Üks mees, üks loom ning sitta kanti verd ja soolikaid. Hr Urmas-Ott avab
A-Galeriis reedel, 4. märtsil kell 18 oma neljanda ehtenäituse 58°30’26″N22°43’37″E, mille põhilise materjalina on kasutatud Saaremaal tapetud metssea keha. Näitus jääb avatuks 28. märtsini.

Jahimees oli metsas juba tagasi koduteel, kui ta kaks siberi laikat lõhna üles võtsid ja pimedasse öhe tuiskasid. Mööda lumiseid jälgi järgi sumbates avastas ta, et koerad on juba ühe emise jalust maha murdnud. Veel samal õhtul sai liha näituse avamise tarbeks sisse tehtud. Ülejäänu reisis prügikottidesse pakituna kunstniku keldrisse. Kuu ajaga vormus verine rümp ehtekollektsiooniks.

Näitust ettevalmistaval perioodil heideti Urmas-Otile mitmel korral ette nagu oleks tema tegevus brutaalne ja ebaeetiline. Tõesti. Teatav rämedakoelisus on põrandal vedeleva verise raipe juures olemas. Kuid Urmas-Oti jaoks tundus see pigem loomulik. Loomalik. Naturaalne. Robustsus peitub ehk vaid räpases töös. Ajud kulunud emailkraanikausis laiali. Verine nahk akna taga õunapuu otsas rippumas ning näljased varesed seda kümnete kaupa tükkideks kiskumas nagu mõnes põhjala saagas.

Jah, räpane kuid mitte ebaeetiline. Näiteks tekib iga 10 grammi kaevandatud kulla kohta 20 tonni toksilisi elavhõbeda ja tsüaniidi jäätmeid, millest umbes 180 miljonit tonni satub igal aastal jõgedesse, järvedesse ja ookeani. Kongo Vabariigis valitsev kodusõda, milles on hukkunud üle 5 miljoni inimese ja vägistatud üle 200 000 naise, on suuresti rahastatud sealse kullatööstuse kaudu. 600 000 ebaseaduslikku lapstöölist, 15 miljonit alla vaesuspiiri elavat kaevurit ja sajad tuhanded raskete haiguste käes vaevlevad inimesed. Kui nüüd võrrelda sädelevaid kuldehteid söögiks tapetud metsloomaga, ei oskagi öelda, millal käed rohkem verised on.

Hr. Urmas-Ott on Urmas Lüüsi ja Hans-Otto Ojaste moodustatud eksperimenteerimisaldis ühisidentiteet, eesmärgiga ühendada eri meediumid suureks elavaks ja hingavaks organismiks, kelle südame moodustab ehtekunst. Urmas-Ott on seni astunud rahva ette kolme isikunäituse („Varjend 2415“, „Silence Between the Fall and Rise of Mankind“ ja „ Waste of Time“) ja kahe kuraatorinäitusega („DIY1“ ja „DIY2“). Aastal 2010 omistati talle Roman Tavasti nimeline noore ehtekunstniku preemia ja 2012 A-galerii aasta parima näituse preemia.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Meediakaja

Müürileht – EHE KUNST: EETILINE VÕI VERINE EHTEKUNST. INTERVJUU URMAS-OTIGA. Küsitleb Karin Paulus.

“Näituse tõlkes tahtlikult eksitava pealkirja WASTE OF TIME oleme mõtestanud kui ajaloo vertikaalse kuhjumise. Ehete esteetika kätkeb endas erinevaid stiile ja funktsioone, mida inimkond on oma arenguloo jooksul aksessuaaridele omistanud. Konstrueerime maailma, kus tulekivi kaalub rohkem kui teemandid ning hindamatuks väärtuseks on ehe ise informatsiooni, vaimsuse ning mälestuste kandjana. Ehe kui tihendatud kontsentraat asjade olemusest, pühitsetud läbi inimese enese kohalolu.

Näituse seovad tervikuks helikujundus ja valguslahendused, mis tekitavad ühtse ruumispetsiifilise installatsiooni. Kuna ehe kuulub kokku inimkeha ja keskkonnaga, kuhu ta on loodud eksisteerima, siis moodustab installatsioon meie töödele just kui matemaatilise X ja Y telje, mis loob neile taustsüsteemi. See on meie poolt konstrueeritud aegruum, mis ehitab silla vaataja ja kunstniku vahel.
Rühmitus Urmas-Ott on Urmas Lüüsi ja Hans-Otto Ojaste neli aastat tagasi moodustatud ühisidentiteet, eesmärgiga ühendada eri meediumid suureks elavaks ja hingavaks organismiks, kelle südame moodustab ehtekunst. Hr Urmas-Ott on seni astunud rahva ette kahe isikunäituse (Varjend 2415 ja „Silence Between the Fall and Rise of Mankind“) ja kahe kuraatorinäitusega („DIY1“ ja „DIY2“). Aastal 2010 omistati talle Roman Tavasti nimeline noore ehtekunstniku preemia ja 2012 A-galerii aasta parima näituse preemia.”
Urmas-Ott