Author Archives: A-galerii

Tagasi Posted on by

HERBARIUM

Wiebke Pandikow on sündinud Saksamaal, kuid õppis ehtekunsti Lahtis, Soomes. Hetkel ta elab ja töötab ehtekunstnikuna Helsingis. Kilekotte kasutab ta oma loomingus 2014. aastast.  

Ilma plastiku laialdasele kasutusele võtmiseta ei oleks tsivilisatsioon jõudnud nii kaugele, kus see praegu on. Samal ajal on plastik muutunud tõsiseks koormaks keskkonnale. Just plastkottidest on saanud arutu tarbimise ja throw-away ühiskonna sümbol. Wiebket huvitab, kuidas luua kilekoti materjalist inimesele kaugeks jäänud loodusest pärit tekstuure ja struktuure.  

Kõige sagedamini poodides kasutatavatest õhukestest läbipaistvatest kilekottidest valmistab ta jootekolvi ja triikraua abil külluslikke kaelaehteid, mis koosnevad lugematust hulgast käsitsi vormitud kahvatust lehekesest. Kilekottide algne tunne ja vorm kaovad ning need muutuvad tundmatuseni – kauniteks eheteks. 

Wiebke taimseid vorme imiteerivad ehted on tehtud kandmiseks. Elusorganismid on tuhandete aastate vältel muutunud naftaks, seejärel plastikuks ja nüüd jõudnud läbi kunstniku loomingu elusate taimede vormi juurde tagasi.   Plastikus, mis on meie kultuuris tavaline, vältimatu samas tähtsusetu materjal, näeb Wiebke Pandikow võimalust iluks.    

Tagasi Posted on by

PINNAPEALNE

Reedel, 27. mail kell 18.00 avatakse A-Galeriis Keiu Koppeli ehtenäitus PINNAPEALNE.

Kui kunstnik heidab kõrvale poeetilis-romantilise vaateviisi nii loodusele kui inimühiskonnale ning haarab kätte luubi ja mikroskoobi, avaneb erinevate mustrite, tekstuuride ja struktuuride maailm. Tõepoolest, kõik näib olevat taandatav korrapärasteks struktuurideks: rakud, koed, lehed, soomused, karvad, okkad, liiv… Kuid lisaks palja silma- või suurendusklaasiga nähtavatele mustritele, on tajutavad ka nähtamatud mustrid. Isegi keel reedab selliste süsteemide olemasolu.

Igapäevaselt kasutame väljendeid nagu mõttemuster ja sotsiaalne struktuur, ilma et me saaksime neid käega katsuda. Neid saab küll kujutada pildis või sõnas, kuid mitte päriselt näha. Keeles esinevad sõnad, mis viitavad nähatamatute mustrite olemasolule, on näide inimese vajadusest korrastada maailma. Nähtamatut püütakse süstematiseerida sama loogika alusel, mida olema harjunud nägema looduses, niisamuti nagu oleme ülesehitatud ka ise. Oleme keerukad organismid ning koosneme paljudest liikuvatest pindadest, kuid samal ajal moodustame veelgi keerukamaid struktuure, mis annavad kokku inimühiskonna.

Maailma korrastamine on teataval määral omane kõikidele inimestele. Uudishimulikkuse aste ja suund on aga erinevad. Samal ajal, kui mõned rahulduvad lihtsamate struktuuride mõistmisega, on teistel vajadus ka need laiali lammutada ja lahti mõtestada. Lammutamine on aga igasuguse ehitustöö vältimatu osa, ka selleks, et valmistada liikuvaid pindasid ehete jaoks, tuli hävitada korralikku siledat plekki.

Ehete pinnapealsus tuleneb  sellest, et füüsiliselt kanname neid oma kõige pindmise pinna peal. Näitusel PINNAPEALNE eksponeeritud tööd on inspireeritud looduses esinevatest tekstuuridest. Näituse moodustavad metallidest valmistatud liikuvad pinnad, mis on vormitud kantavateks eheteks. Ehete valmistamisel on kasutatud erinevaid metalle: rauda, titaani, hõbedat ning ehtekive. Pindade liikuvus on saavutatud klassikalisi kullasepatehnikaid kasutades. Kõik ehete elemendid on väljalõigatud käsitsi.

Tagasi Posted on by

IHKA

IHKA on Ihan Toomiku ja Kairin Kooviti ühisprojekt, mille raames toimub ehtenäitus.
“Kuidas kasutada masinlikku säilitades samas oma isiklik? Kuidas kasutada tööstusliku korrapära ilu ilma, et kaoks kunstniku käekiri. Kuidas esitada küsimusi masinale nii, et tema oskaks vastata? Ehte loomine mingis teises keeles inimese ja masina vahel.
Kõikide näituse tööde puhul on kasutatud 3D modelleerimise programme ja 3D printimist, vormid on loodud virtuaalselt. Ehet on võimalik nii suurendada kui ka vähendada vastavalt vajadusele.”

Tagasi Posted on by

OMAL AJAL

Näitusel OMAL AJAL näeb ehteid ja anumaid Jaapani metallikunstitehnikas mokumeganes. Mokumegane tehnikas loodud teosed on hoopis erinevad külmast kõrgpoleeritud läikest, mida oleme harjunud metalli puhul nägema. Kirjud pinnad mõjuvad orgaaniliselt. Mitmekihilised mustrid tõmbavad pilgu elava tulena ainiti endale ja kutsuvad jälitama materjalis paistvaid jooni ja radasid.

Anni Kagovere on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti osakonna ning omandanud magistrikraadi Tokyo Kunstiülikoolis. Ta on oma teostes keskendunud Jaapani metallikunstitehnika mokumegane kasutamisele ja on juhendanud mokumeganekursusi Eesti Kunstiakadeemias ning Viljandi Kultuuriakadeemias.

Tagasi Posted on by

58°30’26″N 22°43’37”E

Urmas-Ott
Urmas-Ott
Urmas-Ott
Urmas-Ott

Üks mees, üks loom ning sitta kanti verd ja soolikaid. Hr Urmas-Ott avab
A-Galeriis reedel, 4. märtsil kell 18 oma neljanda ehtenäituse 58°30’26″N22°43’37″E, mille põhilise materjalina on kasutatud Saaremaal tapetud metssea keha. Näitus jääb avatuks 28. märtsini.

Jahimees oli metsas juba tagasi koduteel, kui ta kaks siberi laikat lõhna üles võtsid ja pimedasse öhe tuiskasid. Mööda lumiseid jälgi järgi sumbates avastas ta, et koerad on juba ühe emise jalust maha murdnud. Veel samal õhtul sai liha näituse avamise tarbeks sisse tehtud. Ülejäänu reisis prügikottidesse pakituna kunstniku keldrisse. Kuu ajaga vormus verine rümp ehtekollektsiooniks.

Näitust ettevalmistaval perioodil heideti Urmas-Otile mitmel korral ette nagu oleks tema tegevus brutaalne ja ebaeetiline. Tõesti. Teatav rämedakoelisus on põrandal vedeleva verise raipe juures olemas. Kuid Urmas-Oti jaoks tundus see pigem loomulik. Loomalik. Naturaalne. Robustsus peitub ehk vaid räpases töös. Ajud kulunud emailkraanikausis laiali. Verine nahk akna taga õunapuu otsas rippumas ning näljased varesed seda kümnete kaupa tükkideks kiskumas nagu mõnes põhjala saagas.

Jah, räpane kuid mitte ebaeetiline. Näiteks tekib iga 10 grammi kaevandatud kulla kohta 20 tonni toksilisi elavhõbeda ja tsüaniidi jäätmeid, millest umbes 180 miljonit tonni satub igal aastal jõgedesse, järvedesse ja ookeani. Kongo Vabariigis valitsev kodusõda, milles on hukkunud üle 5 miljoni inimese ja vägistatud üle 200 000 naise, on suuresti rahastatud sealse kullatööstuse kaudu. 600 000 ebaseaduslikku lapstöölist, 15 miljonit alla vaesuspiiri elavat kaevurit ja sajad tuhanded raskete haiguste käes vaevlevad inimesed. Kui nüüd võrrelda sädelevaid kuldehteid söögiks tapetud metsloomaga, ei oskagi öelda, millal käed rohkem verised on.

Hr. Urmas-Ott on Urmas Lüüsi ja Hans-Otto Ojaste moodustatud eksperimenteerimisaldis ühisidentiteet, eesmärgiga ühendada eri meediumid suureks elavaks ja hingavaks organismiks, kelle südame moodustab ehtekunst. Urmas-Ott on seni astunud rahva ette kolme isikunäituse („Varjend 2415“, „Silence Between the Fall and Rise of Mankind“ ja „ Waste of Time“) ja kahe kuraatorinäitusega („DIY1“ ja „DIY2“). Aastal 2010 omistati talle Roman Tavasti nimeline noore ehtekunstniku preemia ja 2012 A-galerii aasta parima näituse preemia.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Meediakaja

Müürileht – EHE KUNST: EETILINE VÕI VERINE EHTEKUNST. INTERVJUU URMAS-OTIGA. Küsitleb Karin Paulus.

Tagasi Posted on by

MOONDED

Moonded on vihje mõtetele ja küsimustele inimese, maailma ja terviklikkuse kohta. Füüsiline ja vaimne kasvamine ja selle käigus toimuv muutumine puudutab elu kõiki etappe ja aspekte.  Identiteedist ja rollimängude allegooriatest tulenevad erinevad moondevormid on inimeste igapäevaelu osaks. Kohanemine on mingil määral alati seotud ka mingisuguse metamorfoosiga. Siinesitatud töödes on peamiste materjalidena kasutatud tindi sisse peidetud seepia luud ja akrüüli. Atlandi idaosas ja Vahemeres levinud harilik seepia, keda nimetatakse ka tindikalaks, on liigi arengu käigus omandanud oskuse kaitsta end tindinäärme nõrega, mille ta hädaohu korral välja paiskab. Tint omandab seejärel seepia kuju ja peibutab vaenlast, muutes hajudes vee läbinähtamatuks, võimaldades kalal seeläbi põgenemise.

Tagasi Posted on by

POLÜKROOMNE RISTMIK

Viimasel ajal positsioneerib kunstnik Tamara Sergijenko end polükroomsel ristmikul, kus pulbitsevad sündmused, mis ei jäta kedagi ükskõikseks. Kaasaja iseärasused inspireerivad käesoleva näituse autorit otsimaks uusi eneseväljendusviise. Mõtisklused globaalsetel teemadel viivad kunstniku tsivilisatsiooni alglätetele, mis on tekkinud inimkonna koidikul. Ammumöödunud aegade kordumatu koloriit kajastub autori maalilistel töödel, mis on ootamatult „inkrusteeritud“ hõbedast ehetega. Peenekoelisesse tingliku risttee „mängu“ kaasahaaratud vaataja muutub autori mõttekaaslaseks, kui ta leiab, et igavene püüdlemine täiuslikkuse poole päästab inimkonna enesehävitusest.

Kaasaegses maailmakorralduses võib sageli puutuda kokku iidsete tsivilisatsioonide traditsioonidega. Üks nendest – ehete loomine ja kandmine – ei ole kaotanud oma aktuaalsust ka tänapäeval. Nende kivide maagilised omadused, mida on ammustest aegadest kätketud talismanidesse, amulettidesse ja kaitseelementidesse, andsid neile asjadele sümboolse tähenduse. Taolised pisikesed dekoratiivsed esemed muutusid omakorda usu, lootuse ja armastuse akumulaatoriteks, mis vastavalt sündmusele kujundasid ja reguleerisid suhteid inimeste vahel.

Tamara Sergijenko on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ja on osalenud paljudel näitustel siin ja mujal: Ameerikas, Inglismaal, Jaapanis, Prantsusmaal, Poolas, Leedus, Venemaal jne. Kunstnik on osalenud erialasümpoosionidel Saksamaal, Inglismaal ja Leedus. Samuti on Segijenko pidanud meistriklasse Ameerikas ja Venemaal ning on arvukalt saanud preemiaid ja diplomeid erinevatelt konkurssidelt.

Tamara Sergijenko emailitöid võib leida „Kollektsionääride Kuldraamatus” (Pariisi kirjastus „Les Editions Arts et Images”, 1992-1993). Kunstniku paremad teosed on Eesti, Venemaa, Ameerika ja Saksamaa muuseumides ning ka erakollektsioonides.

Suurem osa T. Sergijenko loomingust on pühendatud tööle emailiga. Ta kasutab mitmeid erinevaid tehnikaid. Üks neist on tänapäeval haruldane akenemail, millega tegelejaid on kogu maailmas väga vähe. Oma kunstiteostega tõestab Sergijenko jätkuvat huvi selle vana tehnika osas nii kunstniku kui vaataja seisukohast.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital

Tagasi Posted on by

Verest ja rauast

Urmas Lüüs

Urmas Lüüsi näitus VEREST JA RAUAST mõtiskleb sepakunsti kui arhailise käsitöövormi elujõu ja funktsiooni üle.

Punavat rauamaaki on juba aastatuhandete tagant tõlgendatud mütoloogilistes kujutelmades emakese maa verena. Esimesed savist sulatusahjud vormiti nais-sümboolikaga, kelle kehasse tungis läbi fallosliku düüsi viljastavat õhku ning vulvast voolas hõõguva laava taolist šlakki. Ahjust sündinud toorraua känkrad vormiti tööriistadeks ning sepad paiskasid asjad südamena veenidesse, kus need said inimkonda siduvaks vereks. See veri kuulutas lõppu pronksiaja tehnoloogiale ning kastis inimeste endi rohke verega sõjaväljadel tärkavaid lilli.

Olles uurinud etnograafilisi materjale, aidanud sooritada eksperimentaal-arheoloogilisi rauasulatuskatseid ja vähernud metallikunstnikuna identiteedikriisides, tundsin üha süvenevat vajadust juurelda juurte juures sepaoskuste olemuse üle. Vaatlesin sepakunsti kui elementaarset ellujäämise oskust. Otsustasin kaks kätt taskus siseneda posturbanistliku nomaadina tänapäevasest hooletusest laastatud metsa ja väljuda sealt rauast terariistaga, mis aitaks mul teed rajada, ehitada ning pakuks kaitset ohtude eest. Aktsioon oli orgaaniliseks jätkuks varasematele loomingulistele tegemistele katastroofijärgses fiktsioonmaailmas.

Suur tänu: Ott Pulst, Erle ja Reimo Võsa-Tangsoo, HDK Steneby.

Meediakaja

Lääne Elu – Urmas Lüüsi näitus sündis metsast leitud torujupist ja põdra sääreluust. Vaatleb Lehte Ilves.