Chao ja Eero töid on inspireerinud loodus, kuid kummagi lähenemisviis ning tõlgendus on erinevad. Eero käekirjas näeb tooreid ja primitiivseid jooni, samas on Chao ettekujutus loodusest romantilisem. Kuigi mõlema looming on väga skulpturaalne, paistavad Eero tööd jõulised ja ekspressiivsed samas kui Chao ehted on õrnad ning õhulised. Nende töödes peegeldub soomelik inimese ja looduse vaheline lähedus.
Chao ja Eero töötavad enamasti väärismaterjalidega ning traditsioonilistes tehnikates. Nende kompromissitut suhtumist kullassepaametisse on näha ka tööde kvaliteedis.
NÄORAAMAT/FACEBOOK (Mida mina, kellel FB konto puudub, sellest arvan)
ÜKS VEEBIPÕHINE ÜÜRATU VÕRGUSTIK – MINU JAOKS TÄIESTI TUNDMATU KÕRGUSTIK ENDAST FOTOSID PILDISTA, SILDISTA RIPUTA, RAPUTA PASSIIVSELT – AKTIIVSELT ELU JAGA JA SEGA SHEERI VÕI KOMMENTEERI HUVILÄHTUVALT GRUPEERI LIIDA VÕI LAHUTA KOOSELUSID NAHUTA ELA KAASA JA LAIGI KUNI “SÜDAMEST LÄIGIB” OHTRALT SÕPRU SAAD LISADA VÕI SÕNUMEIS KISADA, ET: „SIHIPÄRATULT AEGA MINA EI KULUTA!“
Kertu Vellerind (s 1967 Tallinnas): „EKA metallehistöö kateedris veetsin kokku üheksa aastat – sinna mahtus nii bakalaureuse- kui ka magistrikraad, täiendõpe Lahti Disainiinstituudis Soomes 1992 ja Maini-äärse Hanau Joonestusakadeemias Saksamaal 1993, üks aasta akadeemilist puhkust ning kolm toredat suve ERKI Soome-Ugri ekspeditsiooni liikmena 1990–1992. Vabakutselise ehtekunstnikuna töötan aastast 1995, aasta hiljem astusin EKL-i liikmeks. Näitustest olen osa võtnud omajagu nii Eestis kui ka väljaspool. 2016. aastast olen Ede Kurreli nimelise aastapreemia laureaat.“
Näituse kujundaja on Tea Tammelaan. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
“Seekordne näitus VALGEL JA MUSTAL on minu kolmas isikunäitus A-Galeriis. Näitusel eksponeerin hõbedast kaelaehteid ja prosse. Tumeda oksüüdiga antud varjundid annavad ehetele veelgi suuremat õhulisust ja on eksponeeritud mustal. Kõrvuti nendega on ehteid merevaiguga ja kõrgkuumusemailidega, mis oma diskreetse värvigammaga sobivad eksponeerida nii mustal kui valgel. Üksikute valmis detailide kordamine, nende lõhkumine, uutmoodi kokku panemine, luues jälle uusi kujundeid ja vorme, see on selle näituse ehete loomismäng.“ Ene Valter.
Ene Valter on lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi 1977. a. Näitustel on esinenud alates 1978. aastast. Ta on Eesti Kunstnike Liidu ja Metallikunstnike Liidu liige. Samuti kuulub ON-Grupi ja A-Galerii asutajate hulka. Ene Valter on olnud kaks korda A-Galerii juhatuse esinaine. Aastast 1997 kuni tänaseni, on ta firma OÜ ARS Vasetööd juhatuse liige ja tegevjuht.
Igapäevatööna firmas ARS Vasetööd tegeleb Ene Valter põhiliselt aumärkide ja medalite kujundamise ning tootmisega. Ta on kujundanud ja valmistanud kümneid ametikette kõrgkoolide rektoritele, ühingute presidentidele ja linnapeadele.
A-Galerii Tallinna vanalinnas on juba 23. aastat tegutsev professionaalset Eesti ehtekunsti pakkuv galerii. Galerii ruumides asuvas ajaloolises Seifis, hinnatud ehtenäituste paigas, toimuvad eriilmelised näitused nii Eesti kui ka välismaistelt kunstnikelt.
„Trepil olek tähendab liikumist ühest punktist teise. Tihti toimub liikumine keerdtreppi pidi jõudes aina uuesti juba tuttavasse paika järgmisel tasandil. Vahel on vaja korraks seisatada, et end koguda ja järele mõelda…, et siis ikka jälle edasi liikuda…“ mõtiskleb kunstnik.
Näitusel on eksponeeritud volditud rinnanõelad, teostatud tehnikas Marriage of Metals. Triibustikud, mis saavutatakse hõbeda kokku jootmisel vase või uushõbedaga ja ehtedisainerile omane minimalistlik laad, on asjahuvilistele tuttavad ka Ülle Kõutsi varasemast loomingust. Ometi on kunstnik leidnud uue lähenemise, jõudnud järgmisele tasandile.
Ülle Kõuts (sünd. 1956 Pärnus) on lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi 1980. aastal. Sellest alates on ta osalenud paljudel näitustel eri paigus. Ta on Eesti Kunstnike Liidu ja Metallikunstnike Liidu liige ning kuulub ON-Grupi ja A-Galerii asutajate hulka. Näitus TREPIL on Ülle kolmas isikunäitus A-Galerii Seifis. Sellele eelnenud VESI pälvis 2011. aastal seifinäituste aastapreemia, mis on igal aastal A-Galerii poolt välja antav kolleegide tunnustus.
Kvintett koosneb viiest ehtest, mida võib nii passiivselt kanda kui ka aktiivselt muusikariistadena mängida. Nende kuju illustreerib kultuurierinevusi Austraalia ja Eesti vahel, nagu kunstnik neid kogenud on. Ehete valmistamisel on kasutatud materjali, millesse on lisatud purustatud Vana Tallinna pudeleid – kõige kättesaadavamat ainelist Eesti toodet Austraalias. Kvinteti helid on tekitanud heliteose, mis näitusel mängib. The Song for Tallinn.
Osaliselt on näitus GARTEN (aed; kasvumaa) Mari Pärtelpoja ja Katrin Veegeni edasiarendus oma eelmise aasta lõpus Berliinis toimunud samanimelisele näitusele. Ühise pealkirja all saavad kokku kaks erineva põlvkonna ehtekunstnikku, kelle looming tundub esmapilgul erinev. Süvenedes on aga teemad, millega näitusele väljapandud tööd tegelevad paljuski sarnased. „Me kasvame ja muundume, janunedes pidevalt millegi järele. Kas ja mille poolest me inimestena üldse erineme taimedest nii väga?“ Katrin Veegen (s. 1978)
„Paradiisi õunad, põllule jäänud oad, kuldsuu.“ Mari Pärtelpoeg (s. 1956)
Alates 9. jaanuarist on A-Galeriis Seifis avatud Ive-Maria Köögardi klassikalise ehtekunsti näitus „Kõik ei ole kuld, mis hiilgab“. „Mulle on alati meeldinud ilusad, säravad kivid ja ma ei ole suutnud hoiduda neid soetamast. Siis ei jäägi muud üle kui need ehtesse vormistada. Nii on töö ja hobi koos juba 49ndat aastat.“ -põhjendab kunstnik näitusele tehtud ja kogutud juveelide valikut. Ive-Maria Köögard on kunstnik, kellel on kogemus töötamisest ettevõtetes Ars-Juveel ja Kuldgraal. Tema ehetes saavad kokku suurepärased tehnilised oskused ja väga hea materjali- ning tervikutunnetus. Kolleeg Tiina Käesel on tabavalt öelnud, et tema tööd on ajas kestvad ja väärtuses kasvavad.
Hiljuti Sihtasutus Noor Ehe preemia pälvinud Kätrin Beljaevi isikunäitust väljendavateks märksõnadeks on seekord naturalistlik, ilutsev aga natuke võõrapärane ja vulgaarne. Eksponeeritud on klassikalises meeleolus värvikalt temperamentsed kaelaehted. Visuaalne kontseptsioon on rõhutatult klassikalises raamistikus ja pidulikult talvevärvides. Ehteid saadab autori kirjutatud ja satiirilisest Bulgakovi romaanist inspireeritud tekstilõik, mis annab väljapanekule sihilikult salapärase meeleolu.
Härma kristallid rippusid sulgedena puuvõradel ja marjad lumes olid erepunased nagu värsked veretilgad. See punane oli ainuke sära selles monokroomses hallis talves. Metsikud ja okkalised kukerpuupõõsad, mis 1908. aastal müüri äärde istutati, olid tänaseks kasvanud kõrgeks ja muutsid varemed läbipääsmatuks. Margarita jalutas seal närviliselt ja ta must taft siidist seelikusaba takerdus pidevalt okaspõõsastesse. Ilus aga taltsutamatu Margarita ootas kuid ei teadnud veel, kes neist täpselt temaga kohtuma tuleb.
Kunstnik tänab: Kaarel Sikk, Veljo Seedre, Nikolas Mitsopoulos, Luise-Laura Vatsel, Lincona põrandakeskus.
Haakrik või ka aakrik on murdekeelne sõna, mida kasutatakse Lääne-Saaremaal ja tähendab kaldale uhutut, mereaju. Juba aastasadu on rannarahvas läinud peale suurt tormi mere äärde kaema, mida kasutuskõlbulikku maru endaga kaasa on toonud. See võib olla hukkunud laevadelt kaldale uhutud riismed, vara või saak, mis kuulub leidjale; samuti lainetega kaasa tulnud floora ja fauna, risu ning prügi.
Kõige põnevamad aakrikud on meri aegade jooksul tundmatuseni ümber vorminud ja neil selja taga kirev minevik, millest oleks nii mõndagi jutustada. Küllap on igaüks veetnud tunde rannas kõndides ning neid „aardeid“ jahtides. Näitusel olevates ehetes on kasutatud neidsamu aastate jooksul kogunenud heitleide. Leidjal on nende esemetega seotud omad mälestused kohtadest, sündmustest inimestest. Olgu see siis lapse poolt inimestest hüljatud hülgesaarel leitud peotäis merevaiku või armsa sõbra poolt üles nopitud okastraadijupp. Eheteks vormudes segunevad need erinevad lood ja algavad uued…
Illusiooni loomine ja seal viibimine on mäng, mis huvitab tänast päeva. Mängu tähendusväljad on tiined tähendustest. Paraku aeg annab ja võtab… jääb mängu ilu või tühjus… Säilinud killud – mälestus purunenud illusioonist.
