Alates laupäevast, 5. novembrist on A-Galerii SEIFIS avatud Irene Jürna juubelinäitus LEIUD. Näitus püsib avatuna 29. novembrini 2022.
Näitusel LEIUD saab näha tuttavaid ja kulunud mustreid, rebenenud ja katkevaid pindu ning servi – heegelpitse metallis. Pitskanga ja metalli koosmõjul juhuslikult leitud mõtteid.
Irene Jürna ehted on ühtaegu nii kerged, õhulised ja väga naiselikud kui ka monumentaalsed. Tema loomingusse lisab võlu vana sulatamistehnika tulemusel tekkiv säbruline pinnatöötlus, mis ehted justkui elavaks muudab.
Näitust toetab Eesti kultuurkapital.
Irene Jürna (1952) on eesti metallikunstnik. 1976 lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi metallehistöö alal. Alates aastast 1974 osalenud näitustel Tallinnas ja mujal. Mitu isikunäitust A-Galeriis.
Reedel, 7. oktoobril kell 18:00 avavad kaks kunstnikku, õde-vend Katarina Kotselainen ja Kalle Kotselainen A-Galerii SEIFis näituse KEHAKUMA II. Näitus püsib avatuna 11. novembrini.
KEHAKUMA II on näitus keha ja ehte suhtest kandja ning vaatajaga. Kehakuma on midagi, mis on kandjale endale füüsiliselt lähedal, ning ka see, mida ta sellega soovib öelda teistele enda ümber. Ühe jaoks on ehe ligimeelitamiseks: kutsub oma leebe olemusega lähenema ja täpsemalt vaatama, teise jaoks, oma ogalise olekuga, hoopis eemale tõrjumiseks.
Näituse jaoks on inspiratsiooni ammutatud shibarist (jaapani sidumiskunst) ja antiikajastu maskidest.
Kunstnikud Katarina ja Kalle Kotselainen on valinud enesele sobiva teostuse; sepistamine, kohrutamine, email ja filigraan.
Katarina Kotselainen on õppinud Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonnas ja osalenud näitustel üle maailma alates 2001. Tema töid on erakollektsioonides Eestis, Soomes ja USA’s. Eesti Kunstnike Liidu liige alates 2008.
Kalle Kotselainen on disaininud ja valmistanud väärismetallidest ehteid üle kümne aasta. Lõpetas 2019. a. Vana-Vigala TTK Sepa eriala. Tema töid on Kalevipoja muuseumis Kääpal ja Saatse Seto muuseumis. Ta on ka Tuletuul OÜ asutaja.
Ootame kõiki huvilisi neljapäeval, 15. septembril, kell 18 A-Galeriisse kunstnikuvestlusele, kus Ketli Tiitsar ja Flora Vagi vestlevad kultuuriajakirjaniku ja metallikunstniku Urmas Lüüsiga oma näitusest, koostööst ja loometeest.
_____________
Kallis Flora!
Kuidas sul on läinud? Sellest on tükk aega möödas, kui me omavahel rääkisime. Mu pere on Ungaris, ise jäin koju tööle. Igatsen nende järele. Olin oma tööga muuseumis ülepeakaela hõivatud ja sellest, kui stuudios midagi tehtud sain, on juba aega möödas. Õnneks algas puhkus, mis andis vajaliku oma aja. Ma olen meie näituseks jätkanud teemadega, mille Korule esitasin. Mäletad, see oli maamaja palkide vahelt välja kistud tekstiilidest. Olin koos koeraga maal ja tolmutasin mõnuga. Töö nende isiklike ajalookihtidega rahustab ja teeb alandlikuks. Tunnen, kuidas see vana maja veelgi sügavamale mulle naha vahele poeb, mõtlen palju olnust.
Ja siis teel emale järele, et ta nädalavahetuseks maale tuua, läks mul auto katki ja ma pidin jääma Kiviõlisse, oma lahkunud vanaisa ja tema kaasa majja. Hea, et see ei juhtunud Lõuna-Eestis. Autot parandati kolm päeva. Sain need koos veeta mulle kalli naisega ja taasavastada seda väikest kaevanduslinna. Kas ma rääkisin sulle, et vanaisa oli mul kõva meisterdaja? Kogu linna majapidamised peegeldavad inimeste leidlikku materjalikäsitlust, teha mittemillestki midagi. Ajarännak, väga inspireeriv!
Nüüd on auto korras ja jätkasin tööd maal. Seal aga pole levi. Peatselt tulen linna, siis saame oma materjalid kokku panna.
Loodan väga, et Sul oli perega tore puhkus ja saad nüüd ka palju igatsetud stuudiosse! Ootan väga näitust ja tahaks juba Tallinnas sinuga klaasi veini juua!
Helistan varsti! Ketli
_____________
Kallis Ketli!
Nii tore on Sinust kuulda! Aja möödumine ei tundu olevat enam mõjutav tegur, ma naudin alati meie telefonivestlusi ehetest, meie elust ja maailmast. Meil nagu ei saagi kunagi teemad otsa ja sageli tundub, et vaatamata geograafilistele faktidele polegi me teineteisest nii kaugel.
Meil oli lühike puhkus, kuid mul oli liiga palju asju mõttes. Ma tunnen, et tõeline puhkus on alles siis, kui pea on täiesti tühi igapäevastest asjadest ja kohustustest, mis meid argielus ja päevatöödes jälitavad. Igatsen, et mul oleks aega.
Kuid need asjad annavad ka raami ja perspektiivi loomisele ja ma arvan, et see on midagi, mis hoiab inimese meele rahul.
Ootan nii väga näitust Tallinnas. Sellest on nii palju aega möödas, kui ma seal olin, et tundub, nagu see oleks olnud justkui kellegi teise inimese elu. Üsna kummaline mõelda, et ma olin veel üliõpilane, kes õppis Itaalias, ning Manfred Bischoff ja Kadri Mälk olid meiega EKAs meile töötubasid tegemas ning Eesti tudengid viisid meid välja ja näitasid nii palju huvitavaid paiku. Aga linn jäi mulle mällu kui koht, mis muutub kiiresti koduseks.
Nii tore on lugeda Sinu lapsepõlvemälestusi ja ette kujutada kohti ja esemeid, mis need mälestused Sulle tagasi toovad. See on nagu raamatu lugemine ja vanadesse lehtedesse süvenemine. Ma peaaegu tunnen, peaaegu nuusutan ajalugu ja seda, kuidas aeg on nendes vanades maamajades seisma jäänud.
Ootan väga neid veiniklaase, aga nüüd tagasi tööle!
Hoiame sidet! Flora
_____________
Igatsus on tunne, mis pole kellelegi võõras. Seda tuntakse pidevalt. Tihti peetakse melanhooliat, nostalgiat, üksindust ja südamevalu igatsusega seotuks, inimese nõrkusekski. Igatsetakse millegi kättesaamatu järele, kuid mõnikord on see süvenemise meeleseisund, mille läbimisel jõutakse enesele ja nii ka teistele lähemale. Omavahel vesteldes märkasime, et igatsus võib olla ka midagi äratuntavat, ühendavat, käegakatsutavat, esemelist, fragmenteeritut, mida saadab kõikevaldav igatsus aja järele.
Me saime tuttavaks Budapestis 2014. aastal ja oleme sellest ajast hoidnud ühendust, kohtunud ja pidanud pikki telefonikõnesid. Meie vestlused toimuvad kõige erinevatel teemadel, räägime argiasjust, ühisest materjalieelistusest, õpetamisest, perekonnast ja teineteise oskustest ja praktikatest. Kas tingituna meie vahemaast, kuid alati on neis vestlustes igatsusenoot. Sellest arenes ka näitusemõte.
Flora Vagi loomingu keskne uurimisobjekt on puit, millega dialoogis sünnib enamik tema töödest. Pindade ja värvide kihid viivad ta avastusteni, mis üllatavad või lausa lummavad, kuid enamasti panevad mõtisklema ja isiklikke seoseid leidma. Seekord esitleb ta teoseid, mille teljeks on igatsus äratuntava järele. Varasemast rohkem kasutab ta kujundeid, mis võivad vaatajale tuttavatena paista. Teatud eluperioodid, kus midagi lõpeb ja midagi uuesti algab, on nende kujunditega seotud. Metamorfoos, mille liblikad, ööliblikad ja lilled läbivad, on visuaalselt kõige silmatorkavam ja intensiivsem nähtus, aga ka nende intellektuaalne ja vaimne tähendus on kirjanduses ja filosoofias tugevalt esindatud. Aeg ja valgus on detailide avastamise võtmeelemendid, mis viivad vaataja reaalsuse abstraktsiooni ja immateriaalse maailma sissepääsuni. Flora Vagi on ungari kunstnik, kes õppinud Mehhikos, Itaalias ja Suurbritannias. Tema töid on eksponeeritud hulgaliselt nii Euroopas, kui siit väljaspool. Lisaks on tema töid jõudnud näiteks Victoria ja Alberti muuseumi kogusse.
Ketli Tiitsar kasutab oma loomingus isikliku tähendusega puitu, enamasti lähedaste sugulaste aedades kasvatatud, kuid oma aja ära elanud viljapuid. Teda huvitab side minevikuga läbi materjali, et tuua esile, mida me mäletame ja otsustame mäletada ja mida soovime juurde kujutleda. Seekordse sarja materjalid pärinevad mõni aasta tagasi päranduseks saadud suvekodu seinte ja uste vahelt. See maja on olnud perekonnas enam kui 100 aastat. Pandeemia ajal koristades tulid esile tolmused tekstiiliribad, mis isolatsioonimaterjalina turritasid palkide vahelt. Neid välja kiskudes ilmnesid kirevad elujäljed minevikust. Eri tüüpi tekstiilid, nagu vill, puuvill, flanell, siid, tundusid esialgu ühtviisi hallid, kuid pärast nende pesemist ja triikimist selgus, et värvid ja tekstuur on säilinud täpselt sellisena, nagu nad oma elu rõivana lõpetasid. Ketli Tiitsar on eesti kunstnik, kes lisaks EKA ehtekunstiõpingutele on täiendanud end Norra rahvuslikus kunsti ja disainikolledžis ning Hollandis Gerrit Rietveldi akadeemias. Tema töid on olnud näitustel paljudes Euroopa riikides ning need on jõudnud lisaks Eestile ka Rootsi, Leedu ja Norra kogudesse.
Alates 3. augustist on A-Galerii SEIFIS avatud Hiina päritolu ehtekunstniku Hansel Tai uus näitus AFTEKAS VEEL TULEKUL. Näituse pidulik avamine toimub reedel, 5. augustil kell 18:00. Näitus püsib avatuna 30. augustini.
Pidu on lõppenud. Sa oled siiani elevil. Sa oled siiani rahutu. Sa tunned, kuidas süda kiirelt lööb ja veri pulbitseb. Su kõrvades trummeldab. Sa oled laineharjal. Su nahk suriseb ootusärevusest. Sa oled oma tantsuprillidega metroos. / Sa oled just tantsupõrandal kohatud inimesega taksos. / Sa vahetad telefonis võõrastega lokaali ees sõnumeid. / Sa sõidad rattaga ja tunned, et võiksid sõita linnaservani. Sul pole und. Sa oled ärkvel. Sa oled nagu tuli. Lõkketuli. Sa oled nii kerge, et saaksid lennata. Sa tunned, et suudaksid lennata. Sa oled laineharjal. Ja sügaval, sügaval, sügaval, sügaval sees on must auk. Kottpime, kokkuvajuv, mittemiski, tihe, üliraske, tähtedeta, unenägudeta. Sa ei jõllita kulunud fassaadiga hoonet. / Sa ei vaata neile uudishimulikult silma. / Sa ei otsi päikesetõusu. Pidu on lõppenud. Kus on aftekas?
Hansel Tai (1994) on Hiinas sündinud kunstnik ja disainer, kes töötab ning elab Eestis. Ta omandas 2016. aastal Pekingis Kaunite Kunstide Keskakadeemias (ingl k Central Academy of Fine Arts (CAFA)) bakalaureusekraadi juveelikunsti erialal ja jätkas oma kunstiõpinguid nii Tallinnas asuvas Eesti Kunstiakadeemias kui ka Amsterdami Gerrit Rietveldi nimelises akadeemias. 2019. aastal lõpetas ta Eesti Kunstiakadeemias magistriõpingud kiitusega.
Tai loomingut on näidatud Hollandis, Saksamaal, Prantsusmaal, Eestis ja Ameerika Ühendriikides ja mujal, sealhulgas New Yorgi Kunsti- ja disainimuuseumis (ingl k Museum of Art and Design, MAD NY) ning Rotterdami Het Nieuwe Instituutis. 2019. aastal võitis ta Barcelona Enjoia’t MISUI Awardi. Tema looming on Hollandis asuvate Arnhemi ja Apeldoorn CODA muuseumite püsiekspositsioonis.
Tai looming keskendub internetijärgsele epohhile: loomulikkust varjutavad kehakultus, deformatsioonid, subkultuuride märgid ja kõrgläikeline metall ning digitaalne maagia on kehastunud austamise objektiks.
Tule, astu sisse. Mida sa näed? Keda sa näed? Kas tunned ära pilgu? On see sama, mis enne ruumi sisenemist? See sama pilk, mida tänavapildi peegeldustest püüad. Kas mask on sinu näos või pelgalt näitusesaalis? Kust algab üks ja lõppeb teine?
Näituse pealkiri “CE-files. I osa” sümboliseerib kahe looja esimest ühisloomet. Claudia, C, Lepiku ja Eric, E, Pillmanni mõlema loomingut iseloomustab mängulise ja tehnilise kokkupuutepunkt – liikuvad elemendid, täpsed lahendused, mis iseloomustavad tänapäeva inimest, omamoodi illusoorset persoonat, ühtaegu hoomatavat, ent lähemal vaatlusel pole võimalik talle näppu peale panna. CE on loonud universumid, kus ennast tema rolli asetada ning andmaks aimu, mis protsess tema leidmiseks vajalik on.
Claudia Lepik (sünd. 1996) lõpetas 2018. aastal Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala (BA) ning on sellest ajast saadik keskendunud teatraalsete ehete loomisele. Ta on olnud residentuuris New Yorgis ja Londonis ning osalenud grupinäitustel Eestis ning väljaspool. Tal on olnud isikunäitused New Yorgis (2019) ning Londonis (2020). Inspiratsiooniks on moe- ja ehtekunsti kombineerimine.
Eric Pillmann (sünd. 1996) lõpetas 2020. aastal Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala (BA). Tema töid on eksponeeritud mitmel grupinäitusel nii Eestis kui ka välismaal. Inspiratsiooni ammutab autor elust enesest – inimestest, arhitektuurist, loodusest.
CE koostöö sai alguse 2021. aastal ja ei lõpe niipea.
Kolmapäeval, 8. juunil, kell 18 avaneb A-Galerii SEIFIS Katja Toporski isikunäitus HEA OLU. Avamise raames toimub Katjaga ka avalik kunstnikuvestlus, mida viib läbi Müürilehe kultuuritoimetaja Sanna Kartau. Avamispidustuste ja näituse külastamine on kõigile huvilistele tasuta. Näitus püsib avatuna 29. juunini.
Katja Toporski isikunäituse fookuses on heaolu. Käimasoleva pandeemia füüsilise, emotsionaalse, majandusliku ja vaimse pinge kontekstis peegeldab Toporski võimalusi, mis aitavad meil ennast hoida.
Katja Toporski on pärit apteekrite perest. Aastate jooksul on ta kokku kogunud hulga laborinõusid, mis on talle pärandatud erinevatelt pensionile jäänud keemikutelt ja laboritöötajatelt. Aja jooksul on need kolvid sisaldanud mitmesuguseid aineid, mis aitasid erinevaid vaevusi ravida. Kunstniku käes muutuvad nõud eheteks, milles ta tõlgib jäljed endistest funktsioonidest uueks narratiiviks.
Et toetada oma tööde kontseptsiooni, kasutab Toporski spetsiifilisi ja tihtilugu eksperimentaalseid materjale. Sageli sisaldavad need materjalid moondumise elemente, nagu näiteks kuivamis- või sulamisprotsess, mis viitavad mateeria püsimatusele; olemise voolavale olekule.
Kõik näitusetööd koosnevad ühe vormi – apteegi klaaskolbi – valatud või jäljendatud versioonidest. Kunstnik kujutab vormi tulevast esitlust kui nurgelist, siledat ja peegeldavat tehnoloogilist täiuslikkust. Ta kujutab aluskonstruktsiooni justkui tellingutena, mis on saavutatud vormi 3D-skanneerimisel. Vormi lagunemist kujutab selle valamine želatiini, mis annab tulemuseks kahanenud ja kõvastunud kuju, mille pind on kortsus nagu iidne nahk. Taastatud munakoorde valatuna, ilmuvad optiliste filtrite alla nende kokkutõmbunud vormide koopiad, mis muudavad tööd nähtavaks vaid teatud nurga alt.
Katja Toporski on Saksamaal, Frankfurdis sündinud ehtekunstnik, professor ja kirjanik. Toporski teenis oma magistrikraadi Townsoni ülikoolis ning hetkel resideerub ta Washington DC lähistel. Lisaks kunstimagistrile omab Toporski ka arstikraadi ning enne karjääri ehtekunsti valdkonnas, töötas ta anestesioloogina.
Tema looming põhineb filosoofilisel mõtlemisel ja kõrvutab arhetüüpseid objekte ja elemente, et uurida meie teadmiste piiranguid elu kohta. Tema tööd on osalenud paljudel näitustel üle USA ja ka rahvusvaheliselt, nii grupi- kui ka isikunäitustel. Ta on tegelenud ka kureerimisega, viimati näitusel Site Effects, mida eksponeeriti 2020. aastal Münchenis Bayerische Kunstgewerbevereinis ja Baltimore’i juveelikeskuses.
Reedel, 6. mail avaneb A-Galerii SEIFIS Ene Valteri juubelinäitus TEHTU TUULES, mis on ühtlasi kunstniku neljas isikunäitus A-Galeriis. Traditsiooniliselt on Ene näitused toimunud viie aastaste vahedega kunstniku sünnipäevakuus mais, olles nii tore võimalus ümmarguste tähtpäevade pidulikuks pühitsemiseks.
Viimastel loomeaastatel on Valter palju tegelenud kõrgkuumusemailidega, mis on valdav ka selle näituse ehetes. Oma olemuselt küllaltki kapriisne ja tehnoloogiliselt nõudlik tehnika võimaldab omamoodi kustutada ehtekunsti erialal valdavalt tekkivat „värvinälga“. Eriti omaseks Ene Valteri emaililoomingus on saanud sinised toonid, mis on kõrvutatud türkiiside, roheliste krüsopraaside ja jaadiga. Üheks lemmikuks on ka pärlmutter – toon, mis oma rahuliku valge helgiga annab koos emailitud hõbedaga võluva koosluse. Varasemas loomingus on Valter viljenenud pigem rangemat ja geomeetrilist laadi, kuid selle näituse tööde juures on tajuda rohkem pehmust ja romantilisemat lähenemist. Kujundid on muutunud vabamaks ja voolavamaks.
Oma ehteloomingus on Ene Valter alati lähtunud ajatusest. Sellest, et ehe oleks kantav, kestaks ajast aega ja oleks pärandatav põlvest põlve.
Ene Valter on Eesti ehtekunstnik, kelle igapäevane töö firmas Ars Vasetööd OÜ on seotud au- ja teenetemärkide, medalite ja muu kujundamise ja tootmisega. Ta on kujundanud ja valmistanud palju ametikette kõrgkoolide rektoritele, linnapeadele ja ühingute presidentidele. Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lõpetas 1977. aastal. Ene Valter on Eesti Kunstnike Liidu liige alates 1986 a.
Kadi Kübarsepa järjekorras neljandal A-Galerii seifinäitusel on mängulised hõbedast ehted ja skulptuurid. Neis ehetes peituv raskus ei ole seotud mitte materjali omadustega, vaid teekonnaga, mis on kulunud nende eheteni jõudmiseks. Puhta hõbeda valge pind ja oksiidikihi tumedus annavad kerguse, mida rajal tarvis läheb. Teed on vaja läbida mängleva ilu ja voolava joonega. Kübarsepa jooned on hõbedast.
Kadi Kübarsepp on Eesti ehtekunstnik, kelle tegevus on pikalt olnud seotud A-Galeriiga. Seotus algas sellest, kui ta Hobusepea 2 maja kolmanda korruse ateljeesse (tuntud ka kui 10 kunstniku tuba) 2008. aastal tööle asus. Kunstniku töid on eksponeeritud lisaks Eestile ka Itaalias, Soomes, Hollandis, Saksamaal ja Leedus. Kadi Kübarsepp tunneb loomingus enim huvi skulpturaalse etendusliku ehte vastu, teda on mõjutanud nn Uue ehte (New Jewellery) liikumine, mis üritas oma revolutsioonilisuses ehet kantavusest vabastada. Ehte-performance ja mäng mõõtmetega oli 1980. aastate alguses ehtekunstnikele väga uuenduslik väljund ning see mõjutas tervet põlvkonda. Kummalisel kombel langeb selle algus kokku ka Kadi sünniaastaga – 1982.
Kadi Kübarsepa ehted sünnivad tühjusest ja ruumist materjali ümber. Kõik algab joonistusest, joontest. Tema graafika on kaelaskantav. Tühjusest loodud kaelaehe on kandilisest hõbetraadist ja selle voolav vorm paindub ümber kaela, otsides kontakti kehaga, ehte kandjaga. Kaelaehte läätsjas kuju on püüe sobituda kaelaga, kaotamata samas oma skulpturaalset vormi ja kergust. Lihtsas puhtas joones on peidus tühjuseihalus.
KAASLANE on Piera Ying-Chu Shih hetkel käimasolev projekt, mille käigus kunstnik katsetab, kuidas käsitööd suhtelises esteetikas positsioneerida ning kui kaugele võib lahkuse ja empaatiaga jõuda. Unikaalsete käsitsi valmistatud metallist miniatuuridega kutsub ta avalikkust üles ühinema oma praktikaga, mille eesmärgiks on ära tunda ja hinnata sidet meie igapäevaelus toimuvaga. See projekt on reaktsioon ühenduse ja kuuluvustunde puudumisele, mida tänapäeva ühiskonnas sageli kogeda saab.
Kunstniku eesmärgiks on luua ringlus, mis kinkimise abil tavapärasest tarbimisstruktuurist välja jõuaks. Ringluse toimimiseks on vaja intuitiivselt tegutseda, et see väljendaks meie valikuid, usku ja kuuluvust, hägustades samal ajal kunsti ja elu vahelist piiri. 2020. aasta keskel tekkis kunstnikul tung sõlmida rahu eraldatuse ja isoleerituse tundega. Ta istus oma töölaua ette ja asus looma. Võtnud millelegi mõtlemata tüki vaha, lasi ta oma intuitsiooni valla. Mõttega enda juurde tagasi jõudes istus tema käes juba pisike olend, kes teda vahtis. Sündis skulptuur, miniatuur, väike kaaslane.
Kunstnik kannab iga päev kaasas ühte miniatuuri ja annab selle esimesele inimesele, kellega sidet tunneb. Inimene võib siis ise otsustada, kas ta nõustub juhistega või mitte: kanda kuju endaga kaasas ja anda see edasi järgmisele inimesele, kellega sidet kogete, paludes sel inimesel samamoodi toimida. Sama tuleks küsida ka järgnevalt inimeselt ja nii edasi. Iga osaleja käega tuleks jäädvustada üks pilt. Osalejatel on täielik õigus otsustada, mida miniatuuriga siis teha, kui see on juba vastu võetud. Hilisemast tegevusest ei pea midagi raporteerima.
Miniatuuride ringlus on kui lahkuse ja empaatia žest, mis nõuab intuitiivset tegutsemist nii kunstnikult kui ka osalejatelt. Iga aktiivne “valik” on tunnistus sellest, kuidas me end inimesena identifitseerime. Kuulumistunne võiks olla tunnistus usust; usust, et on olemas tänulikkus ja inimlikkus – ennast on võimalik ära tunda just teisi tunnistades ja teist inimest tundes saavutame võime tunda end inimesena.
Miniatuurid on kui materiaalne objekt ja kogemus, interaktiivne algatusvahend. Kui osaleja selle vastu võtab, võtab ta endale ka kohustuse ja vastutuse: ta peab mõtlema ja ise otsustama, milline on kingitus, mida ta soovib saada – objekt või kontseptsioon. Valikuvabadusega kaasneb ka küsimus, kuidas indiviid tajub kunstiteose väärtust väljaspool tavapärast tarbimist. Töö väärtus põhineb individuaalsetel valikutel, mitte millelgi, mis põhineb süsteemil või struktuuril. Valikuvabadusega, milline kingitus võiks olla, küsin ka endalt ja osalejatelt, mida tähendab “omamine”. Sellega kaasnevad mõtted, tunded ja teod – olenemata sellest, kas otsustate miniatuuri igapäevaelus kaasas kanda, kellelegi teisele kinkida või raamaturiiulis hoida; igal juhul on see kogemus.
Piera Ying-Chu Shih (1993) on Taiwani kunstnik ja kullassepp, kes elab Norras. Piera on omandanud bakalaureusekraadi Alchimiast, Firenze kaasaegsest ehtekoolist; tal on Oslo riikliku kunstiakadeemia meediumi- ja materjalipõhise kunsti valdkonnas magistrikraad. Oma töödes uurib ta emotsionaalse sideme ja kuuluvustunde degradeerumist, mis sageli tänapäeva elu saadab. Ta uurib käsitöö uusi tähendusi ja funktsioone, eesmärgiga neid eristusi minevikus olnutega vähendada.
Eelmise sajandi keskpaigas, kosmosevõidujooksu aegu, hakkasid laialdaselt levima futuroloogide tulevikuennustused ja seninägemata populaarsust nautisid ulmekoomiksid ning -kirjandus, kus kirjeldati praegust aega kui lendavate autode ja igikestvate kosmosepuhkuste maailma, kus keegi ei pidanud töötama – kui ta just ise ei tahtnud. Vaadates tänapäeval ringi, tekib aga tahtmatult küsimus, et milleks üldse unistada? Võrreldes praegusega lubati mulle toona hoopis teistsugust maailma. Aastal 2020 õpetasime me inimesi seebiga käsi pesema ning Hiina ja India sõdisid omavahel kividega. Rikkad saavad rikkamaks, vaesed jäävad vaesemaks, oleme erinevate kriiside lävel ja sees, ning tulevik näib tumedam kui eales varem.
Näituse jaoks loodud ehted on sobitatud kahte maailma – minule lubatud unistusse, mida pakkusid ennustused ja ulmefilmid, kuid ka tänasesse, kus seebiga käsi pestes soovitatakse laulda kaks korda laulu “Happy Birthday”, et ka täiskasvanu käed korralikult puhtaks saaksid.
Turvalisuse anumad on osa triviaalsusesse laskuva tuleviku ellujäämiskomplektist – me siiski ei lenda rakettranitsatega ülevaid seiklusi läbi elama. Enne uksest väljumist kontrollime, et akud oleks laetud ning kotis oleks saapanaastud, korgitser, pangakaart ja tükk seepi.
Sealjuures meile lubatavad unistused pole tänaseni palju muutunud – nüüd näen aga selgemini, et need on vaid uude tehnoloogiasse valatud vana rasv.
Turvalisuse anumad
Fotopolümeer, seep, epoksiidvaik, hõbe, silikoon
Liina Lelov (1983) on raamatukoguhoidja hingega ehtekunstnik kes hetkel omandab magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias. Tema tööd on põhiliselt seotud ühiskonna valupunktide ning unistustega helgemast tulevikust. Liina Lelovi töid on eksponeeritud mitmetel rühmanäitustel nii Eestis kui välismaal.
