Tag Archives: Seifinäitus

Tagasi Posted on by

MÄNGULT/PÄRISELT

Näitus MÄNGULT/PÄRISELT põhineb tõsielulistel mängudel.

Läbi kaartide ja malendite avaneb maailm, kus soovunelmana on mängijal võimalus olla kuningas, mängujuht, jumal.
Kaotuse korral võib see kaardimaja aga trööstitult kokku variseda.
Sellest aga pole midagi, sest alati võib minna uuele ringile. Võib-olla järgmine kord saad paremad kaardid või satub nõrgem vastane.
Kui muud ei jää üle, võib alati teha sohki ja õigel hetkel tarvitada salaja varrukasse sokutatud trumpi.
Võttes elu mänguliselt, polegi nii valus leppida sellega, et maailmas, kus kõik on müüdav, ei olegi sa tegelikult mängujuht, vaid tühipaljas ettur.
Margit Paulini ehetes on põhilise materjalina kasutatud malendeid. Keiu Koppeli töödes võib kohata nii mängu- kui ka pangakaarte.
Margit ja Keiu õppisid Eesti Kunstiakadeemias kursusekaaslastena ja praegu töötavad samas ateljees.

Tagasi Posted on by

SEE JA TEINE

Paarid tekivad justkui iseenesest: kuuldes sõna “hobune” mõeldakse tõenäoliselt natuke ka lehma peale; samas on võimalikud muud, hoopis ootamatud seosed.
Mis millega paari pannakse, ütleb inimese kohta üht ja teist.
Võimalus valida vaid kahe objekti vahel muudab iseteadlikuks ja mõnikord ka heatujuliseks.

Jüri Roosa kaelaehted koosnevad rauast, roostevabast terasest ja akrüülvärvist. Kuubikujulise ehte sees võib midagi olla, aga võib ka mitte olla.

Tagasi Posted on by

LÄBIPÄÄS

„Mind huvitavad eelkõige ruumi, indiviidi ja ehte omavahelised suhted. Projektsioonid ja peegeldused nende osapoolte vahel ning sellest sündinud suhete paljusus. Ruumipoeesia – kus mööduvat kohalolu tähistab ehe.
Kollektsioon LÄBIPÄÄS / PASSAGE on justkui selle sõna tähenduse tegeliku kohalolu kahtluse alla seadmine. Möödunust leitud ja mahajäätud asjade, mingil hetkel puudutanud mõtete ja suhete ning nendest tekkinud visioonide rekonstruktsioon, juhuslikult läbitud ruumide seinte ja lagede lõputu mäluarhiiv. Suletuna omaenda olemisse loon uue, mis ehtena võõras intiimsuses on valmis paljundama uusi suhteid ning peegeldama etteaimamatut.
LÄBIPÄÄS / PASSAGE on lugu armastusest.“

Kollektsiooni läbivateks materjalideks on betoon, must tamm, eeben, hõbe, kuld.

Tänud:
Näitust toetas Eesti Kultuurkapital.
Näituse kujunduse teostus Janek Naruskberg.
Näituse kutse kujundus Piia Ruber.

Tagasi Posted on by

60 NAERVAT KALA

Ei ole häid ega paremaid aegu………………………….kõik on ainult nüüd ja praegu.

Mis  oli, see on läinud……………….mis  tuleb………alles ees ……………või……..

Kuldkala  Muldkala  Tõldkala  Hingekala  Hõbekala  Vääriskala  Lendkala  Õnnekala

Suitsukala  Vanakala  Võikala  Prügikala  Põiskala  Mõiskala  Marjakala  Seemnekala

Vöökala  Töökala  Öökala  Rahvuskala  Peakala  Seakala  Peenkala Röövkala  Kalakala

Sookala  Interkala  Maimkala Kaimkala  Mahtkala  Vahtkala  Kärsskala   Puukala  Muukala  Õiskala   Keerdkala  Käsikala  Jalgkala  Seepkala  Vipkala  Troppkala  Outkala  Inkala  Ilukala  Tilukala  Võltskala  Veenuskala  Viinakala  Silmkala  Suukala  Kõrvkala  Hädakala  Mädakala  Nõõpkala  Südakala  Kopskala  Meelkala  Keelkala  Moekala  Poekala.

              Mõned kalad võivad minema ujuda,mõned juurde tulla, mõned jääda.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Tagasi Posted on by

WASTE OF TIME

“Näituse tõlkes tahtlikult eksitava pealkirja WASTE OF TIME oleme mõtestanud kui ajaloo vertikaalse kuhjumise. Ehete esteetika kätkeb endas erinevaid stiile ja funktsioone, mida inimkond on oma arenguloo jooksul aksessuaaridele omistanud. Konstrueerime maailma, kus tulekivi kaalub rohkem kui teemandid ning hindamatuks väärtuseks on ehe ise informatsiooni, vaimsuse ning mälestuste kandjana. Ehe kui tihendatud kontsentraat asjade olemusest, pühitsetud läbi inimese enese kohalolu.

Näituse seovad tervikuks helikujundus ja valguslahendused, mis tekitavad ühtse ruumispetsiifilise installatsiooni. Kuna ehe kuulub kokku inimkeha ja keskkonnaga, kuhu ta on loodud eksisteerima, siis moodustab installatsioon meie töödele just kui matemaatilise X ja Y telje, mis loob neile taustsüsteemi. See on meie poolt konstrueeritud aegruum, mis ehitab silla vaataja ja kunstniku vahel.
Rühmitus Urmas-Ott on Urmas Lüüsi ja Hans-Otto Ojaste neli aastat tagasi moodustatud ühisidentiteet, eesmärgiga ühendada eri meediumid suureks elavaks ja hingavaks organismiks, kelle südame moodustab ehtekunst. Hr Urmas-Ott on seni astunud rahva ette kahe isikunäituse (Varjend 2415 ja „Silence Between the Fall and Rise of Mankind“) ja kahe kuraatorinäitusega („DIY1“ ja „DIY2“). Aastal 2010 omistati talle Roman Tavasti nimeline noore ehtekunstniku preemia ja 2012 A-galerii aasta parima näituse preemia.”
Urmas-Ott

Tagasi Posted on by

HINGEPAADID

Hingepaadid

Pühendatud armsatele kadunud sõpradele, nende hingedele, kellega minul on ühendus. Tänu sellele tundsin ka kohustust ja tuge seda näitust tehes. Tugi on nähtamatult nähtav.

See näitus on sümboolne tänu neile, sest legendi järgi paat viib hinge teisele kaldale.

Leida Ilo

Näitus valiti 2013. aasta parimaks A-Galerii seifinäituseks.

Meediakaja

Sirp – Teisel pool vett. Mõtiskleb ehtekunstnik Kadri Mälk.

Tagasi Posted on by

VARJEND 2415

Näitusel VARJEND 2415 tegeleb rühmitus Urmas-Ott meeste ehete arendamisega. Tööd on paigutatud kohaspetsiifilisse ruumiinstallatsiooni. Kunstnikud ehitavad postapokalüptilisse maailmapilti sobituva tuumasõjajärgse varjendi, mille fiktiivsed ellujäänud on kohandanud eluruumideks. Eksponeeritavate ehete esteetika on tuletatud küsimusest: mida väärtustaksid ja kannaksid apokalüpsise üleelanud inimesed? Millised väärtushinnangute muutused toimuksid sellises maailmas elava inimese psüühikas.

Rühmitus Urmas-Ott (Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste) on välja kasvanud kahe noore metallikunstniku ühisest loomingulisest tegevusest. Rühmitus on oma tegevuse jooksul kasutanud meediumitena ehtekunsti, sepist, graafikat, tänavakunsti, performance’eid ning loonud kollektiivis “Postinstrumentum” eksperimentaalmuusikal baseeruvaid etendusi. Aastal 2010 pälvis rühmitus Roman Tavasti nimelise stipendiumi.

Näitus valiti 2012. aasta parimaks A-Galerii seifinäituseks.

Tagasi Posted on by

VESI

Ehtenäitus mereäärest ja merelugudest A-Galerii  Seifis.

Elu on teekond. Mõtted, tunded, suhted, olukorrad ja igatsused suunavad edasi liikuma – seekord mere äärde.  Ma ei unista vägevast ookeanist ja võimsatest tormidest – seisan põlvist saati vaikses lahesopis  ja  vaatan  vette.  Avanevad veealused maailmad,  lõputu  omaduste ja suhete kogum.  Vaikne elu  lummab – veepinnal  ja sügaval.  Üht-teist on nähtaval, midagi võib tajuda, paljut päriselt ei tea ega oska aimatagi.   Jälgin kaunilt voogavaid veetaimi hõljumas lainete rahulikus rütmis.  Lopsakas taimestik aga ei tähenda lahesopile tugevat tervist – laht kasvab kinni.

„Tilk meres“ –  see on olematu suurus („ah mis sest tilgast!“…),  aga  kui ükskord on mu lahesopp kuiv – ja pole tilkagi?

Kõik on suhteline.  Piisakestest saab kokku tervik,  iga detail on tähtis .

Näitust toetas Eesti Kultuurkapital.

Näitus valiti 2011. aasta parimaks A-Galerii seifinäituseks.

Tagasi Posted on by

AJASTU KAUGUSEL

Ester Faimani viiendal isikunäitusel AJASTU KAUGUSEL on võimalik tutvuda autori viimase aasta utopistliku alatooniga ehteloominguga.

Ester Faiman näitusest: “Mis sul homme plaanis on? Töökohtumine ja õhtusöök? Aga mis su lemmikloom on? Kass ei loe. Kukkurhunt? Hävitatud. Välja surnud. Panda, jääkaru, sinivaal, amuuri tiiger, indri?
Tundub, et meie harjumuslik ja tegelikult laias laastus mitte väga pikk eksistents hakkab võtma drastiliselt uut kuju. Paljude teadlaste hinnangul on evolutsioon praktiliselt peatunud ning kiirenenud liikide väljasuremine. Põhjuseks peamiselt inimmassi kontrollimatu suurenemine ning hüsteeriliselt ainult tänases päevas kinni olev tegevus. Vahepeal on tunne, et me mängime läbi võimalikke eksistentsivorme. Hetkel on käsil versioon, kuidas hävitada eluks vajalik keskkond omaenese käe läbi. Samas võimalik muidugi, et järgnemas on midagi uskumatult paradiislikku. Hävingust koorub heaolu. Meie lapselapselapsed mängimas lõpututes hõbedastes pöögimetsades sõbralike ükssarvikute keskel nagu mõnes Kerli MoonChildren-popfantaasias?
Ma ka mängin omaenda väikest mängu. Veel üks kuupäev, veel üks väljasurnud liik, veel üks väike monument kõrvas või kaelas kandmiseks.

Näituse pealkirja AJASTU KAUGUSEL näppasin Shirubi Ikazuchilt, kes oma laulutekstides räägib “postapokalüptilisest tulevikumaailmast,” milles leidub kõnnumaad, sõda, müüte ja kangelasi. See poleks esimene kord kui utoopiline tulevikunägemus materialiseerub. Kelle käik on järgmine?”

Näitus kuulus 2011 aasta Disainiöö satelliitide programmi.

Näitust toetas Eesti Kultuurkapital

Tagasi Posted on by

INONOTUS OBLIQUUS

Inonotus obliquus ehk must pässik (kasekäsn)
“Puu tüvel mustjas mügarjas seene moodustis, seest pruun, kõva. Seene viljakeha asub surnud puu koore all ja on plaatjas. Seen põhjustab kase tüve mädanikku, mille tagajärjel puud murduvad kiiresti. Seenemoodustusi kasutatakse maohaiguste ja vähktõve raviks.”

Mind on alati pannud imestama asjaolu, et halvast võib areneda midagi head, või õigemini kellelegi kasu olla. Kas see on paratamatus, et uue tekkeks peab vana surema? Kas kurjus ongi see kõike liikumapanev jõud? Ma ei tea, kuid need küsimused on vaevanud mind kaua ja nende ehete kaudu olen proovinud otsida oma vastuseid nendele küsimustele. Kindlasti on see poolik tõde, aga ehetes on kokkupuutepunkte, mis aitavad mul oma vastuste otsimiseks edasi liikuda.

Suured tänud: Teet, Dénes, Berit, Ketli, Jukka
Eesti Kultuurkapital

Näitus valiti 2010. aasta parimaks A-Galerii seifinäituseks.

Meediakaja

Eesti Päevaleht – Kurja õied ja tuulepesa. Vaatleb ehtekunstnik Tanel Veenre.