Näitusel OMAL AJAL näeb ehteid ja anumaid Jaapani metallikunstitehnikas mokumeganes. Mokumegane tehnikas loodud teosed on hoopis erinevad külmast kõrgpoleeritud läikest, mida oleme harjunud metalli puhul nägema. Kirjud pinnad mõjuvad orgaaniliselt. Mitmekihilised mustrid tõmbavad pilgu elava tulena ainiti endale ja kutsuvad jälitama materjalis paistvaid jooni ja radasid.
Anni Kagovere on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti osakonna ning omandanud magistrikraadi Tokyo Kunstiülikoolis. Ta on oma teostes keskendunud Jaapani metallikunstitehnika mokumegane kasutamisele ja on juhendanud mokumeganekursusi Eesti Kunstiakadeemias ning Viljandi Kultuuriakadeemias.
Üks mees, üks loom ning sitta kanti verd ja soolikaid. Hr Urmas-Ott avab A-Galeriis reedel, 4. märtsil kell 18 oma neljanda ehtenäituse 58°30’26″N22°43’37″E, mille põhilise materjalina on kasutatud Saaremaal tapetud metssea keha. Näitus jääb avatuks 28. märtsini.
Jahimees oli metsas juba tagasi koduteel, kui ta kaks siberi laikat lõhna üles võtsid ja pimedasse öhe tuiskasid. Mööda lumiseid jälgi järgi sumbates avastas ta, et koerad on juba ühe emise jalust maha murdnud. Veel samal õhtul sai liha näituse avamise tarbeks sisse tehtud. Ülejäänu reisis prügikottidesse pakituna kunstniku keldrisse. Kuu ajaga vormus verine rümp ehtekollektsiooniks.
Näitust ettevalmistaval perioodil heideti Urmas-Otile mitmel korral ette nagu oleks tema tegevus brutaalne ja ebaeetiline. Tõesti. Teatav rämedakoelisus on põrandal vedeleva verise raipe juures olemas. Kuid Urmas-Oti jaoks tundus see pigem loomulik. Loomalik. Naturaalne. Robustsus peitub ehk vaid räpases töös. Ajud kulunud emailkraanikausis laiali. Verine nahk akna taga õunapuu otsas rippumas ning näljased varesed seda kümnete kaupa tükkideks kiskumas nagu mõnes põhjala saagas.
Jah, räpane kuid mitte ebaeetiline. Näiteks tekib iga 10 grammi kaevandatud kulla kohta 20 tonni toksilisi elavhõbeda ja tsüaniidi jäätmeid, millest umbes 180 miljonit tonni satub igal aastal jõgedesse, järvedesse ja ookeani. Kongo Vabariigis valitsev kodusõda, milles on hukkunud üle 5 miljoni inimese ja vägistatud üle 200 000 naise, on suuresti rahastatud sealse kullatööstuse kaudu. 600 000 ebaseaduslikku lapstöölist, 15 miljonit alla vaesuspiiri elavat kaevurit ja sajad tuhanded raskete haiguste käes vaevlevad inimesed. Kui nüüd võrrelda sädelevaid kuldehteid söögiks tapetud metsloomaga, ei oskagi öelda, millal käed rohkem verised on.
Hr. Urmas-Ott on Urmas Lüüsi ja Hans-Otto Ojaste moodustatud eksperimenteerimisaldis ühisidentiteet, eesmärgiga ühendada eri meediumid suureks elavaks ja hingavaks organismiks, kelle südame moodustab ehtekunst. Urmas-Ott on seni astunud rahva ette kolme isikunäituse („Varjend 2415“, „Silence Between the Fall and Rise of Mankind“ ja „ Waste of Time“) ja kahe kuraatorinäitusega („DIY1“ ja „DIY2“). Aastal 2010 omistati talle Roman Tavasti nimeline noore ehtekunstniku preemia ja 2012 A-galerii aasta parima näituse preemia.
Moonded on vihje mõtetele ja küsimustele inimese, maailma ja terviklikkuse kohta. Füüsiline ja vaimne kasvamine ja selle käigus toimuv muutumine puudutab elu kõiki etappe ja aspekte. Identiteedist ja rollimängude allegooriatest tulenevad erinevad moondevormid on inimeste igapäevaelu osaks. Kohanemine on mingil määral alati seotud ka mingisuguse metamorfoosiga. Siinesitatud töödes on peamiste materjalidena kasutatud tindi sisse peidetud seepia luud ja akrüüli. Atlandi idaosas ja Vahemeres levinud harilik seepia, keda nimetatakse ka tindikalaks, on liigi arengu käigus omandanud oskuse kaitsta end tindinäärme nõrega, mille ta hädaohu korral välja paiskab. Tint omandab seejärel seepia kuju ja peibutab vaenlast, muutes hajudes vee läbinähtamatuks, võimaldades kalal seeläbi põgenemise.
Süsinikterasele iseloomulikku kristallstruktuuriosa kutsutakse teraks. See teraline struktuur pakub laia valikut pinnaviimistlusi ja töötlemisviise. Selle “tera” võimalusi ära kasutades valmis ehteid ja erineva otstarbega nugasid.
Viimasel ajal positsioneerib kunstnik Tamara Sergijenko end polükroomsel ristmikul, kus pulbitsevad sündmused, mis ei jäta kedagi ükskõikseks. Kaasaja iseärasused inspireerivad käesoleva näituse autorit otsimaks uusi eneseväljendusviise. Mõtisklused globaalsetel teemadel viivad kunstniku tsivilisatsiooni alglätetele, mis on tekkinud inimkonna koidikul. Ammumöödunud aegade kordumatu koloriit kajastub autori maalilistel töödel, mis on ootamatult „inkrusteeritud“ hõbedast ehetega. Peenekoelisesse tingliku risttee „mängu“ kaasahaaratud vaataja muutub autori mõttekaaslaseks, kui ta leiab, et igavene püüdlemine täiuslikkuse poole päästab inimkonna enesehävitusest.
Kaasaegses maailmakorralduses võib sageli puutuda kokku iidsete tsivilisatsioonide traditsioonidega. Üks nendest – ehete loomine ja kandmine – ei ole kaotanud oma aktuaalsust ka tänapäeval. Nende kivide maagilised omadused, mida on ammustest aegadest kätketud talismanidesse, amulettidesse ja kaitseelementidesse, andsid neile asjadele sümboolse tähenduse. Taolised pisikesed dekoratiivsed esemed muutusid omakorda usu, lootuse ja armastuse akumulaatoriteks, mis vastavalt sündmusele kujundasid ja reguleerisid suhteid inimeste vahel.
Tamara Sergijenko on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ja on osalenud paljudel näitustel siin ja mujal: Ameerikas, Inglismaal, Jaapanis, Prantsusmaal, Poolas, Leedus, Venemaal jne. Kunstnik on osalenud erialasümpoosionidel Saksamaal, Inglismaal ja Leedus. Samuti on Segijenko pidanud meistriklasse Ameerikas ja Venemaal ning on arvukalt saanud preemiaid ja diplomeid erinevatelt konkurssidelt.
Tamara Sergijenko emailitöid võib leida „Kollektsionääride Kuldraamatus” (Pariisi kirjastus „Les Editions Arts et Images”, 1992-1993). Kunstniku paremad teosed on Eesti, Venemaa, Ameerika ja Saksamaa muuseumides ning ka erakollektsioonides.
Suurem osa T. Sergijenko loomingust on pühendatud tööle emailiga. Ta kasutab mitmeid erinevaid tehnikaid. Üks neist on tänapäeval haruldane akenemail, millega tegelejaid on kogu maailmas väga vähe. Oma kunstiteostega tõestab Sergijenko jätkuvat huvi selle vana tehnika osas nii kunstniku kui vaataja seisukohast.
Urmas Lüüsi näitus VEREST JA RAUAST mõtiskleb sepakunsti kui arhailise käsitöövormi elujõu ja funktsiooni üle.
Punavat rauamaaki on juba aastatuhandete tagant tõlgendatud mütoloogilistes kujutelmades emakese maa verena. Esimesed savist sulatusahjud vormiti nais-sümboolikaga, kelle kehasse tungis läbi fallosliku düüsi viljastavat õhku ning vulvast voolas hõõguva laava taolist šlakki. Ahjust sündinud toorraua känkrad vormiti tööriistadeks ning sepad paiskasid asjad südamena veenidesse, kus need said inimkonda siduvaks vereks. See veri kuulutas lõppu pronksiaja tehnoloogiale ning kastis inimeste endi rohke verega sõjaväljadel tärkavaid lilli.
Olles uurinud etnograafilisi materjale, aidanud sooritada eksperimentaal-arheoloogilisi rauasulatuskatseid ja vähernud metallikunstnikuna identiteedikriisides, tundsin üha süvenevat vajadust juurelda juurte juures sepaoskuste olemuse üle. Vaatlesin sepakunsti kui elementaarset ellujäämise oskust. Otsustasin kaks kätt taskus siseneda posturbanistliku nomaadina tänapäevasest hooletusest laastatud metsa ja väljuda sealt rauast terariistaga, mis aitaks mul teed rajada, ehitada ning pakuks kaitset ohtude eest. Aktsioon oli orgaaniliseks jätkuks varasematele loomingulistele tegemistele katastroofijärgses fiktsioonmaailmas.
Suur tänu: Ott Pulst, Erle ja Reimo Võsa-Tangsoo, HDK Steneby.
Kiiresti muutuv linnapilt annab impulsi meie ajule, tekitades erinevaid emotsioone ja segadust, provotseerides dialoogi ja tegevusi. Aja puuduse tõttu muutub elu sinusoidne mudel vertikaalseks: toimub tõusmine ja kukkumine ühes ja samas punktis. Horisontaalset liikumist pole, jääb võit ja kaotus.
VERTIKAAL on kui subjektiivne monoloog, mis tekkis päevade kaupa bussi aknast jälgides Rahandusministeeriumi hoone lammutamist selle aasta suvel ning koosneb erinevatest konkreetse lammutatava maja segmentidest ja ehetest. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Elevant ruumis on näitus hirmudest ja tabudest: asjadest, millest kõik teadlikud on, aga millest meelsasti mööda mõeldakse ning jutus välditakse.
Ignoreerimine － hirmuga näen, et kui mõni suur ja raske teema muutub liiga painavaks, surun selle oma peas kuskile tagakambrisse － ei saa ju kogu maailma raskust eneses kanda. Kas see lõppkokkuvõttes ongi niivõrd halb? Südamerahus elatud elu on ju kindlasti kvaliteetsem ja pikem － milleks lisada harjumuspärasele stressile lisa? Kuid toas on elevant.
Pilleriin Jürisoo on Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti eriala lõpetanud noor kunstnik. Viimased kolm aastat on Pilleriin elanud Dubais, Araabia Ühendemiraatides ja töötanud lennusaatjana reisidel üle maailma. Sellest lähtuvalt on tema viimaste aastate looming põhiliselt seotud maailma rännakutega. Aastatega on neis rännakuis esile tulnud erinevaid aspekte. 2012. aasta näitus Seosed A-galerii Seifis käsitles kodus ja võõrsil leiduvaid sarnasusi － see oli kui avastus, et kõik kodune on mingil kujul erinevais maailmapaigus olemas. 2014. aastal toimunud Väikeste Valitsejate näitusel käsitles kunstnik isikliku kodu rajamise teemat, vaadeldes erinevaid elukeskkondi Aasias, Euroopas, Aafrikas ja Lähis-Idas. Antud näitus käsitleb reisides ja maailma vaadeldes tekkinud hirme ja tabusid, mis ei erinegi kuigi palju hetkel Eesti ühiskonnas valitsevatest meeleoludest.
“Sündisin 1935. aastal Saaremaal. 1961. a lõpetasin ERKI metallikunsti eriala ja sellest alates olen osalenud näitustel nii kodu- kui välismaal. Mulle on alati meeldinud proovida ja katsetada erinevate materjalide ja tehnikatega. Mälestus noorusaegadest on toonud minu töödesse tagasi filigraantehnika, mis oma keerukuse ja detailirohkusega pakub tänaseni loomingulist rahuldust. Ja tunnen, et selles iidses tehnikas on võimalusi veel palju. Käesoleval näitusel tehtu on varasematest rahulikum ja traditsioonilisem”. – Aino Kapsta
