Tag Archives: Aknanäitus
REET SALONEN/ ELIS LIIVO
05.06. – 30.08.2026
A-Galerii AKENDEL ööpäevaringselt. Pidulik avamine toimub reedel 5.juuni kell 18:00–20:00. Näitusi A-Galeriis toetab Eesti Kultuurkapital.
Reet Salonen
DOWN UNDER
Näitus DOWN UNDER lähtub ehtekunstniku Reet Saloneni pikaajalisest huvist Okeaania suunal. Viimase kuue aasta reiside jooksul on ta inspiratsiooni on ammutanud Uus-Meremaa loodusest, “suurest punasest maast” Austraaliast ning ka Samoa eksootikast, sealsetest ainulaadsetest kultuuridest ja inimestest. Värskeimad tööd on valminud käesoleval aastal, vahetult peale veebruaris toimunud reisi Melbourne’i ja Lääne-Austraaliasse. Väljapanek koondab kaugete kontinentide olemuse ning materjalide vahelise vahetu dialoogi, Saloneni sõnul:
“Teoste loomisel olen saanud impulsse lennust üle ookeanide ja Suure Vallrahu ning sealsest veealusest maailmast, pikkadest ringreisidest autoga Austraalias, Uus-Meremaal ja Samoal. Olulist rolli mängis maa-alune temaatika: maavarad, vasekaevandused, vääriskivid ja Austraalia kuld. Näitusel on ka pross “Pool mu südant,” kus on kasutatud Perthist ostetud haruldast sebrakivi, mida leidub looduslikult vaid Lääne-Austraalias Kimberley piirkonnas Kununurra lähedal.
Minu reisimälestused on settinud terviklikuks kogemuste sümbioosiks, loominguks, kus ma ei püüa luua otsest koopiat konkreetsest objektist, vaid annan edasi kogutud muljete intuitiivset peegeldust.
Kõik näitusel olevad ehted on valminud ainueksemplaridena. Nendes olen kasutanud reisidelt leitud, ostetud või kingiks saadud materjale ning metallidest peamiselt hõbedat, vaske ja messingut. Austraaliat iseloomustab minu meelest kõige paremini vask, punakas nagu maa isegi.”
Reet Salonen (Mängel-Juuse) on Pärnus sündinud ja Helsingis resideeruv ehtekunstnik, disainer, galerist ja maalikunstnik. Ta on omandanud kõrghariduse Eesti Kunstiakadeemia tööstusdisaini erialal. Metallikunstnikuna on ta julge katsetaja, kelle loomemeetod põhineb vahetul materjalikäsitlusel. Salonen on esinenud mitmetel rahvusvahelistel isik- ja grupinäitustel ning pälvinud oma loominguga märkimisväärset erialast tunnustust. Tema teosed kuuluvad muuhulgas Soome Riiklikku Kunstikogusse ning ta on nii Eesti Metallikunstnike Liidu kui ka Soome Ehtekunstnike Ühenduse liige. Käesolev väljapanek on kunstniku esimene ehete isikunäitus Eestis.
…
Elis Liivo
SUBSTANTSIAALNE RAMM – OHVERDUS
“Miski meis peituv paneb aluse soovitule ja mittetahetule. Kui tihti me mõtleme sellele, mis ja milleks see on loodud? Kindlasti aga selleta jääks tegemata kõik need hea- kui ka mitte nii head teod, kaalutletud otsused ning rumalused.
Me sünnime selle miskiga, substantsiaalse jõuga, mis tihti ei allu juhitud teadvusele. Ja nii ongi parem, sest see jõud tagab sisemise tasakaalu olemasolul kõike, mis on elus oluline: armastust, hoolivust, soovi ületada ennast ja otsida tähendust millelegi enamale kui lihtsalt ära olemisele. Võimaluse ohverdada end millegi ülevama nimel, mis kestab kauem kui meie lihalik seisund. Läbi selle saada kontakti esivanemate ning tulevaste põlvedega, andes eksistentsile väe ja eesmärgi. Olla ühenduses teisega, olla mõistetud, olla mõjutatud kõrgemast, olla ja lihtsalt olla siin maailmas kui looja ja vajadusel ka hävitaja. Aga kust ikkagi tuleb see jõud? Ramm luua olematust eoselisusest ja lahustada lõpus kõik olnu, et siis taas tõusta ja kesta ning nii loodetavasti jätkuda lõpmatuseni.
Kõik esinev kuulub kõigile ning tuleneb meist endist ja selle tulemusena on elu ahelreaktsioon millelegi, mida ei oska ükski meist ratsionaalselt sõnadesse panna. Muutus saab alata aga tahte suunamisest millegi parema ja jäävama nimel, ohverdades selleks endale kõrgemalt antud rammu. Inimese suurus seisneb aga võimes suunata enda elujõudu sinna, kus see teenib nii teda ennast kui ka kõiki teisi. Iga ramm saab kord otsa, kuid sellest kõigest jääb siiski järgi olnu kaduvuse ajas mõõdetav jälg.”
Näituse SUBSTANTSIAALNE RAMM – OHVERDUS teosed on pühendatud tööle ja püsivusele. Elis Liivo loodud muistses stiilis naiste ehted tõukuvad uskumustest, mille kohaselt ehted võimestasid inimest tänu neid kandes tekkinud helile. Autor on töid väestanud enda juustega, nähes neis energeetilist materjali, mis aitab hoida ühendust teosega mõtteliselt ja füüsiliselt ka peale tema surma. Lisaks on esitletud sõrmused kollektsioonist “Erosioon”, mis ilmestavad oleva ja kaduva kooslust ehk jõude, mis loovad ja samal ajal õõnestavad.
Elis Liivo (1990) on Hiiumaalt pärit kontseptuaalne ehtekunstnik. Liivo käsitleb identiteedi ja pärandiga seotult enda emotsioone ning kogemusi uurides inimolemuse sageli nähtamatuks jäävaid kihte, nende haprust ja tugevust. Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonnas aastatel 2021–2025 ning täiendanud end Konstfack University of Arts, Crafts and Design ülikoolis Stockholmis ning praktikal Hispaanias ettevõttes Crisopeya. Liivo on ehtebrändi ZYLELY asutaja. Ta on osalenud mitmetel rahvusvahelistel näitustel, sealhulgas Lissaboni ehtebiennaalil, Müncheni ehtenädalal ning Transilvaania ehtefestivalil. 2026. aastal toimuvad tema isikunäitus A-galerii AKENDEL ja grupinäitus “Genius Loci 7” Reigi Pastoraadis.
MAIA HELLMAN (SWE)/ ANNE REINBERG
VALGUSEGA AKTIVEERITUD
Kolm materjali, üks protsess. Igaüks murrab valgust erinevalt.
Näitusel olevad plaadid on käinud läbi liivapritsi alt, kiirendades protsesse, mis aja möödudes toimuks aeglaselt. Abrasiivne töötlemine kulutab pinda tehes nähtavaks materjalide vastupidavuse: klaas muutub iga töötlusega üha õhemaks, muutudes läbipaistvamaks ja nõrgemaks; keraamika, näiliselt tugev, on poorne ja vastuvõtlik; raud püsib kõige kauem.
Nende seas on savil eriline koht. Erinevalt metallist, mida saab ümber sulatada ja uuesti vormida, ei saa põletatud savi tagasi pöörata. Sellel ei ole teist elu toormaterjalina. Kui kuumus on savi muutnud, eksisteerib see edasi ainult sellena, mis ta on, kogudes kahjustusi, talletades mälu ja liikudes vaid ühes suunas. Keraamika on võib-olla kõige ausam materjal: pöördumatu selle sõna kõige otsesemas tähenduses.
Liivaprits ei hävita neid objekte niivõrd, kuivõrd kiirendab nende kujunemist, lükates iga materjali edasi mööda rada, millel see juba oli. Korrosioon ei ole lõpp, vaid protsess, mis on materjali tegelikult algusest peale saatnud.
Maia Hellman on Rootsi-Portugali päritolu autor, kes töötab keraamika, metalli ja klaasiga. Tal on bakalaureusekraad metallikunstis Göteborgi Ülikoolist ning ta lõpetab praegu magistriõpinguid taidestuudiumis Eesti Kunstiakadeemias. Hellmani kunstipraktika keskendub hetkedele, mil materjalid paljastavad oma tõelise olemuse aja möödumise, kulumise ja muundumiste kaudu. Skandinaavia ja Baltikumi keskondatest mõjutatuna põhineb tema töömeetod hoolikal vaatlusel ja käelistel oskustel.
_______________________________
MURD JA JÄLJED
Näituse MURD JA JÄLJED ehted lähtuvad materjali voltimisest, jälgedest ja kuumusest kui töövõtetest, mille kaudu kujunevad pinna reljeef ja struktuur. Rangest kordusest eemaldudes liigub tähelepanu materjali reageerimisele tööprotsessis. Näitus käsitleb kontrolli ja juhuslikkuse kokkupuutepunkti ning seda, kuidas need kujundavad vormi. Ehted ei ole valatud, vaid on käsitsi volditud ja vormitud.
Anne Reinberg on eesti ehtekunstnik. Ta lõpetas 2005. aastal Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala bakalaureuseõppe. Eelnevalt arvutigraafiku haridusega kunstnik osaleb näitustel aastast 1996. Tema loomingus põimuvad hõbe, puit ja kristallid, tuues esile looduslikes struktuurides peituvaid mustreid ning neid kujundavaid matemaatilisi seaduspärasusi. Reinberg on Eesti Metallikunstnike Liidu liige.
Näitusi A-Galeriis toetab Eesti Kultuurkapital
KEIU KOPPEL (EST)/ MICHAEL SCHOORL (NLD)
VARINGU EEL
Ehtekunstniku Keiu Koppel uued teosed on inspireeritud kaardimajadest. Poeetiliste meisterlikult teostatud objektide kaudu püstitub küsimus, kui kaua võivad vastu pidada inimeste loodud rohkem ja vähem reaalsed konstruktsioonid. Näitusel VARINGU EEL saavad mõisted ebastabiilsus, igatsus ning pinge vormi.
Väärtus ja turvatunne püsivad seni, kuni ootamatusi ei juhtu.
Kuni laud on sirge.
Kuni keegi ei hinga liiga sügavalt.
Varing ei ole pauk.
See on see hetk, kui käsi jääb korraks õhku pidama.
Kui kõik saavad aru, aga keegi ei taha veel uskuda.
Kui kaua peab vastu see, mida me nimetame päriseluks?
Ja mis juhtub siis, kui enam ei mängita kaasa?
Kas pinnale võib tõusta seesama nälg —
millest oleme iga hinna eest hoidunud.
Keiu Koppel (1988) on Eesti ehtekunstnik, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala. Tema loomingus on selgelt tunda materjalide mitmekülgset kasutust ja isikupärast visuaalset keelt, mis liidab poeetilisi ideid ja kantava ehte vormi. Koppeli tööd ühendavad traditsioonilise käsitöö kaasaegse kunstilise lähenemisega. Ta elab ja töötab Tallinnas ning loob nii kantavaid autoriehteid kui kontseptuaalseid teoseid.
____________________
VOLDITUD FASSAADID
Näitusel VOLDITUD FASSAADID näeb Hollandi kunstniku Michael Schoorli maju kujutavate skulptuuride seeriat. Majad on justkui inimese teine nahk, need kujundavad elu ning ilmestavad endasse tõmbumise ja teistele avanemise viise. Schoorl käsitleb arhitektuuri keelena, mille kaudu üksikisikud ja ühiskonnad maailmaga suhtlevad, kasutades maju vabaduse, läheduse ja kuuluvuse ideede peegeldamiseks.
Teosed, mida saab voltida kompaktseteks metallplokkideks, toimivad interaktiivsete vestluse algatajatena. Esmapilgul meenutavad need arhitektuurseid mudeleid, kuid nende muutuv mõõtkava ja kaal üllatab. Skulptuurid on sepistatud teraslehtedest, joodetud kokku ja ühendatud hoolikalt valmistatud hingedega. Schoorl loob majade ja raamatute vahel paralleeli. Raamatud on samuti objektid, mis võivad kanda lõputuid lugusid, varjata või paljastada tähendusi ning mida sageli hinnatakse vaid kaante järgi. Iga teos on loodud riiulilt kätte võetavaks, uuritavaks ja seejärel tagasi kompaktseks vormiks volditavaks. Värvi- ja patinakihid loovad taktiilsed pinnad, mis toetavad iga teose narratiivi.
Schoorl kasutab materjali ja tehnikat fiktsiooni ja reaalsuse vahel liikumiseks. Tõde pole niivõrd oluline vaid emotsioon. Kontseptsioonid painduvad sarnaselt sellele, kuidas mälestused muutuvad neid korduvalt külastades. Sidudes lugusid argiste objektidega pakub VOLDITUD FASSAADID tarbimisühiskonnale alternatiiviks emotsionaalse väärtuse esiletõstmist kutsudes üles näitama hoolivust inimesi ümbritsevate esemete ja ruumide suhtes.
Michael Schoorl (1997) on Hollandist pärit kunstnik, kes töötab metalli, puiduga valmistades kohati arhitektuurse mastaabiga skulpturaalseid vorme. Tema hiljutine looming tegeleb majade ja hoonete kujutistega, uurides, kuidas käsitöö, mälu ja narratiivide esitlemine loob emotsionaalse sideme keskkondadega. Schoorl on õppinud metallikunsti Göteborgi ülikooli HDK–Valandi kunstikoolis. 2024. aastal läbis ta kursuse ka Eesti Kunstiakadeemias ning naaseb sinna peagi residentuuri. Ta on osalenud näitustel Rootsis, Hollandis ja Saksamaal. Lisaks kunstipraktikale juhib Schoorl stuudiot De Nietsfabriek, mis keskendub skulptuursele toodangule, restaureerimisele ning eritellimusel puidu- ja metallitöödele.
Näitusi A-Galeriis toetab Eesti Kultuurkapital.
AASTANÄITUS 2026
Kadi Veesaar/ Nathaniel Lazar/ Maria Kiialainen
Reedel, 05.09 kl 18 avanesid A-Galerii akendel näitused PORTAAL, OLEMATUSE KAAL ja METSA KAUNISTUSED.
Isiknäitusel PORTAAL jätkab Kadi Veesaar ehte ja skulptuuri piiri uurimist, ehet saadab tema fotolooming. Varasemalt peamiselt metalli materjalina kasutanud Veesaar esitab seekord teoseid kivist, rõhutades näiliselt tugeva materjali õrnust ja taktiilsust. Veesaar on fotograafiaga tegelenud ligi 20 aastat ning kasutanud oma ehete lähtepunktina alati fotot, kuid PORTAAL on tema esimene näitus, kus on korraga eksponeeritud mõlemad. Veesaar kirjutab oma loomingust nii:
“Tänapäeval on kõigil kiire ja ennast on peaaegu võimatu välja lülitada. Kuidas ennast selles olukorras aidata?! Kuidas varastada hetki enda jaoks ja leida lõõgastust?! Istudes oma esimese lõuendile prinditud “Portaali” foto ees avastasin end korraga mujalt. Sealt, kuhu keegi mulle järgneda ei saa. Kus saan olla iseendaga üksi ja ainult enda päralt. Seda kõike olukorras, kus mu väikelaps vajab pidevat tähelepanu, ehted töölaual lõpetamist ja rohi maasikapeenras rohimist.
Nii sündis idee luua töövahend endale ja teistele. Fotokaameraga maalitud maal, mis suunab sind läbi voogava unenäolise pehmuse “Portaali.” Saad reisida linnulennul kohtadesse, kuhu keegi peale sinu ei pääse. Kus hetkeks keegi sinult midagi ei oota ja saad olla lihtsalt iseendaga.
“Portaaliga” kaasneb peoehe ehk objekt, mida saab hoida peos ja tunnetada selle vormi ja kummaliselt rahustavat jahedat pinda. Maal on seinale, ehte aga võib võtta kaasa, kui on soov siseneda portaali kodust väljaspool.”
Kadi Veesaar (1976) on eesti kunstnik, kelle looming hõlmab fotot, ehteid ja objekte. Fotograafina jäädvustab ta emotsiooni, ehtekunstnikuna materialiseerib selle, väljendades end peamiselt metallis ja kivis. Kunstnikule on oluline ehte suhe kandjaga. Ta julgustab ehet katsuma, tajuma, märkama, tunnetama. Veesaarel on varasemad magistrikraadid tekstiilitehnoloogias/rõivadisainis ning informaatikas, ehtekunsti õppis ta EKAs (2013-2015) ning on lisaks end korduvalt täiendanud välismaal. Alates 2015. aastast tegutseb Kadi Veesaar vabakutselise kunstnikuna, ta on osalenud mitmetel kodumaistel ja rahvusvahelistel näitustel ning õpetanud EKAs ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemias. Veesaar tegutseb Tartumaal isiklikus stuudios ning ka Tartus ühisateljees Cirrus.
Näitus OLEMATUSE KAAL esitleb minimalistliku ehteseeriat, mis uurib tähenduseta vormi ja mälestuste koormat.
Nathaniel Lazar (1994) on New Yorgist pärit juveliir, kes elab ja töötab alaliselt Tallinnas. Peamiselt valmistab ta eritellimusel abielu- ja kihlasõrmuseid, põimides kaasaegset minimalistliku esteetikat traditsiooniliste tehnikatega. Pärast bakalaureusekraadi omandamist Skidmore’i kolledžis (2016), kus ta pälvis tunnustuse ehte- ja metallikunsti erialal, töötas ta kolm aastat David Yurmani juures juveliirina valmistades luksusehteid. Käesolev näitus on tema esimene kaasaegse ehtekunsti väljapanek.
Näitusel METSA KAUNISTUSED näeb Soome kunstniku Maria Kiialaineni ehteid ja tekstiili kombineerivat installatsiooni. Kiialaineni ehted on justkui kantavad skulptuurid, mille kaudu saab uurida inimese ja looduse suhet. Installatsiooni idee kasvas välja seenelkäigu mälestustest, tema peretraditsioonist, mis on oluline ka siinses kultuuripärandis.
Näituse jaoks ammutab Kiialainen inspiratsiooni Helsingi ohustatud Stansviki metsast. Installatsioon koosneb kolmest tekstiilpinnast, millest igaüks kujutab erinevat maastikku, kus kasvavad seened: rohumaad, lehtmetsad ja kõdu. Nende peale on peidetud väikesed realistlikud seenekujud, mis on valmistatud metallist ning kaetud kuumemailiga. Olles ühtaegu kantavad ehted ja installatsiooni osad, seovad “seened” inimkeha mõõtkava metsa mõõtkavaga.
METSA KAUNISTUSTE kaudu kutsub Kiialainen vaatajaid süüvima metsa kihilistesse maastikesse ja mõtisklema nähtamatute võrgustike üle, mis hoiavad elurikkust ja seovad meid loodusega.
Maria Kiialainen on klaasikunsti taustaga Soome kunstnik, kes töötab kaasaegse ehtekunsti, skulptuuri ja installatsiooni väljadel. Ta kasutab oma töödes sageli segamini vaske, emaili, tekstiile ja looduslikke materjale. Ta omandas magistrikraadi Burg Giebichensteini Kunsti- ja Disainiülikoolis Saksamaal 2020. aastal, kus tema diplomitöö pälvis Saale Sparkasse kunstipreemia. Kiialainen on olnud finalist mainekatel konkurssidel Talente ja BKV Prize for Young Applied Arts. Tema töid on eksponeeritud rahvusvaheliselt, sealhulgas isikunäitustel Berliinis (2020) ja Soomes Taidekeskus Idä’s (2024). Kiialaineni teosed kuuluvad Soome Riiklikusse Kunstikogusse.
Kõiki näituseid toetab Eesti Kultuurkapital.
Maria Kiialaineni näitust toetab ka Soome Kunstide Edendamise Keskus.
Lynn Batchelder / Bianca Triinu Toots
Reedel, 13.06 kelll 18 avasid A-Galerii akendel näitused Bianca Triinu Toots (EST) ja Lynn Batchelder (US)
HELIST LEITUD
Bianca Triinu Tootsi kõrvaehted ja kaelakeed toovad tähelepanu keskmesse kuulamise kogemuse ja kõrva. Ehted on valmistatud filigraantehnikas puhtast hõbedast ning on inspireeritud nii heliuuringutesse süvenemisest kui ka Kesk-Portugali helimaastikust. Samuti on tähtis kandja, ehte jaoks enda kõrvast vormi andnud inimene on teoses alati nähtav, olemata ise kohal.
Kunstnik kirjutab: “Meid ümbritsevad kõikjal helid. Nad jõuavad kohale enne, kui me neid märkame. Ukse kriiksuvad hinged, linnulaul okste vahel, ööliblikad aknale koputamas, nagisevad puud tuules kõikumas. Helilained kui väljaütlemata mõtted. Nad leiavad meid üles köögist, terrassilt, mere äärest, kõrvaltoast. Sammud vanal puitpõrandal. Nad ilmuvad tegevustes ja vaikusehetkedes. Helid istuvad meie kõrval. Nad on meie südame tuksumine. Nad ootavad. Ja siis, ootamatult, me märkame neid. Helid on meid leidnud.
Õhk on helidest paks—mesilaste sumin kameeliapuu võras, kaugenev lennuk, sulav jää klaasis. Heli hoiab ja suunab. Mitte valjult. Aga vahel väga valjult. Mitte korraga, vaid kiht-kihi haaval. Kuivanud heinakõrte sahin tuules. Vihmapiisad plekil. Samaaegselt ja ühekaupa. Meie kõrvad, otsides tähendust, janunevad helide järele. Teevad valiku. Määravad helitugevuse. Kella tiksumine. Vestlus kõrvaltoas. Kummitama jäänud viis. Kõrvade vahel sünnib meie oma helimaastik. Silmad sulgedes näeme kuulmise kaudu. Hääle kaja teisel pool järve.
Helid liiguvad otse meisse: lähevad mööda mõtetest, jõuavad otse südamesse. Oma ülevoolavuses saavad helilained tunneteks. Elevus tuttavas hääles. Tuulekellade unenäoline helin. Magava kassi rahulik hingamine. Ootamatu koputus uksel. Helid toovad tagasi hetked, mida me ei teadnud unustanud olevat. Nad ootavad meilt täit tähelepanu ja vastutasuks saavad mälestuseks. Olles nii mööduvad kui jäävad. Sügislehtede krabin jala all. Praksuv tuli kaminas. Raamatulehe keeramine. Nad ümbritsevad meid. Ja siis, nagu läbi une kostunud sosin, liiguvad nad edasi. Neist jääb õhku kontuur, mis ikka veel õrnalt väreleb.”
Näitust toetab Eesti Rahvuskultuurifondi Kadri Mälgu alafond.
Bianca Triinu Toots (s. 2000) on Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud (BA 2024) ehtekunstnik. Õpingute käigus täiendas ta end rahvusvaheliselt, õppides vahetusüliõpilasena Itaalias (Alchimia Contemporary Jewellery School) ja Saksamaal (Campus Idar-Oberstein). Tootsi looming hõlmab nii ehteid kui ka väiksemaid objekte ning ta eelistab kasutada traditsioonilisi materjale nagu kivi ja hõbe. Kunstniku töödes on keskne koht kantavusel ja kehalisusel.
ÜLETADES…
Pealkiri “ületades…” viitab teatud muutusele, tundele läbides teekonda. Ristudes… eemaldudes… valikud… lävi. A-Galerii AKENDEL esitletud teosed peegeldavad aja kulgu ja on kunstniku Lynn Batchelderi uurimuste tulem kivimite kohta nii Tallinnas, kui kodulinnas New Yorgis. Oma töödes kasutab ta Eestis mere äärest korjatud graniiti ja Hudsoni oru metsadest kaevatud kvartsi. Kivid on kunstnikuga mitmeid kordi läbinud mandritevahelise teekonna ja nii iga reisiga kogunud eri paikade laetust.
Kunstnik kirjutab: „Viimase kümnendi jooksul olen uurinud jälgede jätmisega seonduvat läbi korduste, täppide, joonte ja ruudustike. Kivipindadele kantud ristuvad jooned on ühed varasemad teadaolevad joonistused. Kogun, uurin, lõikan ja silun kivifragmente ning esitan need koos otseste illustratsioonidega, et siduda hetkeline olevik ja geoloogiline ajalugu.
Alumiinium mõjub pehme nahana, mis kujutab maapinna või maastiku fragmente, näiteks teoses “täpist tolmuks”, jagab ta seda, mis on üleval ja mis on all. Anodeerimine loob poorse, paberilaadse pinna, mis võimaldab uurida ja salvestada ekspressiivseid struktuure. Teoses “tardunud” loon kivijoonistuste kogumi, mis on mõeldud laiali hajuma ja rändama minema. Iga töö kaudu uurin ka ehtele kiviistutuse võimalusi, need on seotud kivi leiupaikade ning kinni hoidmise ideega.“
Lynn Batchelder on kunstnik ja õppejõud New Yorgist. Tema loominguline praktika keskendub joonistamisele ja jälje jätmise teooriatele. Ta on omandanud metallikunsti magistrikraadi SUNY New Paltzist ja bakalaureusekraadi Lääne-Michigani Ülikoolist. Batchelder on osalenud mitmetes residentuurides ka Eesti Kunstiakadeemias ja on pälvinud stipendiume ning auhindu, sealhulgas Art Jewelry Forum Artist Award’i. Ta on oma teoseid eksponeerinud rahvusvaheliselt, hiljuti osutus valituks mainekale “Schmuck 2024” näitusele Müncheni ehtenädala raames. Kunstniku esindab USAs tegutsev kaasaegse ehtekunsti galerii Gallery Loupe. Batchelder on metallikunsti osakonna dotsent ülikoolis SUNY New Paltz.
Oles Tsura/ Irina Lindqvist
Reedel, 14. märtsil kell 18 avanevad A-Galerii akendel kahe Ukrainas sündinud ehtekunstniku, Oles Tsura ja Irina Lindqvisti, näitused – KÜLGETÕMME ning SÕNAMÄNGUD JA JULGUSTUSMÄRGID.
KÜLGETÕMBEL ehk atraktsioonil on mitmeid vorme. Bioloogias on see jõud, mis toob olendid kokku – olgu see romantiline, sotsiaalne või füüsiline külgetõmme. Emotsionaalne veetlus seob inimesi ühiste väärtuste kaudu, samas kui füüsikas ja keemias hoiavad tõmbejõud planeete orbiidil ja aatomeid keemilistes sidemetes.
Kaasaegses elus võib olla inimeste atraktiivsus nii loomulik kui ka hoolikalt kujundatud. Mood, meik ja aksessuaarid suurendavad ihaldusväärsust – punane huulepulk, liibuvad siluetid ja ehted toimivad võrgutusvahenditena. Ilurituaalid moonutavad reeaalsust, rõhutades isiklikku veetlust ja varjates ebatäiusi. Nii mehed kui naised kasutavad neid iluvõtteid, hägustades traditsioonilisi eneseesitluse piire.
Oles Tsura kirjutab: „Nendest ideedest inspireerituna lõin ehte seeria prossidest, mis kujutavad pulgakomme – objektid, mis tekitavad nostalgiat, rõõmu ja ühendustunnet. Nende erksad värvid ja siledad pinnad kutsuvad puudutama, äratades magusaid mälestusi ja mängulist külgetõmmet. Kas need on päris pulgakommid? Proovige järele!“
Oles Tsura (1993) on Ukrainas sündinud kunstnik, kelle kirg kunsti ja disaini vastu on saatnud teda kogu elu. Ta alustas haridusteed Kosivi Rakendus- ja Dekoratiivkunsti Instituudis ning omandas hiljem bakalaureusekraadi kaunites kunstides, keskendudes vääriskividele ja ehtekunstile Trieri Rakenduskõrgkoolis Saksamaal. Pärast lõpetamist töötas ta kolm aastat kohalikus vääriskivide lihvimise ettevõttes. Hetkel jätkab ta magistriõpinguid HAWK Rakenduskõrgkoolis Hildesheimis, Saksamaal.
SÕNAMÄNGUD JA JULGUSTUSMÄRGID on ehtekunstinäitus Irina Lindqvistilt. Kunstnik tutvustab oma ideid järgmiselt:
„Sündisin Harkivis, Ukrainas. Viimased kolm aastat verist ja ebaõiglast sõda – täis lahendamatute vastuolude sasipundart – on viinud hetkeni, kus Ukrainat ähvardab sundimine „rahu“ sõlmimisele, mis võib muuta riigi lõhestumise vältimatuks. Rahvas, kelle ajalugu on täis vastupanu, muutub taas tundmatuseni.
Kõik, mis on viimase kümnendi jooksul toimunud, on sundinud mind süvenema oma kodumaa ajalukku, ümber mõtestama selle narratiive ja nihutama oma vaatenurka. Selle protsessi käigus avastasin end uurimas ajaloolisi sõjamedaleid – käegakatsutavaid tõendeid reaalsetest otsustest ja nende tagajärgedest. See uurimistöö inspireeris mind looma tekstiilist sõjaväemedalite seeriat.
Huvitaval kombel on paljud medalid antud tsiviilvapruse eest. Üks, mis mind eriti kõnetas, oli 1832. aastal Rootsis loodud medal För berömliga gärningar (Austatud tegude eest), millega tunnustati isiklikku vaprust tsiviilkontekstis. See märkis mitte ainult elu päästmist, vaid ka julgust, vastupidavust ja meelekindlust.“
Irina Lindqvist (1963) on Ukrainas sündinud ja Rootsis tegutsev kunstnik. Tal on metallikunsti taust Eesti Kunstiakadeemiast (1994). Ehtekunstist lähtudes hõlmab tema looming maalitehnikat, fotograafiat, skulptuuri ja tekstiilikunsti. 2007. aastal pälvis Irina teise koha Stockholmi Design Forum’i ehtekonkursil ning tema töid eksponeeriti Waldemarsuddes. Tema loomingut on esitletud muuseumides, galeriides ja kultuuriasutustes üle Euroopa, USA-s, Lõuna-Koreas ja Brasiilias. Ta on teinud koostööd muuseumide disainipoodide ja galeriidega Rootsis, Norras, Prantsusmaal, Soomes ja Ühendkuningriigis. Lisaks on Irina algatanud rahvusvahelisi kultuuriprojekte, mis edendavad kunstilist koostööd Rootsi ja Ukraina vahel.
Chao-Hsien Kuo ja Eero Hintsanen, Elias Sormanen / Heigo Jelle
Chao-Hsien Kuo ja Eero Hintsanen
Aknanäitusel AASTAAJAD näeb Soome kullasepade Chao-Hsien Kuo ja Eero Hintsaneni ehteid. Lahtis asuvas ateljees töötavad kunstnikud loovad teoseid väärismaterjalidest, kasutades traditsioonilisi tehnikaid. Nende looming peegeldab Soome looduse ilu ja lugusid.
Eksponeeritud ehted kajastavad Soome mitmekülgsust — rõõmsameelseid ja romantilisi suvesid, mis vastanduvad karmidele ja vastupidavatele talvedele. Chao looming on õrn ja naiselik. Ta naudib looduses viibimist ning näeb ilu igas aastaajas. Oma ehetes soovib Chao väljendada elu lihtsuses peituvat õnne. Teisalt on Eero tööd robustsemad ja neis kajastub Soome kliima karm olemus. Loodus, mis teda lapsena ümbritses — metsad ja järved, olid tema mänguväljak. Eero looming on inspireeritud vanade lugude ürgsest ja toorest müstikast.
Mõlema kunstniku tööd peegeldavad inimeste ja looduse suhet, kuid läbi väga erinevate lähenemiste. Mõlemad kunstnikud keskenduvad pigem vormi ja looduse ilu uurimisele, kui vaatajale kindlate lugude jutustamisele. Nende pühendumus oma taidele on selgelt nähtav tööde kõrges kvaliteedis.
Chao-Hsien Kuo (1973) ja Eero Hintsanen (1972) on Soome kullasseppade paar, kes on töötanud koos alates 2005. aastast ja esinenud rahvusvahelistel näitustel alates 1990. aastate lõpust. Mõlemad on õppinud Lahti disainiinstituudi kullassepakoolis ning omandanud magistrikraadi Aalto Ülikoolis Helsingis. Neid mõlemaid on tunnustatud Soome Kullasseppade Liidu poolt prestiižse tiitliga “Aasta Kullassepp,” mille pälvis Eero 2019. aastal ja Chao 2022. aastal.
Elias Sormanen
Kui põhjamaise öö must koobas neelab mõistuse, astuvad sealt välja varjuolendid. Need on alateadvust asustavad perifeeriates luusivad olendid, kes õilmitsevad piirialadel. Kui saabub katastroof ja mõistus jääb pimedusse hukku, siis millised imelikud kasvud võivad tärgata selle hüljatud mullast? Taolistel hetkedel võib teada tuntud tõde osutuda vaid uskumuseks ja endine fantaasia muutuda uueks tõelisuseks.
Aknanäituse NOVAJA ZEMLJA LAPSED teosed on sündinud soome kirjaniku Antti Salmineni romaani “Lomonosovin moottori” mõjul, mis kujutab selliseid eelnevalt kirjeldatud huvitavaid olusid ning uue kultuuri tärkamist Novaja Zemlja kaugetel saartel.
Elias Sormanen (1986) on soome sepp ja kunstnik, kes keskendub peamiselt skulpturaalsetele vormidele ja haamriga töödeldud, kohrutatud, lehtmetallist kujutavatele reljeefidele. Korduvad motiivid tema loomingus on kõhedus, absurd ja grotesk. Tal on bakalaureusekraad ehtedisainis ning ta on hetkel magistriõppes Eesti Kunstiakadeemias. Tema töid on eksponeeritud nii grupi- kui ka isikunäitustel Soomes, Saksamaal ja Eestis.
Heigo Jelle
Aknanäitusel LIIVAKAST saab näha sepa Heigo Jelle loomingust kolme raudskulptuuri.
Heigo Jelle kirjutab nii: “Olulisim roll mu tööde sündimisel on mängul. Mängin kujundite, mõtete, rauaga. Elu ei ole ainult seiklus vaid veel rohkem mäng ja enamasti oleneb peategelasest endast, mis mänge ta mängib – kes trips-traps-trulli, kes kabet, kes jalgpalli, kes pokkerit või äraandmist. Või kõike läbisegi. Iga kord, kui töö saab valmis ja see natukenegi kellegile korda läheb – on jälle üks väike mäng võidetud. Sepikoda on mu liivakast ja mänguplats.”
Heigo Jelle (1963) on eesti sepakunstnik. Jelle lõpetas Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi metallikunstniku diplomiga aastal 1986. 1991-2014 töötas Jelle Eesti Kunstiakadeemias õpetades erialaaineid ning oli sellest vahemikust 18 aastat ka Ehte- ja Sepakunsti osakonnas dotsendi ametis, vastutades sepakunsti õppekava eest. Kunstnik on alates ERKI lõpetamisest ja paralleelselt õppejõu tööga järjepidevalt ka oma loominguga tegelenud. Viimased kümme aastat on suure osa Jelle loomingust moodustanud skulptuurid, kuid ta sõnab: “Ma ei ole ennast skulptoriks hakanud pidama, hea meelega olen sepp edasi, pealegi on kõik tehtu rauast.”
ÜKS TA KÕIK: AASTANÄITUS 2025
Eesti ehtekunsti suurim iga-aastane ühisnäitus keskendub seekord väärtustele. Praegusel ajal, mil väärtust nähakse sageli numbrite kaudu, juhivad kunstnikud tähelepanu väärtuse teistsugustele vormidele, mis sünnivad koostööst, kogukonnast ja ühises ruumis kujunevatest suhetest. Näitusel on tänavu teoseid nii A-Galerii kogukonna kunstnikelt kui ka autoritelt, kes on ehtevaldkonnaga uuel moel suhestunud, koondades eri põlvkondade ja taustade kokkupuutepunkti.
Aastanäituse kujunduse loonud kunstnik Karl Joonas Alamaa töötab rõivatekstiilijääkidest valmistatud pehmete figuursete objektidega, mida täiendavad puidust ja metallist orgaanilised pinnastruktuurid. Kujundus põimib ehted ja skulpturaalsed vormid ning suunab mõtisklema, milline võiks olla ehtekunsti roll inimeseks olemise ja teravalt kontrastsete ühiskondlike kriiside keskel.
Pealkiri „Üks ta kõik” viitab pingetele erilisuse ja universaalsuse väärtustamise vahel, kõlamas irooniline: mis iganes, vahet ju pole. Iga teos ja näitus on justkui oma väikese maailma probleemi püstitus ja võimalik lahendus, üks paljus. Suure ühisnäituse puhul avaneb väärtuste ruum, kus näiliselt sarnased osad korrutuvad ja erilisus hajub, kuid vaatamata sellele kerkib pinnale midagi oluliselt ainulaadset, uusi vaatenurki ja ootamatut uuenduslikkust pakkuvat.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Kuraator: Sille Luiga
Kujundaja: Karl Joonas Alamaa
Graafiline disain: Villem Sarapuu
64 kunstnikku: Mirjam Aun, Andrei Balašov, Merike Balod, Jens Andreas Clausen, Margus Elizarov, Rita-Livia Erikson, Kati Erme, Elize Hiiop, Tatiana Iakovleva, Hedi Jaansoo, Ivar Kaasik, Keesi Kapsta, Mari Käbin, Liisi Kõuhkna, Keiu Koppel, Ülle Kõuts, Kalle Kotselainen, Olga Tea Krek, Kadi Kübarsepp, Triin Kukk, Valdek Laur, Kristiina Laurits, Krista Lehari, Claudia Lepik, Viktorija Lillemets, Elis Liivo, Urmas Lüüs, Keiu Maasik, Tõnis Malkov, Henry Mardisalu, Ülle Mesikäpp, Juulia Aleksandra Mikson, Paul Aadam Mikson, Maarja Niinemägi, Erle Nemvalts, Ulrika Paemurru, Õnne Paulus, Margit Paulin, Mari Pärtelpoeg, Darja Popolitova, Ane Raunam, Anne Reinberg, Mari Relo-Šaulys, Liisa-Chrislin Saleh, Tamara Sergijenko, Kairi Sirendi, Birgit Skolimowski, Riin Somelar, Kärt Summatavet, Hansel Tai, Sven Tali, Harry Tensing, Margus Tänav, Bianca Triinu Toots, Kertu Tuberg, Maria Valdma-Härm, Ene Valter, Katrin Veegen, Kadi Veesaar, Kertu Vellerind, Tea Vellerind, Raili Vinn, Ülle Voosalu.