Tag Archives: Tauris Reose

Tagasi Posted on by

Indrek Mesi/ Ulrika Paemurru/ Tauris Reose

Aknanäitusel HOKSTOL HEDGA PÄRELMIT JALD esitab Indrek Mesi uudse vormikeele otsinguid. Autor seob ehtekunstniku ekspertiisi graafika ja AI-genereeritud visuaalidega ning propageerib seeläbi valdkondade dialoogi.

Indrek Mesi poolt AI-genereeritud visuaalid on litograafia meetodil laserkoopialt trükitud paberile, mida on omakorda liigendatud ja täiendatud metallist ehisdetailidega. Kujutiste valikul on Mesi vältinud stereotüüpilisi klantse AI-genereeritud pilte. Vastandudes teadlikult klišeede rohkele trendile, võib teostes digitaalsete ja analoogsete vahetöötluste tulemusel kohata pigem tummisemaid tumedamaid toone ja hübriidsemaid vorme, kui see mida tavapäraselt seostame AI-genereeritud kunstiga. Katsetused graafika alal lisavad lõpliku vormina teostes esinevatele visuaalelementidele omaette kihi, mis eristab neid lähtekohaks olnud genereeritud piltidele – sinna on lisandunud veelgi enam käelist tegevust ja protsessiga kaasnevaid nö visuaalseid tõlkevigu. Pildid kaotavad teravaid detaile, kuid võidavad juurde uut tekstuuri.

Projektiga soovib autor panustada aktuaalsesse diskussiooni kunstimaastikul AI-
genereeritud visuaalide teemal. Lähenedes AI-le kui ühele tööriistale paljudest, mida on võimalik lisada olemasolevatele oskustele ja tööriistade pagasitele, saab
AI-st väärtuslik kaaslane loomingulises töös, mis ei vähenda kunstniku enda panust
ega takista isikupärast lähenemist teose temaatikale.

Indrek Mesi (1987) on interdistsiplinaarne kunstnik, kes ühendab oma loomingus ehte- ja metallikunsti, graafikat, skulptuuri ja uusi tehnoloogilisi lahendusi. Mesil on bakalaureusekraad ehtekunstis ning omandamisel magistrikraad Eesti Kunstiakadeemiast samal erialal. Mesi teosed on olnud väljas soolo- ja grupinäitustel Eestis ja Hispaanias.

–

Ulrika Paemurru näituse KIVIAJA JÄREL keskmes on messingust ja kõrgkuumussavist pea- ja kaelaehted, mis segavad arhailisi materjale tänapäevaste vormidega ning mõjuvad kui eelajaloolised artefaktid samas omamata ühegi tegeliku kultuuriga otsest sidet. Projekt innustab vaatajat otsima tähedusi teoste sümboolikas ning looma enda taustast ja huvidest lähtuvat mütoloogiat. Ehtekunstile lisaks egüptoloogiat õppinud kunstniku paelub mõte, et inimesed pole ajas muutunud – et meid vaevavad ikka veel samad mured, valud ja küsimused, mis eelkäijaidki tuhandeid aastaid tagasi.

Paemurru kirjutab: “Mulle paistab ühe inimeseks olemise nurgakivina, et meil on vaja teada, kuidas asjad töötavad, leida seletusi ja alguspunkte ning selleks peame me taandama maailma keerukust enda jaoks mõistetavale tasemele – olgu selleks tasemeks siis muinasjutt või koostisosade tehniline nimestik. Sealjuures on omamoodi võluv, et faktiliste, koheselt kontrollitavate teadmiste puudus ei halva inimest, nagu ta võiks halvata masinat, vaid teadmiste rolli võtab üle kujutlusvõime – see viib omakorda tihti ka juba uute teadmiste tekkimiseni.”

Näitusel esitlemisele tulevad uued teosed on edasiarendused kunstniku eelmistest projektidest “Õrnad ahelad” (2018-2021) ning “Ebausk ja ebareaalsus” (2023). Näitus on osa Tallinna rakenduskunsti triennaali (TRTR) satelliitprogrammist.

Ulrika Paemurru (1989) on Tallinnas tegutsev visuaalkunstnik, kelle praktika keskmesse kuuluvad ehtekunst, videokunst ja interaktiivsed teosed. Paemurrul on magistrikraadid egüpoloogias (University of Liverpool, 2013) ja ehtekunstis (Eesti Kunstiakadeemia, 2023) ning kunstialaselt on ta end täiendanud veel HfG Karlsruhe ja Haute école des arts du Rhin ülikoolides ning praktikandina Ruudt Petersi stuudios Amsterdamis. Paemurru on esinenud näitustel Eestis, Itaalias ja Saksamaal.

–

Tauris Reose isikunäitus HAIGLANE JOOVASTUS koondab esemeid ja ehteid, mis peegeldavad kunstniku siseheitlust hetkedel, mil tunded on jäänud ühepoolseks. Näitus on osa Tallinna rakenduskunsti triennaali (TRTR) satelliitprogrammist.

“Mida pikemaks muutub periood joovastuse surve all, seda paeluvam ja ka aheldavam see on.

Iga järgnev samm võib olla ettearvamatu. Ma küll planeerin kogu järgneva teekonna – tunni, päeva, nädala, kuid ettearvamatud käänakud mõttemaailmas mängivad kõik ümber. Enesepeks läbi uute poovate järeleandmatute aadete, mis koormavad aju kuniks need mõtted võtavad üle kogu ümbritseva elu. Kaob söögiisu ja tekib haiglane joovastav tunne.

Mõtteline enesepeks võtab ajaga uusi vorme – äkki vabastaks füüsiline enese nüpeldamine mind neist mõtetest ja tunnetest. See on lihtsalt väsitav. Aju võib iga hetk plahvatada, see ei üllataks mind üldse. Mõtteid koondada muude eluks vajalike teemade ümber ei ole lihtsalt võimalik. Lihtsalt ei ole. Valitseb valurahu. Suutmatus endast välja rabeleda. Seal pole otsest teed, mille kaudu saaksin astuda uuesti üle serva tagasi reaalsusse. Tuleb vaid lasta ajal end kanda.”

Tauris Reose (1996) on Eestis tegutsev metallikunstnik ja õpetaja. Ta on Märjamaa Muusika- ja Kunstikooli vilistlane (2012), lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia metallikunsti eriala (Ehte- ja Sepakunst BA 2021) ja õpingute ajal täiendanud ennast Gothenburgi Ülikoolis Steneby Rootsis (2019). Tema töid on eksponeeritud Eestis, Rootsis, Hollandis, Ungaris ja Portugalis. Kunstniku loomingus on läbivateks teemadeks ülemõtlemine ning vaimse tasakaalu otsing.

Tagasi Posted on by

SAUN

Näitus on osa Tallinna rakenduskunsti triennaali (TRTR) satelliitprogrammist.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Saku Õlletehase AS ja Ferrorist OÜ.

Näitusel SAUN avaneb A-Galerii SEIFIS kolme kaasaegse sepakunstniku autoriloomingu kaudu vaatepilt, milles võib esmapilgul süüdistada liigset leilitamist, ülevihtlemist ning veidike vintis pead. Või ehk on süüdi sürrealistlikke algetega ruumi kujunemises saunas avalduv müstika? Valla pääsenud teise maailma uks, mis on täitnud lava nihutatud reaalsusega? Kuldne saunaviht, laeni veninud leilikulp, pronksist kerisekivid, sulanud seebid – need on esemed, mis jäävad Kalma sauna keskmisele päevale võõraks, kuid on siiski äratuntavad igale endast lugupidavale saunasõbrale. 

Ajalooliseltki on saun praktiliste vajaduste ja müstiliste maailmade kohtumiste lävepakk. Saunas pesti end, et pühapäeval kirikuriided selga ajada ja olla valmis hingepuhastuse kogemiseks. Saunas kergitati õlleteoks pärmi ja kuivatati liha, sünnitati ja kui keegi suri, viidi ta sauna ja pesti viimast korda puhtaks. 

Vepslased nimetavad oma pärimuses sauna ukseks teise maailma, Mulgimaal öeldi: “Sann om püham kotus kui kerik” ja Tammsaare kirjutab: “…Kui inimesed on üheskoos saunas käinud, siis on nad omad inimesed, peaaegu sõbrad. Saun teeb kõik ühesuguseks. Saun on nagu haud.” 

Saun on keerukas mõiste, struktuur, mis on samas meeletult selge ja lihtne. Saunalaval on asjad paigas. Leili visatakse siis, kui enamik selleks soovi avaldab. Kui kuumus hakkab liialt turjale või kui olud muutuvad vaimule liialt raskeks, on alati vaba võimalus lahkuda. Laval võib olla ihualasti või rätik ümber keha, kanda ujumispükse või bikiine, panna pähe vilditud saunamütsi ja kaitsta varbaid sussidega. Saunas võib olla sina ise.

Tänapäeval on see struktuur sattunud erinevate teaduste ja pseudoteaduste uurimise alla. Ilmub artikleid sauna kahjulikkuse ja kasulikkuse kohta, püütakse leida kõige õigemat leilitemperatuuri ja protseduuri kestvust, et saavutada suurimat kasutegurit. Välja on ilmunud teadjamehed, kes sätivad enne igat saunatseremooniat piinliku täpsusega kerisekive, valmistavad nõiakateldes eeterlikke tinktuure, pomisevad leilitalumise mantraid, peavad pikki loenguid selle kohta, millal, kuidas ja millega teha õige viht, ning leiavad igas saunas, kus nad viibivad, alati mõne väiksema või suurema vea. 

Kunstnike, siinkõnelejate arvates kehtib saunamaailmas lihtne kuldreegel: parim saun on see, mille lavale parasjagu sattunud oled ja viha võiks soovituslikult valmis lõigata siis, kui sauna minek on ees ootamas.

Taavi Teevet, Karl Uustal ning Tauris Reose on kolm eesti kunstniku ja sõpra, kes kohtusid sepakunsti õpingute ajal Eesti Kunstiakadeemias. SAUN on nende esimene ühine näituseprojekt.

Taavi Teevet (1996) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (Disain ja rakenduskunstid  MA cum laude 2023) ning töötab seal alates 2021. aastast metallitöökodade meistri ja juhatajana. 2023. aastal pälvis Teevet Eesti Kunstiakadeemia noore tarbekunstniku preemia ning Marzee kaasaegse ehtekunsti galerii lõpetajate näituse preemia. Teevet on osalenud näitustel Eestis, Saksamaal, Belgias, Ungaris, Itaalias, Suurbritannias, Portugalis ja USA-s. Teevetit paeluvad materjalide ja tehnoloogiate sümbioos, klassikaliste tehnoloogiate eksperimentaalsed edasiarendused ja mäng materjali mälu ning laetusega. 

Karl Uustal (1999) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia metallikunsti eriala (Ehte- ja sepakunst BA 2021). Uustal näeb end lisaks kunstnikule ka käsitöölisena ning huvitub taidega seotud tundmustest. Loomingulises praktikas on tema jaoks oluline katsetusterohke protsess ning selle üllatuslikud ilmingud tulemis. Peamised meediumid, millega ta end väljendab on puit ja metall. Nende kahe materjali abil leiab ta elulisi ning ajaloolisi seoseid looduse ja tehnoloogia vahel.

Tauris Reose (1996) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia metallikunsti eriala (ehte- ja sepakunst BA 2021) ning lisaks õpingute ajal täiendanud ennast Gothenburgi Ülikoolis Steneby Rootsis. Ta on Märjamaa Muusika ja Kunstikooli vilistlane (2012) ning töötab seal ka õpetajana. Tema töid on eksponeeritud Eestis, Rootsis, Hollandis, Ungaris ja Portugalis. Kunstniku loomingus on läbivateks teemadeks ülemõtlemine ning vaimse tasakaalu otsing.