Käesolev näitus on väike läbilõige Aino Kapsta mitmekülgsest ja põnevast loomingust. Ehtemaagiast, mis seob mitmeid materjale, huvitavaid pinnatöötlusi, vorme ja kive.
Väljapanek algab varasemate vasetöödega, mille valmimine jääb kaugele Nõukogude aega. Mitmed Aino ehted sellest ajast on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi püsikogus. Järgmistena on välja toodud komplektid, mis pärinevad 1980. aastatest. Ehted näitavad kõrgetasemelist oskust ja silma erinevate materjalide kokku sobitamisel. Aino prossid nii vasest kui hõbedast olid tema suured lemmikud, need olid tema kirg ja ta suhtus neisse kui terviklikku maailma. Näituse lõpetavad hõbefiligraanist komplektid koos tema armastatud mäekristallidega. Viimastel aastatel pakkuski talle enim väljakutseid just peen filigraantehnika, milles teostatud ehetes sai ta nautida lõputuid, erinevaid katsetusi.
Aino oli erakordselt värvikas, särav, andekas ja tegus ehtekunstnik olles kõrge eani aktiivne näitustel osaleja. Aino oli pärit Saaremaalt ning lõpetas ERKI aastal 1961. Tema ehteid iseloomustab õrnus ja samas jõulisus. Väga tabavalt on öelnud tema loomingu kohta Tanel Veenre: “Ülipeen teostus, kuid jalad kindlalt maas.”
Ja Aino enda sõnad: “Et sisemine harmoonia ja rahu kanduks minu ehete kaudu kandjani.”
Vägev Saaremaa kadakas on tuultele järgi andnud ja murdunud.
24. märtsil 2024 lahkus meie seast A-Galerii asutajaliige, kirgliku teotahte ja imeliste oskustega ehtekunstnik, Aino Kapsta.
Elule ja kunstidele avatud meele, lahke silmavaate ja töökate kätega Saaremaa naine. Need töökad käed on ligi 70 aasta kestel hoidnud nii sepa haamrit kui ka nõelteravaid pintsette, painutanud raudlatte, seadnud kokku õrna hõbedast ornamenti, ehitanud ja hoidnud kodu. Kõigi muude tegemiste kõrval valmistus ta just nüüd oma elu esimeseks maalinäituseks. Aino Kapsta (s. Teelem) sündis Saaremaal Tagavere külas. Muusikaliselt väga andekas ema pühendus siiski kodule, laste ja lapselaste kasvatamisele. Isa oli külasepp ja tema kaudu kuulus perele ka Tagavere paemurd. Just paemurd ja sepikoda olid Ainol üheks põhjuseks siduda oma tulevik kunstiga. Pärast Kuressare (siis Kingissepa) Keskkooli lõpetamist astus ta 1954.a. Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti, esialgu skulptuuri, 1956. aastal aga metallehistöö erialale, mille lõpetas 1961. aastal. Sellele järgnes traditsiooniline suunamine tööstusettevõttesse, alul trükikotta “Kommunist”, seejärel dekoraatoriks tööstuskaubastus. Töö kõrval hakkas ta ka alates 1961. aastast esitama loomingut vabariiklikel tarbekunsti näitustel ja 1964.a. tegi julge otsuse hakata vabakunstnikuks ning selleks ka elu lõpuni jääda. 1967.a. võeti ta vastu Eesti Kunstnike Liitu. Kuna väärismetallide -kulla ja hõbeda- kasutamine oli väljaspool seaduse silma poolt kontrollitavaid ruume rangelt keelatud, töötas Aino Kapsta pikka aega vase ja selle sulamitega, kasutades nende materjalide erinevat tonaalsust ja elastsust rahvakunstist ja ka arheoloogilistest leidudest inspireeritud ehete loomisel. Nende ehete lihtsus ja vägi jäid silma ja nendest ehetest on säilinud hea valik Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumis. Skulptuuri õpingud tulid kasuks 1970ndatel koostöös Mai Mägiga valminud suuremõõtmeliste pannoode, sepisvõrede, purskkaevude, kellade ja skulptuuride loomisel, mis valmisid nüüdseks kaduvikku läinud ettevõtete ruumidesse ja territooriumile Narvas, Tartus, Haapsalus, Jurmalas ja mille saatus ja omand praegu küsitav. Küll aga on olnud järjepidev olnud Aino Kapsta esinemine vabariiklikel tarbekunsti näitustel, hiljem Metallikunstnike Liidu näitustel ja A–Galerii näitustel. Osavõtt ja loetelu näitustest on aukartust äratav. Tema ehteid on näidatud paljudes ekspositsioonides mitmel pool Eestis, omaaegses Nõukogude Liidus ja paljudes Euroopa linnades. Suurem loomingut tutvustav isikunäitus oli 1995.aastal Rahvusraamatukogus ja seejärel ka Kuressaare linnuses, 2015.a. Rahvusraamatukogus ühisnäitus Keesi Kapstaga. Eriti tihe ja viljakas on olnud viimase 20 aasta tööperiood, 5 isiknäitust A-Galeriis, EMKL aastanäitused Tallinnas, Võrus ja Pärnus. Aino Kapsta oli heas mõttes klassikalise ehte mentaliteedi säilitaja ja edasikandja – siin on olulised väärismaterjal, kompositsioon, teostus, sobivus. Eriti tuleb mainida Aino Kapsta pühendumist ühe, kahjuks ehtekunsti kaduva tehnika, filigraani kasutamisele ja selle ilu nähtavale toomisele. Seda tunnustati ka Eesti Metallikunstnike Liidu poolt välja antava Ede Kurreli preemiaga elutöö eest 2020. aastal.
Oma oskused ja armastuse ehtekunsti vastu on ta pärandanud kahele järgnevale põlvkonnale oma peres, tema loodud ehteist aga saanud pärandvara paljudes peredes. Oleme tänulikud ühiselt läbitu eest, et saime osa tema loodud ilust ja elu seiklustest. Tema tööd ja mõtted jäävad meid inspireerima ka tulevikus.
Sügav kaastunne lähedastele.
Aino Kapsta ärasaatmine toimub laupäeval, 30.märtsil k.15.30 Pärnamäe Krematooriumi suures saalis
Eesti Kunstnike Liit Eesti Metallikunstnike Liit Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum A-Galerii
A-Galerii 2022. aasta hooaega alustatakse 14. jaanuaril pidulikult kolme näituse avamisega! A-Galerii pakub alanud aastal kultuurielamusi läbi 32 erineva näituse, mis toimuvad nii meie ajaloolises SEIFIS kui ka avalikkku linnaruumi rikastavatel AKENDEL.
Haarav näitusehooaeg alustab 14. jaanuari õhtul piduliku sündumsega, kus avatakse aasta esimesed näitused. SEIFIS on 14.01–08.02 üleval legendaarse metallikunstniku Vaida Suitsu juubelinäitus VAIDA SUITS 90, mis kulgeb läbi kunstniku võrratu loomingu 1960. aastatest kuni aastani 1982. AKENDEL on 14.01–26.02 üleval Aino ja Keesi Kapsta ning Henry Mardisalu ühisnäitus KOLM LUGU, mis on ühe perekonna kolme põlvkonna nägemus ehtekunstist. Lisaks on samal perioodil AKENDEL ka Taani ja Lõuna-Aafrika Vabariigi kunstnike Therese Mørchi ja Helen Clara Hemsley näitus JÄLJED AJAS, milles on olulisel kohal igapäeva-kontseptsiooni uurimine ja läbimõtestamine. A-Galerii näitusehooaja avasündmus toimub A-Galeriis, reedel, 14. jaanuaril, kell 18:00 ning on kõigile huvilistele tasuta külastamiseks avatud. Osalemiseks on vajalik kehtiv COVID-pass. Tutvu A-Galerii 2022. aasta näituseprogrammiga siin.
Reedel, 14. jaanuaril, kell 18:00 avatakse A-Galerii AKENDEL näitused KOLM LUGU ja JÄLJED AJAS. Näitused jäävad avatuks 26. veebruarini.
KOLM LUGU Aino Kapsta, Keesi Kapsta, Henry Mardisalu
KOLM LUGU on ühe perekonna kolme põlvkonna nägemus ehtekunstist. Kunstnike kolme erineva iseloomuga kolm erinevat lugu on omavahel tihedalt seotud ja igati läbipõimunud.
Kapstade perekonna põhivaraks ja innustajaks on teenekas eesti ehtekunstnik Aino Kapsta, kelle töökogemus ulatub kaugele Nõukogude aega. Viimastel aastatel on tema huvi jäänud pidama filigraantehnikal, milles ta on end igal võimalusel täiendanud. Tema õrn ja detailne filigraan on võitnud paljude ehtekunsti kummardajate südamed. Aino Kapsta 60 tegutsemisaasta jooksul on tema näitusetööd rännanud lisaks Eestile veel näiteks Londonisse, Itaaliasse, Berliini, Moskvasse ja Jaapanisse. Käesolev aknanäitus on Ainol juba 12. kord A-Galerii näitustel osaleda.
Aino Kapsta tütar Keesi Kapsta on küll algselt õppinud arvutigraafikat, ent avastanud enda jaoks hoopis ehtekunsti. Küll palju oma emalt õppinud, on Keesi leidnud iseseisva väljendusvabaduse sulatustehnikas, mis pakub erinevaid vormi ja pinnalahendusi.
Neid ühendavaks lüliks on perekonna kolmanda põlvkonna kunstnik Henry Mardisalu, kes on tegev materjalide ettevalmistuses ning enda arvates ta lihtsalt sattus metallikunsti teele, kuna sündis sellesse keskkonda. Tema põhilemmikuks on erineva suurusega kuld- ja hõbekettide valmistamine. Kõik Kapstade perekonna ehetes kasutatavad ketid on teostatud Henry poolt käsitööna. Viimased aastad on teda selle keerukuse tõttu köitnud ka filigraantehnika, mida ta on õppinud suuresti oma vanaema, Aino Kapsta käe all.
JÄLJED AJAS Helen Clara Hemsley, Therese Mørch
Therese Mørchi ja Helen Clara Hemsley koostööprojekti pealkiri on JÄLJED AJAS. Nende mõlema töös on olulisel kohal igapäeva-kontseptsiooni uurimine ja läbimõtestamine.
Sisuliselt viitab pealkiri nii nende kunstipraktikatele kui ka ühisele vaimustusele elus toimuvate sündmuste dokumenteerimisel, neile olulistest asjade, pealtnäha igapäevaste asjade suhtes ning suurte ja väikeste väljakutsete osas, millega nad tegijatena ja eraelus silmitsi seisavad. Kõige selle kujutamiseks on nad leidnud endile kaasaegse ehte meediumi. Üksikud tükid töötavad koos ja jutustavad ühtse loo – teosed, mis võimaldavad vaatajal uurida ja kujundada oma arvamust ning mõtiskleda oma elu ja olukordade üle.
Pealkiri JÄLJED AJAS viitab seega kunstnike elu ja tavade visuaalsele dokumentatsioonile. Olgu see siis üle 30 aasta jooksul kogutud materjalidest ja esemetest tükkide ülesehitamine või omamoodi hästi elatud elu ajakava konstrueerimine. Tükid, mis kujutavad kasvavat perekonda, kujutavad endast kombatavaid ja metafoorseid kohtumisi ning võimaldavad õrnalt sensoorset taju materialiseerunud kuuluvustundes.
Heleni töödes on kummastav tuttavlikkus, kuid samas ka segane tunne, et ei saa päris kindel olla, miks need esemed või materjalid nii olulised on, mida nad sümboliseerivad või kust nad pärit on. Sellele järgneb kurbustunne ja peaaegu meeleheitlik vajadus asju kuidagi paremaks muuta. Kõik see juhtub pika aja jooksul, andes tunnistust rõõmudest ja valudest, mis kaasnevad teismeea keerukustega, vanemate ja vanemluse, abielu, lahutuse ja pideva sooviga luua, ehitada ja jagada.
Therese’i töödes on samuti tunda familiaarsust, aja möödumist ning kaunist haprust, mis vaataja tähelepanu enda poole tõmbab. Tema seeriale TRACES & TOUCHED on omane puutetaju ja taktiilsuse kaudu tiivustada kontaktide loomist. See võib viia meeled läheduse, intiimsuse, kehalisuse, sentimentide, tootemide, objektisuhete ja seotuse teedele. Kõik on killud Therese’i praegustest uuringutest ehtekunstis, kus olulisteks joonteks on välja kujunenud korduvus ning kehalisus (viidates rituaalsetele ja vaimsetele palveehetele).
“Töötame mõlemad teemadega, mis köidavad inimloomust ja -kogemust ning oleme lõputult lummatud teoste materiaalsest intiimsusest ja puutetundlikkusest, mis äratavad uudishimu ja tähelepanu.”
Helen Clara Hemsley on pärit Lõuna-Aafrika Vabariigist, kuid elab hetkel Taanis, Kopenhaagenis. Ta on õppinud Disaini Oxford Brookesi ülikoolis, Glasgow Kunstikoolis Kaunite kunstide osakonnas ning Kopenhaageni Tehnikaülikoolis Väärismetallide instituudis. Tema töid on olnud üleval mitmetel näitustel Taanis, Hiinas, Portugalis, Austraalias, Saksamaal ja USAs. Tema töödega saab tutvuda: https://www.helenclarahemsley.dk.
Therese Mørch on pärit Taanist ning elab Kopenhaagenis. Ta on õppinud Kopenhaageni Tehnikakoolis, Cassi Kunsti ja Disainikoolis Inglismaal ning oma magistrikraadi omandanud Inglismaal Kuninglikus Kunstikolledžis. Tema töid on olnud näha Taanis, Prantsusmaal, Saksamaal ja Inglismaal. Tema töid on võimalik vaadata ka: https://theresemorch.com.
Näitust toetab Taani Kultuuri Instituut Eestis, Lätis ja Leedus.
A-Galerii Seifis avaneb läbilõige kohalike ehtekunstnike lõppeva aasta suundumustest aastanäitusega NÄITUS-MÜÜK 2020, mis on huvilistele avatud alates teisipäevast, 8. detsembrist. Näitus kestab 30. jaanuarini 2021.
Näitus koondab üle 30 ehtekunstniku viimase aasta loomingut ning võtab lähtepunktiks uskumatu, usutava ja enneolematu aasta keerdkäigud, et arhiveerida selle kaost ja ilu. Aastanäituse ehted on ka müügis ning ainulaadseid autoritöid on võimalik endale soetada terve näituse kestvuse aja.
Näituse juhtmõte on uurida kunstnikelt, kuidas on 2020. aasta oma vääramatu jõuga mõjutanud nende elu ja loomingut. Lõppev aasta on endas kandnud palju ärevust ja muret teadmatuse ees, kuid samas andnud ka võimaluse ootamatult teisiti kulgevas ajas senisest enam süveneda kohal olemisse. Eraldatusest leiab inspiratsiooni, vajalikku rahu ja aega, et hinges olevaga tõtt vaadata ning see vormi valada.
Ehtekunstnik Liisbeth Kirss: “Selle aasta piirangud sundisid mind võtma pausi, läbi mille sain rahulikult mõelda või ka mitte mõelda oma loomingu üle. Tunnen, et see oli väga vajalik ja kuidagi muud moodi see ei olekski saanud juhtuda.”
Samas on ka kunstnikke, kelle jaoks pakilised argimured suruvad loominguga tegelemise tagaplaanile, sest majanduslik olukord kannatab koroonaviiruse tõttu. “Hiljuti jäin oma ateljeest ilma, kuna see asus vanalinna tuntud restorani majas ning restoran läks pankrotti. Seega on pandeemial päris otsesed mõjud loometööle,” ütleb kunstnik Anni Kagovere. Kunstniku Claudia Lepiku sõnul pole tema loomise rütm hetkel muutunud ja teekonnad, mis kunstnik igapäevaselt võtab, on endiselt sama tagasihoidlikud nagu nad enne pandeemiat olid.
A-Galerii on kohaliku ehtekunsti kodugalerii ning kohtumispaik, kus saab tutvuda üle saja erineva autori loominguga. A-Galeriis avaneb Eesti ehtekunsti lugu läbi erinevate generatsioonide, vormide ja ideede. Toimides nii müügi- kui näitusepinnana, esindab A-Galerii Eesti professionaalsete ehtekunstnike erinevaid põlvkondasid ning koolkondi. Iga käsitööna valminud ehe on kordumatu ning kannab endas autorile ainuomast käekirja ja kontseptsiooni, mis on teostatud meisterliku tehnikaga.
Näitusel osalevad järgmised kunstnikud:
Krista Laos, Ive-Maria Köögard, Mari Pärtelpoeg, Ülle Mesikäpp, Anne Roolaht, Tea Vellerind, Ihan Toomik, Anni Kagovere, Kertu Vellerind, Mari Relo-Šaulys, Adolfas Šaulys, Urve Küttner, Liisbeth Kirss, Ulvi Haagensen, Ülle Voosalu, Tamara Sergijenko, Claudia Lepik, Ivar Kaasik, Ane Raunam, Kadi Kübarsepp, Ülle Kõuts, Keesi Kapsta, Katrin Veegen, Raili Vinn, Merike Balod, Margit Paulin, Aino Kapsta, Kristi Paap, Kätrin Beljaev, Erle Nemvalts, Melitina Balabin, Nikolai Balabin, Marita Lumi, Ene Valter, Viktorija Lillemets, Rita-Livia Erikson, Sille Luiga, Kristiina Laurits.
“Minu näitus on läbilõige sellest, millised mõtted on saatnud mind tegeledes oma armastatud filigraantehnikaga, mille juurde jõudsin juba aastakümneid tagasi. Olen leidnud ennast alustamas tööd südamikust, liikudes servade poole ja iseenda üllatuseks avastanud, et tegemist on omamoodi mandalaga. Iga elemendi ja detailiga olen sinna sisse pannud häid mõtteid. Selle näituse tegemine kujunes mulle omamoodi teraapiaks: tundsin sügavat sisemist rahu ja kogesin kõikehõlmava rõõmu helget seisundit.
Näitus koosneb kolmest eraldiseisvast kooslusest: prossid, ripatsid ja kaelaehted.
Prossid kannavad endas näituse esialgset nägemust pilvede helendusest, ripatsid ja kaelaehted viisid aga mõtte edasi. Kivideks valisin enamjaolt poolvääriskivid. Mäekristallid sobituvad mu nägemusse oma kirka säraga, granaadid oma jõulise olemusega ja topaaside sooja tooni toetasin kuldkuulidega. Soovin, et sisemine harmoonia ja rahu kanduks mu loomingu kaudu vaatajani.”
Aino Kapsta on sündinud Saaremaal 1935. aastal. Lõpetanud Kuressaare keskkooli, jätkas ta õpinguid ERKI-s. Kuigi kunstniku esialgseks valikuks oli skulptuur, lõpetas ta ülikooli 1961. aastal metallikunstnikuna ning 1966. aastal sai temast Eesti Kunstnike Liidu liige. Küllap omaaegsed skulptuuriõpingud olid üheks teguriks, et valmisid mitmed pannood, purskkaevud, metallvõred, kellad ja skulptuurid Narva, Tartusse, Moskvasse, Jurmalasse ja Saaremaale – paljud neist koostöös hea kolleegi Mai Mägiga.
Kuigi Kapstale on alati meeldinud katsetada erinevate materjalide ja tehnikatega, jäid talle olude sunnil pikaks ajaks lemmikmaterjalideks messing, punane vask, pronks, melhior ja uushõbe. Suur valik nendest ehetest kuulub praegugi Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudesse.
Vabadus väärismetallide kasutamisel andis uued võimalused erinevate tehnikate rakendamisel – nagu näiteks paljude väikeste detailide sulatamine mitmesugustesse kompositsioonidesse, ja muidugi filigraantehnika, mis oma keerukuse ja detailirohkusega pakub tänaseni kunstnikule suurt loomingulist rahuldust, olles oma olemuselt habras ja õrn, aga samas jõuline ja tugev.
“Sündisin 1935. aastal Saaremaal. 1961. a lõpetasin ERKI metallikunsti eriala ja sellest alates olen osalenud näitustel nii kodu- kui välismaal. Mulle on alati meeldinud proovida ja katsetada erinevate materjalide ja tehnikatega. Mälestus noorusaegadest on toonud minu töödesse tagasi filigraantehnika, mis oma keerukuse ja detailirohkusega pakub tänaseni loomingulist rahuldust. Ja tunnen, et selles iidses tehnikas on võimalusi veel palju. Käesoleval näitusel tehtu on varasematest rahulikum ja traditsioonilisem”. – Aino Kapsta
