Neljapäeval, 8. mail avab üle 70 Eesti ehtekunstnikku esindav A-Galerii oma 20. sünnipäeva puhul kaks autoriehtenäitust Tallinnas ning esitleb raamatut Eesti metallikunstnike loomingust viimasel kahel aastakümnel.
A-Galerii asutajaliikme, ehtekunstnik Tiina Käeseli sõnul on galerii paari aasatakümne jooksul oma sisus ja vormis palju muutunud, kuid eesmärk on jäänud samaks – arendada Eesti ehtekunsti ning anda metallikunstnikele koht oma loomingu esitlemiseks. “Mul on siiras heameel, et A-Galeriiga on liitunud palju uuema põlvkonna kunstnikke, kes omakorda muudavad galerii nägu. See annab lootust, et Eesti ehtekunst on jätkusuutlik ning saame unikaalseid ehteid imetleda ka järgmise paarikümne aasta pärast,” kommenteeris Käesel. Aastal 2014 kuulub A-Galerii nimistusse üle 70 kõrgharidusega Eesti metallikunstniku.
A-Galerii Seifis avatakse Urmas Lüüsi koostatud ja kujundatud ühisnäitus A-∞ SÕNADETA LINGVISTIKA, mis esitleb Eesti noorema põlvkonna ehtekunstnike loomingut. “Urmas Lüüs on kokku pannud näituse, mis annab hea ülevaate eesti noorte metallikunstnike mõtetest ning põnevatest kaasaegsetest materjalidest ja tehnikatest,” sõnas Tiina Käesel. Samas esitletakse ka Kaire Ranniku ja Erle Võsa-Tangsoo koostatud raamatut “A-Galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat”, mis annab harukordse võimaluse näha Eesti tunnustatud metallikunstnikke kandmas oma ehteid ning lugeda nende kirjutisi oma kolleegide loomingu kohta.
A-Galerii sünnipäevapidustused algavad aga Hop Galeriis (Hobusepea 2) näituse A-V EHEDAD PORTREED avamisega, kus näeb töid galerii osanikelt nende poolt valitud teoste arhiivist. Näituse A-V EHEDAD PORTREED koostas ja kujundas Kaire Rannik.
Taavi TeevetKaire RannikKatrin VeegenMaria ValdmaMari PärtelpoegLeida IloKatrinAmosUrmas-OttÜlle Kõuts
Alates 2007. aastast toimub A-Galeriis iga aasta parima seifinäituse valimine. Konkursi eesmärk on tunnustada kunstnike meisterlikke saavutusi oma loomingus. Võitja selgitavad välja A-Galerii osanikud.
Dongyi Wu loob ehte- ja moekunsti, skulptuure ja kontseptuaalseid installatsioone.Tema unikaalselt ekspressiivsed teosed kompavad ehtekunsti piire, kuid on samas hästi kantavad ja meisterlikult teostatud. Wu saab inspiratsiooni kirjandusest, oma kogemustest ja psühholoogia-alastest uurimustest. Ehteid kavandades laseb end juhtida eelkõige kujutlusvõimel. Ta peab end omamoodi jutuvestjaks, kes räägib esmapilgul banaalseid ja tavalisi lugusid, kuid ometi peituvad neis tugevad ja siirad emotsioonid. Wu loob kantavaid kunstiteoseid ning katsetab erinevate materjalidega, loob neile eripärase taktiilse tekstuuri ja annab esemetele uue tähenduse.
Eheteseeriad “Mööduja” ja “Võtmehoidja” keskenduvad tänavamuljetele, mille kunstnik jäädvustab kantavates ehetes. “Mööduja” püüab tabada hetki, mil Wu märkab temast mööduvaid inimesi või ka põnevaid leide moeajakirjade tänavamoe rubriikidest. Teos “Mööduja” sai inspiratsiooni tänaval märgatud noormehest, kes kandis mosaiigimustriga ülikonda, tohutu suuri tosse ja sinist mütsi. Ta kandis küll äärmiselt stiliseeritud rõivaid, kuid tundus sellegipoolest pisut häbelik. Wu soovib oma teoses tuua esile vastuolu noormehe iseloomu ja eneseväljenduse vahel. Sinine värv võib tunduda konservatiivne ja traditsiooniline, tasane ja korralik, kuid seekord mõjus dünaamiliselt ja moekalt ning väljendas hästi noormehe stiili.
Seeria “Võtmehoidja” jätkab “Möödujas” käsitletud teemasid, kuid keskendub inimeste asemel ühele igapäevasele kaasaskantavale esemele, nimelt võtmehoidjale. Wu usub, et võtmehoidja võib selle omaniku kohta nii mõndagi öelda. Inspireerituna tavalistest võtmehoidjatest loob kunstnik narratiivil põhinevaid kantavaid, kergeid ja unikaalseid ehteid.
Dongyi Wu sündis ja kasvas Hiinas. Ta on kaasaegne ehtekunstnik ning elab ja töötab USAs San Antonios. Wul on magistrikraad Rochesteri tehnoloogiainsitutuudist ja bakalaureusekraad Pekingi moetehnoloogiainstituudist. Ta on osalenud mitmetel kohalikel ja rahvusvahelistel näitustel, nagu JOYA 2020 Barcelonas ja Schmuck 2018 Münchenis. Wu pälvis hiljuti Firenze Preziosa Young 2020 auhinna, oli USAs asuva Contemporary Crafti keskuse 2019. aasta Lydon Emerging Artist Programi (LEAP auhinna) ning Hispaanias 2017. aasta kaasaegse ehte auhinna ENJOIA’T üks finalistidest. Tema teoseid on publitseeritud mitmetes väljaannetes, viimati raamatus “Chinese Contemporary Jewelry Design” (Hiina kaasaegne ehtekunst).
PEOTÄIS PALVEID Hans-Otto Ojaste
Näitusel kõrvutan päevalilleseemnete söömise ja palvehelmeste kasutamise motoorikat. Palvehelmeste sõrmitsemine on erinevates religioonides abivahendiks palvete ja mantrate lugemisel. Aastatuhandetega on kujundatud füüsilisi algoritme, mille abil kodeerivad inimesed oma vaimu. Helmeste sõrmitsemine käib sünkroonis palvete või mantrate kordamisega.
Asetades sama motiiv tänavakultuuri, leidsin paralleeli sihvkade söömises. Seemned käivad helmestena sõrmede vahelt läbi. Koorimise ja söömise korduvad liigutused. Palve lugemist asendab närimine.
VAKTSIIN BE Hans-Otto Ojaste
NB! Näitus põhineb kunstniku fantaasial. A-Galerii toetab ja järgib Eesti Vabariigi Valitsuse ning Terviseameti soovitusi ja nõudeid.
Bioenergeetilised vaktsiinid on alternatiivsed kaitsevahendid, mis aitavad vältida koroonaviiruse põhjustatud pandeemia negatiivseid mõjusid. Uut tüüpi vaktsiinid pakuvad alternatiivset lahendust tavapärastele vaktsiinidele ja maskidele, mille kohustuslikuks muutmine on ühiskonda lõhestanud. Põhjalike uuringute ja katsetuste tulemusena on valminud erinevad vahendid, mis sobivad kõikidele vanusegruppidele. Energeetilise kaitsekilbina töötavate blokaatorite tööpõhimõttes on sarnasusi süstitavate vaktsiinidega, ent kehale tutvustatakse füüsiliste DNA osakeste asemel vägivallatult viiruse peenenergiat. Olles viiruse tuvastanud, blokeerib vibratsioonimuundur selle biovälja sattudes ära.
Vahendite vorm kanaldab universumi harmoonilist energiat ja mõjub selle aktivisaatorina, olles abiks inimese lülitumisel kõrgemale vibratsioonitasandile. Vahendit võib pidada topeltkaitsevahendiks, kuna leevendab 5G ning muude kiirguste mõju organismile. 5G on kahjulik raadiolaine, mille muude negatiivsete mõjude taustal juhitakse nanokiipide kaudu vaktsineeritute kehasid.
*Uurimus tugineb alternatiivteadusele ja vaba meedia väljaannetele ning ei sõltu riiklikult finantseeritud spetsialistide propagandast ja kallutatud teadusuurimustest.
*Katsete tulemusel andis parima kaitse koroonaviiruse vastu Vaktsiin Be kasutamine koos FFP3 kaitsemaskiga.
*Vaktsiin Be mõju suurendab positiivne mõtlemine, tervislikud eluviisid ja tasakaalustatud toitumine.
Hans-Otto Ojaste on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonna (BA 2012) ning kuulub rühmitusse Urmas-Ott. Ta on osalenud mitmetel ühisnäitustel Eestis ja välismaal.
12 kunstniku tõlgendus südamest. Süda kui organ, sümbol ja tunne.
Seifiruumi põnevast väljapanekust on kirjutanud Aurelia Aasa: “Tervikuna kinnitab SÜDAMETE NÄITUS eesti ehtekunsti tugevat ja loodetavasti üha tugevnevat positsiooni kunstiväljal, sest olgugi et ehtekunst on hinnas, ei ole see näitusesaalis siiski nii sage nähtus. Või kui ongi, vaatame ehteid endiselt pelgalt iluasjade positsioonilt, otsimata laiemat sõnumit. SÜDAMETE NÄITUS võiks olla näide sellest, et ka ehted räägivad loo – juba enne kui neid kanname ning isiklikud lood, tähendused ja sentimentaalse väärtuse külge riputame.” Kuraator: Katarina Kotselainen
Osalevad kunstnikud: Jens A. Clausen, Maria Kadarpik, Liina Lõõbas, Urmas Lüüs, Erle Nemvalts, Hans-Otto Ojaste, Anita Porila, Ane Raunam, Anne Roolaht, Liis Tamm, Katrin Veegen ja Paul Villemi
Üks mees, üks loom ning sitta kanti verd ja soolikaid. Hr Urmas-Ott avab A-Galeriis reedel, 4. märtsil kell 18 oma neljanda ehtenäituse 58°30’26″N22°43’37″E, mille põhilise materjalina on kasutatud Saaremaal tapetud metssea keha. Näitus jääb avatuks 28. märtsini.
Jahimees oli metsas juba tagasi koduteel, kui ta kaks siberi laikat lõhna üles võtsid ja pimedasse öhe tuiskasid. Mööda lumiseid jälgi järgi sumbates avastas ta, et koerad on juba ühe emise jalust maha murdnud. Veel samal õhtul sai liha näituse avamise tarbeks sisse tehtud. Ülejäänu reisis prügikottidesse pakituna kunstniku keldrisse. Kuu ajaga vormus verine rümp ehtekollektsiooniks.
Näitust ettevalmistaval perioodil heideti Urmas-Otile mitmel korral ette nagu oleks tema tegevus brutaalne ja ebaeetiline. Tõesti. Teatav rämedakoelisus on põrandal vedeleva verise raipe juures olemas. Kuid Urmas-Oti jaoks tundus see pigem loomulik. Loomalik. Naturaalne. Robustsus peitub ehk vaid räpases töös. Ajud kulunud emailkraanikausis laiali. Verine nahk akna taga õunapuu otsas rippumas ning näljased varesed seda kümnete kaupa tükkideks kiskumas nagu mõnes põhjala saagas.
Jah, räpane kuid mitte ebaeetiline. Näiteks tekib iga 10 grammi kaevandatud kulla kohta 20 tonni toksilisi elavhõbeda ja tsüaniidi jäätmeid, millest umbes 180 miljonit tonni satub igal aastal jõgedesse, järvedesse ja ookeani. Kongo Vabariigis valitsev kodusõda, milles on hukkunud üle 5 miljoni inimese ja vägistatud üle 200 000 naise, on suuresti rahastatud sealse kullatööstuse kaudu. 600 000 ebaseaduslikku lapstöölist, 15 miljonit alla vaesuspiiri elavat kaevurit ja sajad tuhanded raskete haiguste käes vaevlevad inimesed. Kui nüüd võrrelda sädelevaid kuldehteid söögiks tapetud metsloomaga, ei oskagi öelda, millal käed rohkem verised on.
Hr. Urmas-Ott on Urmas Lüüsi ja Hans-Otto Ojaste moodustatud eksperimenteerimisaldis ühisidentiteet, eesmärgiga ühendada eri meediumid suureks elavaks ja hingavaks organismiks, kelle südame moodustab ehtekunst. Urmas-Ott on seni astunud rahva ette kolme isikunäituse („Varjend 2415“, „Silence Between the Fall and Rise of Mankind“ ja „ Waste of Time“) ja kahe kuraatorinäitusega („DIY1“ ja „DIY2“). Aastal 2010 omistati talle Roman Tavasti nimeline noore ehtekunstniku preemia ja 2012 A-galerii aasta parima näituse preemia.
Katarina Kotselaineni kureeritud näitusel lähenevad viis kunstnikku teemale omal moel. Kehakuma ehk keha ja ehte suhe kandja ning vaatajaga. Midagi, mis on kandjale endale füüsiliselt lähedal ja mida ta sellega soovib öelda teistele enda ümber. Ühe jaoks on ehe ligimeelitamiseks: kutsub oma leebe olemusega lähenema ja täpsemalt vaatama, teise jaoks, oma ogalise olekuga, eemale tõrjumiseks. Iga kunstnik on valinud enesele sobiva materjali, näiteks Jaan Škerin puidu, Maria Kadarpik vase ja Urmas Lüüs raua.
“Näituse tõlkes tahtlikult eksitava pealkirja WASTE OF TIME oleme mõtestanud kui ajaloo vertikaalse kuhjumise. Ehete esteetika kätkeb endas erinevaid stiile ja funktsioone, mida inimkond on oma arenguloo jooksul aksessuaaridele omistanud. Konstrueerime maailma, kus tulekivi kaalub rohkem kui teemandid ning hindamatuks väärtuseks on ehe ise informatsiooni, vaimsuse ning mälestuste kandjana. Ehe kui tihendatud kontsentraat asjade olemusest, pühitsetud läbi inimese enese kohalolu.
Näituse seovad tervikuks helikujundus ja valguslahendused, mis tekitavad ühtse ruumispetsiifilise installatsiooni. Kuna ehe kuulub kokku inimkeha ja keskkonnaga, kuhu ta on loodud eksisteerima, siis moodustab installatsioon meie töödele just kui matemaatilise X ja Y telje, mis loob neile taustsüsteemi. See on meie poolt konstrueeritud aegruum, mis ehitab silla vaataja ja kunstniku vahel. Rühmitus Urmas-Ott on Urmas Lüüsi ja Hans-Otto Ojaste neli aastat tagasi moodustatud ühisidentiteet, eesmärgiga ühendada eri meediumid suureks elavaks ja hingavaks organismiks, kelle südame moodustab ehtekunst. Hr Urmas-Ott on seni astunud rahva ette kahe isikunäituse (Varjend 2415 ja „Silence Between the Fall and Rise of Mankind“) ja kahe kuraatorinäitusega („DIY1“ ja „DIY2“). Aastal 2010 omistati talle Roman Tavasti nimeline noore ehtekunstniku preemia ja 2012 A-galerii aasta parima näituse preemia.” Urmas-Ott
Näitusel VARJEND 2415 tegeleb rühmitus Urmas-Ott meeste ehete arendamisega. Tööd on paigutatud kohaspetsiifilisse ruumiinstallatsiooni. Kunstnikud ehitavad postapokalüptilisse maailmapilti sobituva tuumasõjajärgse varjendi, mille fiktiivsed ellujäänud on kohandanud eluruumideks. Eksponeeritavate ehete esteetika on tuletatud küsimusest: mida väärtustaksid ja kannaksid apokalüpsise üleelanud inimesed? Millised väärtushinnangute muutused toimuksid sellises maailmas elava inimese psüühikas.
Rühmitus Urmas-Ott (Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste) on välja kasvanud kahe noore metallikunstniku ühisest loomingulisest tegevusest. Rühmitus on oma tegevuse jooksul kasutanud meediumitena ehtekunsti, sepist, graafikat, tänavakunsti, performance’eid ning loonud kollektiivis “Postinstrumentum” eksperimentaalmuusikal baseeruvaid etendusi. Aastal 2010 pälvis rühmitus Roman Tavasti nimelise stipendiumi.
