
















Kaire Rannik näitusest: “Näitus on pühendatud minu vanaisale
Hermanile, kes oli ennesõjaaegses Tallinnas kullassepp ja kellassepp.
Vanaisa kunagise äri asemel kõrgub praegu Müürivahe tänaval Kinomaja,
seda kohta ei ole võimalik täpsemalt määratleda.
Kahjuks ei ole mul olnud võimalust vanisaga kunagi isiklikult kohtuda,
kuid mind on terve elu saatnud temast jäänud poolikud tööd ja
katsetused. Tahtsin mõned nendest lõpetada ja vormida eheteks oma nägemuse kohaselt. Loodan, et vanaisal ei ole selle vastu midagi.”
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Suur tänu Maria, Johannes, Paul, Adolfas, Mari, Anneli, Karin.






Sa tead, mis sinu hinge puudutab ja mis võib selle korda teha või paigast ajada. Mõned helid toovad hinge rõõmu, mõnda heli ei suuda kuulata. Siin maailmas on ka helisid, mida kuuldes käib välguna läbi hinge kuum jutt justkui kuumutades metalli sulamistemperatuurini ja lastes sellel voolata läbi ette määratud tühja avause, vormides sedasi oma hinge heli kuju – tšello, viiuli, lauto, kitarri või hoopis kontrabassi? Oleneb, millise heliga hing parasjagu seotuses on. Tööd kajastavad jooni, mida ise tihti ei märka, kuid mis on ikkagi sinu sees olemas.
Näituse töödes on kasutatud seepiavalu tehnikat.










„Vahel näib meile elu lühike nagu liblika lend. Vaevalt jõuad tiibu sirutada, kui saabub õhtu. Liblikad on õrnad ja haprad, liuglevad tantsiskledes ega ole teadlikud lähenevast lõpust… Muretus, milles nad elavad, on kadestamistväärt. Liblikad kaunistavad ka kõige ilusamat lille.
Meenub lapsepõlv… Vanaema juures maksis kapsaliblika kinnipüüdmine viis kopikat. Päris hea teenistus oli. On meeles imeilus troopiline liblikas Maltal laskumas kartulipõllule…” – Merike Balod
Merike Balod on lõpetanud ERKI metallehistöö erialal, töötanud ERKI-s, ARS-is ja kunstiõpetajana. 2008. aastast vabakutseline kunstnik, kelle näituste nimistus on isikunäitused Vahemere varjus I (2005), Vahemere varjus II (2006) ja Talisman (2010) ja seitse grupinäitust ajavahemikus 2000-2010.
Jumal juhtub.
Liblikatiival.
Maailma hieroglüüf.
(Doris Kareva Mandragora)







Keesi Kapsta:
Näituse ehted on suuresti mõjutatud imelisest Indoneesiast ja enamjaolt Jaava saarest, mille lopsaka looduse suursugune ilu, värvide mäng ja lummavad mustrid jäävad meelde ning millega seotud mälestused täidavad hinge ja erutavad meeli…
Võime vaid aimata müstiliste, maagiliste märkide ja sümbolite sügavamat tähendust. Sarnaselt meilegi on olemas omad toetavad salakirjad, mida vanavanemad kandsid vöödel ja ehetel nii kaunistuseks kui kaitseks.
Ühes kaelaehtes on stiliseeritud elulill, mille kroonlehed moodustuvad ringidest. Siin sisaldub mustrite loomise ja elu energia saladuse sümbol, nii tekib kõige olulisem ja püham muster universumis – kõiksuse allikas…
Olen kasutanud töödes poolvääriskive ja imeilusaid suuri pärleid Indoneesiast, materjaliks on hõbe ja tehnikaks sulatus.
Neid ehteid teostades soovisin tuua meie põhjamaisesse kargusesse natukenegi Indoneesia sooja hingust, voolavaid ja väänlevaid vorme, ning veidike teistmoodi tunnetust…
Ühtlasi on see ka minu tagasihoidlik kummardus sealsele ilu, tarkuse, erinevate kunstide ja teadmiste jumalannale…









Pärast ERKI lõpetamist 1977.aastal metallehistöö erialal võttis kunstnik osa A-galerii asutamisest, oli selle tegevjuht ja on praeguseni veel ühe ettevõtte, OÜ Ars Vasetööd, juhatuse esinaine ja tegevdirektor. Eestis, Ungaris, Soomes ja Saksamaal toimunud isikunäitustele lisaks on Kunstnike Liidu liige Ene Valter osalenud näitustel Lätis, Tšehhoslovakkias, Leedus, Rootsis ja Inglismaal. Kunstniku jaoks oluline töö oli Eesti Panga 75. juubeliks emiteeritud viie-kroonine münt Jaan Koorti armastatud Metskitse kujutisega. Selle kõrval on ühed tähtsamad tellimused alates 1980-ndate aastate lõpust Ene ja tema juhitud firma jaoks olnud mitmed ametiketid. Eesti Vabariigi presidendi omale (valmis kolme firma ühistööna 2008) lisaks on valmistatud erinevaid ametikette ja ehiskinniseid muuhulgas Eesti ja Soome kõrgkoolide rektoritele ja audoktoritele ning mitmele Eesti linnapeale.
Ka sellel näitusel näha olevate tööde puhul kasutab Ene Valter tehnikana talle omast emaili ja kohrutust, materjalina hõbedat. Teisalt viitab näituse teema ehk mõnevõrra uudselt, romantiliseltki, kunstniku soovile leida tasakaal hinge varjatuma poole ja argise “siin ja praegu” vahel. Ene on öelnud, et me kõik otsime “oma randa” ja soov seda leida kasvab aastatega. See rand laseb meil nautida vaikust, leida rahu ja vabaduse olla iseendaga, unustada kohustused ja mured. Oma ranna kui lapikese maad on kunstnik juba leidnud, hinge “sinisesse, tüünesse randa” jõudmine on aga ehk alles ees.
Ene Valterit inspireerivad ehete puhul looduse kujundatud puhtad ideaalvormid. Sillerdavad, justkui inimkäega lihvitud rannakivid nagu kohtuksid kunstniku hõbeprossidega vaikse tuulega loksuvas rannavees ja hetkeks ühinevad kaks randa …
Näitust toetab Kultuurkapital.








“Igal inimesel on oma teekond läbi käia. Vahel on ta kõrgetel mägedel, siis jälle sügavates orgudes. Kui kunstnik avab oma näituse, avab ta sellega iseenda.
Kunstnikuks soovisin saada juba väikese tüdrukuna, tundsin ja teadsin oma teed. Armastan oma tööd väga – see on puhas rõõm. Armsad inimesed, vaadake palun oma selgete silmadega, kuulake palun oma kauneid mõtteid, tundke oma südamega. Oleme kõik koos, kõige kõrgeimas kavatsuses, armastuse võlujõus.”
Anne Roolaht








Maretit ja Maarjat seob huvi teineteise materjalide vastu, mis nagu vesigi on mitmenäolised ning kohanevad. A-Galeriis on kõrvutatud Maret Sarapu värvitut, läbipaistvat ja lumist klaasi Maarja Niinemägi värvilistest metallidest ehtemustritega.
Maret Sarapu on klaasikunstnik ning Maarja Niinemägi metallikunstnik. Mõlemad on eelnevalt loonud töid, mis inspireeritud veest ja selle erinevatest olekutest. (Maarja Niinemägi näitus “Allikas” Iida galeriis Tallinnas 2012 veebruaris ning Maret Sarapu eheteseeria “Sood ja veed” “Lõikusnäitusel” Reersø galeriis Taanis 2011 septembris).
Maret Sarapu ühendab esmakordselt oma loomingus klaasi väärismetalliga. Ehted kujutavad vee erinevaid olekuid ning klaas on kord läbipaistev ja voolav, kord jäine ja lumine.
Maarja Niinemägi esitab laserlõigatud anodeeritud titaanist ehteseeriat. Tööd on ülesehituselt mitmekihilised kujundite kombinatsioonid, mis said oma idee maakaartidel kõrgusi ja vete sügavusi näitavatest samakõrgusjoontest.
“ülim headus on kui vesi
vesi on hea musttuhandetele ta ei võistle
ta läheb sinnagi
mida peetakse halvaks nõnda ta ongi kui kulg”
Lao Zi
Tõlkinud Linnart Mäll