Category Archives: Näitused

Tagasi Posted on by

Säilimisest ja säilitamisest

Kas mu tööd säilivad iseenesest. Tolm, niiskus, ahiküte ja ebapüsivad materjalid. Ma ei tee ju õieti midagi, et nad mind üle elaksid. Olen olnud looja, mitte säilitaja rollis. Kas ründaja või kaitsja. Millal saab sellest minu ülesanne, kas kohe pärast töö lõpetamist või siis, kui on selge, et edasi ei püsi nad enam ise. Kas järgmine samm on karp või muuseum. Kas on üldse küsimus või on see valikute võimalus. Kas minu tööde väärtus seisneb minu või sinu usul või kellegi kolmanda? Kas sa hingad töö peale? Kas sa avad neid õrnalt, kui ma palun? Nad on ikka mulle lähedased.Näitusel soovin aru saada oma rollist ja kohustustest loojana, kelle tööd pärast valmimist koju on jäänud. Viisist, kuidas on kõige parem neid talletada. Kas minust saab talletajana arhivaar. Kus ja kuidas on turvaline. Kui ma loon seifi või arhiivi või konserveerin iga eseme sobiva temperatuuriga ruumis, siis kellel on õigus neid sealt välja võtta. Kuid kui neid enam keegi kunagi ei näe, siis kas teosele tekib väärtus ajaga või taasväärtustab tööd vaataja kohalolek. A-galeriis on väljas tööd samades ümbristes, milles nad ringlesid mööda Skandinaaviat Põhjamaade ehtekunstinäitusel. Soovin näidata materjalipoolest väärtusetut väärtuslikuna, sest väärikust kannavad nad juba algusest. Vaata palun, ava.   

Anna-Maria Saar omandas bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunstiosakonnas 2011. aastal ning on pärast seda osalenud grupinäitustel Eestis, Soomes ja Iisraelis. 2012. aastal kutsuti ta osalema Põhjamaade ehtekunstinäitusele „From the Coolest Corner. Nordic jewellery“, mis ringles aastatel 2013–2015 Skandinaavias, Saksamaal ja Eestis. 2014. aastal avati Amsterdamis Anna-Maria Saare esimene isikunäitus „Composed Sensibility“. Peale selle on ta teinud eriprojekte nii Lääne-Euroopas kui Eestis, neist viimasena koostas interaktiivse teose „Mälukaart“ (2016) Tartus linnaruumifestivalil UIT.  

Kunstnik soovib seoses näituse ettevalmistamisega tänada: Merike Alber, Mariann Habicht, Liis Vares, Mirjam Reili, Kertu Viira, Piret Karro.  

Lähemat teavet: Anna-Maria Saar www.annamariasaar.com  

Pressiteate koostas: Piret Karro

Tagasi Posted on by

Jumalannadest

“See näitus on peegeldus mu enda emotsionaalsete seisundite teadvustamisest ja väljendamisest magistriõpingute vältel ja sellele järgneval aastal. Kasutasin materjalina leiba, mis on igavikuline ja universaalne, meid kõiki toetav ja elushoidev, väljendamaks oma kogemusi “maailmas olemisest”. Kõigis naistes on olemas jumalanna, aga näen pidevat võitlust tulenevalt nende vaimsest ja füüsilisest haavatavusest. Ma töötasin raskuste, vastuolude, kaksipidiste tunnete, frustratsiooni, kasvu ja õitsenguga. Edukas karjäär, suhted, musterperekond, täiuslik välimus ja iseseisvus on vaid osa ootustest – ja seda kõike korraga. Näib nagu analüütilisus ja konkuretsivõime domineerivad üle väärtuse nagu empaatia, kannatlikkus, intuitsioon ja sisevaatlus, mis on inimesele ometi nii lähedased.

Materjal on oma kätega vormitud ja modelleeritud. Kasutades aeganõudvaid töömeetodeid, alustasin kõike puudutusega, mis vähehaaval hakkas kasvama ja lugu rääkima. Loodud objektid suhestuvad kehaga – neid saab puudutada, omada ja kanda. Nad on, et toetada iga naise sisemist tugevust ja ilu – need tööd on avastamaks jumalannat minus endas.” Maria Kadarpik

Maria Kadarpik on 26-aastane Eesti ehtekunstnik, kes aastal 2013 lõpetas Eesti Kunstiakadeemia ehtekunstiosakonna ja aastal 2015 magistriõppe Antwerpeni Kuninglikus Kunstiakadeemias visuaalsete kunstide ja ehtedisaini erialal Christoph Zellweger’i juhendamisel. Ta on ennast täiendanud Soomes Helena Lehtineni ja Anna Rikkineni ateljees ja Saksamaal Burg Halles portselanidisaini õppides ning osalenud paljudel näitustel Eestis ja välimaal.

Osa eksponeeritavatest töödest valiti Belgia kaasaegse ehtekunstigalerii Beyond Fashion’i poolt kolme parima Belgia ehtekunsti lõputööseeria hulka, ning neid esitleti näitusel “Time Related” koos töödega Sangji Yun’ilt (KR) and Juan Harnie’lt (BE). Valik töödest oli esindatud ka Marzee iga-aastasel rahvusvahelisel lõpetajate näitusel Hollandis.

Heli- ja videokujundus Ove-Kuth Kadak.

Graafiline disain Carl-Robert Kagge.

Tagasi Posted on by

Past, Loss, Future

Jaliot inspireerivad vanad ja kulunud elemendid ning ta vaimustub betoonist, karmikoelisusest ning kõdunemisest. Jalio seab kahtluse alla esteetika stereotüübid ning on võimeline ilu nägema seal, kus teised seda ei näe. Ehtekollektsioonis PAST, LOSS, FUTURE tõuseb esile kunstniku huvi askeetluse, vanaduse ja tundlikuse temaatika vastu. Selle seeria tööd räägivad loo vananemisest ja isiklikust kaotusest, inimelu tsüklist ja selle üleminekutest, valikute tegemisest ja pöördepunktidest.

Christine Jalio on 37 aastane ehtekunstnik Soomest. Ta on saavutanud rahvusvahelise tuntuse osaledes mainekatel ehtekunstimessidel Euroopas. 2015. aastal pälvis ta Enjoya’t Awards’i teise koha, Barcelonas, Hispaanias. Tema töid võib leida ka rahvusvahelistest väljaannetest, näiteks Artistar Jewels’ist, 2016 ja Who’s Who in Visual Art’ist, 2016. Christine Jaliol on tugev tehniline taust – ta omandas bakalaureusekraadi Lahti University of Applied Sciences’is, olles eelnevalt õppinud hõbesepa- ja metallikunsti. Ta hindab kõrgelt head viimistlust ja käsitööoskusi. Jalio väljendab end kaasaegses ehtes, milles tihti peegeldub tema vaimustus emotsioone ja reaktsioone sisaldavast inimpsüühikast.

Tagasi Posted on by

HERBARIUM

Wiebke Pandikow on sündinud Saksamaal, kuid õppis ehtekunsti Lahtis, Soomes. Hetkel ta elab ja töötab ehtekunstnikuna Helsingis. Kilekotte kasutab ta oma loomingus 2014. aastast.  

Ilma plastiku laialdasele kasutusele võtmiseta ei oleks tsivilisatsioon jõudnud nii kaugele, kus see praegu on. Samal ajal on plastik muutunud tõsiseks koormaks keskkonnale. Just plastkottidest on saanud arutu tarbimise ja throw-away ühiskonna sümbol. Wiebket huvitab, kuidas luua kilekoti materjalist inimesele kaugeks jäänud loodusest pärit tekstuure ja struktuure.  

Kõige sagedamini poodides kasutatavatest õhukestest läbipaistvatest kilekottidest valmistab ta jootekolvi ja triikraua abil külluslikke kaelaehteid, mis koosnevad lugematust hulgast käsitsi vormitud kahvatust lehekesest. Kilekottide algne tunne ja vorm kaovad ning need muutuvad tundmatuseni – kauniteks eheteks. 

Wiebke taimseid vorme imiteerivad ehted on tehtud kandmiseks. Elusorganismid on tuhandete aastate vältel muutunud naftaks, seejärel plastikuks ja nüüd jõudnud läbi kunstniku loomingu elusate taimede vormi juurde tagasi.   Plastikus, mis on meie kultuuris tavaline, vältimatu samas tähtsusetu materjal, näeb Wiebke Pandikow võimalust iluks.    

Tagasi Posted on by

PINNAPEALNE

Reedel, 27. mail kell 18.00 avatakse A-Galeriis Keiu Koppeli ehtenäitus PINNAPEALNE.

Kui kunstnik heidab kõrvale poeetilis-romantilise vaateviisi nii loodusele kui inimühiskonnale ning haarab kätte luubi ja mikroskoobi, avaneb erinevate mustrite, tekstuuride ja struktuuride maailm. Tõepoolest, kõik näib olevat taandatav korrapärasteks struktuurideks: rakud, koed, lehed, soomused, karvad, okkad, liiv… Kuid lisaks palja silma- või suurendusklaasiga nähtavatele mustritele, on tajutavad ka nähtamatud mustrid. Isegi keel reedab selliste süsteemide olemasolu.

Igapäevaselt kasutame väljendeid nagu mõttemuster ja sotsiaalne struktuur, ilma et me saaksime neid käega katsuda. Neid saab küll kujutada pildis või sõnas, kuid mitte päriselt näha. Keeles esinevad sõnad, mis viitavad nähatamatute mustrite olemasolule, on näide inimese vajadusest korrastada maailma. Nähtamatut püütakse süstematiseerida sama loogika alusel, mida olema harjunud nägema looduses, niisamuti nagu oleme ülesehitatud ka ise. Oleme keerukad organismid ning koosneme paljudest liikuvatest pindadest, kuid samal ajal moodustame veelgi keerukamaid struktuure, mis annavad kokku inimühiskonna.

Maailma korrastamine on teataval määral omane kõikidele inimestele. Uudishimulikkuse aste ja suund on aga erinevad. Samal ajal, kui mõned rahulduvad lihtsamate struktuuride mõistmisega, on teistel vajadus ka need laiali lammutada ja lahti mõtestada. Lammutamine on aga igasuguse ehitustöö vältimatu osa, ka selleks, et valmistada liikuvaid pindasid ehete jaoks, tuli hävitada korralikku siledat plekki.

Ehete pinnapealsus tuleneb  sellest, et füüsiliselt kanname neid oma kõige pindmise pinna peal. Näitusel PINNAPEALNE eksponeeritud tööd on inspireeritud looduses esinevatest tekstuuridest. Näituse moodustavad metallidest valmistatud liikuvad pinnad, mis on vormitud kantavateks eheteks. Ehete valmistamisel on kasutatud erinevaid metalle: rauda, titaani, hõbedat ning ehtekive. Pindade liikuvus on saavutatud klassikalisi kullasepatehnikaid kasutades. Kõik ehete elemendid on väljalõigatud käsitsi.

Tagasi Posted on by

IHKA

IHKA on Ihan Toomiku ja Kairin Kooviti ühisprojekt, mille raames toimub ehtenäitus.
“Kuidas kasutada masinlikku säilitades samas oma isiklik? Kuidas kasutada tööstusliku korrapära ilu ilma, et kaoks kunstniku käekiri. Kuidas esitada küsimusi masinale nii, et tema oskaks vastata? Ehte loomine mingis teises keeles inimese ja masina vahel.
Kõikide näituse tööde puhul on kasutatud 3D modelleerimise programme ja 3D printimist, vormid on loodud virtuaalselt. Ehet on võimalik nii suurendada kui ka vähendada vastavalt vajadusele.”

Tagasi Posted on by

OMAL AJAL

Näitusel OMAL AJAL näeb ehteid ja anumaid Jaapani metallikunstitehnikas mokumeganes. Mokumegane tehnikas loodud teosed on hoopis erinevad külmast kõrgpoleeritud läikest, mida oleme harjunud metalli puhul nägema. Kirjud pinnad mõjuvad orgaaniliselt. Mitmekihilised mustrid tõmbavad pilgu elava tulena ainiti endale ja kutsuvad jälitama materjalis paistvaid jooni ja radasid.

Anni Kagovere on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti osakonna ning omandanud magistrikraadi Tokyo Kunstiülikoolis. Ta on oma teostes keskendunud Jaapani metallikunstitehnika mokumegane kasutamisele ja on juhendanud mokumeganekursusi Eesti Kunstiakadeemias ning Viljandi Kultuuriakadeemias.

Tagasi Posted on by

58°30’26″N 22°43’37”E

Urmas-Ott
Urmas-Ott
Urmas-Ott
Urmas-Ott

Üks mees, üks loom ning sitta kanti verd ja soolikaid. Hr Urmas-Ott avab
A-Galeriis reedel, 4. märtsil kell 18 oma neljanda ehtenäituse 58°30’26″N22°43’37″E, mille põhilise materjalina on kasutatud Saaremaal tapetud metssea keha. Näitus jääb avatuks 28. märtsini.

Jahimees oli metsas juba tagasi koduteel, kui ta kaks siberi laikat lõhna üles võtsid ja pimedasse öhe tuiskasid. Mööda lumiseid jälgi järgi sumbates avastas ta, et koerad on juba ühe emise jalust maha murdnud. Veel samal õhtul sai liha näituse avamise tarbeks sisse tehtud. Ülejäänu reisis prügikottidesse pakituna kunstniku keldrisse. Kuu ajaga vormus verine rümp ehtekollektsiooniks.

Näitust ettevalmistaval perioodil heideti Urmas-Otile mitmel korral ette nagu oleks tema tegevus brutaalne ja ebaeetiline. Tõesti. Teatav rämedakoelisus on põrandal vedeleva verise raipe juures olemas. Kuid Urmas-Oti jaoks tundus see pigem loomulik. Loomalik. Naturaalne. Robustsus peitub ehk vaid räpases töös. Ajud kulunud emailkraanikausis laiali. Verine nahk akna taga õunapuu otsas rippumas ning näljased varesed seda kümnete kaupa tükkideks kiskumas nagu mõnes põhjala saagas.

Jah, räpane kuid mitte ebaeetiline. Näiteks tekib iga 10 grammi kaevandatud kulla kohta 20 tonni toksilisi elavhõbeda ja tsüaniidi jäätmeid, millest umbes 180 miljonit tonni satub igal aastal jõgedesse, järvedesse ja ookeani. Kongo Vabariigis valitsev kodusõda, milles on hukkunud üle 5 miljoni inimese ja vägistatud üle 200 000 naise, on suuresti rahastatud sealse kullatööstuse kaudu. 600 000 ebaseaduslikku lapstöölist, 15 miljonit alla vaesuspiiri elavat kaevurit ja sajad tuhanded raskete haiguste käes vaevlevad inimesed. Kui nüüd võrrelda sädelevaid kuldehteid söögiks tapetud metsloomaga, ei oskagi öelda, millal käed rohkem verised on.

Hr. Urmas-Ott on Urmas Lüüsi ja Hans-Otto Ojaste moodustatud eksperimenteerimisaldis ühisidentiteet, eesmärgiga ühendada eri meediumid suureks elavaks ja hingavaks organismiks, kelle südame moodustab ehtekunst. Urmas-Ott on seni astunud rahva ette kolme isikunäituse („Varjend 2415“, „Silence Between the Fall and Rise of Mankind“ ja „ Waste of Time“) ja kahe kuraatorinäitusega („DIY1“ ja „DIY2“). Aastal 2010 omistati talle Roman Tavasti nimeline noore ehtekunstniku preemia ja 2012 A-galerii aasta parima näituse preemia.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Meediakaja

Müürileht – EHE KUNST: EETILINE VÕI VERINE EHTEKUNST. INTERVJUU URMAS-OTIGA. Küsitleb Karin Paulus.

Tagasi Posted on by

MOONDED

Moonded on vihje mõtetele ja küsimustele inimese, maailma ja terviklikkuse kohta. Füüsiline ja vaimne kasvamine ja selle käigus toimuv muutumine puudutab elu kõiki etappe ja aspekte.  Identiteedist ja rollimängude allegooriatest tulenevad erinevad moondevormid on inimeste igapäevaelu osaks. Kohanemine on mingil määral alati seotud ka mingisuguse metamorfoosiga. Siinesitatud töödes on peamiste materjalidena kasutatud tindi sisse peidetud seepia luud ja akrüüli. Atlandi idaosas ja Vahemeres levinud harilik seepia, keda nimetatakse ka tindikalaks, on liigi arengu käigus omandanud oskuse kaitsta end tindinäärme nõrega, mille ta hädaohu korral välja paiskab. Tint omandab seejärel seepia kuju ja peibutab vaenlast, muutes hajudes vee läbinähtamatuks, võimaldades kalal seeläbi põgenemise.