A-Galerii seif muutub varjuliseks saluks, kus võib kohata nii värvilisi tiivulisi kui ka haruldasi ehteid. Väärismetallidest mokumegane-ehted hiilgavad kui kiskjate silmad lopsaka lehestiku varjus. Tegemist on unenäolise retkega Käsmu kaptenikülas asuva suvekodu papagoituppa, mille uhke tapeet on inspireerinud juba mitmeid kunstnikepõlvkondi.
Helimaastiku loob Helina Tulve ooper “It is getting so dark”, mis on kirjutatud Sei Shonagoni “Padjaraamatu” ainetel.
Anni Kagovere on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti osakonna ning omandanud magistrikraadi Tokyo Kunstiülikoolis. Oma teostes on ta keskendunud Jaapani metallikunstitehnika mokumegane kasutamisele ja on juhendanud mokumegane-kursusi Eesti Kunstiakadeemias ning Viljandi Kultuuriakadeemias.
Näituse raames toimus 30. novembril A-Galeriis kunstnikuvestlus kella 18st 19ni.
Triin Kukk, Erinn M. CoxTriin Kukk, Erinn M. CoxTriin Kukk, Erinn M. CoxTriin Kukk, Erinn M. CoxTriin Kukk, Erinn M. CoxTriin Kukk, Erinn M. Cox
Me tahame alati enamat. Oleme täidetud segaduse ja elevusega, kuidas mõelda, tunda ja reageerida sellele, mis toimub meis ja meie ümber. Me loome kujutluspilte ning sõnu, mis hägustavad reaalsuse piire ja muutuvad tihti kinnisideedeks, milledest me enam küllalt ei saa. Me igatseme hoolimatut armastust, lõputut rõõmu, mittesiduvaid tõdesid ja fantastilisi kogemusi; samal ajal edutult võideldes kiusatusega täielikult järgneda oma tahtmistele ja soovidele. Aga millal ütleme, et miski on liiast? Kus on piir piisava ja liigse vahel, kui meie süda ja sisemus paluvad lõputult enamat.
Triin Kukk on omandanud bakalaureuse- ja magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti erialal ning on tänavune galerii Marzee (Nijmegen, Holland) parima lõpetaja preemia saaja. www.triinkukk.com
Erinn M. Cox on hetkel Tallinnas elav Ühendriikidest pärit ehtekunstnik. Ta on omandanud bakalaureusekraadi skulptuuri ning fotograafia erialal Florida Ülikoolis ning magistrikraadi skulptuuris ja installatsioonis Memphise kunstikolledžis, viimati lõpetas magistriõpingud Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonnas. Erinn on osalenud oma töödega rahvusvahelistel näitustel, millest tähtsamad on osutumine valituks Schmuck 2018 näitusele ning galerii Marzee parima lõpetaja tiitli pälvimine. www.erinnmcox.com
Kahe kuu jooksul muutuv näituse kujundus avab kunstnike tõlgendusi sellest, mis võib olla liiga palju.
Õhupalli elu on palju huvitavam kui me esialgu arvata oskame. Õhupalli eluiga on kuni 14 päeva ja selle aja jooksul võib see tõusta taevasse kuni 5 kilomeetri kõrgusele. Taevas see külmub, seejärel plahvatab miljoniks tolmuebemeks ja langeb vaikselt maale.
Heelium on palju kergem kui õhk ja seepärast tõusevadki heeliumiga täidetud õhupallid lendu. Titaan on samasugune heelium metallimaailmas, see on palju kergem kui kõik teised metallid ja titaan oskab lennata! Ka kõik tänapäeva lennukid on valmistatud kaasaegsetest titaanisulamitest.
Mind inspireerivad erinevad metallid ja nende füüsilised ning keemilised omadused. Titaan on minu jaoks väärismetalli omadustega ning kollektsiooniga TITANIUM BALLOONS soovin ma näidata titaani väärtust. Selles kollektsioonis on titaan asetatud õhupallidesse justkui vääriskivi. Titaan on väga kerge, olles samal ajal ka üks tugevamaid metalle maailmas. Seda metalli võib auga võrrelda kivimitega, sest nagu kõvad kivimid, nii võib ka titaan oma kõvaduse tõttu puruneda. Titaani võlu seisneb veel selleski, et see metall oskab end ise värvida – selle protsessi nimi on anodeerimine. Need imekaunid värvid kaunistavadki kollektsiooni TITANIUM BALLOONS.
Õhupallid sümboliseerivad rõõmu ja pidustusi. TITANIUM BALLOONS kollektsioon on kui mäng – see räägib esmapilgul vastandlikest elementidest, mis põimuvad üheks silmapaistvaks kujutiseks.
Hansel Tai näitus ALASTI JADEIIT võtab ette püha materjali: jadeiidi. Jadeiiti peetakse ülimaks täiuslikkuse ja puhtuse sümboliks, see on kõrgelt hinnatud tänu oma poolläbipaistvale kumale ning tihti kaunistatakse sellega keerukaid mütoloogilisi ja religioosseid kujusid.
Hansel Tai uurimistöö keskmes on LGBTQ+ kultuur noorte aasialaste seas üle maailma. Seda tehes seab ta traditsioonilised sümbolid küsimärgi alla. Tai ripatseid, mida on vormiliselt vähendatud ja abstraheeritud, läbistavad rasked kangikujulised rõngad. Selle kujutisega, mis on mitmel tasandil kujuteldamatu nende jaoks, kes on traditsioonilise jadeiidikunstiga tuttavad, alistab Tai jadeiidi pühaduse, eesmärgiga tekitada vaatajas sügav emotsioon.
Selles töös tõlgib ja õõnestab Tai oma normidest üleastuva ja kummastava tegevusega traditsioonilist sümbolismi, torgates keharõngad läbi kivi – tegevus, mis tundub peaaegu võimatu.
See on Hansel Tai esimene näitus A-Galeriis ning ta esitleb oma tuntud jadeiiditööde näitust. Hiinas veedetud lapsepõlv ja saadud haridus ning hilisem kokkupuude Eesti Kunstiakadeemia väga selgelt esteetiliste töömeetoditega on teda vaevu mõjutanud. Sel isikunäitusel ühendab ta nende kahe maailma parimad omadused ning loob täpsuse ja pühendumusega töid, kus materjalid ja tehnikad on vahendid kindla eesmärgi saavutamiseks.
Hansel Tai on Hiina kunstnik ja disainer, kes töötab ja elab Eestis. Oma töös keskendub ta internetijärgsele ajastule, kus loomulikkust varjutab kehakultus ning kus deformatsioon, subkultuursed märgid, läikiv metall ja digitaalne kujunevad fetišiobjektideks. 2016 aastal lõpetas ta Pekingi kunstiakadeemia (Central Academy of Fine Arts), kus ta õppis ehtekunsti. Kunstihariduse alal on ta end täiendanud ka Eesti Kunstiakadeemias Tallinnas ning Gerrit Rietveldi akadeemias Amsterdamis. 2019. aastal omandas ta magistrikraadi. Ta on korraldanud näitusi Hollandis, Saksamaal, Prantsusmaal, USAs ja veel mitmes riigis.
Reedel, 7. juunil kl 18.00 avab ehtekunstnik Darja Popolitova oma kolmanda isikunäituse. Näitus uurib puudutust kui digitaalse kultuuri osa: digitaalselt edastatavate ehtekujutiste taktiilsust, arvestades telefonile ja ekraanile suunatud liigset tähelepanu.
Publik saab teoseid näha ka nende representatsioonides – videoreklaami vormis, kus autor püüab leida vastuseid järgmistele küsimustele: kas ehete digitaalsel representatsioonil võivad olla taktiilsed omadused? Kuidas mõjutab ehete digitaalne representatsioon taktiilsel tasandil reaalseid ehteid? Kuidas muudab digitaalse meedia kasutus ehte ja taktiilsuse omavahelist suhet?
Ehted ja objektid näitusel on mõeldud digitaalse ajastu võimalike probleemide lahendamiseks. Teoste nimed räägivad enda eest: „Hot Not Only Online Phone Case”, „Silicon Nail for Touching Screen”, „Digital Detox Brush” jne.
Näitus on stiliseeritud poeks ja see ei ole juhuslik. Meediakriitik Erkki Huhtamo toob paralleeli muuseumi ja poe vahel, mille traditsioon on seotud „taktiloklasmidega” ehk taktiilsete hoiakute, reeglite ja keeldudega avalikes ruumides. Kui varem oli kauplustes võimalik toote juurde pääseda müüja kaudu, siis näituseruumid ei luba külastajatel ehteid puudutada turvanõuete tõttu. Sellest, et ehete tajumine muuseumis on piiratud nägemismeelega, samal ajal kui ehte potentsiaalseks sihtpunktiks on keha, rääkis omakorda ehtekunsti ajaloolane Namita Gupta Wiggers
Puutemeele asendamine nägemismeelega jätkub internetiajastul. Darja Popolitova märgib, et ta on saanud inspiratsiooni AliExpressi e-poe reklaamidest. „Toodete läbivaatamine – isegi neid ostmata – pakub mulle teatud naudingut. Lugedes meediateoreetiku Laura U. Marksi raamatut, inspireeris mind termin „taktiilne visuaalsus”. Ja siis tulin mõttele: suhtun tootepiltidesse teatud plastilisusega – silmad ei näe, vaid „puudutavad” neid pilte. Seetõttu otsustasin oma näitusega uurida ehtekujutiste puutetundlikke omadusi”, kommenteerib kunstnik.
Darja Popolitova on sündinud 1989. aastal Sillamäel, elab ja töötab Tallinnas ning on doktorant Eesti Kunstiakadeemias. Ta loob ehteid, kasutades uuenduslikke tehnoloogiaid ja segameediumeid. Viimasel ajal on Darja Popolitova osalenud näitustel Kunsti- ja disainimuuseumis New Yorgis (2019), galeriis Kunstnerforbundet Oslos (2018) ja kaasaegse ehtekunsti neljandal biennaalil METALLOphone Vilniuses (2018). Darja Popolitovat esindavad galeriid Marzee Nijmegenis, Beyond Antverpenis, Door Mariaheides. Tema tööd asuvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kollektsioonis ja ka erakoguses. Darja Popolitova loomingut on tunnustatud 2018. aastal Kultuuriministeeriumi ja Adamson-Ericu stipendiumitega. Samuti on ta 2015. aastal pälvinud stipendiumi Noor Ehe.
Näitust saab külastada 31. maist 1. juulini 2019.
Helikujundus: Andres Nõlvak Graafiline kujundus: Johanna Ruukholm Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitus MÄLUKAARDID on pühendatud A-Galerii 25. tegutsemisaastale. Näitus koondab 57 ehtekunstniku tööd, mille juurde on lisatud autori enda kommentaar konkreetse ehte kohta või ka laiem mõtisklus enda seotuse üle A-Galeriiga.
A-Galerii on Eesti esimene ja suurim autoriehete tutvustamisele suunatud ja kunstnike endi poolt asutatud galerii. Alates 1994. aastast on galerii eesmärk olnud avardada kohaliku ja rahvusvahelise publiku arusaamu autoriehtest laiemalt. Kahekümne viie aasta jooksul on A-Galeriis moodustunud kihistus esindatud kunstnike autoritehnikatest, materjalikäsitustest ning kontseptuaalsetest lähenemistest. Iga uus põlvkond ehtekunstnikke on toonud kaasa oma ajale omase stiilitunnetuse. Traditsioonid ja uuendused käivad siin käsikäes, väärismetall koos kõige erinevamate kunstnike jaoks tähendusega laetud materjalidega.
Seifis fotodena esitletud ehted on leitavad iga autori juurest ka müügisaalis. Kunstnike ehteloomingu avamise kõrval räägivad need fotod oma ajast, mälust, traditsioonidest, kontseptsioonide mitmekesisusest, kandmisvõimalustest, laiast materjalivalikust ning kunstnike oskustest – moodustades kokku justkui ühise arhiivi, mis ühe galerii veerandsadat toimimisaastat olemuslikult iseloomustab. Näituse kuraatorid on andnud igale ehtekunstnikule vaba lähenemise, kuidas end vaatajale avada.
Vahepeal ei ole midagi. Andrea Aueri ehtenäitusel on teosed ootamatutest materjalidest kuid kompromissitult must-valge värvilahendusega. „Mida saan endale lubada?“ – küsimus, mille Viini kunstnik näitusega tõstatab, on inspireeritud Eesti kirjaniku Elin Toona Gottschalki raamatust „Pagulusse“.
Käesolev näitus on väike tagasivaade minu kividekarpi, kuhu on ajaga nii mõndagi kogunenud. Tihti on küsitud kuidas üks või teine kivi on sinna jõudnud. Armastan reisida ja seigelda, mis on ka ilmselt minu jaoks üheks võimsaimaks inspiratsiooni allikaks. Näha ja tajuda erinevate maade sümboolikat, värve ja imelist loodust oma mitmekesisuses.
Materjalina meeldib hõbe oma pehmete pooltoonide rohkuses. Oma loomingus kasutan tihtipeale erinevaid kaitsesümboleid ja märke. Meie oma kaheksakand, päikseseratas ja erinevad ruunimärgid on kujunenud aga vaieldamatuteks lemmikuteks.
Sellele näitusele välja pandud kaelaehted on minu jaoks väga eriliste ja armsate kivide ning pärlitega. Olen neid varemgi karpidest välja võtnud, imetlenud ja tagasi pannes mõelnud, et pole veel nende aeg. Nüüd on nad siin Teie ees, igalühel oma lugu.
Unistus jääb metsas uidates kohata kohata kuldsarvelist hirve. Unistus jääb.
Pärinen metsade keskel elanud suguvõsast. Minu isa Evald oli kolmandat põlve metsamees. Õnnelik inimene -süda tööga ühes -vaba kui lind. Isegi sõja ajal Riias raudteel töötades olla isa olnud igapäevane külaline kohalikus loomaaias. Evaldi ainus ja suur püha olid Jõulud. Siis jahti ei peetud, metsa aga mindi küll. Kõik lapsed pakiti peale, tuli laanerahva eest hoolt kanda. Metsa söödasõimed pandi jõulutoitu täis. Kunagise esiisade talu juures, kus vaid järel mõned visad õunapuud ja kivihunnikud, sai kuuseke külge ehted ja küünlad põlema, toidupakid okste all. Niisiis ikka päris Laanerahva Jõulupidu. Loomade kohta ei tea öelda, aga lapsed olid alati õnnelikud. Tallinlasena käisin oma pojaga jõulupäeval loomaaia metsasõime toitu viimas. Oh seda õnne, nägime kuidas metskits tuli, nagu oleks meid oodanud, toodut uurima. Veel vana mehena käis isa igal võimalusel „mõtsan kullemas”. Tänapäevaselt siis metsas mediteerimas. Ka loomad kullesid kenasti -ei häbenenud midagi. Vanad ajad ja vanad rajad ja vanad inimesed ja õnnerikkad mälestused. Nüüdseks juba 20 aastat on isake taevases metsas tähena kullemas.
Ja mina leides kodumetsast sarve saan mõelda selle kuldseks kuldseks ajatuks eluks või õnneks. Unistus jääb.
Puud varjaks kui sügavat saladust, mida kunagi aeg ei reeda. Ning salajõusse sel püsib usk, kes nooruse metsades veedab.
(Salm Juhan Sütiste luuletusest „Vanad rajad”.)
Ülle Voosalu sündis Tartus 1954. Lõpetanud ERKI (EKA) 1980 metallehistöö erialal. TÜ kunstipedagoogi diplom 1995. EKL liige 1987. On esinenud 1981. aastast ühisnäitustel ja isiknäitustega Eestis ja välismaal. Töötanud Tartu Arsis ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis õppejõuna.
2001. aastast vabakutseline ehtekunstnik. Ehete püsiväljapanek A-Galeriis Tallinnas. Ehted autoritehnikas, tehtud parimate soovidega kandjale.
PAREM HOMME on utoopiline mõtisklus millegi õrna ja hapra säilitamisest, sellest, kuidas tänapäeval ohuolukorrast kiiresti välja tulla, kui see on üldse enam võimalik. Kas lahenduseks oleks kosmoselaev, kuhu mahuksid muu hulgas loomad, sest loodus üksi ei suuda praegustes oludes kliima muutumist aeglustada ja maa peal pole meil varsti enam kohta? 2018. aasta maailma kliimakonverentsi kokkuvõttes on kirjas, et vähem kui saja aastaga on tööstuse kiire arengu tõttu üle 60 protsendi liigirikkusest juba hävinenud. Massiline väljasuremine toimub 50–500 aasta pärast, kui poliitikud midagi kiirkorras ette ei võta. Maailm on justkui eri liigirikkuste ja loomade paabel, kus osal on kõht plasti täis, teistel kosmose hapnikumullid peas ning kus kägaras loomad on kokku surutud ühte kosmoselaeva. Ehted on tehtud eri tehnika ja materjalidega, kasutades nii klassikalist kullassepa tehnoloogiat kui ka moodsamat biolagunevat 3D-trükki, mis on hiljem galvaanitud (sealhulgas kohrutatud tegelased ja sillerdavad vääriskivipiisad).
Marita Lumi on lõpetanud 2015. aastal Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti eriala magistriõppe. Ta on end täiendanud Prantsusmaal Strasbourgis ja TTÜ geoloogiainstituudis ning elanud mõnda aega Portugalis Portos. Osalenud rohketel näitustel, olnud 2016. ja 2017. a preemia Noor Ehe nominent ning 2018. a selle auhinna võitja, lisaks 2017. a Eesti Kulla- ja Kellaliidu konkursi Eesti Aasta Ehe nominent ning 2017. a A-galerii ehtevõistluse võitja.
Näitust aitasid teostada Rait Siska, Paul Villemi, Danero Toomsalu, Alo Allar Altmets.
