Kõrgelt hinnatud ehtekunstnik, maalikunstnik ja kosmopoliit Ivar Kaasik, kelle aknanäitus on avatud veel kuni 11.jaanuarini A-Galerii vitriinidel, tutvustab oma loomingut 7. jaanuaril kell 17:30. Tasuta.
Ivar Kaasiku aknanäitus TUHK, TOLM JA TEEMANT
Kunstnik on oma näitusest rääkides öelnud järgmist: “Tuhastunud ja tolmunud väärtused.
Unikaalsed vaskehted aastatest 2018-19. Sinna hulka üksikud kullast teemantehted. Materjaliks on tolm, tuhk, teemant, safiir, rubiin, akvamariin, smaragd, topaas, turmaliin, spinell, fluoriit, kvarts, tsitriin, ametüst, mäekristall, krüsopraas, kaltsedoon ja granaat. Tööd on skulpturaalsed ülepaisutatud ehted – tolmu, tuha ja vääriskividega kaetud. Väljapandud ehted on kui lugu ilma õnneliku lõputa.”
Ivar Kaasik on sündinud 12. aprillil 1965 Kuressaares. Aastatel 1983-92 õppis ta Eesti Kunstiakadeemias (tollal: Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis) arhitektuuri ja hiljem metallehistöö kateedris, aastatel 1989-90 Burg Giebichenstein Kunsthochschule Halles. Alates 1999. aastast tegutseb Kaasik vabakutselise kunstnikuna. Näitustel osaleb ta alates 1989. aastast. Kunstnikku on pärjatud Pariisis maailmakuulsa ehte-Oscariga Diamond International Award (1996).
Uue aastakümne avab oma isikunäitusega A-Galerii seifis noor itaalia ehtekunstnik Federica Cogliandro.
Näitus peegeldab kunstniku loomingulist rännakut, uurides märkide mitmetähenduslikkust ning graafilist ja materialiseeritud arengut, et leida omaenda keel ja viis maailma teket mõtestada.
Märk on looja, Universumi ja selle koostisosade keskne element, mis kätkeb endas kogu kosmose energia ja vormide allikat. Kosmos on täis liikumist ja selle dünaamika sees on võimalik ka erinevaid detaile täheldada, mis stagnatsioonis märkamatuks jääks. Näitusel on kajastatud pisikesed jäljendid – graveeritud ja pressitud tähised, mille kaudu avanevad aeglaselt atmosfäärilised tekstuurid ning mis laveerivad valguse ja varjude, vormide ja tühjuse, kompresseeritud ja õhulise ning illusiooni ja reaalsuse vahel.
Näituse eesmärgiks on luua uus viis Universumi ja selle saamislugu seletada. Iga näituse töö tähistab individuaalset mikrokosmost universaalses makrokosmoses ehk installatsiooni tervikus. Märkide eredad osakesed on igaveses liikumises oleva ürgse ainena asetatud erinevatesse rütmilistesse variatsioonidessse ja pidevasse kihistunud voolavusse. Nad loovad tekstuuri, mille mustri koovad kokku valgus ja mateeria.
Federica Cogliandro on Itaalia päritolu ehtekunstnik, keda kõnetab interdistsiplinaarsus. Ta kombineerib ja rikastab oma käekirja erinevate materjalide ja tehnikatega. Roomas sündinud kunstnik resideerub hetkel Tallinnas. Cogliandrol on Rooma Kunsti Ülikooli vabade kunstide bakalaureus. Õpingute ajal pühendus ta joonistamisele ja trükiste valmistamisele. 2019 lõpetas Cogliandro Eesti Kunstiakadeemia magistarntuuri (juhendaja prof. Kadri Mälk). Õpingutega paralleelselt tegi Cogliandro oma praktika ja resideerus Giovanni Corvaja stuudiumis ligi aasta. Tema töid on esitletud nii Itaalias, Hispaanias kui Eestis.
A-Galeriil on hea meel kutsuda oma kalleid kliente ja armsaid kolleege aknanäituste sarjale, mis edaspidi iga kuu hakkavad kõnetama oma publikut uute üllatajate ja grand-old klassikutega. Aknanäitused peegeldavad ehtekunstnike maailma sisutihedust, nii autoriehte mängulisust kui ka töömahukust. Need on märgilised sümbolid, mis ühendavad. See on lugupidamine, kus originaalsus ja meisterlikkus on võtmesõnadeks.
Esimeseks esinduslikuks väljanäituseks ja aknanäitustega võõrustajateks on valitud 3 erinevat Eesti Kunstiakadeemia põlvkonda, 3 erinevat maailmakäsitlust. Neid kõiki ühendavad mineraalid, kivimid, vääriskivid ja värvide tundlikkus.
UITMÕTTED Ive-Maria Köögard
Ive-Maria Köögard (1942): “Need ehted on läbilõige minu viimase paarikümne aasta jooksul tehtud töödest. Ma vaatan kivile otsa ja siis mõtlen, mis temaga peale hakata. Hingestan töid tunnetuslikult. Meid ei õpetatud omal ajal kontseptsioone kirjutama, me isegi ei tohtinud teha endale väärismetallist ehteid. Väärismetall oli riigiomand ja Sina ei tohtinud seda omandada. Alles hiljem hakkasime salamisi näituse ehteid tegema. Kuigi esialgu oli nii Soros ja KGB selle vastu, siis tuli hiljem ikkagi välja, et oli olemas määrus, et näituse ehteid me ikkagi võisime teha.
Tuleb meelde veel 1 naljakas lugu. Töötasin alates 68ndas aastast ARSI Kunstitoodete Kombinaadis Metall Ehistööde Ateljees. Ja tol ajal olid kõik bussi- ja rongipiletid ka nimelised. Ükskord näitasin oma töötõendit siis piletikassas olevale provvale ja tema siis kirjutas mulle pileti. Ma küll ei saanud aru, miks ta mind ometi nii pikalt vaatab ja veel kõõlus piletiluugist pead pidi välja järgi vaatama. Alles rongi istudes ja pileti pealt juureldes märkasin, et ta oli kirjutanud mu nime Ive-Meraia Mekalšishe tütrekeseks! Tegelikkuses ta ei osanud välja lugeda ja aru saada, et seal oli kirjas Köögard Ive-Maria Metallehistöö. ”
Ive-Maria Köögard (1942) õppis ERKI´s metalli erialal ja töötas aastatel 1968-1996 Ars-Juveelis kunstnik teostajana. 1996-2013 töötas OÜ Kuldkraalis kunstnik-juveliirina. Hetkel tegutseb vabakunstnikuna Hobusepea 2 stuudios.
TUHK, TOLM JA TEEMANT Ivar Kaasik
Tuhastunud ja tolmunud väärtused.
Unikaalsed vaskehted aastatest 2018-19. Sinna hulka üksikud kullast teemantehted. Materjaliks on tolm, tuhk, teemant, safiir, rubiin, akvamariin, smaragd, topaas, turmaliin, spinell, fluoriit, kvarts, tsitriin, ametüst, mäekristall, krüsopraas, kaltsedoon ja granaat. Tööd on skulpturaalsed ülepaisutatud ehted – tolmu, tuha ja vääriskividega kaetud.
Näitusele ülespandud teosed on kuidagi arusaamatud, tema tööd on kantud kui otsesest mittemõtlemistungist ja pealesunnitud anonüümsest monoloogist, kaudsetest vihjetest ja ühestest tõlgendusvõimalustest. Kunstniku apropriatsioonne iroonia ühes käsitööstusliku fenomeniga ja arusaamatu tehnikaga on kujundanud tema töödes ajaliku atmosfääri, erilisusesse sumbunud kunstliku maailma. Väljapandud ehted on kui lugu ilma õnneliku lõputa.
Ivar Kaasik on sündinud 12. aprillil 1965 Kuressaares. Aastatel 1983-92 õppis ta Eesti Kunstiakadeemias (tollal: Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis) arhitektuuri ja hiljem metallehistöö kateedris, aastatel 1989-90 Burg Giebichenstein Kunsthochschule Halles, seejärel töötas erinevates ametites – muuhulgas aastatel 1992–99 kullassepana Saksamaal. Alates 1999. aastast tegutseb Kaasik vabakutselise kunstnikuna. Näitustel osaleb ta alates 1989. aastast, saksa maalikunstnike liidu liikmeks astus 2001. aastal ja Eesti Kunstnike Liidu liikmeks 2012. aastal, ta on ka metallikunstnike liidu ja maalikunstnike liidu liige.
Kunstniku on pärjatud Pariisis maailmakuulsa ehte-Oskariga Diamond International Award (1996). Kirjutajana on Kaasik väljendanud enda paatost ja kunsti tavaarusaamu eiravas sõnaloomingus, autori poolt žanriliselt „miinimum- ja maksimumprogrammiks“ tituleeritud raamatus „Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju“ (2011).
SEDA MA TAHAN, SEDA MA SAAN Jaanika Pajuste
Ehete retsept
50 dl vaiku 10 sl värvi 20 dl mängulisust 50 tl leitud esemeid 10 tl Barbie’sid ja Ken’e 5 tl kitši 100 sl kulda ja teemante
Heleroosa Barbie nägu koogipaberist lõigatud pärlitega kaunistusel mis on hõbealusel – see pross on kandmiseks kaubanduskeskuses allahinnatud Gucci koti järjekorras seistes.
Teemaks on ostlemis- ja tarbimissõltuvus, asjade väärtus ning materjalide petlik välimus. Sa ei vaja seda, kuid ei suuda vastu panna, sellegipoolest pead sa selle ostma. See on sundus. Sa ei suuda näha asja väärtust, tõeline väärtus on omamisiha. Suur punane silt, mis ripub Selfridges’I kaubamaja laes ütleb sulle:
Sa tahad seda Sa ostad selle Sa unustad selle
Ostuvõime näitab samal ajal ka seda, mida me ei saa endale lubada.
Teosed räägivad vastuoludest – ilus ja inetu, odav ja kallis – kust läheb piir ehtsa kulla ja imitatsiooni vahel. Kasutan kujundite, värvide, leitud motiivide ning igapäevaste esemete kummalisi kombinatsioone.
Inspiratsiooniks on “Poun Land” poed. Erinevad asjad on kuhjatud kokku ainsa ühise omaduse tõttu: nad kõik maksavad 1 nael. Materjalid ja värvid on mind enim inspireerinud. Kas ma mängin tarbija meeltega?
Plastikust Barbie’de näod muutuvad madonnadeks – tarbimisest on saanud meie religioon. Praktilised küpsetusvormid muutuvad väärisasjadeks.
Kasutan enamasti roosat ja helesinist. Need värvid on meeldivad ja kergesti loetavad, neil on vaataja jaoks stereotüüpsed tähendused. Need püüavad pilku ja tõmbavad tähelepanu.
Minu teoste eesmärk on panna vaataja mõtlema ja kahtlema. Tahan, et inimesed peatuks ja mõtleks, miks nad midagi ostavad ja mida nad ostavad. Et inimene peatuks silmapilguks ning mõtleks, miks ta tahab seda asja omada.
Jaanika Pajuste (1977) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia Ehtekunsti bakalaureuse 2006. aastal, omandanud 2008. aastal magistriõppe Londoni Kuninglikus Kunsti Kolledžis Idar-Obersteinis Saksamaal. Osalenud paljudel näitustel üle maailma. Võitnud maineka Marzee galerii grand prix 2006, 2006 Midora messi publiku lemmiku esimese auhinna. Hetkel töötab Pajuste vabakutselisena.
Kunstnikuõhtu Anni Kagoverega: laupäev, 30.11.2019, 18-19
A-Galeriis, Hobusepea 2, Tallinn
Värskelt avatud Anni Kagovere autorinäitus PAPAGOITUBA kutsub avastama ehtemaailma salapära, tutvuma Anni Kagovere õrna hingeeluga. Saa osa mõtisklustest, kus Anni jagab lähemalt, mis tähendab “Papagoituba” tema jaoks, kuidas mõjutasid 3 aastat Jaapanit tema käekirja, ning mis on see kummaline mokume-gane.
Vestlust juhib kirjanik Kätlin Kaldmaa
PAPAGOITUBA
A-Galerii seif muutub varjuliseks saluks, kus võib kohata nii värvilisi tiivulisi kui ka haruldasi ehteid. Väärismetallidest mokumegane-ehted hiilgavad kui kiskjate silmad lopsaka lehestiku varjus.
Tegemist on unenäolise retkega Käsmu kaptenikülas asuva suvekodu papagoituppa, mille uhke tapeet on inspireerinud juba mitmeid kunstnikepõlvkondi.
Helimaastiku loob Helina Tulve ooper “It is getting so dark”, mis kirjutatud Sei Shonagoni “Padjaraamatu” ainetel.
Anni Kagovere on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti osakonna ning omandanud magistrikraadi Tokyo Kunstiülikoolis. Oma teostes on ta keskendunud Jaapani metallikunstitehnika mokumegane kasutamisele ja on juhendanud mokumegane-kursusi Eesti Kunstiakadeemias ning Viljandi Kultuuriakadeemias.
A-Galerii seif muutub varjuliseks saluks, kus võib kohata nii värvilisi tiivulisi kui ka haruldasi ehteid. Väärismetallidest mokumegane-ehted hiilgavad kui kiskjate silmad lopsaka lehestiku varjus. Tegemist on unenäolise retkega Käsmu kaptenikülas asuva suvekodu papagoituppa, mille uhke tapeet on inspireerinud juba mitmeid kunstnikepõlvkondi.
Helimaastiku loob Helina Tulve ooper “It is getting so dark”, mis on kirjutatud Sei Shonagoni “Padjaraamatu” ainetel.
Anni Kagovere on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti osakonna ning omandanud magistrikraadi Tokyo Kunstiülikoolis. Oma teostes on ta keskendunud Jaapani metallikunstitehnika mokumegane kasutamisele ja on juhendanud mokumegane-kursusi Eesti Kunstiakadeemias ning Viljandi Kultuuriakadeemias.
Näituse raames toimus 30. novembril A-Galeriis kunstnikuvestlus kella 18st 19ni.
Triin Kukk, Erinn M. CoxTriin Kukk, Erinn M. CoxTriin Kukk, Erinn M. CoxTriin Kukk, Erinn M. CoxTriin Kukk, Erinn M. CoxTriin Kukk, Erinn M. Cox
Me tahame alati enamat. Oleme täidetud segaduse ja elevusega, kuidas mõelda, tunda ja reageerida sellele, mis toimub meis ja meie ümber. Me loome kujutluspilte ning sõnu, mis hägustavad reaalsuse piire ja muutuvad tihti kinnisideedeks, milledest me enam küllalt ei saa. Me igatseme hoolimatut armastust, lõputut rõõmu, mittesiduvaid tõdesid ja fantastilisi kogemusi; samal ajal edutult võideldes kiusatusega täielikult järgneda oma tahtmistele ja soovidele. Aga millal ütleme, et miski on liiast? Kus on piir piisava ja liigse vahel, kui meie süda ja sisemus paluvad lõputult enamat.
Triin Kukk on omandanud bakalaureuse- ja magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti erialal ning on tänavune galerii Marzee (Nijmegen, Holland) parima lõpetaja preemia saaja. www.triinkukk.com
Erinn M. Cox on hetkel Tallinnas elav Ühendriikidest pärit ehtekunstnik. Ta on omandanud bakalaureusekraadi skulptuuri ning fotograafia erialal Florida Ülikoolis ning magistrikraadi skulptuuris ja installatsioonis Memphise kunstikolledžis, viimati lõpetas magistriõpingud Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonnas. Erinn on osalenud oma töödega rahvusvahelistel näitustel, millest tähtsamad on osutumine valituks Schmuck 2018 näitusele ning galerii Marzee parima lõpetaja tiitli pälvimine. www.erinnmcox.com
Kahe kuu jooksul muutuv näituse kujundus avab kunstnike tõlgendusi sellest, mis võib olla liiga palju.
Õhupalli elu on palju huvitavam kui me esialgu arvata oskame. Õhupalli eluiga on kuni 14 päeva ja selle aja jooksul võib see tõusta taevasse kuni 5 kilomeetri kõrgusele. Taevas see külmub, seejärel plahvatab miljoniks tolmuebemeks ja langeb vaikselt maale.
Heelium on palju kergem kui õhk ja seepärast tõusevadki heeliumiga täidetud õhupallid lendu. Titaan on samasugune heelium metallimaailmas, see on palju kergem kui kõik teised metallid ja titaan oskab lennata! Ka kõik tänapäeva lennukid on valmistatud kaasaegsetest titaanisulamitest.
Mind inspireerivad erinevad metallid ja nende füüsilised ning keemilised omadused. Titaan on minu jaoks väärismetalli omadustega ning kollektsiooniga TITANIUM BALLOONS soovin ma näidata titaani väärtust. Selles kollektsioonis on titaan asetatud õhupallidesse justkui vääriskivi. Titaan on väga kerge, olles samal ajal ka üks tugevamaid metalle maailmas. Seda metalli võib auga võrrelda kivimitega, sest nagu kõvad kivimid, nii võib ka titaan oma kõvaduse tõttu puruneda. Titaani võlu seisneb veel selleski, et see metall oskab end ise värvida – selle protsessi nimi on anodeerimine. Need imekaunid värvid kaunistavadki kollektsiooni TITANIUM BALLOONS.
Õhupallid sümboliseerivad rõõmu ja pidustusi. TITANIUM BALLOONS kollektsioon on kui mäng – see räägib esmapilgul vastandlikest elementidest, mis põimuvad üheks silmapaistvaks kujutiseks.
Hansel Tai näitus ALASTI JADEIIT võtab ette püha materjali: jadeiidi. Jadeiiti peetakse ülimaks täiuslikkuse ja puhtuse sümboliks, see on kõrgelt hinnatud tänu oma poolläbipaistvale kumale ning tihti kaunistatakse sellega keerukaid mütoloogilisi ja religioosseid kujusid.
Hansel Tai uurimistöö keskmes on LGBTQ+ kultuur noorte aasialaste seas üle maailma. Seda tehes seab ta traditsioonilised sümbolid küsimärgi alla. Tai ripatseid, mida on vormiliselt vähendatud ja abstraheeritud, läbistavad rasked kangikujulised rõngad. Selle kujutisega, mis on mitmel tasandil kujuteldamatu nende jaoks, kes on traditsioonilise jadeiidikunstiga tuttavad, alistab Tai jadeiidi pühaduse, eesmärgiga tekitada vaatajas sügav emotsioon.
Selles töös tõlgib ja õõnestab Tai oma normidest üleastuva ja kummastava tegevusega traditsioonilist sümbolismi, torgates keharõngad läbi kivi – tegevus, mis tundub peaaegu võimatu.
See on Hansel Tai esimene näitus A-Galeriis ning ta esitleb oma tuntud jadeiiditööde näitust. Hiinas veedetud lapsepõlv ja saadud haridus ning hilisem kokkupuude Eesti Kunstiakadeemia väga selgelt esteetiliste töömeetoditega on teda vaevu mõjutanud. Sel isikunäitusel ühendab ta nende kahe maailma parimad omadused ning loob täpsuse ja pühendumusega töid, kus materjalid ja tehnikad on vahendid kindla eesmärgi saavutamiseks.
Hansel Tai on Hiina kunstnik ja disainer, kes töötab ja elab Eestis. Oma töös keskendub ta internetijärgsele ajastule, kus loomulikkust varjutab kehakultus ning kus deformatsioon, subkultuursed märgid, läikiv metall ja digitaalne kujunevad fetišiobjektideks. 2016 aastal lõpetas ta Pekingi kunstiakadeemia (Central Academy of Fine Arts), kus ta õppis ehtekunsti. Kunstihariduse alal on ta end täiendanud ka Eesti Kunstiakadeemias Tallinnas ning Gerrit Rietveldi akadeemias Amsterdamis. 2019. aastal omandas ta magistrikraadi. Ta on korraldanud näitusi Hollandis, Saksamaal, Prantsusmaal, USAs ja veel mitmes riigis.
Reedel, 7. juunil kl 18.00 avab ehtekunstnik Darja Popolitova oma kolmanda isikunäituse. Näitus uurib puudutust kui digitaalse kultuuri osa: digitaalselt edastatavate ehtekujutiste taktiilsust, arvestades telefonile ja ekraanile suunatud liigset tähelepanu.
Publik saab teoseid näha ka nende representatsioonides – videoreklaami vormis, kus autor püüab leida vastuseid järgmistele küsimustele: kas ehete digitaalsel representatsioonil võivad olla taktiilsed omadused? Kuidas mõjutab ehete digitaalne representatsioon taktiilsel tasandil reaalseid ehteid? Kuidas muudab digitaalse meedia kasutus ehte ja taktiilsuse omavahelist suhet?
Ehted ja objektid näitusel on mõeldud digitaalse ajastu võimalike probleemide lahendamiseks. Teoste nimed räägivad enda eest: „Hot Not Only Online Phone Case”, „Silicon Nail for Touching Screen”, „Digital Detox Brush” jne.
Näitus on stiliseeritud poeks ja see ei ole juhuslik. Meediakriitik Erkki Huhtamo toob paralleeli muuseumi ja poe vahel, mille traditsioon on seotud „taktiloklasmidega” ehk taktiilsete hoiakute, reeglite ja keeldudega avalikes ruumides. Kui varem oli kauplustes võimalik toote juurde pääseda müüja kaudu, siis näituseruumid ei luba külastajatel ehteid puudutada turvanõuete tõttu. Sellest, et ehete tajumine muuseumis on piiratud nägemismeelega, samal ajal kui ehte potentsiaalseks sihtpunktiks on keha, rääkis omakorda ehtekunsti ajaloolane Namita Gupta Wiggers
Puutemeele asendamine nägemismeelega jätkub internetiajastul. Darja Popolitova märgib, et ta on saanud inspiratsiooni AliExpressi e-poe reklaamidest. „Toodete läbivaatamine – isegi neid ostmata – pakub mulle teatud naudingut. Lugedes meediateoreetiku Laura U. Marksi raamatut, inspireeris mind termin „taktiilne visuaalsus”. Ja siis tulin mõttele: suhtun tootepiltidesse teatud plastilisusega – silmad ei näe, vaid „puudutavad” neid pilte. Seetõttu otsustasin oma näitusega uurida ehtekujutiste puutetundlikke omadusi”, kommenteerib kunstnik.
Darja Popolitova on sündinud 1989. aastal Sillamäel, elab ja töötab Tallinnas ning on doktorant Eesti Kunstiakadeemias. Ta loob ehteid, kasutades uuenduslikke tehnoloogiaid ja segameediumeid. Viimasel ajal on Darja Popolitova osalenud näitustel Kunsti- ja disainimuuseumis New Yorgis (2019), galeriis Kunstnerforbundet Oslos (2018) ja kaasaegse ehtekunsti neljandal biennaalil METALLOphone Vilniuses (2018). Darja Popolitovat esindavad galeriid Marzee Nijmegenis, Beyond Antverpenis, Door Mariaheides. Tema tööd asuvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kollektsioonis ja ka erakoguses. Darja Popolitova loomingut on tunnustatud 2018. aastal Kultuuriministeeriumi ja Adamson-Ericu stipendiumitega. Samuti on ta 2015. aastal pälvinud stipendiumi Noor Ehe.
Näitust saab külastada 31. maist 1. juulini 2019.
Helikujundus: Andres Nõlvak Graafiline kujundus: Johanna Ruukholm Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitus MÄLUKAARDID on pühendatud A-Galerii 25. tegutsemisaastale. Näitus koondab 57 ehtekunstniku tööd, mille juurde on lisatud autori enda kommentaar konkreetse ehte kohta või ka laiem mõtisklus enda seotuse üle A-Galeriiga.
A-Galerii on Eesti esimene ja suurim autoriehete tutvustamisele suunatud ja kunstnike endi poolt asutatud galerii. Alates 1994. aastast on galerii eesmärk olnud avardada kohaliku ja rahvusvahelise publiku arusaamu autoriehtest laiemalt. Kahekümne viie aasta jooksul on A-Galeriis moodustunud kihistus esindatud kunstnike autoritehnikatest, materjalikäsitustest ning kontseptuaalsetest lähenemistest. Iga uus põlvkond ehtekunstnikke on toonud kaasa oma ajale omase stiilitunnetuse. Traditsioonid ja uuendused käivad siin käsikäes, väärismetall koos kõige erinevamate kunstnike jaoks tähendusega laetud materjalidega.
Seifis fotodena esitletud ehted on leitavad iga autori juurest ka müügisaalis. Kunstnike ehteloomingu avamise kõrval räägivad need fotod oma ajast, mälust, traditsioonidest, kontseptsioonide mitmekesisusest, kandmisvõimalustest, laiast materjalivalikust ning kunstnike oskustest – moodustades kokku justkui ühise arhiivi, mis ühe galerii veerandsadat toimimisaastat olemuslikult iseloomustab. Näituse kuraatorid on andnud igale ehtekunstnikule vaba lähenemise, kuidas end vaatajale avada.
