Tagasi Posted on

ÜLLATUS MUNANÄITUS

krk

krkrkrkrrrkrrrkrkrkr

krk

Need on koorumise hääled.

ÜLLATUS!

A-Galeriis toimub välk ÜLLATUS MUNANÄITUS, palume mitte kodus muneda vaid kohe meie kunstnike kerajaid taieseid vaatama tulla. Näituselt on võimalik soetada endale nii RAUDMUNA, HÕBEMUNA kui ka KULDMUNA. Mõni teostest kindlustab kodustel koksimise võistlustel esikoha, mõni toob talismanina ellu hingerahu täiuse. 

Osalevad kunstnikud:

Adolfas Šaulys, Ane Raunam, Caius Kull, Edgar Volkov, Ene Valter, Henry Mardisalu, Ivar Kaasik, Ive Maria Köögard, Kadi Kübarsepp, Kalle Kotselainen, Katrin Kosenkranius, Katrin Veegen, Keesi Kapsta, Krista Laos, Liina Lelov, Mari Pärtelpoeg, Merike Balod, Raili Vinn, Sille Luiga, Sven Tali, Ülle Mesikäpp, Ülle Voosalu, Vello Lillemets ja Viktorija Lillemets.

Kuraator / Curated by Sille Luiga

ÜLLATUS MUNANÄITUST saab külastada alates 11. märtsist A-Galerii müügisaalis ja näitus jääb avatuks 30. aprillini 2024. Oleme tänulikud sõna levitamast!

Munad on leitavad ka meie e-poe kategooria MUNA alt.

Tagasi Posted on

PARIMA SEIFINÄITUSE KONKURSS

Alates 2007. aastast toimub A-Galeriis iga aasta parima seifinäituse valimine. Konkursi eesmärk on tunnustada kunstnike meisterlikke saavutusi oma loomingus. Võitja selgitavad välja A-Galerii osanikud.

2023 – Ketli Tiitsari kureeritud Lia Tüüri mälestusnäitus JOONEGA PUUDUTATUD

2022 – Irene Jürna LEIUD

2021 – Taavi Teevet AINUEKSEMPLAR

2020 – Erle Nemvalts VOORUSE LÄTTED

2019 – A-Galerii 25 juubelinäitus MÄLUKAARDID

2018 – Marita Lumi PAREM HOMME

2017 – Kertu Vellerind FACEBOOK/NÄORAAMAT

2016 – Caius Kull (H)AAKRIK

2015 – Mari-Relo Šaulys ja Adolfas Šaulys VERTIKAAL

2014 – Mari Pärtelpoeg RINGID

2013 – Leida Ilo HINGEPAADID

2012 – Urmas Ott (Hans-Otto Ojaste ja Urmas Lüüs) VARJEND 2415

2011 – Ülle Kõuts VESI

2010 – Kaire Rannik INONOTUS OBLIQUUS

2009 – Maria Valdma TOLM

2008 – Katrin Amos SAHTELDUSED

2007 – Katrin Veegen LOORBERID

Tagasi Posted on

A-Galerii aastanäitus 2020

A-Galerii Seifis avaneb läbilõige kohalike ehtekunstnike lõppeva aasta suundumustest aastanäitusega NÄITUS-MÜÜK 2020, mis on huvilistele avatud alates teisipäevast, 8. detsembrist. Näitus kestab 30. jaanuarini 2021.

Näitus koondab üle 30 ehtekunstniku viimase aasta loomingut ning võtab lähtepunktiks uskumatu, usutava ja enneolematu aasta keerdkäigud, et arhiveerida selle kaost ja ilu. Aastanäituse ehted on ka müügis ning ainulaadseid autoritöid on võimalik endale soetada terve näituse kestvuse aja.

Näituse juhtmõte on uurida kunstnikelt, kuidas on 2020. aasta oma vääramatu jõuga mõjutanud nende elu ja loomingut. Lõppev aasta on endas kandnud palju ärevust ja muret teadmatuse ees, kuid samas andnud ka võimaluse ootamatult teisiti kulgevas ajas senisest enam süveneda kohal olemisse. Eraldatusest leiab inspiratsiooni, vajalikku rahu ja aega, et hinges olevaga tõtt vaadata ning see vormi valada. 

Ehtekunstnik Liisbeth Kirss: “Selle aasta piirangud sundisid mind võtma pausi, läbi mille sain rahulikult mõelda või ka mitte mõelda oma loomingu üle. Tunnen, et see oli väga vajalik ja kuidagi muud moodi see ei olekski saanud juhtuda.”

Samas on ka kunstnikke, kelle jaoks pakilised argimured suruvad loominguga tegelemise tagaplaanile, sest majanduslik olukord kannatab koroonaviiruse tõttu. “Hiljuti jäin oma ateljeest ilma, kuna see asus vanalinna tuntud restorani majas ning restoran läks pankrotti. Seega on pandeemial päris otsesed mõjud loometööle,” ütleb kunstnik Anni Kagovere. Kunstniku Claudia Lepiku sõnul pole tema loomise rütm hetkel muutunud ja teekonnad, mis kunstnik igapäevaselt võtab, on endiselt sama tagasihoidlikud nagu nad enne pandeemiat olid. 

A-Galerii on kohaliku ehtekunsti kodugalerii ning kohtumispaik, kus saab tutvuda üle saja erineva autori loominguga. A-Galeriis avaneb Eesti ehtekunsti lugu läbi erinevate generatsioonide, vormide ja ideede. Toimides nii müügi- kui näitusepinnana, esindab A-Galerii Eesti professionaalsete ehtekunstnike erinevaid põlvkondasid ning koolkondi. Iga käsitööna valminud ehe on kordumatu ning kannab endas autorile ainuomast käekirja ja kontseptsiooni, mis on teostatud meisterliku tehnikaga. 

Näitusel osalevad järgmised kunstnikud:

Krista Laos, Ive-Maria Köögard, Mari Pärtelpoeg, Ülle Mesikäpp, Anne Roolaht, Tea Vellerind, Ihan Toomik, Anni Kagovere, Kertu Vellerind, Mari Relo-Šaulys, Adolfas Šaulys, Urve Küttner, Liisbeth Kirss, Ulvi Haagensen, Ülle Voosalu, Tamara Sergijenko, Claudia Lepik, Ivar Kaasik, Ane Raunam, Kadi Kübarsepp, Ülle Kõuts, Keesi Kapsta, Katrin Veegen, Raili Vinn, Merike Balod, Margit Paulin, Aino Kapsta, Kristi Paap, Kätrin Beljaev, Erle Nemvalts, Melitina Balabin, Nikolai Balabin, Marita Lumi, Ene Valter, Viktorija Lillemets, Rita-Livia Erikson, Sille Luiga, Kristiina Laurits.

Tagasi Posted on

ARMASTAJAD/LOVERS

Nad teavad iseennast, liiguvad paralleelselt, pulbitsevad roosaks lögaks ja jätkavad teekonda.

ARMASTAJAD on 
Vaida Suits
Mart Kekišev + Kairin Koovit
Liina Lelov + Valdek Laur
Adolfas Šaulys + Mari Relo-Šaulys

AJAST AEGA
Vaida Suits

Vaida Suits (s 1931) on eesti metallikunstnik, kelle jõulist loomingut iseloomustab töömahukus, juugendlik vormitunnetus ja detailideni täpne traditsiooniliste tehnikate valdamine. Selle juures mõjub ta käekiri alati selgepiiriliselt, isegi lakooniliselt. Suits on töötanud ARSi kunstikombinaadis ainukese naisena terasegraveerijana ja hiljem kunstnikuna, tehes üksikseeriate kõrval ka vastutusrikkaid tellimustöid Eesti ning üleliidulistele institutsioonidele. Tallinna Moemaja ehtekunstnikuna leidis tema looming Nõukogude Eesti tingimustes täiesti erakordset tunnustust ka Londoni moelaval. Täpse tööeetika ja eristuva käekirja poolest kõrgelt hinnatud Suits on osalenud näitustel Balkanist Norrani ja Itaaliast Mongooliani. Tema teoseid on teiste hulgas Moskva Tarbekunstimuuseumis ning Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumis, samuti mitmetes erakogudes.

Kummardusena Vaida Suitsu enam kui poole sajandi pikkusele loometeele, on A-Galerii kahel aknal vaatamiseks Suitsu sõrmused, käevõrud, kaelaehted ning seinaplaadid alates 1960ndatest aastatest kuni tänapäevani. Näiteid on nii filigraanist, kohrutusest, graveerimisest kui ka eri materjalide kokku komponeerimisest. 

KOOS
Kairin Koovit ja Mart Kekišev

Kahest erinevast osapoolest koosnev ühtekuuluv ja ühesliikuv materjal. Otsides kahe erineva inimese vahelist piiri ja kokkusobivust. Tulemuseks on mitmekihiline materjal, mis nõuab koos edasi liikumiseks ja üksteisest kinnihoidmiseks piisavalt ruumi ja pinget.
Teosed on valminud damaskuse terasest ja mokume-gane tehnikat kasutades.

Kairin Koovit on õppinud Eesti Kunstiakadeemias Ehte- ja sepakunsti osakonnas. Osalenud näitustel nii Eestis kui välismaal. Praktiseerinud Rootsis Peter de Wit ja Margareth Sandström stuudios. 2011. aastal pälvis Roman Tavasti Noore ehtekunstniku stipendiumi ja alates 2012 aastast töötab Roman Tavastis kunstnik/kujundajana. 

Mart Kekišev on õppinud Eesti Kunstiakadeemias Ehte- ja sepakunsti osakonnas. Viimased 10 aastat on olnud vabakutseline metallikunstnik. Viimased 5 aastat õpetas ametikoolis seppasid. Eelmine sügis alustas magistriõpinguid Eesti Kunstiakadeemias Ehte- ja sepakunsti osakonnas.

#ROOSAMULL @roosaila 
Liina Lelov ja Valdek Laur

Meile meeldib #roosaila #roosalöga

Roosast mullist pulbitseb välja nii roosa ila kui ka röösa löga – kõik see, mis on heatahtlik, salliv ja rõõmus. Roosa ila on kogu aeg olemas olnud, aga materiaalsusesse vormus see eelmise aasta mais, kui tekkis vajadus meelde tuletada, et roosas mullis elamises pole midagi halba. Selleks tuli halvustavale väljendile anda ümberpööratud, positiivne ning elurõõmus tähendus.
Tänaseks on roosa ila levinud nii Rootsi, Tuneesiasse kui ka USAsse, osalenud lugematutel meeleavaldustel, konverentsidel ning üritustel ja jõudnud mitme prominentse hobusevarga rinda.

A-Galerii aknanäitus on ila materiaalse teekonna lõppakord. Tegu on viimaste ilade ja lögadega, mis mullist pärismaailma imbuvad. On vaid kohane, et sümboli viimane etteaste leiab aset Eesti ainsas autoriehete galeriis. Peatselt on kõik taas normaalne.

Roosa ila autoriteks on ehtekunstnik Liina Lelov ja EKA ehte- ja sepakunsti tudeng Valdek Laur.
Neile meeldib #roosaila ja #roosalöga.

ELU 100
Mari Relo-Šaulys ja Adolfas Šaulys

„Head sõbrad juhtisid meie tähelepanu, et saime mõned päevad tagasi kokku 100 aastaseks.
A+M=100

Näituselt jookseb läbi meie ühisloomingu kaks liini. Sotsiaalselt kriitiline  Viva la Vida ! (2005), mis on osa koduapteekide seeriast ning KAKS ÕUNA (2020), mis on kommentaariks ELU 100 näitusele ja millega jätkame argiobjektide kuldamise traditsiooni.“

“Kunstnike esimene suur ühisnäitus „Viva la Vida!“ (2005, A-Galeriis, praegune Hop) pööras tähelepanu apteekide massilisele levikule linnaruumis. Kunstnikud esitasid küsimuse, kas linnas, kus galeriid, teatrid, kinod ja väikesed ärid asenduvad apteekidega, on parem või koguni turvalisem elada? Kas lootus surematusele ja õige tableti võtmine väiksemate või suuremate hädade leevenduseks teeb meid õnnelikumaks?“. – Ketli Tiitsar


Mari Relo-Šaulys ja Adolfas Šaulys on eesti ehtekunstnikud, kelle silmapaistev koostöö on leidnud märkimist nii meil kui mujal. Ühisnäitustega on nad üles astunud kokku viieteistkümnel korral ning kahasse on nad on pälvinud 2005. aastal Ede Kurreli nimelise Eesti Metallikunstnike Liidu preemia, 2010. aastal Eesti Kultuurkapitali aastapreemia ning 2015. aastal A-Galerii Seifinäituse preemia. 2002. aastal võitsid nad Leedu Merevaigumuuseumi galerii konkursi “Amber in Interiors“.

Tagasi Posted on

Eht(n)e sõnum – autoriõhtu Mari Relo-Šaulyse ja Adolfas Šaulysega

Mari Relo-Šaulys ja Adolfas Šaulys: ehteid tuleb valida silmade ja südamega

 

Kunstnikepaar Mari Relo-Šaulys ja Adolfas Šaulys kohtusid tänu armastusele ehtemaailma vastu ning loovad nüüd koos unikaalseid aksessuaare erilises niello tehnikas. Sel nädalal A-galeriis toimuva aktsiooni “Eht(n)e sõnum” raames saab neljapäeval ja reedel kell 16-18 uudistada, kuidas nende loodud ehted valmivad.

 

Adolfas ja Mari, kuidas te ehtemaailma juurde jõudsite?

Adolfas: Metall oli selline mateeria, mis tõmbas mind algusest peale nagu magnet – arvatavasti oli minu organismis rauapuudus.

Lõpetasin 80ndate keskel Leedus Tarbekunstitehnikumi, kus ma õppisin metalliosakonnas. Kõrgemat haridust samas valdkonnas oli võimalik ainult Eestis saada…. ja jõudsin siia, kus ma praegu olen: Eestis diplomeeritud metallikunstnik.

Eesti Riiklik Kunstiinstituut oli laial nõukogudemaal kõige suurem magnet – seal töötasid ja pidasid oma loenguid legendaarsed kunstiteoreetikud ja oma ala tunnustatud professorid. ERKI oli koht number üks taeva all, kus ma leidsin toredaid sõpru ja kohtasin oma elu armastust.

Mari: Üks kunstiring viis teiseni ja kunstikool EKA-ni. Eriala valikul lähtusin kõhutundest ja varasematest kunstiõpingutest saadud kogemustest.

Kuidas teie ehted sünnivad?

Mari: Nagu loominguliste tegevuste puhul ikka on piltlikult öeldes ka ehte tegemist alustades sinu ees tühi leht ja pliiats ning lõputu arv võimalusi.

Näitusetööde ja galerii müügitööde sünnipunkt on erinev. Näitusetööde puhul on väikene objekt so ehe seotud kogu galeriiruumis eksponeeritava tervikuga ja vahend eneseväljenduseks, idee kandja. Koostöö puhul Adolfasega lepime harilikult esmalt kokku näituse põhiidee ja esteetilise raami, seejärel algab töö materjalis. Kuna töötame ateljees kõrvuti, annab iga valmiv töö inspiratsiooni järgmisele.

Galeriisse müügiks tehtavate või tellitud ehte puhul on palju olulisem seos ehte kandjaga. Tootearendus toimub ehte kantavuse ja konkreetsele inimesele sobivuse suunas.

Adolfas: Mõtted ja ideed tulevad ootamatult, kuid ehted sünnivad imekombel väga aeglaselt – silmad ja keha väsib kiiremini kui sünd ise toimub: mitu tundi saagimist, jootmist, higi, suitsu ja tolmu, enne kui midagi näpu vahel särama hakkab.

Kes on teile eeskujudeks?

Adolfas: Ma pole sele peale mõelnud ega ka otsinud, et keegi suur seisaks mu tee peal ja sõrmega näitaks, kuhu minna… Kunsti- ja kultuurivaldkondi on palju, mis meie elu rikkamaks ja nauditavamaks teevad.

Kuidas jõudsite niello tehnika juurde?

Adolfas: Mul oli vajadus leiutada midagi uut või uuesti leida unustatud vana, et muuta oma loomingu monokroomsust. Niello abil saavutatud must-valge kontrast aitas paremini oma mõtteid väljendada.

Mari: Kunstiakadeemias õppides oli meil niello kursus. Seal tegin proove ja esimesi katsetusi.

Rääkige niello tehnikast täpsemalt?

Adolfas: Ladina keeles tähendab “nigellus” musta. Sulam, mis koosneb vasest, hõbedast, seatinast ja väävlist, kasutatakse hõbe ja kulla pinna dekoreerimiseks: tume niello muster annab meeldiva kontrasti poleeritud metalli pinnale. Niello oli geograafiliselt laialt levinud ja seda on kasutatud pika aja jooksul. Tehnikat kasutati Euroopas ja Egiptuses, Kesk- ja Kaug-Aasias. Pärslased, kreeklased, roomlased, keldid, germaanid ja bütsantslased kasutasid niellot oma metallitöödes ja ehtedes.

Eriti populaarne oli niello tehnika renessanssi ajal Itaalia käsitöömeistrite seas ja Venemaal alates 16. sajandist.

Sellest tehnikast ma pole lõpuni aru saanud, nagu kahepoolne võitlus ja tulemust pole võimalik alati ette planeerida…väga võluv mäng!

Kui palju selle tehnikaga maailmas ehteid luuakse?

Adolfas: See tehnika pole kaasaegsete ehtekunstnike seas väga populaarne, sest pole võimalik kiiresti saavutada efektset tulemust. Niello nõuab pühendumist ja aega.

Taanis kasutab seda Per Suntum, Itaalias Giampaolo Babetto ja Giovanni Corvaja ning Leedus Vytautas Matulionis.

Millised teemad teie ehetes kajastuvad?

Adolfas: Teemad on väga erinevad, sõltub, millised protsessid meie ühiskonnas toimuvad. Oleme pigem realistid kui idealistid.

Kes on teie ehete kandjad?

Adolfas: Inimesed tulevad galeriisse, ostavad ja lähevad…need kellega olen kohtunud, on olnud väga armsad, toredad ja intelligentsed inimesed…

Mari: Sõbrad, kindlasti. Muuseumeid ei saa vist ehtekandjateks pidada? Galeriidest ostetud ehete puhul meie ostjat ei tea, välja arvatud juhtudel, kui ehe tellitakse endale või kinkimiseks.

Mille järgi võiks inimene valida endale sobiva ehte?

Mari: Sümpaatia alusel.

Adolfas: Silmad ja süda valivad kõige paremini, kuid ma rõõmuga kuulaksin juttu, miks inimene valis minu tehtud ehte…isegi kui ta ei ütle, siis tema valik on mulle suur kompliment.

Kas eestlased oskavad tänapäeval ehtekunsti piisavalt väärtustada?

Adolfas: Mis on piisav väärtustamine?… Vaadates, kui palju Tallinnas on ehtekunstiga tegelevaid noori inimesi, siis arvan, et ehtekunsti väärtustatakse. Ja mina väärtustan neid inimesi, kes oskavad väärtustada ehtekunsti.

Mari: Eestlased ostavad ja tellivad galeriidest ehteid, nii et ehtekandja oskab ehtekunsti väärtustada.

Olete osalenud paljudel näitustel. Millised on olnud kõige olulisemad/erilisemad väljapanekud?

Mari: Ühisnäitused Adisega on olnud kõik olulised, erilised samuti.

Me oleme seni alati valmistanud oma ehted ise, kujundanud ekspositsiooni ja tööd ka ise välja pannud.

Ühiselt tehes on meil mingil määral välja kujunenud tööjaotus. Mina ei ole tavaliselt rahul sellega, et tööd lihtsalt galeriiruumi välja panna isegi kui nad on selle näituse jaoks spetsiaalset valmistatud ehted spetsiaalselt selle näituse jaoks valmistatud valguskappides ja muutun eriti õnnelikuks siis, kui leian võimaluse “lisafektideks”.

“Viva la Vida!” näitust tehes saime äsja avatud näitusesaali “võtmed kätte” paar päeva enne avamist ja meie kohustuseks jäi ise ka saali valve korraldada. Kaks nädalat hommikust õhtuni galeriis veeta ja näitusekülastajatega suhelda ning kunstist vestelda tundus põnev, kuid mööblivaba ruum ise hirmutav. Diivan, külmkapp ja naaberlillepoest laenuks saadud toataim muutsid olemise õigeks ja toetasid lisaks kogu näitusekonseptsiooni.

Sama näitus liikus edasi Vilniuse vanalinna südames asuvasse galeriisse, kus näitusesaaliks oli erinevalt tavapärasest valgest kuubist paene kaarjate seintega tunnel, imepisikese aknaga otsaseinas. Siin hõljusid “Viva la Vida!” valgusega ehtekapid hämaras ruumis justnagu võluväel – pühaduse tunne. Tõeline eriefekt, kuid samas ka kriitiline koostöömoment, sest kastide paika saamine võttis Adisel poolteist ööpäeva.

Viimasel ühisnäitusel “VERTIKAAL” A-galerii seifis otsustasime, et kuna tavaliselt on nii, et tõeline ideede tulv saab millegipärast alati õige hoo sisse just selleks ajaks, kui ei ole enam võimalik töid juurde teha, vaid vaja need juba vaatamiseks välja panna, siis seekord me kolm nädalat kestva näituse jooksul teemegi sellesama käimasoleva näituse töid. Esimesel päeval oli paigas installatsioon – idee serv juba paistis. Kõik kümme näituseehet jõudsid galeriisse kahe nädala jooksul, valmissaamise järjekorras. Iga külastaja nägi erinevat näitust.

Adolfas: Kõik on nii erilised ja omal ajal väga olulised…panen silmad kini ja sõrmega valin “Viva la Vida!” A-galeriis (praegune Hop galerii), “Perekond: A+M+MM” A-galerii seifis, “YES” Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis….tundub, et ainult minu enda idee järgi tehtud tööd pole nii olulised kui koostöö Mariga 🙂

 

Mari ja Adis ootavad teid see neljapäev ja reede A-galeriis! Kunstnikud on kohapeal kell 16:00-18:00 ning näitavad galeriisse toodud kullassepalaua taga oma töid ja tegemisi. Tulge uudistama!

 

 

 

Tagasi Posted on

Vertikaal

Kiiresti muutuv linnapilt annab impulsi meie ajule, tekitades erinevaid emotsioone ja segadust, provotseerides dialoogi ja tegevusi. Aja puuduse tõttu muutub elu sinusoidne mudel vertikaalseks: toimub tõusmine ja kukkumine ühes ja samas punktis. Horisontaalset liikumist pole, jääb võit ja kaotus.

VERTIKAAL on kui subjektiivne monoloog, mis tekkis päevade kaupa bussi aknast jälgides Rahandusministeeriumi hoone lammutamist selle aasta suvel ning koosneb erinevatest konkreetse lammutatava maja segmentidest ja ehetest. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näitus valiti 2015. aasta parimaks A-Galerii seifinäituseks.