„Tundlikud teemad” räägivad neist asjadest, millel oleks parem või isegi viisakam mitte peatuda. Liig tundlikud, et neist kõnelda. Looduses endas aga ei ole tundlikke ega mahavaikimist väärt teemasid. Looduses on ausus. Tahaks puudutada südant ja selle tunnistust.
Oleme katastroofiga liikunud mõnusalt tiksuvast tuulevoolust keerise keskme tormi. Osata edasi hõljuda, rahuneda, isegi nautida, nõuab suutlikkust oma mõtteid kontrollida ja tegevusi ohjata. Osata unustada …Mul oli midagi öelda, kuid ma ei mäleta, mis see täpselt oli. On hea, et me suudame unustada… Osata taanduda vaatlejaks. Kuid tundlikkus murrab hooti allasurutusest välja ja ei lase rahuneda.
Mind inspireerib seekord töötama segadus, isegi kui ma tahaks teistsugust inspiratsiooni.
Korjan üles katkeid kuuldud juttudest, kogetud paikadest ja tuntud tunnetest. Lapsepõlvemälestustest. Eelmise aasta mälestustest. Olen justkui taandunud ja ootan, mida pakutakse kusagilt sealt, kuhu ei saa ise tellimusi esitada ega läkitatut tagasi lükata. Selle andamiga mängin edasi, manipuleerin, vormin mõttekatkeid eheteks.
Leidmaterjalid ja juhuslikud vormid, amööbsed ja käsnjad, kuivanud ja pragunevad. Elutsükli loomulikkus ja ilu. Kahepalgelisus. Põlastus ja võltsesteetika.
Orgaanilised materjalid vastandudes konstruktsiooni loova metalliga tekitavad tundlikkuse. Kui lihtsast leidmaterjalist saab ehe tänu hõbedast kandjatele, siis kas see ongi materjali vääristamine? Need ehtematerjalid võivad olla sama hästi esteetilised kaunid objektid kui põlastusväärsed jäägid. Me lihtsalt elame teadmises, et sitast ja surmast ei räägita. Aga kikivarvul käimine, eksimustest hoidumine ja käte mustaks saamise vältimine pole iial nii põnev kui päris elu ja päris loodus kõige sinna juurde kuuluvaga. Loodust julgetakse ekspluateerida jultunult, kuid naturaalset ja elementaarset kardetakse.
Eilve Manglus on lõpetanud Eesti kunstiakadeemias ehtekunsti eriala (MA 2014 ja BA 2005) ning on lektor ja metallitöö eriala juht TÜ Viljandi kultuuriakadeemias. Tema peamiseks uurimisteemaks on foto kasutamise võimalused ehetel. Oma loomingus seob Manglus traditsioonilist ehtetööd kaasaegsete tehnoloogiliste väljendusvahenditega.
Näitus RITUAAL toob kokku Leedu ja Eesti ehtekunstnike Remigija Vaitkuté ja Anne Roolahe teosed, mis tõstavad esile aeglaseid ja rahulikke tegevusi, nähes neid tänapäevase väärtusliku vastuhakuna.
Kivi on aja puudutus ja raamat on mõttejälg.
Mõned koguvad maakera killukesi, teised mõttejälgi. Ühel juhul tükikesi universumist ja ajast, teisel sõnu ja kogemusi. Kiires ja lärmakas maailmas osutub raamatu lugemine või kivi ülesvõtmiseks kummardumine justkui mässuteoks. Need on rahustavad ja äärmiselt vajalikud rituaalid, mis räägivad soovist puudutada seda, mis alles jääb, kui kõik ümbritsev on pidevas muutumises.
Lugemise käigus kohtub inimene vaikselt teise maailmaga ja samal ajal iseendaga. Iga lehekülg muutub tekstist enamaks: peegliks mõtetele, hirmudele, unistustele ja lootustele.
Kivide korjamise kaudu keeldutakse allumast pideva müra diktaadile. Kive korjates loob inimene vaikse ühenduse universumiga, ajaga ja endast mõõtmatult suuremaga. Kogudes hetki teadlikult, võib pisemalgi määral mõista elu olemust.
Tõeline muutumine toimub aga siis, kui kivist ja loetud tekstist saab ehe ning osa iseendast. Siis muutub kogumine rituaaliks ja rituaal loominguks: kogumine kujuneb mitte ainult säilitamise vaid ka uute maailmade loomise viisiks.
Anne Roolaht (1959) on eesti ehtekunstnik, kes on lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (hilisem Eesti Kunstiakadeemia) metallehistöö eriala. Ta tegutseb vabakutselise kunstnikuna ning on Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Metallikunstnike Liidu liige, töötades ühtlasi kunstiõpetajana Viimsi Kunstikoolis. Roolaht on osalenud näitustel alates 1980. aastate lõpust nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt, sealhulgas Soomes, Rootsis, Islandil, Inglismaal ja Iirimaal. Remigija Vaitkuté (1962) on Leedu metallikunstnik ja õppejõud, kes on õppinud Telšiai tarbekunstikoolis ning lõpetanud metallikunsti eriala Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (tänaseks EKA). Alates 1990. aastatest töötab ta Vilniuse Kunstiakadeemias professorina. Vaitkutė on osalenud näitustel alates 1980. aastate lõpust ning esinenud rahvusvaheliselt nii grupi- kui isikunäitustega.
Vanasti oli inimestel kombeks äratuskella asemel panna küünla sisse nael.
Aega mõõta ja osadeks jagada üritame siiani. Hea oleks, kui õnnestuks midagigi paigale naelutada, talletada tulevastele põlvedele. Alles jäävad aga ainult kinnitusdetailid, aeg ise kaob.
Aja möödumist näitab materiaalses maailmas muuhulgas see, et osad eralduvad, liiguvad mujale. Mida on inimesel tõeliselt vaja, mida tarbime, mis jääb üle ja mis saab sellest?
Igapäevaelus kaotan oma tegevuse jäljed, pühin kokku riismed ja kohviringid laualt. Kuhu lähevad muud ülejäägid, kadunud materjali ja asjade kogum, mis on tekkinud minu tarbimisest? Kas see võtab võimust ja hakkab elama oma elu, suunama mu liikumist ajas?
Soojus, mis kuhjub inimtegevusest, mis lekib välja plastiku ja muu jäätmemassist, mõjutab meie elukeskkonda ja tegevust. Tundub, et on olemas mineviku mateeria, mis moodustub mälestustest, minutitest, prügist, kadunud asjadest ja viimasest küünlajupist. See hargneb mõtteliselt ning füüsiliselt inimese jalge all. Kuidas leida oma käänuline tee iseenda ja teisteni, kui leidmiseks on valatud ja välja sopistunud vaid loetud minutid ja tunnid, igavene, osaline aeg.
Kati Erme on ehtekunstnik, kes lõpetas Eesti Kunstiakadeemia metallikunsti eriala 2001. aastal ning seal ka õpetajakoolituse kursuse 2003. aastal. Lisaks ehtekunstile on ta õppinud maalimist Konrad Mägi Ateljees Tartus ning maalikunstnikuna osalenud mitmetel kodumaistel ja rahvusvahelistel näitustel. Alates 2007. aastast on ta eksponeerinud oma ehtekunsti loomingut A-Galeriis. Käesolev väljapanek kasvas välja viimastele A-Galerii aastanäitustele teoste valmistamise käigus tekkinud ideedest ja loomingulistest otsingutest.
Tooreks võib nimetada materjali, mis hoiab endas potentsiaali muutuda, aga mida pole veel teisenemise tarvis töödeldud. Kui plaanis pole teha midagi, siis toormaterjal muutub lihtsalt materjaliks. Samas ka staatilises ja tahkes olekus aines ei püsi miski paigal vaid osakesed rabelevad juhuslikut neile määratud koha ümber.
Näitus räägib tegemise ja mittetegemise keerukast sundvalikust.
Tänud: Aleš Rezler, Michal Schoorl, Alexander Matthias Saage, Eesti Kultuurkapital
Nils Hint (1986) on eesti metallikunstnik ja EKA ehte- ja sepakunsti osakonna dotsent. Eksperimentaalselt raua ja terasega töötades loob ta kontseptuaalseid ehteid, tarbeesemeid ja skulptuure. Viimati esines Hint näitustega Rootsis, Saksamaal ja Kanadas. Ta on oluline panustaja professionaalsetes võrgustikes, mis ühendavad Põhjamaade ja Euroopa metallikunstnikke nagu algatus Iron Notes.
Ehtekunstnik Liisa Chrislin Salehi ja skulptor Ivor Mikkeri ühisnäitus uurib liminaalsust ehk seisundit, kus vorm ei ole veel lõplikult kujunenud, vaid on muutumises. Mõlemale kunstnikule on olulised protsess, kordus ja materjaliga töötamine, mida näevad viisidena avamaks inimese suhet tundmatu ja iseendaga.
Mikkeri skulptuurid uurivad olendit, kes paikneb inimese ja millegi teise lävepiiril. Vormid kannavad endas inimlikku äratundmist, ent püsivad katkendlikud, nihkes ja pidevas muutumises. Salehi loodud ehted ei esine eraldiseisvatena, vaid on Ivori vormide osaks. Ehtekunstniku üheks lähtekohaks on Sufi filosoofiast pärinev unveiling idee. Ta käsitleb seda protsessina, mille käigus inimene jõuab järjepideva praktika, korduste ja sisemiste kihtide puhastamise kaudu lähemale oma olemuslikule potentsiaalile.
Näituse tervikus skulptuurid kehastavad sisemist transformatsiooni ning ehted on elemendid, mis seda protsessi rõhutavad või aktiveerivad, nii toimides vahendajatena, mis osutavad millelegi inimeses juba olemas olevale, kuid nähtavaks tegemist vajavale. Koos moodustavad teosed üleminekuruumi: hetke, mil tajumine nihkub ja võib ilmneda midagi uut, olgu see siis välises maailmas, iseendas või nende kahe vahel.
Liisa Chrislin Saleh (1988)on Eesti–Jeemeni päritolu kaasaegne ehtekunstnik, kelle loomingus põimuvad folkloor, futurism ning teemadena intersektsionaalne feminism, inimõigused ja spirituaalsed uskumused. Salehi varasem taust grimeerija, stilisti ja kunstilise juhina ning seotus tantsu- ja ööelukultuuriga väljendub performatiivses ja visuaalselt laetud praktikas, mis hõlmab ka foto-, video- ja installatsioonitöid.
Saleh õpib Eesti Kunstiakadeemias ehtekunsti ning on end täiendanud Lissabonis ja Firenzes. Oma loomingut esitleb ta ka Jeemeni päritolu vanaema järgi nimetatud projekti kaudu “Gohara”, mis keskendub ehtele kui kultuurimälu ja poliitiliste lugude kandjale. 2025 toimus tema ning Hansel Tai duo-näitus “Vastupanu tants” EKA galeriis.
Ivor Mikker (2000) on Tallinnas tegutsev skulptor, kelle praktika liigub keha, mütoloogia ja identiteedi piirialadel. Tema looming põhineb skulpturaalsel mõtlemisel ning materjalide ja vormide uurimisel, käsitledes keha kui muutuvat, liminaalset seisundit. Mikker õpib Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni ja skulptuuri, keskendudes sisemaailma ja kehalise kogemuse ruumilisele ning materiaalsele tõlgendamisele. Tema töödes põimuvad isiklikud kogemused ja mütoloogilised motiivid. Loodud skulpturaalsed olendid ja fragmendid peegeldavad muutuvat identiteeti ning inimeksistentsi poeetilist haprust.
Reedel, 05.09 kl 18 avanesid A-Galerii akendel näitused PORTAAL, OLEMATUSE KAAL ja METSA KAUNISTUSED.
Isiknäitusel PORTAAL jätkab Kadi Veesaar ehte ja skulptuuri piiri uurimist, ehet saadab tema fotolooming. Varasemalt peamiselt metalli materjalina kasutanud Veesaar esitab seekord teoseid kivist, rõhutades näiliselt tugeva materjali õrnust ja taktiilsust. Veesaar on fotograafiaga tegelenud ligi 20 aastat ning kasutanud oma ehete lähtepunktina alati fotot, kuid PORTAAL on tema esimene näitus, kus on korraga eksponeeritud mõlemad. Veesaar kirjutab oma loomingust nii:
“Tänapäeval on kõigil kiire ja ennast on peaaegu võimatu välja lülitada. Kuidas ennast selles olukorras aidata?! Kuidas varastada hetki enda jaoks ja leida lõõgastust?! Istudes oma esimese lõuendile prinditud “Portaali” foto ees avastasin end korraga mujalt. Sealt, kuhu keegi mulle järgneda ei saa. Kus saan olla iseendaga üksi ja ainult enda päralt. Seda kõike olukorras, kus mu väikelaps vajab pidevat tähelepanu, ehted töölaual lõpetamist ja rohi maasikapeenras rohimist.
Nii sündis idee luua töövahend endale ja teistele. Fotokaameraga maalitud maal, mis suunab sind läbi voogava unenäolise pehmuse “Portaali.” Saad reisida linnulennul kohtadesse, kuhu keegi peale sinu ei pääse. Kus hetkeks keegi sinult midagi ei oota ja saad olla lihtsalt iseendaga.
“Portaaliga” kaasneb peoehe ehk objekt, mida saab hoida peos ja tunnetada selle vormi ja kummaliselt rahustavat jahedat pinda. Maal on seinale, ehte aga võib võtta kaasa, kui on soov siseneda portaali kodust väljaspool.”
Kadi Veesaar (1976) on eesti kunstnik, kelle looming hõlmab fotot, ehteid ja objekte. Fotograafina jäädvustab ta emotsiooni, ehtekunstnikuna materialiseerib selle, väljendades end peamiselt metallis ja kivis. Kunstnikule on oluline ehte suhe kandjaga. Ta julgustab ehet katsuma, tajuma, märkama, tunnetama. Veesaarel on varasemad magistrikraadid tekstiilitehnoloogias/rõivadisainis ning informaatikas, ehtekunsti õppis ta EKAs (2013-2015) ning on lisaks end korduvalt täiendanud välismaal. Alates 2015. aastast tegutseb Kadi Veesaar vabakutselise kunstnikuna, ta on osalenud mitmetel kodumaistel ja rahvusvahelistel näitustel ning õpetanud EKAs ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemias. Veesaar tegutseb Tartumaal isiklikus stuudios ning ka Tartus ühisateljees Cirrus.
Näitus OLEMATUSE KAAL esitleb minimalistliku ehteseeriat, mis uurib tähenduseta vormi ja mälestuste koormat.
Nathaniel Lazar (1994) on New Yorgist pärit juveliir, kes elab ja töötab alaliselt Tallinnas. Peamiselt valmistab ta eritellimusel abielu- ja kihlasõrmuseid, põimides kaasaegset minimalistliku esteetikat traditsiooniliste tehnikatega. Pärast bakalaureusekraadi omandamist Skidmore’i kolledžis (2016), kus ta pälvis tunnustuse ehte- ja metallikunsti erialal, töötas ta kolm aastat David Yurmani juures juveliirina valmistades luksusehteid. Käesolev näitus on tema esimene kaasaegse ehtekunsti väljapanek.
Näitusel METSA KAUNISTUSED näeb Soome kunstniku Maria Kiialaineni ehteid ja tekstiili kombineerivat installatsiooni. Kiialaineni ehted on justkui kantavad skulptuurid, mille kaudu saab uurida inimese ja looduse suhet. Installatsiooni idee kasvas välja seenelkäigu mälestustest, tema peretraditsioonist, mis on oluline ka siinses kultuuripärandis.
Näituse jaoks ammutab Kiialainen inspiratsiooni Helsingi ohustatud Stansviki metsast. Installatsioon koosneb kolmest tekstiilpinnast, millest igaüks kujutab erinevat maastikku, kus kasvavad seened: rohumaad, lehtmetsad ja kõdu. Nende peale on peidetud väikesed realistlikud seenekujud, mis on valmistatud metallist ning kaetud kuumemailiga. Olles ühtaegu kantavad ehted ja installatsiooni osad, seovad “seened” inimkeha mõõtkava metsa mõõtkavaga.
METSA KAUNISTUSTE kaudu kutsub Kiialainen vaatajaid süüvima metsa kihilistesse maastikesse ja mõtisklema nähtamatute võrgustike üle, mis hoiavad elurikkust ja seovad meid loodusega.
Maria Kiialainen on klaasikunsti taustaga Soome kunstnik, kes töötab kaasaegse ehtekunsti, skulptuuri ja installatsiooni väljadel. Ta kasutab oma töödes sageli segamini vaske, emaili, tekstiile ja looduslikke materjale. Ta omandas magistrikraadi Burg Giebichensteini Kunsti- ja Disainiülikoolis Saksamaal 2020. aastal, kus tema diplomitöö pälvis Saale Sparkasse kunstipreemia. Kiialainen on olnud finalist mainekatel konkurssidel Talente ja BKV Prize for Young Applied Arts. Tema töid on eksponeeritud rahvusvaheliselt, sealhulgas isikunäitustel Berliinis (2020) ja Soomes Taidekeskus Idä’s (2024). Kiialaineni teosed kuuluvad Soome Riiklikusse Kunstikogusse.
Kõiki näituseid toetab Eesti Kultuurkapital.
Maria Kiialaineni näitust toetab ka Soome Kunstide Edendamise Keskus.
Bianca Triinu Tootsi kõrvaehted ja kaelakeed toovad tähelepanu keskmesse kuulamise kogemuse ja kõrva. Ehted on valmistatud filigraantehnikas puhtast hõbedast ning on inspireeritud nii heliuuringutesse süvenemisest kui ka Kesk-Portugali helimaastikust. Samuti on tähtis kandja, ehte jaoks enda kõrvast vormi andnud inimene on teoses alati nähtav, olemata ise kohal.
Kunstnik kirjutab: “Meid ümbritsevad kõikjal helid. Nad jõuavad kohale enne, kui me neid märkame. Ukse kriiksuvad hinged, linnulaul okste vahel, ööliblikad aknale koputamas, nagisevad puud tuules kõikumas. Helilained kui väljaütlemata mõtted. Nad leiavad meid üles köögist, terrassilt, mere äärest, kõrvaltoast. Sammud vanal puitpõrandal. Nad ilmuvad tegevustes ja vaikusehetkedes. Helid istuvad meie kõrval. Nad on meie südame tuksumine. Nad ootavad. Ja siis, ootamatult, me märkame neid. Helid on meid leidnud.
Õhk on helidest paks—mesilaste sumin kameeliapuu võras, kaugenev lennuk, sulav jää klaasis. Heli hoiab ja suunab. Mitte valjult. Aga vahel väga valjult. Mitte korraga, vaid kiht-kihi haaval. Kuivanud heinakõrte sahin tuules. Vihmapiisad plekil. Samaaegselt ja ühekaupa. Meie kõrvad, otsides tähendust, janunevad helide järele. Teevad valiku. Määravad helitugevuse. Kella tiksumine. Vestlus kõrvaltoas. Kummitama jäänud viis. Kõrvade vahel sünnib meie oma helimaastik. Silmad sulgedes näeme kuulmise kaudu. Hääle kaja teisel pool järve.
Helid liiguvad otse meisse: lähevad mööda mõtetest, jõuavad otse südamesse. Oma ülevoolavuses saavad helilained tunneteks. Elevus tuttavas hääles. Tuulekellade unenäoline helin. Magava kassi rahulik hingamine. Ootamatu koputus uksel. Helid toovad tagasi hetked, mida me ei teadnud unustanud olevat. Nad ootavad meilt täit tähelepanu ja vastutasuks saavad mälestuseks. Olles nii mööduvad kui jäävad. Sügislehtede krabin jala all. Praksuv tuli kaminas. Raamatulehe keeramine. Nad ümbritsevad meid. Ja siis, nagu läbi une kostunud sosin, liiguvad nad edasi. Neist jääb õhku kontuur, mis ikka veel õrnalt väreleb.”
Näitust toetab Eesti Rahvuskultuurifondi Kadri Mälgu alafond.
Bianca Triinu Toots (s. 2000) on Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud (BA 2024) ehtekunstnik. Õpingute käigus täiendas ta end rahvusvaheliselt, õppides vahetusüliõpilasena Itaalias (Alchimia Contemporary Jewellery School) ja Saksamaal (Campus Idar-Oberstein). Tootsi looming hõlmab nii ehteid kui ka väiksemaid objekte ning ta eelistab kasutada traditsioonilisi materjale nagu kivi ja hõbe. Kunstniku töödes on keskne koht kantavusel ja kehalisusel.
ÜLETADES…
Pealkiri “ületades…” viitab teatud muutusele, tundele läbides teekonda. Ristudes… eemaldudes… valikud… lävi. A-Galerii AKENDEL esitletud teosed peegeldavad aja kulgu ja on kunstniku Lynn Batchelderi uurimuste tulem kivimite kohta nii Tallinnas, kui kodulinnas New Yorgis. Oma töödes kasutab ta Eestis mere äärest korjatud graniiti ja Hudsoni oru metsadest kaevatud kvartsi. Kivid on kunstnikuga mitmeid kordi läbinud mandritevahelise teekonna ja nii iga reisiga kogunud eri paikade laetust.
Kunstnik kirjutab: „Viimase kümnendi jooksul olen uurinud jälgede jätmisega seonduvat läbi korduste, täppide, joonte ja ruudustike. Kivipindadele kantud ristuvad jooned on ühed varasemad teadaolevad joonistused. Kogun, uurin, lõikan ja silun kivifragmente ning esitan need koos otseste illustratsioonidega, et siduda hetkeline olevik ja geoloogiline ajalugu.
Alumiinium mõjub pehme nahana, mis kujutab maapinna või maastiku fragmente, näiteks teoses “täpist tolmuks”, jagab ta seda, mis on üleval ja mis on all. Anodeerimine loob poorse, paberilaadse pinna, mis võimaldab uurida ja salvestada ekspressiivseid struktuure. Teoses “tardunud” loon kivijoonistuste kogumi, mis on mõeldud laiali hajuma ja rändama minema. Iga töö kaudu uurin ka ehtele kiviistutuse võimalusi, need on seotud kivi leiupaikade ning kinni hoidmise ideega.“
Lynn Batchelder on kunstnik ja õppejõud New Yorgist. Tema loominguline praktika keskendub joonistamisele ja jälje jätmise teooriatele. Ta on omandanud metallikunsti magistrikraadi SUNY New Paltzist ja bakalaureusekraadi Lääne-Michigani Ülikoolist. Batchelder on osalenud mitmetes residentuurides ka Eesti Kunstiakadeemias ja on pälvinud stipendiume ning auhindu, sealhulgas Art Jewelry Forum Artist Award’i. Ta on oma teoseid eksponeerinud rahvusvaheliselt, hiljuti osutus valituks mainekale “Schmuck 2024” näitusele Müncheni ehtenädala raames. Kunstniku esindab USAs tegutsev kaasaegse ehtekunsti galerii Gallery Loupe. Batchelder on metallikunsti osakonna dotsent ülikoolis SUNY New Paltz.
Reedel, 14. märtsil kell 18 avanevad A-Galerii akendel kahe Ukrainas sündinud ehtekunstniku, Oles Tsura ja Irina Lindqvisti, näitused – KÜLGETÕMME ning SÕNAMÄNGUD JA JULGUSTUSMÄRGID.
KÜLGETÕMBEL ehk atraktsioonil on mitmeid vorme. Bioloogias on see jõud, mis toob olendid kokku – olgu see romantiline, sotsiaalne või füüsiline külgetõmme. Emotsionaalne veetlus seob inimesi ühiste väärtuste kaudu, samas kui füüsikas ja keemias hoiavad tõmbejõud planeete orbiidil ja aatomeid keemilistes sidemetes.
Kaasaegses elus võib olla inimeste atraktiivsus nii loomulik kui ka hoolikalt kujundatud. Mood, meik ja aksessuaarid suurendavad ihaldusväärsust – punane huulepulk, liibuvad siluetid ja ehted toimivad võrgutusvahenditena. Ilurituaalid moonutavad reeaalsust, rõhutades isiklikku veetlust ja varjates ebatäiusi. Nii mehed kui naised kasutavad neid iluvõtteid, hägustades traditsioonilisi eneseesitluse piire.
Oles Tsura kirjutab: „Nendest ideedest inspireerituna lõin ehte seeria prossidest, mis kujutavad pulgakomme – objektid, mis tekitavad nostalgiat, rõõmu ja ühendustunnet. Nende erksad värvid ja siledad pinnad kutsuvad puudutama, äratades magusaid mälestusi ja mängulist külgetõmmet. Kas need on päris pulgakommid? Proovige järele!“
Oles Tsura (1993) on Ukrainas sündinud kunstnik, kelle kirg kunsti ja disaini vastu on saatnud teda kogu elu. Ta alustas haridusteed Kosivi Rakendus- ja Dekoratiivkunsti Instituudis ning omandas hiljem bakalaureusekraadi kaunites kunstides, keskendudes vääriskividele ja ehtekunstile Trieri Rakenduskõrgkoolis Saksamaal. Pärast lõpetamist töötas ta kolm aastat kohalikus vääriskivide lihvimise ettevõttes. Hetkel jätkab ta magistriõpinguid HAWK Rakenduskõrgkoolis Hildesheimis, Saksamaal.
SÕNAMÄNGUD JA JULGUSTUSMÄRGID on ehtekunstinäitus Irina Lindqvistilt. Kunstnik tutvustab oma ideid järgmiselt:
„Sündisin Harkivis, Ukrainas. Viimased kolm aastat verist ja ebaõiglast sõda – täis lahendamatute vastuolude sasipundart – on viinud hetkeni, kus Ukrainat ähvardab sundimine „rahu“ sõlmimisele, mis võib muuta riigi lõhestumise vältimatuks. Rahvas, kelle ajalugu on täis vastupanu, muutub taas tundmatuseni.
Kõik, mis on viimase kümnendi jooksul toimunud, on sundinud mind süvenema oma kodumaa ajalukku, ümber mõtestama selle narratiive ja nihutama oma vaatenurka. Selle protsessi käigus avastasin end uurimas ajaloolisi sõjamedaleid – käegakatsutavaid tõendeid reaalsetest otsustest ja nende tagajärgedest. See uurimistöö inspireeris mind looma tekstiilist sõjaväemedalite seeriat.
Huvitaval kombel on paljud medalid antud tsiviilvapruse eest. Üks, mis mind eriti kõnetas, oli 1832. aastal Rootsis loodud medal För berömliga gärningar (Austatud tegude eest), millega tunnustati isiklikku vaprust tsiviilkontekstis. See märkis mitte ainult elu päästmist, vaid ka julgust, vastupidavust ja meelekindlust.“
Irina Lindqvist (1963) on Ukrainas sündinud ja Rootsis tegutsev kunstnik. Tal on metallikunsti taust Eesti Kunstiakadeemiast (1994). Ehtekunstist lähtudes hõlmab tema looming maalitehnikat, fotograafiat, skulptuuri ja tekstiilikunsti. 2007. aastal pälvis Irina teise koha Stockholmi Design Forum’i ehtekonkursil ning tema töid eksponeeriti Waldemarsuddes. Tema loomingut on esitletud muuseumides, galeriides ja kultuuriasutustes üle Euroopa, USA-s, Lõuna-Koreas ja Brasiilias. Ta on teinud koostööd muuseumide disainipoodide ja galeriidega Rootsis, Norras, Prantsusmaal, Soomes ja Ühendkuningriigis. Lisaks on Irina algatanud rahvusvahelisi kultuuriprojekte, mis edendavad kunstilist koostööd Rootsi ja Ukraina vahel.
Aknanäitusel AASTAAJAD näeb Soome kullasepade Chao-Hsien Kuo ja Eero Hintsaneni ehteid. Lahtis asuvas ateljees töötavad kunstnikud loovad teoseid väärismaterjalidest, kasutades traditsioonilisi tehnikaid. Nende looming peegeldab Soome looduse ilu ja lugusid.
Eksponeeritud ehted kajastavad Soome mitmekülgsust — rõõmsameelseid ja romantilisi suvesid, mis vastanduvad karmidele ja vastupidavatele talvedele. Chao looming on õrn ja naiselik. Ta naudib looduses viibimist ning näeb ilu igas aastaajas. Oma ehetes soovib Chao väljendada elu lihtsuses peituvat õnne. Teisalt on Eero tööd robustsemad ja neis kajastub Soome kliima karm olemus. Loodus, mis teda lapsena ümbritses — metsad ja järved, olid tema mänguväljak. Eero looming on inspireeritud vanade lugude ürgsest ja toorest müstikast.
Mõlema kunstniku tööd peegeldavad inimeste ja looduse suhet, kuid läbi väga erinevate lähenemiste. Mõlemad kunstnikud keskenduvad pigem vormi ja looduse ilu uurimisele, kui vaatajale kindlate lugude jutustamisele. Nende pühendumus oma taidele on selgelt nähtav tööde kõrges kvaliteedis.
Chao-Hsien Kuo (1973) ja Eero Hintsanen (1972) on Soome kullasseppade paar, kes on töötanud koos alates 2005. aastast ja esinenud rahvusvahelistel näitustel alates 1990. aastate lõpust. Mõlemad on õppinud Lahti disainiinstituudi kullassepakoolis ning omandanud magistrikraadi Aalto Ülikoolis Helsingis. Neid mõlemaid on tunnustatud Soome Kullasseppade Liidu poolt prestiižse tiitliga “Aasta Kullassepp,” mille pälvis Eero 2019. aastal ja Chao 2022. aastal.
Elias Sormanen
Kui põhjamaise öö must koobas neelab mõistuse, astuvad sealt välja varjuolendid. Need on alateadvust asustavad perifeeriates luusivad olendid, kes õilmitsevad piirialadel. Kui saabub katastroof ja mõistus jääb pimedusse hukku, siis millised imelikud kasvud võivad tärgata selle hüljatud mullast? Taolistel hetkedel võib teada tuntud tõde osutuda vaid uskumuseks ja endine fantaasia muutuda uueks tõelisuseks.
Aknanäituse NOVAJA ZEMLJA LAPSED teosed on sündinud soome kirjaniku Antti Salmineni romaani “Lomonosovin moottori” mõjul, mis kujutab selliseid eelnevalt kirjeldatud huvitavaid olusid ning uue kultuuri tärkamist Novaja Zemlja kaugetel saartel.
Elias Sormanen (1986) on soome sepp ja kunstnik, kes keskendub peamiselt skulpturaalsetele vormidele ja haamriga töödeldud, kohrutatud, lehtmetallist kujutavatele reljeefidele. Korduvad motiivid tema loomingus on kõhedus, absurd ja grotesk. Tal on bakalaureusekraad ehtedisainis ning ta on hetkel magistriõppes Eesti Kunstiakadeemias. Tema töid on eksponeeritud nii grupi- kui ka isikunäitustel Soomes, Saksamaal ja Eestis.
Heigo Jelle
Aknanäitusel LIIVAKAST saab näha sepa Heigo Jelle loomingust kolme raudskulptuuri.
Heigo Jelle kirjutab nii: “Olulisim roll mu tööde sündimisel on mängul. Mängin kujundite, mõtete, rauaga. Elu ei ole ainult seiklus vaid veel rohkem mäng ja enamasti oleneb peategelasest endast, mis mänge ta mängib – kes trips-traps-trulli, kes kabet, kes jalgpalli, kes pokkerit või äraandmist. Või kõike läbisegi. Iga kord, kui töö saab valmis ja see natukenegi kellegile korda läheb – on jälle üks väike mäng võidetud. Sepikoda on mu liivakast ja mänguplats.”
Heigo Jelle (1963) on eesti sepakunstnik. Jelle lõpetas Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi metallikunstniku diplomiga aastal 1986. 1991-2014 töötas Jelle Eesti Kunstiakadeemias õpetades erialaaineid ning oli sellest vahemikust 18 aastat ka Ehte- ja Sepakunsti osakonnas dotsendi ametis, vastutades sepakunsti õppekava eest. Kunstnik on alates ERKI lõpetamisest ja paralleelselt õppejõu tööga järjepidevalt ka oma loominguga tegelenud. Viimased kümme aastat on suure osa Jelle loomingust moodustanud skulptuurid, kuid ta sõnab: “Ma ei ole ennast skulptoriks hakanud pidama, hea meelega olen sepp edasi, pealegi on kõik tehtu rauast.”
Eesti ehtekunsti suurim iga-aastane ühisnäitus keskendub seekord väärtustele. Praegusel ajal, mil väärtust nähakse sageli numbrite kaudu, juhivad kunstnikud tähelepanu väärtuse teistsugustele vormidele, mis sünnivad koostööst, kogukonnast ja ühises ruumis kujunevatest suhetest. Näitusel on tänavu teoseid nii A-Galerii kogukonna kunstnikelt kui ka autoritelt, kes on ehtevaldkonnaga uuel moel suhestunud, koondades eri põlvkondade ja taustade kokkupuutepunkti.
Aastanäituse kujunduse loonud kunstnik Karl Joonas Alamaa töötab rõivatekstiilijääkidest valmistatud pehmete figuursete objektidega, mida täiendavad puidust ja metallist orgaanilised pinnastruktuurid. Kujundus põimib ehted ja skulpturaalsed vormid ning suunab mõtisklema, milline võiks olla ehtekunsti roll inimeseks olemise ja teravalt kontrastsete ühiskondlike kriiside keskel.
Pealkiri „Üks ta kõik” viitab pingetele erilisuse ja universaalsuse väärtustamise vahel, kõlamas irooniline: mis iganes, vahet ju pole. Iga teos ja näitus on justkui oma väikese maailma probleemi püstitus ja võimalik lahendus, üks paljus. Suure ühisnäituse puhul avaneb väärtuste ruum, kus näiliselt sarnased osad korrutuvad ja erilisus hajub, kuid vaatamata sellele kerkib pinnale midagi oluliselt ainulaadset, uusi vaatenurki ja ootamatut uuenduslikkust pakkuvat.
64 kunstnikku: Mirjam Aun, Andrei Balašov, Merike Balod, Jens Andreas Clausen, Margus Elizarov, Rita-Livia Erikson, Kati Erme, Elize Hiiop, Tatiana Iakovleva, Hedi Jaansoo, Ivar Kaasik, Keesi Kapsta, Mari Käbin, Liisi Kõuhkna, Keiu Koppel, Ülle Kõuts, Kalle Kotselainen, Olga Tea Krek, Kadi Kübarsepp, Triin Kukk, Valdek Laur, Kristiina Laurits, Krista Lehari, Claudia Lepik, Viktorija Lillemets, Elis Liivo, Urmas Lüüs, Keiu Maasik, Tõnis Malkov, Henry Mardisalu, Ülle Mesikäpp, Juulia Aleksandra Mikson, Paul Aadam Mikson, Maarja Niinemägi, Erle Nemvalts, Ulrika Paemurru, Õnne Paulus, Margit Paulin, Mari Pärtelpoeg, Darja Popolitova, Ane Raunam, Anne Reinberg, Mari Relo-Šaulys, Liisa-Chrislin Saleh, Tamara Sergijenko, Kairi Sirendi, Birgit Skolimowski, Riin Somelar, Kärt Summatavet, Hansel Tai, Sven Tali, Harry Tensing, Margus Tänav, Bianca Triinu Toots, Kertu Tuberg, Maria Valdma-Härm, Ene Valter, Katrin Veegen, Kadi Veesaar, Kertu Vellerind, Tea Vellerind, Raili Vinn, Ülle Voosalu.
