataja jaoks stereotüüpsed tähendused. Need püüavad pilku ja tõmbavad tähelepanu.
Minu teoste eesmärk on panna vaataja mõtlema ja kahtlema. Tahan, et inimesed peatuks ja mõtleks, miks nad midagi ostavad ja mida nad ostavad. Et inimene peatuks silmapilguks ning mõtleks, miks ta tahab seda asja omada.
Jaanika Pajuste (1977) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia Ehtekunsti bakalaureuse 2006. aastal, omandanud 2008. aastal magistriõppe Londoni Kuninglikus Kunsti Kolledžis Idar-Obersteinis Saksamaal. Osalenud paljudel näitustel üle maailma. Võitnud maineka Marzee galerii grand prix 2006, 2006 Midora messi publiku lemmiku esimese auhinna. Hetkel töötab Pajuste vabakutselisena.
Ehted ei ole kunst, kuigi nad väga tahaksid. Kuld ja kalliskivid seda enam. Ka igasugune träni ei ole veel kunst, kuigi vaateaknad on neist pilgeni täis. Ehted on mittekunst“ – sellest räägib meile Kaasiku näitus. Väljas on tööd värvist ja kristallide tuhmunud särast. Aga peamine – välditud on igasugust kooskõla, tasakaalu ja harmooniat. Puudub maitsekus ja ilutunne. Tulemus on kunst. Vähemalt ta väga tahaks seda olla. Kas ainult tahmisest olla sünnib suur kunst? Kindlasti mitte, aga kui panna asjad välja mõnda muuseumi või kunstigaleriisse, saavad ka kõige väiksemad asjad suureks. Või siis muinasjutt, kus elutarkusi öeldakse läbi uduse klaasi, läbi linnu- ja liblikasuu.
„Mis on su lemmikvärv, õnnekivi? Viimane reis? Mis materjali sa kasutad? Miks sellised arusaamatud nimed?“ – kõige raskemaks läheb asi siis, kui kunstnik ise oma töid seletama peab. Või loomisprotsessi kirjeldama. Rääkima oma perest, kodust. Tuleb luua müüt, jääda varju ning anda vaatajale võimalus ise otsustada, mida näha.
Kui Kaasiku varasemad tööd on kaetud teemantidega, siis viimased on sümbioos värvilaikudest, kivihunnikutest, tuha ja tolmuga kaetud välispindadest. Kaotatud on inimese mõõt ja materjali naturaalsus. Väljapandu meenutab plastmassi, loodus on asendatud lootusetusega. Kätte võttes nad pudenevad näppude vahelt või purunevad sootuks. Triviaalsed materjalid, teadlikult sissetoodud vead, tugev anonüümsus ning logisevad detailid annavad kogu näitusele humoorika meeleolu. Ivar Kaasik on sündinud 12. aprillil 1965. a Kuressaares. Aastatel 1983-92 õppis ta Eesti Kunstiakadeemias (tollal: Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis) arhitektuuri ja hiljem metallehistöö kateedris, aastatel 1989-90 Burg Giebichenstein Kunsthochschule Halles, seejärel töötas erinevates ametites – muuhulgas aastatel 1992–99 kullassepana Saksamaal. Alates 1999. aastast tegutseb Kaasik vabakutselise kunstnikuna. Näitustel osaleb ta alates 1989. aastast, saksa maalikunstnike liidu liikmeks astus 2001. aastal ja Eesti Kunstnike Liidu liikmeks 2012. aastal, ta on ka metallikunstnike liidu ja maalikunstnike liidu liige. Kunstniku on pärjatud Pariisis maailmakuulsa ehte-Oskariga Diamond International Award (1996). Kirjutajana on Kaasik väljendanud end paatost ja kunsti tavaarusaamu eiravas sõnaloomingus, autori poolt žanriliselt „miinimum- ja maksimumprogrammiks“ tituleeritud raamatus „Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju“ (2011).
Näituse kaastekstist võib lugeda: „Ivar Kaasiku teosed on tihti arusaamatud, tema tööd on kantud kui otsesest mittemõtlemistungist ja pealesunnitud anonüümsest monoloogist, kaudsetest vihjetest ja ühesest tõlgendusvõimalustest. Inimeseks olemise ärakasutamine on üks tema loomingu peateemasid. Seejuures ei takerdu kunstnik pelgalt ühiskondlike tellimuste ja massikultuuri ootuste pealispinda, vaid süveneb otse kehaliste vajaduste maailma. Kunstniku apropriatsioonne iroonia ühes käsitööstusliku fenomeniga ja arusaamatu tehnikaga on kujundanud tema töödes ajaliku atmosfääri, mingi erilisusesse sumbunud kunstliku maailma. Kaasiku ehted on kui lugu ilma õnneliku lõputa. On üldse midagi, mida pole veel nähtud? Võibolla saabki sellest uus väljakutse ehtekunstile: näidata seda, mis näitamist ei vääri. Kunst ja käsitöö – kas need ongi need kaks suvaliselt nimetatud poolust, mille vahel kaasaegne ehtekunst ilma kokkuleppele jõudmata pendeldab ja ta meile huvitavaks teeb.
Kui jätta kõrvale ehte vajalikkuse ja ehtetegija eksistentsi probleemid, siis kuidas toimivad protsessid, mis panevad paika ehte koha ühiskonnas ning kuidas nad on seotud käsitluste ja otsustega, mis inimene kui sotsiaalne olend langetab? Siinkohal ei huvita meid muljetavaldav kullassepatöö ega ka otsene side kunstniku biograafia/psüholoogia ja tema poolt tehtu vahel. Asi piirdub vaid iseenda ratsionaalsusega.
Küsimused, kes ja kuidas otsustab ehteasja kujunemise, ning kes ja kuidas lahendab valmimisprotsessi, toimivad iga konkreetse kunstniku puhul erinevalt. See on oma dünaamikaga mäng, kus protsessi seaduspärasustele sekundeerib mittearusaadav vastasseis. Mitte ainult elegants, vaid ka kehaline pealetükkivus.
