Tagasi Posted on

Kunstnikuvestlus ja näituste tuurid A-Galeriis ja Hop galeriis

A-Galerii ja Hop galerii kutsuvad kõiki reedel, 2. juunil, Tallinna vanalinna päevade raames saama osa põnevatest ehte, tarbekunsti ja disaini näitustest koos kunstnikega. Kuulata saab vaimurikastavaid vestlusi erinevate kunstnikega ning avastada vanalinna galeriide näituseid koos nende autoritega.

Kaasaegse ehte- ja sepakunsti olulisim kohalik näituseruum ja autoriehete pood A-Galerii korraldab 2. juunil giidituurid oma aknanäitustele nelja maailmaklassi ehtekunstniku poolt. Galerii näituseprogrammijuht Sille Luiga tutvustab Philipp Spillmanni (NO), Carolin Dieleri (DE), Andrei Balašovi (EE) ning Mima Pejoska (MKD) näitusi.

Peale aknanäituste tuuri toimub A-Galeriis vestlus tunnustatud ehtekunstniku Maria Valdma Härmiga, kelle isikunäitus SÕNADE SURNUAED galerii ajaloolises seifiruumis üleval on. Vestlust viib läbi metallikunstnik ja kultuuriuurija Urmas Lüüs.

Vestlusele järgnevad näituse MEREVAATEGA MAJA avamispidustused A-Galerii naabergaleriis Hopis. Avamisel teevad näitusele autorituuri kunstnikud Aet Ollisaar ja Madis Liplap. 

AJAKAVA

16:30 – Aknanäituste tuurid A-Galeriis näitusteprogrammi juhi ja ehtekunstniku Sille Luigaga.

17:00 – Kunstnikuvestlus ja tuur autoriga A-Galerii seifinäitusel Maria Valdma Härmiga. 

18:00 – Näituse MEREVAATEGA MAJA avamine ja näituse tuur koos autorite Aet Ollisaare ja Madis Liplapiga Hop galeriis.

Tagasi Posted on

A-∞ SÕNADETA LINGVISTIKA

Neljapäeval, 8. mail avab üle 70 Eesti ehtekunstnikku esindav A-Galerii oma 20. sünnipäeva puhul kaks autoriehtenäitust Tallinnas ning esitleb raamatut Eesti metallikunstnike loomingust viimasel kahel aastakümnel.

A-Galerii asutajaliikme, ehtekunstnik Tiina Käeseli sõnul on galerii paari aasatakümne jooksul oma sisus ja vormis palju muutunud, kuid eesmärk on jäänud samaks – arendada Eesti ehtekunsti ning anda metallikunstnikele koht oma loomingu esitlemiseks. “Mul on siiras heameel, et A-Galeriiga on liitunud palju uuema põlvkonna kunstnikke, kes omakorda muudavad galerii nägu. See annab lootust, et Eesti ehtekunst on jätkusuutlik ning saame unikaalseid ehteid imetleda ka järgmise paarikümne aasta pärast,” kommenteeris Käesel. Aastal 2014 kuulub A-Galerii nimistusse üle 70 kõrgharidusega Eesti metallikunstniku.

A-Galerii Seifis avatakse Urmas Lüüsi koostatud ja kujundatud ühisnäitus A-∞ SÕNADETA LINGVISTIKA, mis esitleb Eesti noorema põlvkonna ehtekunstnike loomingut. “Urmas Lüüs on kokku pannud näituse, mis annab hea ülevaate eesti noorte metallikunstnike mõtetest ning põnevatest kaasaegsetest materjalidest ja tehnikatest,” sõnas Tiina Käesel.
Samas esitletakse ka Kaire Ranniku ja Erle Võsa-Tangsoo koostatud raamatut “A-Galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat”, mis annab harukordse võimaluse näha Eesti tunnustatud metallikunstnikke kandmas oma ehteid ning lugeda nende kirjutisi oma kolleegide loomingu kohta.

A-Galerii sünnipäevapidustused algavad aga Hop Galeriis (Hobusepea 2) näituse A-V EHEDAD PORTREED avamisega, kus näeb töid galerii osanikelt nende poolt valitud teoste arhiivist. Näituse A-V EHEDAD PORTREED koostas ja kujundas Kaire Rannik.

MEEDIAKAJA

Postimees – Ehtenäitus: kordumatult kaunid, ajatud. Kirjutab Tiina Kolk.

Tagasi Posted on

PARIMA SEIFINÄITUSE KONKURSS

Alates 2007. aastast toimub A-Galeriis iga aasta parima seifinäituse valimine. Konkursi eesmärk on tunnustada kunstnike meisterlikke saavutusi oma loomingus. Võitja selgitavad välja A-Galerii osanikud.

2022 – Irene Jürna LEIUD

2021 – Taavi Teevet AINUEKSEMPLAR

2020 – Erle Nemvalts VOORUSE LÄTTED

2019 – A-Galerii 25 juubelinäitus MÄLUKAARDID

2018 – Marita Lumi PAREM HOMME

2017 – Kertu Vellerind FACEBOOK/NÄORAAMAT

2016 – Caius Kull (H)AAKRIK

2015 – Mari-Relo Šaulys ja Adolfas Šaulys VERTIKAAL

2014 – Mari Pärtelpoeg RINGID

2013 – Leida Ilo HINGEPAADID

2012 – Urmas Ott (Hans-Otto Ojaste ja Urmas Lüüs) VARJEND 2415

2011 – Ülle Kõuts VESI

2010 – Kaire Rannik INONOTUS OBLIQUUS

2009 – Maria Valdma TOLM

2008 – Katrin Amos SAHTELDUSED

2007 – Katrin Veegen LOORBERID

Tagasi Posted on

Südamete näitus

12 kunstniku tõlgendus südamest. Süda kui organ, sümbol ja tunne.

Seifiruumi põnevast väljapanekust on kirjutanud Aurelia Aasa:
“Tervikuna kinnitab SÜDAMETE NÄITUS eesti ehtekunsti tugevat ja loodetavasti üha tugevnevat positsiooni kunstiväljal, sest olgugi et ehtekunst on hinnas, ei ole see näitusesaalis siiski nii sage nähtus. Või kui ongi, vaatame ehteid endiselt pelgalt iluasjade positsioonilt, otsimata laiemat sõnumit. SÜDAMETE NÄITUS võiks olla näide sellest, et ka ehted räägivad loo – juba enne kui neid kanname ning isiklikud lood, tähendused ja sentimentaalse väärtuse külge riputame.”
Kuraator: Katarina Kotselainen

Osalevad kunstnikud: Jens A. Clausen, Maria Kadarpik, Liina Lõõbas, Urmas Lüüs, Erle Nemvalts, Hans-Otto Ojaste, Anita Porila, Ane Raunam, Anne Roolaht, Liis Tamm, Katrin Veegen ja Paul Villemi

Meediakaja

Postimees – Südame sõnum hõbedas ja puus. Kirjutab Aurelia Aasa.

Tagasi Posted on

58°30’26″N 22°43’37”E

Üks mees, üks loom ning sitta kanti verd ja soolikaid. Hr Urmas-Ott avab
A-Galeriis reedel, 4. märtsil kell 18 oma neljanda ehtenäituse 58°30’26″N22°43’37″E, mille põhilise materjalina on kasutatud Saaremaal tapetud metssea keha. Näitus jääb avatuks 28. märtsini.

Jahimees oli metsas juba tagasi koduteel, kui ta kaks siberi laikat lõhna üles võtsid ja pimedasse öhe tuiskasid. Mööda lumiseid jälgi järgi sumbates avastas ta, et koerad on juba ühe emise jalust maha murdnud. Veel samal õhtul sai liha näituse avamise tarbeks sisse tehtud. Ülejäänu reisis prügikottidesse pakituna kunstniku keldrisse. Kuu ajaga vormus verine rümp ehtekollektsiooniks.

Näitust ettevalmistaval perioodil heideti Urmas-Otile mitmel korral ette nagu oleks tema tegevus brutaalne ja ebaeetiline. Tõesti. Teatav rämedakoelisus on põrandal vedeleva verise raipe juures olemas. Kuid Urmas-Oti jaoks tundus see pigem loomulik. Loomalik. Naturaalne. Robustsus peitub ehk vaid räpases töös. Ajud kulunud emailkraanikausis laiali. Verine nahk akna taga õunapuu otsas rippumas ning näljased varesed seda kümnete kaupa tükkideks kiskumas nagu mõnes põhjala saagas.

Jah, räpane kuid mitte ebaeetiline. Näiteks tekib iga 10 grammi kaevandatud kulla kohta 20 tonni toksilisi elavhõbeda ja tsüaniidi jäätmeid, millest umbes 180 miljonit tonni satub igal aastal jõgedesse, järvedesse ja ookeani. Kongo Vabariigis valitsev kodusõda, milles on hukkunud üle 5 miljoni inimese ja vägistatud üle 200 000 naise, on suuresti rahastatud sealse kullatööstuse kaudu. 600 000 ebaseaduslikku lapstöölist, 15 miljonit alla vaesuspiiri elavat kaevurit ja sajad tuhanded raskete haiguste käes vaevlevad inimesed. Kui nüüd võrrelda sädelevaid kuldehteid söögiks tapetud metsloomaga, ei oskagi öelda, millal käed rohkem verised on.

Hr. Urmas-Ott on Urmas Lüüsi ja Hans-Otto Ojaste moodustatud eksperimenteerimisaldis ühisidentiteet, eesmärgiga ühendada eri meediumid suureks elavaks ja hingavaks organismiks, kelle südame moodustab ehtekunst. Urmas-Ott on seni astunud rahva ette kolme isikunäituse („Varjend 2415“, „Silence Between the Fall and Rise of Mankind“ ja „ Waste of Time“) ja kahe kuraatorinäitusega („DIY1“ ja „DIY2“). Aastal 2010 omistati talle Roman Tavasti nimeline noore ehtekunstniku preemia ja 2012 A-galerii aasta parima näituse preemia.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Meediakaja

Müürileht – EHE KUNST: EETILINE VÕI VERINE EHTEKUNST. INTERVJUU URMAS-OTIGA. Küsitleb Karin Paulus.

Tagasi Posted on

Verest ja rauast

Urmas Lüüsi näitus VEREST JA RAUAST mõtiskleb sepakunsti kui arhailise käsitöövormi elujõu ja funktsiooni üle.

Punavat rauamaaki on juba aastatuhandete tagant tõlgendatud mütoloogilistes kujutelmades emakese maa verena. Esimesed savist sulatusahjud vormiti nais-sümboolikaga, kelle kehasse tungis läbi fallosliku düüsi viljastavat õhku ning vulvast voolas hõõguva laava taolist šlakki. Ahjust sündinud toorraua känkrad vormiti tööriistadeks ning sepad paiskasid asjad südamena veenidesse, kus need said inimkonda siduvaks vereks. See veri kuulutas lõppu pronksiaja tehnoloogiale ning kastis inimeste endi rohke verega sõjaväljadel tärkavaid lilli.

Olles uurinud etnograafilisi materjale, aidanud sooritada eksperimentaal-arheoloogilisi rauasulatuskatseid ja vähernud metallikunstnikuna identiteedikriisides, tundsin üha süvenevat vajadust juurelda juurte juures sepaoskuste olemuse üle. Vaatlesin sepakunsti kui elementaarset ellujäämise oskust. Otsustasin kaks kätt taskus siseneda posturbanistliku nomaadina tänapäevasest hooletusest laastatud metsa ja väljuda sealt rauast terariistaga, mis aitaks mul teed rajada, ehitada ning pakuks kaitset ohtude eest. Aktsioon oli orgaaniliseks jätkuks varasematele loomingulistele tegemistele katastroofijärgses fiktsioonmaailmas.

Suur tänu: Ott Pulst, Erle ja Reimo Võsa-Tangsoo, HDK Steneby.

Meediakaja

Lääne Elu – Urmas Lüüsi näitus sündis metsast leitud torujupist ja põdra sääreluust. Vaatleb Lehte Ilves.

Tagasi Posted on

KEHAKUMA

Katarina Kotselaineni kureeritud näitusel lähenevad viis kunstnikku teemale omal moel. Kehakuma ehk keha ja ehte suhe kandja ning vaatajaga. Midagi, mis on kandjale endale füüsiliselt lähedal ja mida ta sellega soovib öelda teistele enda ümber. Ühe jaoks on ehe ligimeelitamiseks: kutsub oma leebe olemusega lähenema ja täpsemalt vaatama, teise jaoks, oma ogalise olekuga, eemale tõrjumiseks. Iga kunstnik on valinud enesele sobiva materjali, näiteks Jaan Škerin puidu, Maria Kadarpik vase ja Urmas Lüüs raua.

Tagasi Posted on

WASTE OF TIME

“Näituse tõlkes tahtlikult eksitava pealkirja WASTE OF TIME oleme mõtestanud kui ajaloo vertikaalse kuhjumise. Ehete esteetika kätkeb endas erinevaid stiile ja funktsioone, mida inimkond on oma arenguloo jooksul aksessuaaridele omistanud. Konstrueerime maailma, kus tulekivi kaalub rohkem kui teemandid ning hindamatuks väärtuseks on ehe ise informatsiooni, vaimsuse ning mälestuste kandjana. Ehe kui tihendatud kontsentraat asjade olemusest, pühitsetud läbi inimese enese kohalolu.

Näituse seovad tervikuks helikujundus ja valguslahendused, mis tekitavad ühtse ruumispetsiifilise installatsiooni. Kuna ehe kuulub kokku inimkeha ja keskkonnaga, kuhu ta on loodud eksisteerima, siis moodustab installatsioon meie töödele just kui matemaatilise X ja Y telje, mis loob neile taustsüsteemi. See on meie poolt konstrueeritud aegruum, mis ehitab silla vaataja ja kunstniku vahel.
Rühmitus Urmas-Ott on Urmas Lüüsi ja Hans-Otto Ojaste neli aastat tagasi moodustatud ühisidentiteet, eesmärgiga ühendada eri meediumid suureks elavaks ja hingavaks organismiks, kelle südame moodustab ehtekunst. Hr Urmas-Ott on seni astunud rahva ette kahe isikunäituse (Varjend 2415 ja „Silence Between the Fall and Rise of Mankind“) ja kahe kuraatorinäitusega („DIY1“ ja „DIY2“). Aastal 2010 omistati talle Roman Tavasti nimeline noore ehtekunstniku preemia ja 2012 A-galerii aasta parima näituse preemia.”
Urmas-Ott

Tagasi Posted on

VARJEND 2415

Näitusel VARJEND 2415 tegeleb rühmitus Urmas-Ott meeste ehete arendamisega. Tööd on paigutatud kohaspetsiifilisse ruumiinstallatsiooni. Kunstnikud ehitavad postapokalüptilisse maailmapilti sobituva tuumasõjajärgse varjendi, mille fiktiivsed ellujäänud on kohandanud eluruumideks. Eksponeeritavate ehete esteetika on tuletatud küsimusest: mida väärtustaksid ja kannaksid apokalüpsise üleelanud inimesed? Millised väärtushinnangute muutused toimuksid sellises maailmas elava inimese psüühikas.

Rühmitus Urmas-Ott (Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste) on välja kasvanud kahe noore metallikunstniku ühisest loomingulisest tegevusest. Rühmitus on oma tegevuse jooksul kasutanud meediumitena ehtekunsti, sepist, graafikat, tänavakunsti, performance’eid ning loonud kollektiivis “Postinstrumentum” eksperimentaalmuusikal baseeruvaid etendusi. Aastal 2010 pälvis rühmitus Roman Tavasti nimelise stipendiumi.

Näitus valiti 2012. aasta parimaks A-Galerii seifinäituseks.